veebruar 7, 2020

Kuidas jõuti Tartus rahulepinguni?

Parikas/Fotoarhiiv
Eesti esindaja loeb Nõukogude esindaja juuresolekul üle Nõukogude kulda.
Eesti esindaja loeb Nõukogude esindaja juuresolekul üle Nõukogude kulda.

Eestil oli Tartu rahulepingu sõlmimisel ka üksjagu õnne.

1920. aasta 3. veebruari pealelõunal hakkas Tallinnas rahvas kogunema lippude ja kuuskedega kaunistatud Balti jaama. Külma ilmaga oodati mitu tundi hilinevat rongi. Kohale saabusid valitsus koos peaminister Jaan Tõnissoniga ja Eesti Asutava Kogu juhatus eesotsas oma esimehe August Reiga. Kui Tartust tulnud  rong „Eesti rahusaatkonnaga“, nagu sel ajal öeldi, peatus, paljastasid mehed oma pea. Tallinna tagavarapolgu auvahtkond võttis  valvelseisangu  ja orkester alustas hoogsat „Porilaste marssi“. Peaminister Jaan Tõnisson pidas kõne, talle vastas Jaan Poska, Tartu rahukõneluste Eesti delegatsiooni juht.

Sõiduautosse astunud Poska lahkus jaamast arvukate elagu- ja hurraa-hüüete saatel. 54-aastane Poska oli lõpetanud tulemusrikkalt suure töö. Talvisel õhtupoolel ei aimanud ilmselt mitte keegi, et pisut enam kui kuu aja pärast toimub noore riigi esimese riikliku matusetalitusena just Jaan Poska ärasaatmine.

Teekond rahukõnelusteni

Tartu rahuleping ei sündinud ootamatult ega üleöö. Pika teekonna algust on keeruline määrata. Rahu tegemisest Nõukogude Venemaaga räägiti juba kevadtalvel 1919 Asutava Kogu valimiskampaanias. Esmajoones rõhutasid loosungit vasakpoolsed Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Sotsiaaldemokraadid saavutasid valimistel ülekaaluka võidu.

Kõikidel sammukestel peatumata tuleb märkida, et 31. augustil 1919 tegi Nõukogude Vene valitsus raadio teel ametliku rahuettepaneku. Septembri keskel peeti Pihkvas esimesed kõnelused, kus esmajoones vaid kombati teineteist. Osapoolte vahel valitses usaldamatus ja nii ei jõutud vaherahu küsimuses edasi. Varasügisel 1919 püüdsid Eesti poliitikud saavutada idanaabriga võimalikeks kõnelusteks ühisrinnet Soome, Läti ja Leeduga. Neli riiki olid pikka aega olnud keiserliku Venemaa koosseisus, sealt eri aegadel ja erinevatel asjaoludel lahku löönud ning vastandusid Nõukogude Venele. Peeti kõrgetasemelisi konverentse, ent ühist rahukõneluste „rinnet“ ei suudetud kokku leppida.

Vabadussõjas lääneriikide relva- ja toiduabist suuresti sõltuv Eesti pidi alati arvestama suurriikide hoiakutega. Esimesena sai Suurbritannia valitsus aru, et punase Venemaa püsimajäämine on uus geopoliitiline realiteet, meeldib see või mitte. Ka Briti valitsuses leidus neidki, kes lootuses vene valgete edule pooldasid sõjategevuse jätkamist. Hoopis jäigemalt hoiatasid rahukõneluste eest Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, nende siin resideerivad diplomaadid ja kõrgemad ohvitserid.

Üldine sõjalis-poliitiline olukord muutus taas oktoobri lõpus 1919, mil kindral Nikolai Judenitši juhitud vene valgete teine pealetung Petrogradile löödi tagasi. Lüüasaanud vägede üha enam demoraliseeruv mass taganes Eesti poole. Siin süvenes sõjatüdimus, Tallinna sadamas, raudteel ja suurtes tehastes toimusid ridamisi streigid, mis takistasid sõjalisi vedusid ning hädatarvilikke remonditöid. Novembri algul puhkenud valitsuskriis lahenes 19. novembril ametisse astunud Tõnissoni valitsusega, mis omas Asutavas Kogus eelmisest  kabinetist laiemat toetuspinda. Just uus valitsus võttis enda kanda suure riski, otsustades kohe alustada rahukõnelusi üksi,  ilma põhja- või lõunanaabriteta. Pikka aega Eestit rahukõneluste poole tüürinud Ants Piip ei saanud jätkata välisministri ametikohal, sest välja lõid tema vanad, välisdelegatsiooni aegsed vastuolud Tõnissoniga.

