september 13, 2011

Kümme aastat hirmu

Mida me oleme õppinud kümne aasta jooksul pärast 11. septembri terrorirünnakuid?

Mida me oleme õppinud kümne aasta jooksul pärast 11. septembri terrorirünnakuid?


www.realclearpolitics.com/polls/archive/?poll_id=1…).
Kurnatud Lääs
Et bin Laden oli tabamata, püsis sõda terroriga pidevalt inimeste teadvuses. President Bush oli tõotanud, et tema ametiajal teist rünnakut Ühendriikide pinnal enam ei tule, ning president Obamagi poleks saanud ennast kuidagi mugavalt tunda, kui teine rünnak oleks langenud tema ametiajale. Terroristlikke hirmutegusid samal ajal aina kogunes: Fort Hood, Detroidi „aluspesupommitaja”, Times Square ja nii edasi.
Sõjad Iraagis ja Afganistanis üha venisid ja venisid: Iraak ei paistnud sugugi lõplikult rahunevat ning Afganistanis tundus, et pöördepunkti saavutamine nihkub järjepanu edasi tulevikku. Pakistan paistis olevat aina võimetum kontrollima sündmusi enda territooriumil ning ei tundunud tõenäoline, et nad suudavad siiralt lahti ütelda sidemetest paljude terrorirühmitustega, mida tõendab ka see, et just Pakistanis varjas ennast nii palju aastaid Osama bin Laden. Iraan püüdleb tuumarelva poole. Iisraeli ja Palestiina konflikt kisub endiselt aeg-ajalt väga ägedaks. Liibüa revolutsioon võib olla jõudnud ehk pöördepunktist möödagi, ent Süüria režiimi jõhker vägivald omaenda rahva vastu kestab edasi.
Samal ajal tabasid 2008.-2009. aastal Ameerikat ja Euroopat rängalt finantskriis ja sellele järgnenud majanduslangus, mis kärpisid tõsiselt ka enesekindlust. Ameerika puhul on sõdade kulud, millele lisandusid finantsväljaostude, majanduslike stiimulite ja uute seadustega seotud kulutused, toonud Ühendriikidele kaasa enneolematu riigieelarve puudujäägi ja võlakoorma. Euroopas on mõne riigi aastaid aina kasvanud võlakoorem isegi ühisraha tingimustes tekitanud surve, mis on lõpuks viinud ülivõimsa võla ja panganduskriisini, millega me oleme sunnitud tänasel päeval silmitsi seisma.
Samal ajal suplevad sellised tärkavad suurvõimud nagu Hiina (meie) rahas ning laiendavad oma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõju. Liidame kõik mainitud tegurid ning võib näha, et lõiv, mida on Lääne kollektiivne psüühe pidanud maksma, on väga tuntav.
Bin Ladeni lõpp ja omandatud õppetunnid
Kogu sellele kümmeaastakule ning sügavale nördimuse ja väsimuse tundele pani krooni 1. mail 2011. aastal maailma paiskunud teade Osama bin Ladeni surmast. Üks pikk ja sünge peatükk märksa suuremas ja laiemas loos oli läbi saanud. Kõik see, mille ta vallandas, kestab edasi, nagu kestab edasi ka kõik see, mille vallandas maailm omapoolse reaktsioonina. Siiski on praegu kümne aasta pealt ja peale tagasi vaadates päris paras aeg vaadata üle omandatud õppetunnid ja teha neist mõningaid järeldusi tuleviku heaks.
Nagu ikka, on tähtsaim õppetund see, et väärtused tõepoolest lähevad korda. Juba 2003. aasta lõpuks oli selge, et „terroristide tapmine” on lühiajaline taktika, mitte pikaajaline strateegia. President Bush toonitas 2003. aasta novembris Rahvuslikus Demokraatia Sihtkapitalis ja Londoni Banqueting House’is peetud kõnedes vajadust edendada vabadust, demokraatiat ja inimarengut, mis nõrgestavad ühtlasi äärmusluse külgetõmmet.
Tema sõnumi võiks sõnastada nii: „Kuuekümne aasta kestel oleme toonud Lähis-Idas vabaduse ohvriks stabiilsuse nimel ega ole suutnud saavutada kumbagi. Nüüd me aga teame, et ainuke tee tõelisele stabiilsusele ja julgeolekule viib läbi vabaduse.” See pani aluse niinimetatud laiema Lähis-Ida algatusele ja Tulevikufoorumile, mis mõlemad said stardipaugu 2004. aastal G-8 tippkohtumisel Georgias Sea Islandis. Samuti kõlas see sõnum vastu president Bushi teisest ametisse astumise kõnest 2005. aastal ning president Obama Kairo kõnest 2009. aastal.
Kuus ja pool aastat pärast Sea Islandi tippkohtumist, ajal, mil Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas on puhkenud araabia kevade revolutsioonid, on neis mõtetes väljenduv filosoofiline tõdemus näidanud, et parim viis terrorismiga võitlemiseks on tõepoolest vabaduse, demokraatia, inimõiguste, majanduslike võimaluste ja õigusriigi edendamine. Aidates islamimaade elanikkonna ülekaalukal enamusel võtta ühiskondliku elu juhtimine taas enda kätte ning tõrjuda võimult korruptiivsed ja seadustest mittehoolivad juhid, on inimesed ise aidanud tasalülitada islami nimel toime pandava terrorismi tõusulainet.
Õppetunde on teisigi:

– Islamistlik terrorism on tõepoolest kohutav tont ega kao sugugi üleöö. See ohustab õigupoolest muslimi elanikkonda sama palju kui Läänt – piisab, kui heita pilk Talibani tegevusele Afganistanis ja Pakistanis. Kuid siin on peidus ka lahenduse võti: islamistlikku terrorismi ei seo enam ühte niisugune konkreetne võimas magnet nagu bin Laden. Me võime tegelda probleemide ja võimalike lahendustega riik riigi ja linn linna haaval.
– Kui võrrelda üleilmse terrorismi ja araabia kevade levikut, on viimane selgelt palju olulisema tähtsusega. Mõlemad kujutavad endast vastulööki varasemale rõhumisele. Ent terrorismi toetab väike radikaliseerunud äärmuslaste seltskond, kelle eesmärgiks on suruda muslimi elanikkonnale peale omaenda ideoloogia. Valdav osa muslimitest aga soovib lihtsalt kõige elementaarsemaid õigusi, vabadust ja õiglust oma ühiskonnas. On mõneti irooniline, et bin Laden, see kõigist äärmuslastest kõige radikaalsem tegelane, suutis oma tegevusega panna aluse palju väärikamale ja laialdaselt toetust leidnud demokraatia- ja õiglusejanule, mis seisab vastu terrorismile ja sõjale terroriga. Kõigist 11. septembri rünnakule järgnenud sündmustest ja suundumustest on see kõige tähtsam ja kõige enam lootust andev.
– Rahvusvahelise üldsuse käsutuses pole seniajani 21. sajandi probleeme adekvaatselt käsitlevat juriidilist raamistikku. Meie praegune raamistik ja institutsioonid on pärit Teise maailmasõja ajast, mil terrorismil oli kõigest kohaliku ulatusega mõju, sõdu pidasid riigid ning humanitaarkriise ei peetud ülemaailmse tähtsusega küsimuseks. President Bushi on ohtralt kritiseeritud tema poliitika pärast Guantí¡namo, kinnipeetavate, väljaandmiste ja mehitamata õhusõidukitega ette võetud terroristidevastaste rünnakute osas, kuid sama poliitikat on jätkanud president Obama – suurel määral põhjusel, et paremat alternatiivi lihtsalt ei ole. Niisuguste sammude „õigusvastasuse” üle kurtmise asemel tuleks rahvusvahelisele üldsusele tunduvalt enam kasuks neid arvesse võttev juriidiline raamistik.
– Euroopa ja Ameerika peavad end ravima ja terveks saama. Mõlemad on muutunud nõrgemaks, samal ajal kui mitmed muud jõud on tugevnenud. Esijoones puudutab see vahetult meie majandust ja võlaprobleeme. Kuid see laieneb ka sõjaväelistele küsimustele, meie sisepoliitikale ning eelkõige meie usaldusele oma tuumikväärtuste suhtes. Me peame panema aluse suuremale õitsengule, õiglusele ja julgeolekule enda kodus, kui me ikka tahame olla demokraatlikke väärtusi väärt ja kui me peame leidma endas jõudu teha koostööd teistega, kes alles püüavad neid väärtusi oma ühiskonnas teoks teha.

Kümme aastat pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid võime öelda, et oleme selja taha jätnud nähtavasti kõige hullema aastakümne pärast 1930. ja 1940. aastaid. Aga kui me püüame heita pilku järgmisele aastakümnele, tasuks ehk uuesti meelde tuletada mõned fundamentaalsed tõed, mis võivad meid meie teel juhtida. See tähendab kahtlemata, et ees ootab veel väga palju tööd. Aga see aitab ka muuta järgmised kümme aastat lootusrikkamaks kui need, mille me praegu oleme selja taha jätnud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar