Liitlassuhted ilma garantiideta: kurdid geopoliitilises malemängus

Kurdid on maailma suurim riigita rahvas. Neid on ligi kolmkümmend kuni nelikümmend miljonit ning neil on oma keel ja tugev kultuuriline identiteet. Peale Osmani riigi kaotust Esimeses maailmasõjas anti kurdidele 1920. aasta Sèvresi’i lepingu abil lootus oma riigi loomiseks. Ent Lausanne’i lepinguga 1923. aastal see unistus purunes. Kurdistanist tõmmati läbi uute riikide piirid ning kurdid jäid nelja riigi vahele – Türgi, Süüria, Iraak ja Iraan. Nendes piirkondades on kurdid üle saja aasta võidelnud iseseisvuse või autonoomia nimel, makstes selle eest ränka hinda keemiarünnakute, ümberasustamiste, vastuhakkude veriste mahasurumiste ja pommitamiste näol. 

Oluline probleem on ka kurdide sisemine killustatus. Erinevad kurdi parteid ja rühmitused nagu Kurdistani Demokraatlik Partei (KDP) ja Kurdistani Patriootlik Liit (PUK) konkureerivad üksteisega ning see on nõrgestanud kurdide ühist poliitilist positsiooni. Praegu on kurdidel kõige enam autonoomiat Iraagi aladel. 

„Kurdi küsimus” on hirmutanud erinevaid režiime kogu piirkonnas. Kurdide enesemääramise soovi ja autonoomiat nähakse ohuna riikide territoriaalsele ühtsusele ning see on viinud nende laialdase represseerimiseni ühelt poolt ning kurdide vägivaldsete ülestõusudeni teiselt poolt.

Kurdide roll konfliktides on korduv muster

Regionaalsetes konfliktides on kurdid mänginud suurt rolli. Oma autonoomia saavutamiseks on nad võidelnud kohalike võimude vastu ning valitsevate režiimide kukutamise poolt. Kurdi vastupanu repressiivsetele režiimidele on ära kasutanud nii piirkondlikud võimud kui ka välisriigid nagu USA ja selle liitlased.

Iraani–Iraagi sõja ajal kasutasid mõlemad riigid kurdi rühmitusi vastase nõrgestamiseks. Veidi peale sõja algust veenis Iraak Kurdi Iraani Demokraatliku Parteid (KDPI) sõjas osalema. 1981. aasta jaanuariks oli Saddami režiim saatnud esimesed relvad Iraani linnadesse Nowdesheh’sse ja Qasr-e Shirinisse. KDPI lootis luua vabastatud Kurdi tsoone, toetudes Iraagi relvasaadetistele. Iraani väed käivitasid KDPI vastu rea kurnavaid rünnakuid, muutes nad Iraani–Iraagi sõja järgnevateks aastateks suures osas marginaalseks sõjaliseks teguriks.

1983. aastal pani omakorda Iraan enda kurdi kaardi lauale. Iraan sai toetust Massoud Barzani KDP-lt ja Jalal Talabani PUK-ilt, mis koos moodustasid ühisrinde Iraagi režiimi vastu. Bagdad muretses võimalike kurdi rünnakute pärast strateegilise torujuhtme vastu, mis ühendas Kirkuki naftavälju Türgi Iskenderuni sadamaga. Et lahti harutada Iraani-Kurdistani ohtu Põhja-Iraagis, alustas Saddam Hussein erinevaid salajasi läbirääkimisi kurdidega, lubades neile suuremat autonoomsust. Bagdadi varasem tahtmatus lubadustest kinni pidada hoidis Iraagi kurde aga Iraani poolel.

Kurdi vastupanu repressiivsetele režiimidele on ära kasutanud nii piirkondlikud võimud kui ka välisriigid nagu USA ja selle liitlased.

Sõda Iraani ja Iraagi vahel kestis edasi, nagu ka Iraagi kurdide vastupanu Iraagi režiimi vastu. 1988. aasta märtsi keskel oli Halabja linnast saanud võitluse keskpunkt. Iraani väed ja kurdide pešmerga jõudsid linna 16. märtsi varahommikul ning Iraagi sõjaväe positsioon sattus surve alla. Iraak otsustas sama päeva õhtul vastata keemiarelvadega. Erinevatel hinnangutel kaotasid oma elu 3200–5000 inimest vaid mõne tunni jooksul ning 7000–10 000 said haavata. Halabja keemiarünnaku ellujäänud vaevlevad veel aastakümneid hiljem füüsiliste ja vaimsete tagajärgede käes.

Kurdide osalus konfliktis ei toonud neile loodetud kasu. Kurdide positsioon halvenes mõlemas riigis, nende kodud hävisid ja tagatipuks kannatasid nad laastavate rünnakute all. Peale sõda tabasid kurdi kogukondi erinevad repressioonid: autonoomiast oli asi kaugel. Iraan ja Iraak olid agarad vastase kurde sõjas strateegiliselt kasutama, kuid kaitset neile ei pakkunud. Kurdide rolliks jäi pelgalt teiste eesmärkide täitmine.

Islamiriigi esiletõusuga terendas kurdidele uus oht. ISIS püüdis täielikult hävitada kurdide poliitilist ja kultuurilist elu Iraagis ja Süürias. Selle ära hoidmiseks hakkasid kurdid tegema sõjalist koostööd mitmete strateegiliselt oluliste partneritega – USA, Prantsusmaa, Ühendkuningriigid ja Saksamaa. Nad uskusid, et sellise rahvusvahelise toetusega on Kurdistani kaitse praktiliselt garanteeritud. 2014. aasta juunis lahkus Iraagi armee vaidlustatud kurdi aladelt. Pešmerga kasutas ära võimalust ning haaras Kirkuki piirkonnas kontrolli. Suurimad lahingud ISISe vastu toimusid Süürias, kus kurdide pešmerga suutis osutada tugevat vastupanu ning ISISe taganema panna.

Süüria kurdidele oli Washingtoni toetuse kaotamine laastav.

Kurdide võitlus ISISe vastu ning Lääne suur toetus tekitas nii Iraagi kui Süüria kurdide seas suuri tulevikulootusi. Iraagi kurdid unistasid lõpuks stabiilse kontrolli kehtestamisest vaidlustatud piirkondade üle nagu Kirkuk. Räägiti ka suuremast autonoomsusest ja mõned hellitasid lootusi suisa iseseisvast riigist. Süüria kurdidel polnud enne ISISe pealetungi niivõrd suurt autonoomiat kui Iraagi kurdidel. Nad olid kindlad, et kalifaadi hävitamise järel kindlustaks Washington neile kurdi regionaalse autonoomia. 

2017. aastal otsustasid Iraagi kurdid teha oma aladel, sealhulgas ka vaidlustatud aladel, iseseisvusreferendumi. See ei olnud Iraagi keskvalitsusele meeltmööda ning armee alustas kurdide aladel uut sõjalist operatsiooni. Selle tagajärjel kaotasid kurdid 40% oma territooriumist, sealjuures ka naftarikka Kirkuki. Hoolimata nende alade kaotusest säilitasid Iraagi kurdid siiski oma autonoomia, kuid lootus oma alade laiendamisest kukkus läbi. 

2019. aastal katkestas president Donald Trump Ameerika Ühendriikide toetuse kurdi liitlastele, jättes kurdid peale nende ennastsalgavat võitlust kaitseta. Süüria kurdidele oli Washingtoni toetuse kaotamine laastav. Nad ei võidelnud enam pelgalt autonoomia, vaid suisa ellujäämise nimel. Ka Türgi pelgas Süüria kurdide positsiooni tugevnemist, sest Ankara nägi nende autonoomias eksistentsiaalset ohtu Türgi territoriaalsele ühtsusele. USA toetuse kadumist tõlgendas Ankara rohelise tulena Süüria kurdide ründamiseks. 

Need kaks konflikti ilmestavad laiemat mustrit kurdide rollist eri kokkupõrgetes. Nende soov autonoomia järele ja oma eluolu parandamisele kannustavad neid oma eesmärkide nimel võitlema. Kuid kui nad on oma töö ära teinud, jäetakse nad ükskõikselt ilma kaitseta. Kurdid on kui etturid malemängus — vajalikud, aga loovutatavad. 

Miks kurdid on kasulikud liitlased?

Kurdide väärtus liitlastena tuleb mitme teguri koosmõjust. Esiteks on kurdi relvajõud paljudes piirkondades hästi organiseeritud ja kogenud lahingusituatsioonides, mis eristab neid mitmest teisest mitte-riiklikust relvarühmitusest.

Lisaks tunnevad kurdid oma maid hästi. Nad oskavad navigeerida erinevates oludes ja oma piirialadel, osutades seal visa vastupanu vaenlastele. Eriti olulised on nende teadmised mägistes või raskesti ligipääsetavates piirkondades, kus neil on pikk lahingupidamise ajalugu. 

Kurdid ei võitle üksnes liitlaste huvide eest, vaid näevad igas konfliktis võimalust parandada oma poliitilist olukorda. 

Viimaseks võiks kindlasti mainida kurdide motiveeritust, kuna nende osalus konfliktides on tihedalt seotud nende enda poliitiliste eesmärkidega. Nad ei võitle üksnes liitlaste huvide eest, vaid näevad igas konfliktis võimalust parandada oma poliitilist olukorda. 

Režiimid, mille vastu nad valdavalt võitlevad, on neid rõhunud ning soov selle eest tasuda või sellest pääseda on suureks innustajaks. Sellega käib käsikäes kurdide tahtmine kehtestada piirkonnas mingisugunegi territoriaalne autonoomia. Aastaid rõhumist ja suveräänsuse puudumist võib inimesi väga hõlpsasti rindele mobiliseerida. Siiski on kurdidel enamasti vaja teiste riikide või organisatsioonide abi, et edukalt vastupanu osutada.

Miks liitlassuhted jäävad enamasti ajutiseks? 

Hoolimata kurdide kasulikkusest liitlastena, ei kujune nende liitlassuhted enamasti püsivaks. Üheks peamiseks põhjuseks on riikluse puudumine: neil puudub rahvusvahelises süsteemis institutsionaalne kaitse. See muudab nad sõltuvaks teiste riikide poliitilisest tahtest. Riigi puudumise tõttu on liitlastel lihtsam kurde unarusse jätta, kui huvid on muutunud või eesmärk saavutatud. Näiteks kui USA poliitika 2019. aastal muutus, ei näinud nad enam Süüria kurdide toetamist vajalikuna. Lisaks olid olulisel kohal regionaalsed pinged, mis saidki Süüria kurdidele saatuslikuks.

Ankara valitsus käsitleb kurdi autonoomiat otsese ohuna oma riigi territoriaalsele terviklikkusele. Suurem osa maailma kurdidest elabki just Türgis. Kuna Türgi ei loenda etnilisi vähemusi, on keeruline täpselt öelda, mis on nende osakaal riigis,, kuid eeldatavasti jääb see 15–25% juurde. Kurdide etnilised alad moodustavad 30% Türgi territooriumist. Lisaks territoriaalsetele hirmudele on Türgil probleeme olnud ka kurdi terroriorganisatsioonidega ning Süüria kurdi militaarsed Rahvakaitseüksused (YPG) on seotud Türgi Kurdistani Töölisparteiga (PKK). Seega jäävad kurdid ka pärast võite oma regiooni suurriikide huvide lõksu.

Lõpuks tuleb ka arvestada, et paljud partnerlused on juba algusest peale pragmaatilise iseloomuga. Kurdide abistamine on olnud vaid strateegiline ning pole olnud seotud sooviga parandada nende poliitilist olukorda või pakkuda kaitset naaberriikide eest. Nii juhtus Iraani–Iraagi konfliktis, kus kummalgi riigil polnud vähimatki huvi kehtestada kurdide autonoomiat. Nende roll oli vaid vastast nõrgestada, mässu õhutada või mõnda muud strateegilist ülesannet teostada. Kurde nähti vähem liitlastena ning rohkem malenuppudena, mida saab liigutada endale kasulikul moel. Kui operatsioonid läbi kukkusid, jäeti kurdid üksinda haavu lakkuma. 

Kurdide jõud ja jõuetus Iraanis

Viimased pinged Iraaniga on taas tõstatanud küsimuse kurdide võimalikust rollist regionaalses konfliktis. Arutelud nende kaasamisest ei ole uued, kuid nagu ka varasematel kordadel, on need jäänud suuresti strateegiliste ideede tasandile. 

Konflikti alguses pooldas Trump kurdide sõtta kaasamist. Ajakirjanduse andmetel tegeles CIA kurdide relvastamisega, administratsioon pidas läbirääkimisi erinevate kurdi parteidega, sealjuures Iraani kurdide KDPI-ga ja Iraagi PUK-ga. Iraani eksiilkurdid Iraagis olidki konflikti alguses agarad vastupanuga liituma. Neil puudus aga võimsus ja ressursid, et edukat ülestõusu läbi viia, mistõttu ootasid nad tuge ja poliitilist kindlustunnet Trumpi valitsuselt. 

Töötati välja mitmeid Iraani kurdide kasutamise strateegiaid riigi destabiliseerimiseks. Ühe idee kohaselt pidid kurdi relvajõud Iraani vägede vastu astuma ning neid võitlustes lööma, nii et relvastamata iraanlastel oleks võimalik ülestõusu korraldada ja hoida ära selle verine mahasurumine. Kurde oleks saanud kasutada ka kaose külvamiseks, et Iraani vägesid ja sõjalisi ressursse kurnata. Räägiti ka, kuidas kurdid saaks Põhja-Iraani alad enda kontrolli alla võtta, mis tekitaks puhvervööndi Iisraelile. 

Iraan reageeris kurdide rünnaku potentsiaalsele ohule kiiresti ja jõuliselt.

Samas saatis Washington vastakaid signaale. Puudus selge strateegia või poliitiline lubadus, mis annaks kurdidele kindluse, et nende panuse eest neile ka reaalselt tasutaks. Konfliktis osalemist on takistanud ka kurdide varasem kogemus, mil välisriikide toetus jäi ajutiseks. Iraan reageeris kurdide rünnaku potentsiaalsele ohule kiiresti ja jõuliselt, sealhulgas rünnates kurdide positsioone droonidega, mis vähendas veelgi nende tegutsemisruumi. Separatismi innustamine ei ole meeltmööda ka iraani valitsusvastastele, mistõttu oleks kurdidel puudunud ühiskonna laiem toetus.

Kurdide endi seas puudus samuti olukorra suhtes ühtne arusaam või eesmärk. Kui Iraani kurdid soovisid rõhuva režiimi hävitamist, polnud Iraagi kurdid konfliktiga liitumisest huvitatud, kartuses kaotada oma senine autonoomia. See omakorda peegeldab laiemat muutust kurdide strateegilises mõtlemises. Nad on varasemast ettevaatlikumad ning soovivad vältida olukordi, kus nad võivad taas jääda ilma poliitilise toeta.