26. novembril kinnitas valitsus rahudelegatsiooni esimeheks Jaan Poska, kes koostas 24 punktist koosneva ettepanekute kavandi. Delegatsiooni liikmeteks määratud Ants Piip, Julius Friedrich Seljamaa, Mait Johannes Püümann (Püümets) esindasid rahvaesinduse suuremaid rühmi (fraktsioone), neile lisandus kindralmajor Jaan Soots, rahvaväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri staabiülem. Juurde kutsuti valdkondlikke eksperte ning tehnilised abijõud kuni asjaajaja ja sekretärini. Muuseas, huvitav märkida, et rahudelegatsiooni liikmetest suri Tallinnas viimasena pikki aastakümneid spordiarstina leiba teeninud Püümets sügaval Eesti NSV ajal jaanuaris 1965.

Vastaspoole delegatsioon sai samuti esinduslik: juhiks teede rahvakomissar (tänapäeva mõistes teedeminister) Leonid Krassin, keda assisteerisid välisasjade rahvakomissariaadi nimekad töötajad ja kaks kindralit. Üheks läbirääkijaks nimetati  Berliinis vangistatud  Karl Radek, kes kuulus bolševike partei juhtkonda. Eesti valitsuse Berliini esindaja Eduard Vilde vahendusel lasti Radek vabaks ja ta jõudis Soome. Sealt siirdus Radek kodumaale ning Tartus teda ei nähtudki. Vene delegatsiooni abipersonali kuulus ka kolm eestlast.

29. novembril 1919 otsustas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei (VK(b)P) keskkomitee pleenum pöörduda piiririikide ja Antandi riikide poole üleskutsega sõlmida rahu. Osalt võis selles näha siirast rahusoovi, osalt soovi võita aega Euroopa riikides revolutsiooniliste meeleolude süvenemiseks, et jätkata maailmarevolutsiooni.

Läbirääkimiste algus

5. detsembri ennelõunal alustati kõnelusi delegatsioonijuhtide ilukõneliste sõnavõttudega. Järgnevalt joonistusid kohe välja erimeelsused. Eestile oli esmatähtis saavutada faktiline rahu, st vaherahulepinguga väljuda kurnavast sõjast. Samas ei tahetud, vähemalt esialgu, veel end siduda Nõukogude Venemaa kui riigiga. Idanaaber pidas tähtsamaks rahulepingut, et nii väljuda diplomaatilisest isolatsioonist, saavutada vene valgete Loodearmee likvideerimine ning tingimused, et Eestist ei saaks tulevikus platsdarm uueks rünnakuks Petrogradile.

Järgnevatel päevadel keskenduti vastastikustele julgeolekutagatistele, kus peaküsimusteks tõusid Loodearmee desarmeerimine, keeld seda ümber formeerida, lõpetada Eesti sadamate kaudu võõrvägede ja relvastuse vedu, mitte sekkuda teineteise siseasjadesse jms. Eesti delegatsioon pidi arvestama rindel jätkuva sõjategevusega, kus vene valgete üksused aitasid rahvaväel rinnet hoida.

Piirivaidlused

9.–11. detsembril arutati ja arvustati vastastikku piiriprojekte.  Eesti algne kava, „ajutine riigipiir“, tõmbas riigipiiri Kaporje lahe keskelt piki Luuga jõge kuni Jamburgini (Kingissepani), sealt Oudova lähistele ja Peipsini, üle järvede piki Velikaja jõge kuni selle keskjooksuni. Venelased imestasid: nii jääb vähemalt 10 000 km2 põlist vene ala Eesti riigi koosseisu, kava annab Eestile sõjalise platsdarmi vaenutegevuse jätkamiseks või selle võimaldamiseks teistele.

Nõukogude Vene esimene plaan polnud  samuti tagasihoidlik: tõmmata piir Kunda jõest läbi Virumaa Rannapungerjani, sealt üle Peipsi ja Petserimaa Võõpsu joonel. Seda  küll Krassini mööndusega, et üldise olukorra muutudes võib piiri osas teha tulevikus vastutulekuid. Lisaks nõuti vastastikku riigipiirist 10 versta ulatuses mitte rajada kindlustisi. Eesti esindus imestas: Virumaal elab eestlasi ikka üle 90 protsendi.

Sisuliselt alustati mõlemalt poolt ebareaalsete piirikavadega, jätmaks endale ulatuslik taganemisruum. Kui Eesti delegatsioon rõhutas etnilist printsiipi, siis idanaabri esindus pidas oluliseks sõjalis-strateegilisi kaalutlusi. Pikkade vaidlustega hakati järk-järgult järele andma.  Arutati vastastikku esitatud teist ja kolmandat piiriprojekti ning rõhutati, et see on „meie viimane pakkumine“.

12. detsembriks jõuti olukorda, kus mõlemad pooled teatasid vajadusest peatada piirikõnelused ja pidada konsultatsioone valitsusega. Krassin sõitis läbi rinde Pihkvasse, pidades sealt telegraafiga kõnelusi välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšeriniga. Poska ja Soots sõitsid Tallinna, sest piirivaidluste hetkeseis tegi murelikuks kõrgemad sõjaväelased.

Kõnelused Tartus siiski ei katkenud, seal jätkati läbirääkimistega sõjavangide vahetuse, kodakondsuse, konsulaarsuhete sisseseadmise ja vastastikuse opteerumise üle. Sel ajal elas Nõukogude Vene aladel hinnanguliselt kuni 200 000 eestlast, kes olid sinna välja rännanud paremate elutingimuste otsingutel.

Detsembri keskel, ajal, mil Tartus jõuti kriitilise seisuni, püüdis Punaarmee juhatus edendada „suurtükkide diplomaatiat“. Sihiks võeti rindel suur läbimurre ja Narva vallutamine. Tänu Eesti relvajõudude visadusele löödi rünnakud tagasi, ent detsember 1919 on üks suurimate inimohvritega kuu heroilises Vabadussõjas.

Samas käis Eesti delegatsioon Riias, saamaks selgust Antandi riikide suhtumisest  rahukõnelustesse ja sõjalise abi suurusest juhul, kui Eesti jätkaks sõda punase Venemaaga. Veel arutati sõjalis-poliitilise Balti liidu loomist, mida jõuliselt toetas Poola. Kõnelused Riias ei toonud nimetamisväärseid tulemusi, sest püsis Poola-Leedu vastasseis ning Eesti ja Läti tülina hõõgus „tuha all“ Valga linna ja sealse tähtsa raudteejaama kuuluvus. Kõnelustel osalenud prantslased pidasid vajalikuks vene valgete Loodearmee jätkuvat toetamist.

Krassinilt saadud teavet arutati Moskvas kõrgeimal tasemel, nõupidamistel osalesid valitsusjuht Vladimir Lenin, sõjanduse rahvakomissar Lev Trotski jt. Olukorda arvestades peeti vajalikuks teha uusi järeleandmisi, nõuda transiidivõimalusi, asendada delegatsiooni juht Tartu kõnelustel osalenud Adolf Joffega ja esitada neljas piirikava. Uute julgeolekutagatiste saamisel nõustuti Eestile andma Jaanilinn koos Narva jõe taguste aladega ja Petseri. Üldiselt kaldus kõige enam järeleandmistele välisasjade rahvakomissar Tšitšerin, andes peagi Vene delegatsioonile juhise alustada piirivaidluste järel kohe vaherahulepingu kõnelusi. Ühtlasi pidas Nõukogude Venemaa juhtkond vajalikuks alustada rahukõnelusi Läti ja Leeduga, kelle esindajad jälgisid Tartu läbirääkimisi.

Vaherahuleping

Uuesti jätkusid tipptasemel kõnelused 22. detsembril, mil  Joffe kohe liikus piiriküsimuses kompromissi poole.  Üksikküsimuste kiireks lahenduseks loodi eraldi piirikomisjon, kuhu kuulusid vaid delegatsioonide juhid. Eesti soostus sõjaliste tagatiste aruteluga ja Loodearmee desarmeerimisega. Jällegi moodustati väike, seekord küll neljaliikmeline, komisjon, et lahendada üksikküsimused ja formuleerida vastastikku rahuldavad sõnastused. Viimased vaidlused puhkesid taas sõjalistes küsimustes Nõukogude Vene nõudest, et Narva jõest kümne versta kaugusel läänes, sh Narva linnas, ei saa Eesti pidada oma relvajõude.

27. detsembril arutati Tartu rahukõneluste käiku jällegi Moskvas, VK(b)P keskkomitee poliitbüroos. Tšitšerin pidas vajalikuks soostuda Eesti ühe viimase sõjalise nõudmisega hoida omi relvajõude Narva lähiümbruses.

29. detsembril lepiti Tartus kokku võtta lõunas riigipiiri aluseks enam-vähem rindejoon. Nõukogude Vene delegatsioon nõustus loovutama Eestile Narva jõe koos 10 km laiuse maa-alaga jõe idakaldal. Saavutatud riigipiir vastas Eesti sõjalistele kaalutlustele. Vastastikku lepiti kokku Loodearmee likvideerimine ja Nõukogude Venes punaeestlastest koosnevate väeüksuste laialisaatmine.

Ajutised väikesed komisjonid lõpetasid oma töö. Nii jõuti  31. detsembril rahukõneluste 14. plenaaristungini (üldistung). Vaherahuleping oli allkirjastamiseks valmis, delegatsioonide juhid pidasid taas lühikesed ilukõned, avaldades lootust jõuda peatselt rahulepinguni. Vaherahulepe allkirjastati orienteeruvalt  kell 19.45–19.55, lisaks lepingud Eesti iseseisvuse tunnustamisest ning piiri- ja julgeolekugarantiidest.

Vaherahulepe sätestas sõjategevuse lõpetamise rindel alates 3. jaanuarist 1920 kell 10.30 Tallinna aja järgi (kell 12 Moskva aja järgi).  Vaherahu kestuseks määrati nädal. Vaherahu pikenes automaatselt tingimusel, kui kumbki osapool seda 24-tunnise etteteatamisega üles ei ütle.

Rahuläbirääkimised jaanuaris 1920

Tartus jätkati kõnelustega 1. jaanuaril 1920. Rindel esines neil päevil juhusliku iseloomuga tulevahetust ja tehti luureretki.

Nüüd keskenduti esmajoones rahulepingule ja vastastikustele majandusküsimustele, ehkki neid arutati Tartus ka detsembri keskel ilma delegatsioonide juhtideta. Kuna väikeste komisjonide moodustamine oli andnud tulemusi, siis  loodi julgeolekutagatiste leppe täpsustamiseks sõjakomisjon ja majandusasjade arutamiseks finants-majanduskomisjon. Sõjakomisjoni kuulusid kindralid Soots ja Fjodor Kostjajev, majanduskomisjoni delegatsioonide juhid ja veel mitu liiget. Komisjonid töötasid igapäevaselt, plenaaristungeid peeti üle päeva. Jaanuari lõpupoolel, projektide valmides, moodustati lisaks redaktsioonikomisjon.

Julgeolekutagatistest tõusid esile Loodearmee ja Punaarmee eesti diviisi likvideerimise üksikküsimused, neutraaltsoonist väeüksuste väljaviimise aeg, kindlustiste ja kaevikuliinide säilitamine või lammutamine, piirivalvurite maksimaalarv ühe versta kohta jms.

Majandusküsimuste ring kujunes äärmiselt ulatuslikuks: keiserliku Venemaa vara, sh väärtpaberite jagamine, milline oli Eesti osa Vene riigi vara loomises, kuidas tagastada Esimese maailmasõja ajal (1915, 1917) Eestist Venemaale evakueeritud varad, sh kultuurivarad, millistele alustele seada vastastikune  majanduslik läbikäimine ja transiitkaubandus, kaubalaevade vaba liikumine, posti- ja telegraafi konventsioon, Tallinna-Moskva raudtee ehitamine, Peipsi ja Pihkva järvel kalapüügi korraldus, Venemaal metsa ulatusliku ülestöötamise kontsessioonid jms.

Siingi jagus kõnelustel sisulisi ja vormilisi erimeelsusi: kas määratleda majandusküsimuste üldine ring ja hiljem teha eraldi lepingud (Nõukogude Vene ettepanek)  või sätestada kõik põhipunktid kohe rahuleppes (Eesti ettepanek), millise seisuga ja kuidas  arvestada Vene riigi võlakohustuste ja väärtpaberite kurssi jne.

Peamine ja ka pikim vaidlus peeti Venemaa kullareservi jagamise üle alates küsimusest, millel põhineb Eesti õigus saada endale üks osa Venemaa kullast. Eestlased rõhutasid, et Eesti inimesed on aegade jooksul panustanud Venemaa rikkuse moodustamisse. Joffe nõustus Eestile andma kulda vastavuses riigi elanikkonnaga. Esimene pakkumine tehti järgmine: üks protsent Venemaa kullast ehk ligikaudu viis miljonit kuldrubla.  Eesti pool tõi esile eestlaste osa keiserliku Venemaa kaubakäibes ja nii  nõuti 20 miljonit kuldrubla. Lisandusid pensioninõuded ja Venemaale viidud vedurite-vagunite kompensatsioon.

