mai 16, 2013

In memoriam. Jumalik Andreotti. Elu ja film

Filmiarvustuse vormi valatud järelehüüe ühele Itaalia riigimehele

Merle Maigre
Rebane, Peltsebul, Pimeduse Prints, Must Paavst, Lavazza, Küürakas, Jumalik Giulio – hiljuti meie hulgast lahkunud Itaalia ekspeaminister Giulio Andreotti (14.01.1919 – 06. 05. 2013) sai legendiks veel oma eluajal. Giulio Andreotti oli Itaalia kristlike demokraatide ristiisa ja ligi poole sajandi jooksul mastaapse haardega Itaalia poliitilise võimu niiditõmbaja, kelle sarnast teist Euroopas pole leida.  Tema poliitikukarjäär algas 1947. aastal ja läbis kõikvõimalikke võimukoridore – Andreotti oli seitsmekordne peaminister, kaheksakordne kaitseminister, viiekordne välisminister, kahekordne rahandusminister, eluaegne senaator.
Giulio Andreottit süüdistati korduvalt sidemetes maffiaga. 27 korral palus magistraat parlamendilt luba tema süüasja uurida ja 27 korral lükkas parlament selle palve tagasi. (Magistraat on institutsioon, mis Itaalia õigussüsteemis koondab ühe katuse alla – Eesti mõistes – nii kohtuvõimu kui ka prokuratuuri. – toim)
Lõpuks, peale kümme pikka aastat kestnud uurimist ja kohtuprotsessi, mõisteti Andreotti 2002. aastal kahekümne neljaks aastaks vangi, süüdistatuna ajakirjaniku mõrva tellimises. Aga mõni aeg hiljem muutis Itaalia ülemkohus otsuse ümber ja Andreotti pääses puhtalt. Selline teflonist kass oli Giulio Andreotti, kes viis mitmed saladused endaga hauda kaasa ja kellest Paolo Sorrentino on teinud särava ja leidliku filmi “Il Divo”.
Itaalia üks andekamaid režissööre Paolo Sorrentino võitis oma filmiga “Il Divo” 2008. aastal  Cannes’i filmifestivalil žüriipreemia. Auhind oli igati teenitud. Film on jõuline, vaimukas, äärmiselt infotihe ja meeldivalt mürgine. Filmi pealkiri on laenatud kunagi Julius Caesarile omistatud jumalikult tiitlilt Divus Iulius. Tänaseks eluareenilt lahkunud peategelane Andreotti ise olla filmi esilinastuselt Roomas poole pealt solvunult välja kõndinud. Tõsi, linateos ei kujuta endist peaministrit just rahvakangelasena, kuid tegelikult näib Sorrentino ise olevat oma pahelisest kangelasest isegi sisse võetud.
On režissööre, kes karjuvad publikule näkku, on neid, kes pomisevad midagi arusaamatut. Paolo Sorrentino poetab tõsise näoga lõikavaid huumorikilde Itaalia poliitilise elu eripäradest. Andreottit mängiv näitleja Toni Serillo teeb filmis hiilgeosa, kombineerides riigimehe koomilisust ja vähest emotsionaalsust karismaatilisusega.  Filmi-Andreottile on ta külge pookinud inimlikkust lisavad veidrused, nagu peast eemale hoidvad ja otstest pisut lontis kõrvad, lohisev kääbikusamm, kühmus õlad, halvastiistuv ülikond ja lakkamatu peavalu, mida ei vaigista ükski kihisev aspiriinitablett. Kõnekas on ka korduvalt kaadris olev aspiriiniklaas, kus mullid ja vaht pinnale tulevad. Mullid ja vaht.
Film ei kulge lineaarselt. Elektropopi muusikalisel taustal hüplevad  ajas suure intensiivsusega edasi-tagasi eri lood, andes Itaalia ühiskonnast kontsentreeritud pildi, mida ilma taustata on vahel raske jälgida. Kirik, maffia, äri ja poliitika on omavahel tihedalt läbi põimunud ja moodustavad ühtse infotiheda Itaalia sousti. Selle kõige kohal kõrgub Andreotti groteskne kuju, elegantselt võimukas vaimukuste pilduja.
Andreotti näos ei liigu ükski lihas, kui ta poetab läbi filmi teravmeelsusi, mis said Itaalia ühiskonnas kõnekäändudeks juba tema eluajal. “Teistest halvasti mõelda on patt, kuid tihti tabad nii naelapea pihta”, märkis ta tagasihoidlikult. )
„Võim kulutab läbi neid, kel seda pole,“ oli tsitaat, mis kõlas kinolinal ka kuulsas Ristiisa-filmis.
“Puud vajavad kasvamiseks sõnnikut,“ vastas ta küsimusele, miks ta ennast selliste halva mainega nõunike ringiga on sidunud. “Tean, et olen keskmist kasvu, aga ei näe enda ümber just erilisi hiiglasi,” lausus Andreotti filmi meeleolukas stseenis koos nõunikega “pühal õhtusöömaajal”, andes oma nõusoleku kandideerida Itaalia presidendiks ning lüües vaimustatud kaaskonna šampusepokaalidega kokku oma aspiriiniklaasi.
Presidenditool Palazzo Quirinales, mille poole Andreotti püüdleb, on üks väheseid asju, mis talle kättesaamatuks jääb. Quirinale eri värvi silmadega kass jõllitab teda üksisilmi  ja narrivalt.
„Hoia kõigest eraldi; olulisi asju on elus väga vähe,“ võttis Andreotti kokku oma elukreedo. Üks väheseid asju, mis filmis Andreottit liigutab, on Aldo Moro surm. Aldo Moro oli Itaalia poliitik ja kristlike demokraatide vaimne juht, kelle Punaste Brigaadide terroristid 1978. aastal kinni võtsid. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 55-päevast vangistust leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas. Aldo Moro surm vapustas Itaalia ühiskonda. Vangituse ajal kirjutas Aldo Moro avalikke kirju, kus süüdistas teravalt Andreottit. Need süüdistused kummitasid Il Divot ikka ja jälle.
Minu lemmikstseen on filmi ainus emotsioonidest laetud hetk, kus Andreotti peab kõrgeneva hääletooniga enesekaitsekõne, väites, et „kasutas kurja, et tagada headus“, viidates sellele, kuidas kurjus ja headus on põimunud. Seda mõistavad täielikult ainult tema, Guilio Andreotti, ja Jumal ise.
Film lõppeb 1990ndatel  Andreotti kohtuistungitega. Lugu saab otsa vahetult enne seda, kui Itaalia poliitilisele areenile tõuseb järgmine kloun, Silvio Berlusconi. Aga sellest kõnelevad juba teised ajalooürikud ja filmikroonikad.
Merle Maigre on Itaalia-huviline filmisõber. Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid.