Jäta menüü vahele
Nr 206 • August 2021 26. august 2021

Lääne vastukäik tehnoloogia ja tehismõistuse kasutamisele relvana

Näib, et iga nädal toob päevavalgele mõne järjekordse ulatusliku autoritaarse digirünnaku demokraatia vastu. Riigi korraldatud häkkimiskampaaniatest valimistesse sekkumise, lunavararünnakute ja dissidentide vastu kasutatud nuhkvarani – kõik need pahatahtlikud tööriistad on suunatud Lääne energia-, toidu- ja tervisejulgeoleku vastu, rääkimata demokraatia alustaladest.

James Lamond
James Lamond

Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse (CEPA) demokraatliku kerksusprogrammi direktor

Inimeste nägude skaneerimine saabumisel üleilmsele tehismõistuse konverentsile Shanghais augustis 2019. Hiina üks suurimaid rivaale tehismõistuse arendamisel ja kasutamisel on USA, aga Euroopa Liit jääb kaugele maha. Foto: AFP/Scanpix

Peagi aset leidev üleminek 5G võrkudele on samuti teravdatud tähelepanu all. Hiina telekomihiid Huawei on teel tõusmaks maailma suurimaks viienda põlvkonna mobiilivõrguseadmete tarnijaks, mis on suhteliselt kitsas valdkond. Mitmed Lääne poliitikakujundajad ja luureametid on väljendanud märkimisväärset murelikkust, et Hiina kommunistlik partei võib kasutada seda tehnoloogiat luureandmete kogumiseks, ärisaladuste varastamiseks ja poliitiliste vastaste jälgimiseks.

Lääneriikide mahajäämus

Aga maailm seisab tehismõistusel põhineva tehnoloogiaga juba järgmise suure tehnoloogilise hüppe lävel. Tehismõistusel on potentsiaalselt võimalus muuta kõiki elu tahke, nii häid kui halbu. Samas muretsevad paljud, et lääneriigid on jäänud nende uute ja väga võimekate tehnoloogiate arendamise võidujooksus sabassörkijateks.

Selle aasta alguses lõpetas kaks aastat kestnud uuringu USAs tegutsev sõltumatu komisjon, kellele tehti ülesandeks anda USA presidendile ja kongressile soovitusi, kuidas edendada tehismõistuse ja masinõppe arendamist, et see vastaks USA rahvusliku julgeoleku vajadustele.

Uuringu tulemused tekitasid omajagu kõmu, kui komisjoni kaasesimehed, endine Google’i tegevjuht Eric Schmidt ja endine asekaitseminister Robert Work kirjutasid: „Ameerika Ühendriigid ei ole valmis end tehismõistuse ajastul kaitsma ega konkureerima […] Hiina plaanid, ressursid ja edasijõudmine peaks valmistama muret kõikidele ameeriklastele. Võtame tõsiselt Hiina ambitsiooni mööduda kümne aasta jooksul USAst tehismõistuse liidrina maailmas.“

Carnegie Rahvusvahelise Rahu ja Julgeoleku Sihtasutuse uuring tuvastas kõikidelt mandritelt kokku vähemalt 25 riiki, kus Hiina tehismõistuse tehnoloogia on juba kasutusel.

USA ja Hiina on oma tehismõistusepõhise tehnoloogia liidritena teistest riikidest peajagu üle. Aga kommunistlik partei plaanib tõsta Hiina 2030. aastaks valdkonna liidriks ning kulutada selle saavutamiseks 150 miljardit USA dollarit. Murekohaks ei ole mitte niivõrd tõsiasi, et Hiina investeerib tehismõistusesse, kuivõrd see, kuidas Hiina juba kasutab seda tehnoloogiat relvana poliitilise kontrolli saavutamiseks. Näiteks Xinjiangi provintsis kasutab keskvalitsus tehismõistuse tehnoloogiat, et jälgida eri allikatest infovooge, sealhulgas DNA proove, sotsiaalmeedia postitusi, haiguslugusid, maksudeklaratsioone ja finantsdokumente. Saadud andmete abil suudetakse jälgida ja kokku panna terviklik jälgimisprofiil.

