Kuidas saada ÜRO julgeolekunõukogusse

Mõne nädala eest tegin ettepaneku, et Eesti võiks esitada avalduse ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamiseks. Sellele on reageeritud positiivselt. Ühtlasi on aga märgata, et mõndagi asjasse puutuvat on paljude jaoks veel loori taga.

Kas selline samm on suurim kontseptuaalne välispoliitiline uuendus või ei, see on teisejärguline teema. Selge on ju seegi, et Eesti peab mõne aja pärast olema üks Euroopa Liidu eesistujamaa. 2018. aasta läheneb vääramatult ja see on riigile igal juhul nii vältimatu eesmärk kui ka suur väljakutse. Nii terve riigi välispoliitiline ülesanne kui ka iseenda proovilepanek. Isiklikult on mul kahju, et ELi eesistumine nii kaugele lükkus, võimalikult lähedase tähtaja korral olnuks väljakutse suurem ja motiiv riigi igakülgseks kiireks arenguks tugevam.

Aga see on mu isiklik arvamus ja see selleks.

Teisejärguline on ka hilinemise teema. Trammile jäädakse hiljaks, mitte ajalukku. Kunagi tuleb järgmine tramm. Ajaloos on hilinemine hoopis teistsuguse iseloomuga, sest järgmist ajalugu ette ei sõida. Kuni ollakse ajaloo subjekt, ei olda kusagile hilinenud, vaid ollakse alati oma konkreetse ajaloo sees, meeldib see või ei.

Ei midagi keerulist!

Mida tähendab tegelikkuses ÜRO julgeolekunõukogu koha taotlemine? Ei midagi keerulist!

Esiteks on valitsusel vaja langetada põhimõtteline otsus. Seejärel esitatakse avaldus.

ÜRO jaotub (tehnilises mõttes, mitte poliitiliselt) viieks regionaalgrupiks. Lääne-Euroopa ja teised, Ida-Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika. Eesti lootis kaua, et saab liituda Lääne-Euroopa grupiga, kas või seetõttu, et ÜRO regionaalgruppide struktuuris tehakse pärast suurt ELi ja NATO laienemist muudatused. See oli emotsionaalselt mõistetav, kuid riikide huvide loogikat arvestades põhjendamatu lootus. Asi on selles, et mitmesugustele kohtadele kandideerimiseks, sealhulgas ÜRO julgeolekunõukogusse, on regionaalgruppidele ette nähtud kvoodid. Selge see, et näiteks Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele on kasulikum, kui uued ei paku neile konkurentsi oma grupis, vaid EL toimetab ise mitmes kohas. Mingit struktuurimuudatust ei tehtud.

Eesti oli Ida-Euroopa riikide hulgast viimane, kes idagrupiga liitus. See tähendab, et alles nüüd on Eestil võimalus täiel määral ÜROs kaasa lüüa. Sloveenia näiteks sai ÜRO julgeolekunõukogu roteeruva koha juba sajandi lõpus kätte. Mitme taseme ning tähtsusastmega ja mitmesugust ettevalmistust ning erinevat koormust nõudvaid kohti on ÜROs väga palju. Ka ÜRO peasekretäri koht on põhimõtteliselt kõigile kättesaadav. Sealjuures otsest kvooti ei ole, kuid regionaalgruppide taustaloogika mängib sealgi kaasa. Auväärsed, riigile heas mõttes reklaami tagavad kohad on näiteks ÜRO peaassamblee presidendi ja asepresidendi koht. Sobivad nii poliitikutele kui diplomaatidele. Nõuavad muidugi lisaks rahvusvahelisele mainele head ÜRO problemaatika ja tavade tundmist. Eestit võiks pikema aja jooksul kindlasti huvitada ka inimõiguste ja põlisrahvaste teemadega seotud kohad.

Eesmärgita inimesest saab tavaliselt eluheidik. Eesmärkideta riik marginaliseerub või kommertsiali – seerub. Halvad variandid mõlemad.

Et protseduurist ei jääks vale muljet, on vaja märkida, et kui Ida-Euroopa grupis on näiteks julgeolekunõukogusse mingiks perioodiks üks koht, siis kandidaate võib olla mitu. Regionaalgrupp käitub üldjuhul n-ö postkastina, millesse lastakse sooviavaldus. Hääletatakse suures saalis, st. et lobi tuleb teha kõigi liikmesriikide hulgas. Ja see lobitegemine ongi suur koormus diplomaatidele nii New Yorgis kui ka kõigis pealinnades, kus vastaval riigil on oma saatkond.

Niisiis: kui Eesti valitsus otsustab, et avaldus antakse, siis vormistab ja registreerib selle regionaalgrupis Eesti alaline esindus ÜRO juures New Yorgis, Manhattanil.. Seejärel tuleb välisministeeriumis teha lobistamise strateegia.

Õnneks on sellega piisavalt aega. Praegu on Ida-Euroopa regionaalgrupis avaldusi esitatud selliselt, et lähematel aastatel on konkurents tugev. Ühele kohale pretendeerivad näiteks 2008. aastal Gruusia, Horvaatia ja Tšehhi, aastaks 2012 Armeenia, Aserbaidžaan ja Sloveenia jne. Kaaluda tuleks avaldust kandideerimiseks kümnendi lõpus.

Mis see kõik maksab?

Nüüd kuum sõna: raha.

Avalduse esitamine ei maksa sentigi. Ja välispoliitiliste strateegiate väljatöötamine ning diplomaatiline pikaajaline lobitegevus kuulub diplomaatide palga sisse niikuinii. Seega on tegemist välispoliitilise sammuga, mis veel pikki aastaid ei nõua mingeid lisakulutusi, mitte midagi sellist, mida Eesti välisteenistusel niigi oma arenguks vaja ei läheks.

Lisakulutused tulevad siis, kui Eesti on edukas ja saab kunagi viieteistkümne aasta pärast oma koha kätte. Siis tuleb kaheks aastaks meie ÜRO missiooni läkitada lisapersonali. Selle suurusjärgu ennustamisega ei tahaks täna tegelda. Aga irooniliselt võib ütelda, et seegi raha on tunduvalt väiksem mitmesugustest Eestis juba kulunud summadest, millega on finantseeritud kõmulisi ja/või mõttetuid kodumaiseid projekte ja mille kohta liiguvad tänini ringi rahvanaljad ja sappi täis fraasid.

Hoopis omaette teema on aga terve Eesti välisteenistuse pikaajaline alarahastamine. Hulk välisesindusi ei saa seetõttu täna oma igapäevaülesandeid korralikult täita. Eesti alaline esindus ÜRO juures sealhulgas vajab igal juhul väga kiiresti täiendavat ressurssi.

Kaugema eesmärgi seadmine konkretiseerib ühte Eesti välisteenistuse vundamendilõiku, milleks rahvusvaheline õigus ja ÜRO kahtlemata igal juhul on. Pikk planeerimine märgib sel puhul ka vajadust hoida välisministeeriumis mingi hulk inimesi aastate jooksul ÜRO kursil. Paljud riigid käituvad just nii. Asjasse süvenenute roteerumine toimuks New Yorgi, Genfi, Viini ja peamaja vahel. New Yorgis märkasin, et paljude riikide diplomaadid olid seal tööl teist või kolmandat vahetust.

Loobuda saab alati

Oluline on ka teada, et kui valitsus langetab nüüd kandideerimisotsuse, siis ei ole see pöördumatu iseloomuga. Koomiline oleks muidugi kuu möödudes avaldus tagasi võtta. Ent kui mis tahes põhjusel tundub Eestile näiteks aastal 2014, et meile ei sobi aastal 2020 võimalik JN liikmestaatus, siis pole loobumises midagi tavatut. Konkurendid pigem rõõmustavad.

Hoolimata kogu kriitikast, mis ÜRO-le langeb, on julgeolekunõukogu ajutise liikme koht väga prestiižne. Võimalus olla kahe aasta jooksul maailma julgeolekupoliitika otsustajate hulgas, see on suur vastutus ja väljakutse, nii riiklikult kui inimlikult. Julgeolekunõukogu töökorra kohaselt on igal liikmesriigil kõige muu juures ka eesistuja au ja kohustus. See vahetub igal kuul.

Kogu protsessi positiivset tagasimõju Eesti riigile on raske üle hinnata. Strateegia planeerimine ja pidev jooksev olukorra analüüs kandideerimisprotsessil, diplomaatiline keskendunud lobitegevus, edu korral mitmetele diplomaatidele langeva koorma kaudu saadav unikaalne juhtimis- ja läbirääkimiskogemus kõrgeimal tasemel, globaalprobleemide analüüsimise kogemus, kõigi maailmariikide fookuses olemine jne – selliste tegevuse ja kogemuste mõju Eestile oleks tema ajaloos unikaalne ja hindamatu.

Eesmärgita inimesest saab tavaliselt eluheidik. Uuemal ajal luuseriks nimetatud. Eesmärkideta riik marginaliseerub või kommertsialiseerub. Halvad variandid mõlemad.

Lühidalt kokkuvõtteks: kaotada pole midagi, võita on palju. Aga mitte raha või maid, vaid midagi hoopis enamat: positiivset tähelepanu, inimlikku kogemust ja riigitarkust.