Peeti kõnelusi ja tutvustati vastastikku arvutusi. Ilmselt kaubeldi kohati nagu idamaa turul. Üks nõustus summat suurendama, teine vähendas nõudmisi, aga vastutulekud seoti kohe uute majanduslike tingimustega.

Seegi küsimus jõudis Moskvas 13. jaanuaril 1920 VK(b)P keskkomitee poliitbüroo istungile. Just Kremlis otsustati anda Eestile 15 miljonit kuldrubla ja seda ei lubatud Adolf Joffel muuta. Nõukogude Vene delegatsioon rõhutas, et see raha (hinnanguliselt 11,4 tonni kulda) on ennekõike tunnustus Eestile, mis ei põhine majanduslikel rehkendustel.

Eestil oli üksjagu õnne, sest 16. jaanuaril 1920 otsustasid Antandi riigid lõpetada Nõukogude Vene täieliku majandusblokaadi, jättes küll piiranguid. Rahvusvaheline suurpoliitiline otsus muutis päev-kaks hiljem Tartus läbirääkimiste fooni. Eesti delegatsioonile  sai selgeks, et idanaaber leiab peagi uusi majanduslikke võimalusi.

Mõlema riigi valitsuses arutati rahulepingu lõppvarianti jaanuari lõpupoolel. Leppe  allkirjastamine toimus Tartus 2. veebruaril 1920 orienteeruvalt kell 00.45–1. Järgnesid lepingu mõlemapoolne ratifitseerimine ja ratifitseerimiskirjade vahetus.

Vabadussõja lühikronoloogia

1918

28. november 1918: Vabadussõja algus, kui Punaarmee alustab Narva all pealetungi]]. Sellega algab Eesti Vabadussõda. Punalaevastik vallutab 586-mehelise dessandiga Narva-Jõesuu ning ähvardab Narva ümber piirata. 4. jalaväepolkja Kaitseliidu üksused saavad käsu taanduda ning Punaarmee vallutab Narva. Lahingus hukkub Eesti Kütivägede Sõjaväelaste Nõukogu esimees Jaan Sihver. Punalaevastiku dessant ning Joala lahing tiibavate punaväelastega Narvast edelas. Pärast poolepäevast lahingut andsid sakslased korralduse linnast lahkuda. Lahkudes õhiti Narva jõe sillad. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka Eesti väed ümberpiiramisohu tõttu linnast.

12. detsember– Tallinna reidile jõudis Briti sõjalaevastik admiral Sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel.

16. detsember– Punaarmee vallutas Viru rindel (algselt “Põhjarindel”) Rakvere.

17. detsember – Tallinnastoimus kohalike kommunistide mässukatse, mis kooliõpilastest kaitseliitlaste poolt maha surutakse. Sisekorra kindlustamiseks linnades ja maakondades nimetati kindralmajor Ernst Johannes Põdder sisekaitseülemaks.

21. detsember– Punavägede lähenemisel Tartule, lahkuvad eesti väed Tartust enne 7. armee 2. Novgorodi kütipolgu väeosad punaüksuste sinna jõudmist. Suurem osa Tartu kaitseks määratud 2. jalaväe polgu allüksustest deserteerus.

30. detsember – Tallinnasaabusid esimesed soome vabatahtlikud major Martin Ekströmi juhtimisel

31. detsember – Punaarmeeoli vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ja ähvardasid vallutada Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu.

1919

3.–4. jaanuar – eesti väeosad alustasid pealetungi, lahingud Vetla, Priske saeveski ja Valkla juures.

4. jaanuar– Eesti soomusrong nr 1purustas Kehra jaama juures Punaarmee 3. Tartu kommunistliku polgu roodud (Kehra lahing), Paide suunal vabastasid Eesti väed Mösleri mõisa

5.–6. jaanuar– Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome vabatahtlike kompaniid Hans Kalmu ja Martin Ekströmi juhtimisel.

6. jaanuar– algas Eesti vägede vastupealetung Narva ja Paide suunal, Viru rindel vabastati Aegviidu ja Jäneda.

