Kümme aastat hirmu

Kümnendi järel, mille palge määrasid terrorirünnakud Ühendriikide vastu ning neile järgnenud reageeringud ja sündmused, on selgeks saanud üks asi: põhiväärtuste – vabadus, demokraatia, majanduslikud võimalused, inimõigused ja õigusriik – ülemaailmne edenemine on kõigi inimeste parema tuleviku huvides.

2001. aasta 11. septembri varahommikul jalutasin oma büroosse vanas valitsushoones, mis kuulub Valge Maja hoonetekompleksi. Taevas oli klaarselge, päev ise jahedavõitu, aga päikseline. Riikliku Julgeolekunõukogu NATO ja Lääne-Euroopa asjade direktorina olin teel kohtuma oma meeskonnaga, kus kavatsesime muude küsimuste seas arutada 2002. aastal Tšehhi Vabariigis Prahas eesseisva NATO tippkohtumise päevakorda.

Kui ma möödusin oma teekonnal teleriekraanist, nägin, kuidas ühest Maailma Kaubanduskeskuse tornist tõuseb suitsu ja tuld, ning sekretär selgitas, et torni oli tabanud lennuk. Kummaline. Kui ma koosolekult lahkusin, jäin seisma ja nägin, kuidas teine lennuk tabas teist torni. See ei olnud enam kokkusattumus.

Läksin oma töölaua taha ja nägin kohe turvaosakonna saadetud punaste tähtedega e-kirja: „Lahkuge viivitamata hoonest.” Trepil liikudes kuulsin, kuidas kolleegid kõnelevad lennukist, mis olevat tabanud Pentagoni. Kogu ülejäänud päev oli üks suur vapustuse ja ponnistuste segu: nägin pilte kokkuvarisevatest hoonetest, mõistsin, et olen elus ainult tänu neljanda, Pennsylvanias alla kukkunud lennuki reisijate ilmutatud kangelaslikkusele, püüdsin ülekoormatud mobiiliühenduse kaudu võtta ühendust oma perekonnaga ja kätte saada meie veel väikesed lapsed.

Esimene reaktsioon – sõda terroriga

Tolle päeva sündmused muutsid maailma. Ameeriklased tundsid, et neid on haavatud, ja andsid vastulöögi. Me ilmutasime meile omast suurt patriotismi, kuid näitasime ka välja kalduvust vihastada ja üle pingutada. Uus Geroge W. Bushi administratsioon, mis oli lootnud keskenduda sisepoliitikale ja vähendada Ameerika rolli Balkanil, leidis end äkitselt keset suurt sõda terroriga. Administratsioon pühkis tolmust puhtaks maa-alused punkrid ning taaselustas külma sõja aegsed plaanid, mis pidid tagama valitsuse tegevuse jätkumise ka siis, kui Washingtoni tabab suurem rünnak. Taevas Ameerika kohal suleti lennukitele peaaegu nädalaks ning hilisem lennuliiklus ei sarnanenud enam sugugi varasemaga.

Islamistlikku terrorismi ei seo enam ühte niisugune konkreetne võimas magnet nagu bin Laden.

11. september avas tee tulevikku, mida keegi ei osanud oodata: sõda Afganistanis, mis heitis ühekorraga kõrvale NATO varasema tõrksuse tegutseda „väljaspool piirkonda”; pommirünnakud Londonis ja Madridis; sõda Iraagis, mis mandus jõhkraks sektantlikuks veresaunaks ja lõhestas Lääne; Guantí¡namo; vägivaldse islamiäärmusluse puhang kogu maailmas; lõpuks juba peaaegu tänasel päeval niinimetatud araabia kevade demokraatlikud revolutsioonid.

Algul, 2001.–2002. aastal, tundus, et pingutusi anda terroristidele purustav löök saadab kiire edu. Afganistani Taliban, mis oli andnud peavarju Al-Qaedale, langes võimult juba mõne nädalaga. Tora Bora koobaste piiramine, kuhu oli põgenenud Osama bin Laden, tõotas kaasa tuua temagi languse ning terrorismi strateegilise lüüasaamise.

Selle asemel aga kujunes välja kestev konflikt, mis suutis küll saavutada edu võitluses terroristide vastu, kuid samal ajal jagas võimsaid hoope meie südametunnistusele. Aastaid nähti vaeva bin Ladeni tabamiseks, aga ikka ja jälle kadus ta silmist. Kartus, et Saddam Hussein võib varustada terroriste massihävitusrelvaga – mis tugines tegelikult ekslikule luureinformatsioonile –, tõi kaasa Iraagi sõja.

Ent seal tehtud valearvestused ning samaaegne fookuse kadumine Afganistanilt tähendas, et me seisime peagi silmitsi kahe päris kehvasti kulgeva sõjaga. Vastuolusid tekitanud suurpealetung Iraagis kallutas olukorra taas positiivses suunas, kuid märksa mõõdukamad pingutused Afganistanis pole ennast veel tõestada suutnud. Oluline on sealjuures meelde tuletada, et terroristidele vastulöögi andmist toetas ja toetab Ameerika avalikkus tänapäevani väga tugevalt. Heakskiit president Bushile tõusis järsult ja ta võitis uuesti 2004. aasta presidendivalimistel, osaliselt ka tänu sellele, et ta väitis, nagu oleks tema vastaskandidaat võitluses terrorismiga vähem usaldusväärne. Pikale veniv sõda Iraagis ja orkaan Katrina põhjustasid lõpuks aga tema populaarsuse languse alates 2005. aastast (vt küsitluste tulemusi aadressil http://www. realclearpolitics.com/polls/archive/?poll_ id=19).

Kurnatud Lääs

Et bin Laden oli tabamata, püsis sõda terroriga pidevalt inimeste teadvuses. President Bush oli tõotanud, et tema ametiajal teist rünnakut Ühendriikide pinnal enam ei tule, ning president Obamagi poleks saanud ennast kuidagi mugavalt tunda, kui teine rünnak oleks langenud tema ametiajale. Terroristlikke hirmutegusid samal ajal aina kogunes: Fort Hood, Detroidi „aluspesupommitaja”, Times Square ja nii edasi.

Sõjad Iraagis ja Afganistanis üha venisid ja venisid: Iraak ei paistnud sugugi lõplikult rahunevat ning Afganistanis tundus, et pöördepunkti saavutamine nihkub järjepanu edasi tulevikku. Pakistan paistis olevat aina võimetum kontrollima sündmusi enda territooriumil ning ei tundunud tõenäoline, et nad suudavad siiralt lahti ütelda sidemetest paljude terrorirühmitustega, mida tõendab ka see, et just Pakistanis varjas ennast nii palju aastaid Osama bin Laden. Iraan püüdleb tuumarelva poole. Iisraeli ja Palestiina konflikt kisub endiselt aeg-ajalt väga ägedaks. Liibüa revolutsioon võib olla jõudnud ehk pöördepunktist möödagi, ent Süüria režiimi jõhker vägivald omaenda rahva vastu kestab edasi.

Samal ajal tabasid 2008.-2009. aastal Ameerikat ja Euroopat rängalt finantskriis ja sellele järgnenud majanduslangus, mis kärpisid tõsiselt ka enesekindlust. Ameerika puhul on sõdade kulud, millele lisandusid finantsväljaostude, majanduslike stiimulite ja uute seadustega seotud kulutused, toonud Ühendriikidele kaasa enneolematu riigieelarve puudujäägi ja võlakoorma. Euroopas on mõne riigi aastaid aina kasvanud võlakoorem isegi ühisraha tingimustes tekitanud surve, mis on lõpuks viinud ülivõimsa võla ja panganduskriisini, millega me oleme sunnitud tänasel päeval silmitsi seisma.

Samal ajal suplevad sellised tärkavad suurvõimud nagu Hiina (meie) rahas ning laiendavad oma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõju. Liidame kõik mainitud tegurid ning võib näha, et lõiv, mida on Lääne kollektiivne psüühe pidanud maksma, on väga tuntav.

Bin Ladeni lõpp ja omandatud õppetunnid

Kogu sellele kümmeaastakule ning sügavale nördimuse ja väsimuse tundele pani krooni 1. mail 2011. aastal maailma paiskunud teade Osama bin Ladeni surmast. Üks pikk ja sünge peatükk märksa suuremas ja laiemas loos oli läbi saanud. Kõik see, mille ta vallandas, kestab edasi, nagu kestab edasi ka kõik see, mille vallandas maailm omapoolse reaktsioonina. Siiski on praegu kümne aasta pealt ja peale tagasi vaadates päris paras aeg vaadata üle omandatud õppetunnid ja teha neist mõningaid järeldusi tuleviku heaks.

Nagu ikka, on tähtsaim õppetund see, et väärtused tõepoolest lähevad korda. Juba 2003. aasta lõpuks oli selge, et „terroristide tapmine” on lühiajaline taktika, mitte pikaajaline strateegia. President Bush toonitas 2003. aasta novembris Rahvuslikus Demokraatia Sihtkapitalis ja Londoni Banqueting House’is peetud kõnedes vajadust edendada vabadust, demokraatiat ja inimarengut, mis nõrgestavad ühtlasi äärmusluse külgetõmmet.

Me ilmutasime meile omast suurt patriotismi, kuid näitasime ka välja kalduvust vihastada ja üle pingutada.

Tema sõnumi võiks sõnastada nii: „Kuuekümne aasta kestel oleme toonud Lähis-Idas vabaduse ohvriks stabiilsuse nimel ega ole suutnud saavutada kumbagi. Nüüd me aga teame, et ainuke tee tõelisele stabiilsusele ja julgeolekule viib läbi vabaduse.” See pani aluse niinimetatud laiema Lähis-Ida algatusele ja Tulevikufoorumile, mis mõlemad said stardipaugu 2004. aastal G-8 tippkohtumisel Georgias Sea Islandis. Samuti kõlas see sõnum vastu president Bushi teisest ametisse astumise kõnest 2005. aastal ning president Obama Kairo kõnest 2009. aastal.

Kuus ja pool aastat pärast Sea Islandi tippkohtumist, ajal, mil Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas on puhkenud araabia kevade revolutsioonid, on neis mõtetes väljenduv filosoofiline tõdemus näidanud, et parim viis terrorismiga võitlemiseks on tõepoolest vabaduse, demokraatia, inimõiguste, majanduslike võimaluste ja õigusriigi edendamine. Aidates islamimaade elanikkonna ülekaalukal enamusel võtta ühiskondliku elu juhtimine taas enda kätte ning tõrjuda võimult korruptiivsed ja seadustest mittehoolivad juhid, on inimesed ise aidanud tasalülitada islami nimel toime pandava terrorismi tõusulainet.

Õppetunde on teisigi

Islamistlik terrorism on tõepoolest kohutav tont ega kao sugugi üleöö. See ohustab õigupoolest muslimi elanikkonda sama palju kui Läänt – piisab, kui heita pilk Talibani tegevusele Afganistanis ja Pakistanis. Kuid siin on peidus ka lahenduse võti: islamistlikku terrorismi ei seo enam ühte niisugune konkreetne võimas magnet nagu bin Laden. Me võime tegelda probleemide ja võimalike lahendustega riik riigi ja linn linna haaval.

Kui võrrelda üleilmse terrorismi ja araabia kevade levikut, on viimane selgelt palju olulisema tähtsusega. Mõlemad kujutavad endast vastulööki varasemale rõhumisele. Ent terrorismi toetab väike radikaliseerunud äärmuslaste seltskond, kelle eesmärgiks on suruda muslimi elanikkonnale peale omaenda ideoloogia. Valdav osa muslimitest aga soovib lihtsalt kõige elementaarsemaid õigusi, vabadust ja õiglust oma ühiskonnas. On mõneti irooniline, et bin Laden, see kõigist äärmuslastest kõige radikaalsem tegelane, suutis oma tegevusega panna aluse palju väärikamale ja laialdaselt toetust leidnud demokraatia- ja õiglusejanule, mis seisab vastu terrorismile ja sõjale terroriga. Kõigist 11. septembri rünnakule järgnenud sündmustest ja suundumustest on see kõige tähtsam ja kõige enam lootust andev.

Sellele kümneaastakule ning sügavale nördimuse ja väsimuse tundele pani krooni 1. mail 2011. aastal maailma paiskunud teade Osama bin Ladeni surmast. Üks pikk ja sünge peatükk märksa suuremas ja laiemas loos oli läbi saanud.

Rahvusvahelise üldsuse käsutuses pole seniajani 21. sajandi probleeme adekvaatselt käsitlevat juriidilist raamistikku. Meie praegune raamistik ja institutsioonid on pärit Teise maailmasõja ajast, mil terrorismil oli kõigest kohaliku ulatusega mõju, sõdu pidasid riigid ning humanitaarkriise ei peetud ülemaailmse tähtsusega küsimuseks. President Bushi on ohtralt kritiseeritud tema poliitika pärast Guantí¡namo, kinnipeetavate, väljaandmiste ja mehitamata õhusõidukitega ette võetud terroristidevastaste rünnakute osas, kuid sama poliitikat on jätkanud president Obama – suurel määral põhjusel, et paremat alternatiivi lihtsalt ei ole. Niisuguste sammude „õigusvastasuse” üle kurtmise asemel tuleks rahvusvahelisele üldsusele tunduvalt enam kasuks neid arvesse võttev juriidiline raamistik.

Euroopa ja Ameerika peavad end ravima ja terveks saama. Mõlemad on muutunud nõrgemaks, samal ajal kui mitmed muud jõud on tugevnenud. Esijoones puudutab see vahetult meie majandust ja võlaprobleeme. Kuid see laieneb ka sõjaväelistele küsimustele, meie sisepoliitikale ning eelkõige meie usaldusele oma tuumikväärtuste suhtes. Me peame panema aluse suuremale õitsengule, õiglusele ja julgeolekule enda kodus, kui me ikka tahame olla demokraatlikke väärtusi väärt ja kui me peame leidma endas jõudu teha koostööd teistega, kes alles püüavad neid väärtusi oma ühiskonnas teoks teha.

Kümme aastat pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid võime öelda, et oleme selja taha jätnud nähtavasti kõige hullema aastakümne pärast 1930. ja 1940. aastaid. Aga kui me püüame heita pilku järgmisele aastakümnele, tasuks ehk uuesti meelde tuletada mõned fundamentaalsed tõed, mis võivad meid meie teel juhtida. See tähendab kahtlemata, et ees ootab veel väga palju tööd. Aga see aitab ka muuta järgmised kümme aastat lootusrikkamaks kui need, mille me praegu oleme selja taha jätnud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane