Linnart Mäll – autoritaarne demokraat

Linnarti sümboolne lahkumine tiigriaasta esimesel päeval oli ootamatu. Veel aastavahetusel väisas ta tavakohaselt Indiat. Veel mõne kuu eest oli ta pealt seitsmekümnese mehe kohta ütlemata reibas. Alles see oli, kui ta oma viimasel juubelil tõdes, et seitsmekümneselt elu alles algab. Kas ta seda nüüd ise uskus, aga optimismi tulvas temast nagu kosest. Nüüd aga peame leppima kurva tõsiasjaga, et Linnartit meie keskel enam ei ole.

Linnartist on räägitud ja kirjutatud palju ning tema aukartustäratavat pagasit kaaludes räägitakse ja kirjutatakse tulevikus veelgi enam. Kuid Linnartist ei saa kirjutada kõikehaaravalt. Linnart lihtsalt ei mahu ühte kohta. Seepärast ei saa vist Linnartist ka kirjutada objektiivselt. Objektiivsus tähendab tervikpilti, mida ei ole Linnartist ilmselt kellelgi. Igaühel on oma mälestused ja teda meenutada saab üksnes subjektiivselt. Ilmselt ei olegi mõtet tema üle vaielda, vaid teda tuleb võtta just sellisena, nagu ta meie mälestustesse on raiutud. Igaühel omamoodi.

Minule ei olnud Linnart ei õpetaja ega kolleeg. Kuid ta oli mõttekaaslane ja sõber. Mina mäletan Linnartit kui inimest, mitte kui orientalisti või teadlast. Ja inimesena oli Linnart äärmiselt huvitav, mitmekülgne ja mitmetahuline, aga mitte mingil juhul vastuoluline. Vastupidi, Linnart oli just terviklik. Kõik, mis temasse mahtus, paigutus rangelt omale kohale, kindlasse hierarhiasse ja süsteemi. Linnart ei olnud kõhkleja. Ta oli teadja. Ja mida ta ei teadnud faktide järgi, seda tunnetas ta vaistlikult. Vaist oli tal aga suurepärane ja täpne. Nii läbinägelikku ja head inimesetundjat kui Linnart kohtab haruharva.

Linnart keeldus kohanemast nõukogude süsteemiga ja maksis selle eest toppama jäänud karjääriga. Aga mitte hingega.

Inimene ei saa olla terviklik, kui temas ei ole sügavat õiglustunnet. Linnarti õiglustunne ja otsekohesus tõi talle kaasa mitmeidki ebameeldivusi. Bürokraatia haardes sipeldes eeldatakse sinult lömitamist. Totalitaarne riik eeldab totaalset lömitamist. Linnart keeldus kategooriliselt kohanemast nõukogude süsteemiga ja maksis selle eest toppama jäänud karjääriga. Aga mitte hingega. Ja see andis Linnartile tohutu üleoleku enamiku oma kaasaegsete ees! Õiglustunne sundis Linnartit tegelema asjadega, millest tal ei olnud vähimatki isiklikku kasu, vastupidi, mis tegid ta paljudele ebamugavaks. Aga Linnart ei saanud jätta neid asju ka tegemata. Näiteks Esindamata Rahvaste Organisatsioon. Linnart võitles kogu energiaga Eesti iseseisvuse taastamise eest. Kuid ta ei jäänud loorberitele, kui Eesti riik oli taastatud. Linnart tunnetas, et puhkeaeg ei saa enne saabuda, kui kõik maailma rahvad on vabad. Selle ülesande võimatust tajus ta suurepäraselt, ent kui vabaduse nimel ei tegutseta, ei ole kellelgi võimalik vabaks saada. Esindamata rahvad on need põlisrahvad, kellele ei ole antud võimalust ennast määrata. Seetõttu ei saa nad ka ennast esindada, näiteks kuuludes ÜROsse. ERO võttis enda kanda nende rahvaste esindamise. Kui suur on olnud ERO mõju maailmas, on raske hinnata, kuid see on olnud piisavalt suur, et rahvaid orjastavad riigid EROt pelgaksid. Tiibetlased, tšetšeenid, uiguurid … ja kümned teised esindamata rahvad on saanud ERO kaudu teadvustada oma olukorda maailmale. Linnarti jaoks ei saanud erinevatel põlisrahvastel olla erinevaid õigusi, neil kõigil on õigus enesemääramisele. Nii tunnustas Linnart jäägitult grusiinlaste õigust oma saatuse üle otsustada, aga … mitte valitseda abhaaside üle, vähemasti vastu abhaaside tahtmist. Linnart ennustas, et kunagi impeeriumid, s.o riigid, kes orjastavad teisi rahvaid, lagunevad paratamatult. Nii on ta ennustanud ka Hiina RV ja Vene Föderatsiooni paratamatut lagunemist. Kahtlejatele tõi ta argumenteeritud näite. Ka N Liidu lagunemist peeti ilmvõimatuks, kuid ometi kadus see riik peaaegu et üleöö.

Koos põlgusega impeeriumite vastu ei olnud Linnart kitsi kiitusega demokraatiate aadressil. Näiteks India, samuti hiigelsuur, üpris vaene ja tohutu kultuuripärandiga nagu Hiinagi, kuid demokraatlik riik, riik, kes ei rõhu oma rahvaid, vaid austab nende valikuid, pälvis Linnarti silmis sügavat austust. Just siin ilmnes kõige selgemalt Linnarti loomus autoritaarse demokraadina. Inimesena järgis ta hierarhiat ja lähtus tõdemusest, et igal asjal on oma koht, igal inimesel on aujärg, mille ta on saavutanud oma hingesuuruse ja tegudega, aga mitte karjerismi ega ametiredeli abil! Linnart ütles vahel tarbetuid teravusi ega armastanud vabandada ega ka vigu tunnistada. Kuid tema kindel veendumus oli, et rahvad võivad olla vabad üksnes demokraatias. Vaid demokraatia suudab ära hoida kommunismi.

Kui kedagi võiks nimetada puhtakujuliseks antikommunistiks, siis oli see Linnart. Linnart pidas kommunismi enamiku tänapäeva hädade põhjuseks, nagu ka põhiliseks rahvaste vabaduse hävitajaks. Kuid kommunism ei olnud Linnarti jaoks sõnakõlks ega silt, mille abil kedagi halvustada. Kommunism oli tema jaoks pugemise, kadeduse, tõusiklikkuse ja madalate instinktide väljendus, mis avaldus väärastunud võimu-suhtes ja sellele toetuvas diktatuuris. Kommunistiks ei teinud inimest parteipilet, vaid mõttelaad ja teod. Fašist ja nats olid Linnarti jaoks samasugused kommunistid, kuna nende suhtumine vabadusse ja väärikusse ei erinenud kommunisti omast. Kommunistide sõimamine ei pruugi ilmutada antikommunismi, vaid võib olla ise kommunistliku mõttelaadi väljendus. Kord 1993. aastal oli Jüri Toomepuu ajanud Toompeale rahvahulga valitsusvastasele meeleavaldusele, sõimates kõiki kommunistideks ja venelaste sabarakkudeks. Kui Linnart sõna palus, rahvahulk plaksutas. Aga siis lausus ta ootamatud sõnad, mis üleskihutatud rahvahulka vihastasid: “Ärge kolonel Toomepuud usaldage!” Üks meeleavaldaja äsas Linnartile plakatiga. Linnarti arusaama järgi on sellised inimesed kommunistid.

Kommunism oli tema jaoks pugemise, kadeduse, tõusiklikkuse ja madalate instinktide väljendus, mis avaldus väärastunud võimusuhtes ja sellele toetuvas diktatuuris.

Linnart rõhutas korduvalt, et Andrus Ansip rehabiliteeris end tema silmis siis, kui viis pronkssõduri kesklinnast minema, millega isamaalased ei olnud hakkama saanud. See oli kommunismi vastu suunatud tegu. Mitmete jumaldatud ja kummardatud “iseseisvuse isade” siirusesse ei uskunud Linnart aga mitte üks raas. Linnarti silmis võisid olla väärikuse kehastuseks väga erinevad inimesed, kelles kõrvaltvaataja ühist ei leia, kuid kelles Linnart tajus vabadusetõrviku kandjaid. Dalai-laama, Otto von Habsburg, kindral Džohhar Dudajev on väga erinevast keskkonnast ja erineva taustaga, kuid kõik nad olid Linnarti lähedased sõbrad, keda Linnart tohutult kõrgelt respekteeris.

Linnartit on peetud suureks budismi propageerijaks. Kuid see ei vasta tõele. Ta oli küll suur budismi austaja ja tutvustaja, kuid ei pooldanud kunagi kultuuride segunemist ega eksportimist keskkonda, kus ei ole selle kultuuri juuri. Ida ja Lääs ei vastandu, vaid peavad elama harmoonias ning Lääs saab olla edukas ikkagi omaenda kultuurilisel aluspõhjal.

Ka on imestatud, kuidas nii suur rahvaste iseolemise toetaja nagu Linnart sai olla suur Euroopa Liidu toetaja. Kuid ka siin on selge loogika. Linnart austas Coudenhove-Kalergi ja Otto von Habsburgi Euroopa ühinemise ideed kui loomulikku edasiminekut ja võimalust, mille läbi vabad rahvad ühinevad kommunismi vastu. Linnart ei olnud isolatsionist, vaid koostööle ärgitaja. Euroopa Liidu vastaste siirusesse ta ei uskunud, vaid pidas neid omakasupüüdlikeks populistideks, parimal juhul naiivseteks, halvimal juhul aga…

Tiigrina Sa sündisid, tiigrina Sa lahkusid. Tiigrina jääd Sa meile mälestustesse!