Tehismõistus on ka tõhus tööriist desinformatsiooni kiireks levitamiseks, tekitades sotsiaalmeediaplatvormidel automaatseid, hoolikalt koostatud ja isikupärastatud desinformatsioonikampaaniaid. Vahest kõige murettekitavam on aga see, et tehismõistus võib väestada nn süvavõltsingute tehnoloogia, mille tulemusena sünnivad tõesena näivad võltsitud videod. Ainuüksi sellise tehnoloogia olemasolu suudab luua mürgise meediakeskkonna, tekitades segadust otsustamisel, mis on päris ja mis mitte, ning seab lõpuks kahtluse alla objektiivse tõe võimalikkuse.

Carnegie Rahvusvahelise Rahu ja Julgeoleku Sihtasutuse uuring tuvastas kõikidelt mandritelt kokku vähemalt 25 riiki, kus Hiina tehismõistuse tehnoloogia on juba kasutusel.

Kolm sammu

On ütlematagi selge, et tehismõistus hakkab järgmistel aastatel etendama rolli maailmapoliitikas ning autoritaarsetel jõududel on mängus omad huvid. Küsimus pole niivõrd selles, kuidas suudavad Lääne demokraatiad selle tehnoloogia ohtlikku kasutust piirata ja sellega võidelda, kuivõrd selles, kuidas lõigata sellest kasu ja panna kokku ennetav tegevuskava. Näen siin kolme olulist sammu.

Esiteks on tarvis investeerida intellektuaalsesse taristusse, et anda tõuge tehnoloogiapoliitikale ja tehismõistuse kasutamisele. Siia alla käivad vajalikud investeeringud inseneri- ja informaatikateadusesse. Ent lisaks investeerimisele tehnoloogiatesse ja teadustöösse on kriitilise tähtsusega sidemete loomine poliitikakujundajate ja teadusmaailma vahel. Hetkel haigutab teadlaste ja vastavaid uuringuid juhtivate, reguleerivate ja sageli ka rahastavate poliitiliste juhtide vahel suur tühimik. Valitsusliikmete, eriti riigi julgeolekuküsimuste üle otsustavate poliitikute parem arusaamine teemast on oluline ühelt poolt vajalike ressursside eraldamiseks ja teisalt mõistmiseks, kuidas neid ressursse tõhusalt kasutada.

Demokraatiad on üle elanud ka varasemad tehnoloogilised murrangud, sealhulgas eksistentsiaalsed, kui maailma üks julmimaid türanne Jossif Stalin omandas planeeti hävitava relvastuse.

Teiseks peavad Lääne demokraatlikud riigid istuma laua taha ja kehtestama rahvusvahelised suunised ja normid uute ja kujunemisjärgus tehnoloogiate, eriti tehismõistuse kasutamiseks. Lääs tundub olevat unustanud, kuidas mõelda suurelt ja töötada ühiselt välja eeskirju, mille toel edasi liikuda. Oli see ju Atlandi-ülene liit, mis suuresti kehtestas Teise maailmasõja järgse rahvusvahelise arhitektuuri, mis on valitsenud viimased 70 aastat. See koostas ka reeglid tuumatehnoloogia kasutamiseks ja keelustas keemiarelvad.

Kolmandaks saavad Lääne demokraatlikud riigid investeerida ühiskonna kerksusesse, mis on vajalik, et seista vastu tehismõistuse või teiste tehnoloogiate kasutamisele relvana segaduse külvamiseks või poliitilistel kaalutlustel. Siin on võtmetähtsus kodanikuühiskonnal, aitamaks demokraatlikes riikides seista vastu autoritaarsete seirevahendite kasutamisele. Eraelu puutumatuse, inimõiguste, rahvatervise ja sõnavabaduse eest seisvad organisatsioonid oskavad tehismõistuse kasutamise ohte ja keerukust märgata ning need avalikkuse ette tuua. Investeeringud selliste organisatsioonide moodustamiseks kodu- ja välismaal suudavad päris edukalt uue tehnoloogia pahatahtliku kasutamise mõjusid tasalülitada. Suur osa arutelust, kuidas tehismõistus areneb ning Hiina ja teised autoritaarsed riigid seda kasutavad, sisendab hirmu ja ärevust. See on ka mõistetav, sest tehnoloogia kasutamise võimalikud tagajärjed on peaaegu piiramatud. Aga demokraatiad on üle elanud ka varasemad tehnoloogilised murrangud, sealhulgas eksistentsiaalsed, kui maailma üks julmimaid türanne Jossif Stalin omandas planeeti hävitava relvastuse. Vajalike investeeringute, ressursside ja teatava loova mõtlemisega võivad nad seda taas teha.

Seotud artiklid