7. jaanuar– Eesti väed asusid üldpealetungile Viru rindel.

12. jaanuar– Viru rindel vabastati Rakvere.

13. jaanuar– Lõuna-Eestis vabastasid Eesti väed Kaarepere raudteejaama.

14. jaanuar– Eesti väed vabastasid soomusrongide abil tagasi Tartu linna. Enne Tartust lahkumist mõrvasid enamlased Tartu Krediitkassa keldris 33 inimest (Punane terror).

19. jaanuar– Viru rindel vallutasid soome vabatahtlikud tagasi Narva, Lõuna-Eestis, Võru suunal tungisid Eesti väed Voore mõisani

31. jaanuar– toimus Paju lahing, kus võideti Läti punaseid kütte. Surmavalt sai haavata Julius Kuperjanov.

16. veebruar– Punaarmee alustas Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Eesti piiril Liivi lahe ääres asuva Heinaste, algasid ka rahutused Muhu- ja Saaremaal.

19. veebruar– Punaarmee vallutas Irboska.

21. veebruar– Soome vabatahtlike Põhja Pojad vallutasid Ida-Lätis, Marienburgi (Alūksne) linna.

22. veebruar– Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel. Kaitselahingud Viru rindel Vasknarva, Krivasoo, Narva ja Riigiküla piirkonnas; Lõunarindel vallutati Salatsi

11. märts– enamlased vallutasid Petseri ja jõudsid Võru ligidale.

29. märts– Eesti väed vallutasid Petseri tagasi ja Punaarmee väeosad taganesid Pihkva suunas.

5.–7. aprill– toimusid Eesti Asutava Kogu valimised.

30. mai– ülemjuhataja Johan Laidoner teatas Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud.

31. mai– Võnnu ja Alt-Schwaneburgi vallutamine.

5. juuni– Eesti soomusrongi ja Landesveeri vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algas Landesveeri sõda.

23. juuni– Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse võidupühana. Võnnu ja Roopa vallutamine

30. juuni– eestlased jõudsid Riia alla, Ringenbergi mõisa vallutamine

3. juuli– Strazde (Strasdenhof) koolimajas sõlmiti Eesti vägede, Landesveeri ja sakslaste vägede vahel vaherahu.

31. august– Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini 1. rahuläbirääkimiste ettepanek Eestile

16.–18. september– Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene vaherahu läbirääkimised.

28. september– algas Loodearmee teine pealetung Petrogradile, Strugi–Belaja suunal, mida toetasid Eesti üksused.

10. oktoober– Asutav Kogu võttis vastu maaseaduse mõisate riigistamise kohta

11.–13. oktoober– Eesti vägede esimene (sügisene) pealetung Pihkva suunal

13. oktoober– algas Krasnaja Gorka operatsioon, Loodearmee väed vallutasid Luuga linna Petrogradi kubermangus

13. –14. oktoober– Eesti merejõudude dessantoperatsioon Kaporje lahes Peipja sadamas

14. oktoober – Krasnaja Gorka fordija Seraja Lošadi fordi pommitamine Eesti merejõudude ja Suurbritannia laevastiku poolt

16. oktoober– Loodearmee väed vallutasid Gattšina linna Petrogradi kubermangus

17.–19. oktoober– Eesti vägede 2. pealetungioperatsioon Pihkva suunal

21. oktoober– Läänerindel alustasid Punaarmee väed vastupealetungi Loodearmee vägedele Petrogradi all

29. oktoober– Loodearmee väed said Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema.

9. november– lõpetati Krasnaja Gorka operatsioon ja algas Eesti vägede tagasitõmbumine Ingerimaalt.

11. november– Punaarmee pealetung ja Eesti vägede kaitselahingute algus Ingeri järvede joonel

5. detsember– Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.

20.-22. detsember – kaitselahingud Viru rindel

28.–30. detsember– kaitselahingud Viru rindel Pljussa sillal, Sala, Fedorovka ja Karostelli küla piirkonnas.

30. detsember– lõppes Punaaarmee viimane katse vallutada Narvat.

31. detsember– sõlmiti Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel vaherahu Tartus.

1920

3. jaanuar– kell 10.30 jõustus vaherahukokkulepe.

2. veebruar– sõlmiti Tartu rahu, kell 00.45

13. veebruar– rahulepingu ratifitseerimine Eesti Asutava Kogu poolt

26. veebruar– Eesti sõjaväe demobiliseerimise algus

Allikas: Vikipeedia

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar