Kuidas jõuti Tartus rahulepinguni?

1920. aasta 3. veebruari pealelõunal hakkas Tallinnas rahvas kogunema lippude ja kuuskedega kaunistatud Balti jaama. Külma ilmaga oodati mitu tundi hilinevat rongi. Kohale saabusid valitsus koos peaminister Jaan Tõnissoniga ja Eesti Asutava Kogu juhatus eesotsas oma esimehe August Reiga. Kui Tartust tulnud rong „Eesti rahusaatkonnaga“, nagu sel ajal öeldi, peatus, paljastasid mehed oma pea. Tallinna tagavarapolgu auvahtkond võttis valvelseisangu ja orkester alustas hoogsat „Porilaste marssi“. Peaminister Jaan Tõnisson pidas kõne, talle vastas Jaan Poska, Tartu rahukõneluste Eesti delegatsiooni juht.

Sõiduautosse astunud Poska lahkus jaamast arvukate elagu- ja hurraa-hüüete saatel. 54-aastane Poska oli lõpetanud tulemusrikkalt suure töö. Talvisel õhtupoolel ei aimanud ilmselt mitte keegi, et pisut enam kui kuu aja pärast toimub noore riigi esimese riikliku matusetalitusena just Jaan Poska ärasaatmine.

Teekond rahukõnelusteni

Tartu rahuleping ei sündinud ootamatult ega üleöö. Pika teekonna algust on keeruline määrata. Rahu tegemisest Nõukogude Venemaaga räägiti juba kevadtalvel 1919 Asutava Kogu valimiskampaanias. Esmajoones rõhutasid loosungit vasakpoolsed Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Sotsiaaldemokraadid saavutasid valimistel ülekaaluka võidu.

Kõikidel sammukestel peatumata tuleb märkida, et 31. augustil 1919 tegi Nõukogude Vene valitsus raadio teel ametliku rahuettepaneku. Septembri keskel peeti Pihkvas esimesed kõnelused, kus esmajoones vaid kombati teineteist. Osapoolte vahel valitses usaldamatus ja nii ei jõutud vaherahu küsimuses edasi. Varasügisel 1919 püüdsid Eesti poliitikud saavutada idanaabriga võimalikeks kõnelusteks ühisrinnet Soome, Läti ja Leeduga. Neli riiki olid pikka aega olnud keiserliku Venemaa koosseisus, sealt eri aegadel ja erinevatel asjaoludel lahku löönud ning vastandusid Nõukogude Venele. Peeti kõrgetasemelisi konverentse, ent ühist rahukõneluste „rinnet“ ei suudetud kokku leppida.

Kohale saabusid valitsus koos peaminister Jaan Tõnissoniga ja Eesti Asutava Kogu juhatus eesotsas oma esimehe August Reiga. Kui Tartust tulnud rong „Eesti rahusaatkonnaga“, nagu sel ajal öeldi, peatus, paljastasid mehed oma pea. Tallinna tagavarapolgu auvahtkond võttis valvelseisangu ja orkester alustas hoogsat „Porilaste marssi“.

Vabadussõjas lääneriikide relva- ja toiduabist suuresti sõltuv Eesti pidi alati arvestama suurriikide hoiakutega. Esimesena sai Suurbritannia valitsus aru, et punase Venemaa püsimajäämine on uus geopoliitiline realiteet, meeldib see või mitte. Ka Briti valitsuses leidus neidki, kes lootuses vene valgete edule pooldasid sõjategevuse jätkamist. Hoopis jäigemalt hoiatasid rahukõneluste eest Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, nende siin resideerivad diplomaadid ja kõrgemad ohvitserid.

Üldine sõjalis-poliitiline olukord muutus taas oktoobri lõpus 1919, mil kindral Nikolai Judenitši juhitud vene valgete teine pealetung Petrogradile löödi tagasi. Lüüasaanud vägede üha enam demoraliseeruv mass taganes Eesti poole. Siin süvenes sõjatüdimus, Tallinna sadamas, raudteel ja suurtes tehastes toimusid ridamisi streigid, mis takistasid sõjalisi vedusid ning hädatarvilikke remonditöid. Novembri algul puhkenud valitsuskriis lahenes 19. novembril ametisse astunud Tõnissoni valitsusega, mis omas Asutavas Kogus eelmisest kabinetist laiemat toetuspinda. Just uus valitsus võttis enda kanda suure riski, otsustades kohe alustada rahukõnelusi üksi, ilma põhja- või lõunanaabriteta. Pikka aega Eestit rahukõneluste poole tüürinud Ants Piip ei saanud jätkata välisministri ametikohal, sest välja lõid tema vanad, välisdelegatsiooni aegsed vastuolud Tõnissoniga.

26. novembril kinnitas valitsus rahudelegatsiooni esimeheks Jaan Poska, kes koostas 24 punktist koosneva ettepanekute kavandi. Delegatsiooni liikmeteks määratud Ants Piip, Julius Friedrich Seljamaa, Mait Johannes Püümann (Püümets) esindasid rahvaesinduse suuremaid rühmi (fraktsioone), neile lisandus kindralmajor Jaan Soots, rahvaväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri staabiülem. Juurde kutsuti valdkondlikke eksperte ning tehnilised abijõud kuni asjaajaja ja sekretärini. Muuseas, huvitav märkida, et rahudelegatsiooni liikmetest suri Tallinnas viimasena pikki aastakümneid spordiarstina leiba teeninud Püümets sügaval Eesti NSV ajal jaanuaris 1965.

Vastaspoole delegatsioon sai samuti esinduslik: juhiks teede rahvakomissar (tänapäeva mõistes teedeminister) Leonid Krassin, keda assisteerisid välisasjade rahvakomissariaadi nimekad töötajad ja kaks kindralit. Üheks läbirääkijaks nimetati Berliinis vangistatud Karl Radek, kes kuulus bolševike partei juhtkonda. Eesti valitsuse Berliini esindaja Eduard Vilde vahendusel lasti Radek vabaks ja ta jõudis Soome. Sealt siirdus Radek kodumaale ning Tartus teda ei nähtudki. Vene delegatsiooni abipersonali kuulus ka kolm eestlast.

29. novembril 1919 otsustas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei (VK(b)P) keskkomitee pleenum pöörduda piiririikide ja Antandi riikide poole üleskutsega sõlmida rahu. Osalt võis selles näha siirast rahusoovi, osalt soovi võita aega Euroopa riikides revolutsiooniliste meeleolude süvenemiseks, et jätkata maailmarevolutsiooni.

Läbirääkimiste algus

5. detsembri ennelõunal alustati kõnelusi delegatsioonijuhtide ilukõneliste sõnavõttudega. Järgnevalt joonistusid kohe välja erimeelsused. Eestile oli esmatähtis saavutada faktiline rahu, st vaherahulepinguga väljuda kurnavast sõjast. Samas ei tahetud, vähemalt esialgu, veel end siduda Nõukogude Venemaa kui riigiga. Idanaaber pidas tähtsamaks rahulepingut, et nii väljuda diplomaatilisest isolatsioonist, saavutada vene valgete Loodearmee likvideerimine ning tingimused, et Eestist ei saaks tulevikus platsdarm uueks rünnakuks Petrogradile.

Järgnevatel päevadel keskenduti vastastikustele julgeolekutagatistele, kus peaküsimusteks tõusid Loodearmee desarmeerimine, keeld seda ümber formeerida, lõpetada Eesti sadamate kaudu võõrvägede ja relvastuse vedu, mitte sekkuda teineteise siseasjadesse jms. Eesti delegatsioon pidi arvestama rindel jätkuva sõjategevusega, kus vene valgete üksused aitasid rahvaväel rinnet hoida.

Piirivaidlused

9.–11. detsembril arutati ja arvustati vastastikku piiriprojekte. Eesti algne kava, „ajutine riigipiir“, tõmbas riigipiiri Kaporje lahe keskelt piki Luuga jõge kuni Jamburgini (Kingissepani), sealt Oudova lähistele ja Peipsini, üle järvede piki Velikaja jõge kuni selle keskjooksuni. Venelased imestasid: nii jääb vähemalt 10 000 km² põlist vene ala Eesti riigi koosseisu, kava annab Eestile sõjalise platsdarmi vaenutegevuse jätkamiseks või selle võimaldamiseks teistele.

Nõukogude Vene esimene plaan polnud samuti tagasihoidlik: tõmmata piir Kunda jõest läbi Virumaa Rannapungerjani, sealt üle Peipsi ja Petserimaa Võõpsu joonel. Seda küll Krassini mööndusega, et üldise olukorra muutudes võib piiri osas teha tulevikus vastutulekuid. Lisaks nõuti vastastikku riigipiirist 10 versta ulatuses mitte rajada kindlustisi. Eesti esindus imestas: Virumaal elab eestlasi ikka üle 90 protsendi.

Sisuliselt alustati mõlemalt poolt ebareaalsete piirikavadega, jätmaks endale ulatuslik taganemisruum. Kui Eesti delegatsioon rõhutas etnilist printsiipi, siis idanaabri esindus pidas oluliseks sõjalis-strateegilisi kaalutlusi. Pikkade vaidlustega hakati järk-järgult järele andma. Arutati vastastikku esitatud teist ja kolmandat piiriprojekti ning rõhutati, et see on „meie viimane pakkumine“.

12. detsembriks jõuti olukorda, kus mõlemad pooled teatasid vajadusest peatada piirikõnelused ja pidada konsultatsioone valitsusega. Krassin sõitis läbi rinde Pihkvasse, pidades sealt telegraafiga kõnelusi välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšeriniga. Poska ja Soots sõitsid Tallinna, sest piirivaidluste hetkeseis tegi murelikuks kõrgemad sõjaväelased.

Novembri algul puhkenud valitsuskriis lahenes 19. novembril ametisse astunud Tõnissoni valitsusega, mis omas Asutavas Kogus eelmisest kabinetist laiemat toetuspinda. Just uus valitsus võttis enda kanda suure riski, otsustades kohe alustada rahukõnelusi üksi, ilma põhja- või lõunanaabriteta.

Kõnelused Tartus siiski ei katkenud, seal jätkati läbirääkimistega sõjavangide vahetuse, kodakondsuse, konsulaarsuhete sisseseadmise ja vastastikuse opteerumise üle. Sel ajal elas Nõukogude Vene aladel hinnanguliselt kuni 200 000 eestlast, kes olid sinna välja rännanud paremate elutingimuste otsingutel.

Detsembri keskel, ajal, mil Tartus jõuti kriitilise seisuni, püüdis Punaarmee juhatus edendada „suurtükkide diplomaatiat“. Sihiks võeti rindel suur läbimurre ja Narva vallutamine. Tänu Eesti relvajõudude visadusele löödi rünnakud tagasi, ent detsember 1919 on üks suurimate inimohvritega kuu heroilises Vabadussõjas.

Samas käis Eesti delegatsioon Riias, saamaks selgust Antandi riikide suhtumisest rahukõnelustesse ja sõjalise abi suurusest juhul, kui Eesti jätkaks sõda punase Venemaaga. Veel arutati sõjalis-poliitilise Balti liidu loomist, mida jõuliselt toetas Poola. Kõnelused Riias ei toonud nimetamisväärseid tulemusi, sest püsis Poola-Leedu vastasseis ning Eesti ja Läti tülina hõõgus „tuha all“ Valga linna ja sealse tähtsa raudteejaama kuuluvus. Kõnelustel osalenud prantslased pidasid vajalikuks vene valgete Loodearmee jätkuvat toetamist.

Krassinilt saadud teavet arutati Moskvas kõrgeimal tasemel, nõupidamistel osalesid valitsusjuht Vladimir Lenin, sõjanduse rahvakomissar Lev Trotski jt. Olukorda arvestades peeti vajalikuks teha uusi järeleandmisi, nõuda transiidivõimalusi, asendada delegatsiooni juht Tartu kõnelustel osalenud Adolf Joffega ja esitada neljas piirikava. Uute julgeolekutagatiste saamisel nõustuti Eestile andma Jaanilinn koos Narva jõe taguste aladega ja Petseri. Üldiselt kaldus kõige enam järeleandmistele välisasjade rahvakomissar Tšitšerin, andes peagi Vene delegatsioonile juhise alustada piirivaidluste järel kohe vaherahulepingu kõnelusi. Ühtlasi pidas Nõukogude Venemaa juhtkond vajalikuks alustada rahukõnelusi Läti ja Leeduga, kelle esindajad jälgisid Tartu läbirääkimisi.

Vaherahuleping

Uuesti jätkusid tipptasemel kõnelused 22. detsembril, mil Joffe kohe liikus piiriküsimuses kompromissi poole. Üksikküsimuste kiireks lahenduseks loodi eraldi piirikomisjon, kuhu kuulusid vaid delegatsioonide juhid. Eesti soostus sõjaliste tagatiste aruteluga ja Loodearmee desarmeerimisega. Jällegi moodustati väike, seekord küll neljaliikmeline, komisjon, et lahendada üksikküsimused ja formuleerida vastastikku rahuldavad sõnastused. Viimased vaidlused puhkesid taas sõjalistes küsimustes Nõukogude Vene nõudest, et Narva jõest kümne versta kaugusel läänes, sh Narva linnas, ei saa Eesti pidada oma relvajõude.

27. detsembril arutati Tartu rahukõneluste käiku jällegi Moskvas, VK(b)P keskkomitee poliitbüroos. Tšitšerin pidas vajalikuks soostuda Eesti ühe viimase sõjalise nõudmisega hoida omi relvajõude Narva lähiümbruses.

29. detsembril lepiti Tartus kokku võtta lõunas riigipiiri aluseks enam-vähem rindejoon. Nõukogude Vene delegatsioon nõustus loovutama Eestile Narva jõe koos 10 km laiuse maa-alaga jõe idakaldal. Saavutatud riigipiir vastas Eesti sõjalistele kaalutlustele. Vastastikku lepiti kokku Loodearmee likvideerimine ja Nõukogude Venes punaeestlastest koosnevate väeüksuste laialisaatmine.

Ajutised väikesed komisjonid lõpetasid oma töö. Nii jõuti 31. detsembril rahukõneluste 14. plenaaristungini (üldistung). Vaherahuleping oli allkirjastamiseks valmis, delegatsioonide juhid pidasid taas lühikesed ilukõned, avaldades lootust jõuda peatselt rahulepinguni. Vaherahulepe allkirjastati orienteeruvalt kell 19.45–19.55, lisaks lepingud Eesti iseseisvuse tunnustamisest ning piiri- ja julgeolekugarantiidest.

Vaherahulepe sätestas sõjategevuse lõpetamise rindel alates 3. jaanuarist 1920 kell 10.30 Tallinna aja järgi (kell 12 Moskva aja järgi). Vaherahu kestuseks määrati nädal. Vaherahu pikenes automaatselt tingimusel, kui kumbki osapool seda 24-tunnise etteteatamisega üles ei ütle.

Rahuläbirääkimised jaanuaris 1920

Tartus jätkati kõnelustega 1. jaanuaril 1920. Rindel esines neil päevil juhusliku iseloomuga tulevahetust ja tehti luureretki.

Nüüd keskenduti esmajoones rahulepingule ja vastastikustele majandusküsimustele, ehkki neid arutati Tartus ka detsembri keskel ilma delegatsioonide juhtideta. Kuna väikeste komisjonide moodustamine oli andnud tulemusi, siis loodi julgeolekutagatiste leppe täpsustamiseks sõjakomisjon ja majandusasjade arutamiseks finants-majanduskomisjon. Sõjakomisjoni kuulusid kindralid Soots ja Fjodor Kostjajev, majanduskomisjoni delegatsioonide juhid ja veel mitu liiget. Komisjonid töötasid igapäevaselt, plenaaristungeid peeti üle päeva. Jaanuari lõpupoolel, projektide valmides, moodustati lisaks redaktsioonikomisjon.

Julgeolekutagatistest tõusid esile Loodearmee ja Punaarmee eesti diviisi likvideerimise üksikküsimused, neutraaltsoonist väeüksuste väljaviimise aeg, kindlustiste ja kaevikuliinide säilitamine või lammutamine, piirivalvurite maksimaalarv ühe versta kohta jms.

Majandusküsimuste ring kujunes äärmiselt ulatuslikuks: keiserliku Venemaa vara, sh väärtpaberite jagamine, milline oli Eesti osa Vene riigi vara loomises, kuidas tagastada Esimese maailmasõja ajal (1915, 1917) Eestist Venemaale evakueeritud varad, sh kultuurivarad, millistele alustele seada vastastikune majanduslik läbikäimine ja transiitkaubandus, kaubalaevade vaba liikumine, posti- ja telegraafi konventsioon, Tallinna-Moskva raudtee ehitamine, Peipsi ja Pihkva järvel kalapüügi korraldus, Venemaal metsa ulatusliku ülestöötamise kontsessioonid jms.

Siingi jagus kõnelustel sisulisi ja vormilisi erimeelsusi: kas määratleda majandusküsimuste üldine ring ja hiljem teha eraldi lepingud (Nõukogude Vene ettepanek) või sätestada kõik põhipunktid kohe rahuleppes (Eesti ettepanek), millise seisuga ja kuidas arvestada Vene riigi võlakohustuste ja väärtpaberite kurssi jne.

Just Kremlis otsustati anda Eestile 15 miljonit kuldrubla ja seda ei lubatud Adolf Joffel muuta. Nõukogude Vene delegatsioon rõhutas, et see raha (hinnanguliselt 11,4 tonni kulda) on ennekõike tunnustus Eestile, mis ei põhine majanduslikel rehkendustel.

Peamine ja ka pikim vaidlus peeti Venemaa kullareservi jagamise üle alates küsimusest, millel põhineb Eesti õigus saada endale üks osa Venemaa kullast. Eestlased rõhutasid, et Eesti inimesed on aegade jooksul panustanud Venemaa rikkuse moodustamisse. Joffe nõustus Eestile andma kulda vastavuses riigi elanikkonnaga. Esimene pakkumine tehti järgmine: üks protsent Venemaa kullast ehk ligikaudu viis miljonit kuldrubla. Eesti pool tõi esile eestlaste osa keiserliku Venemaa kaubakäibes ja nii nõuti 20 miljonit kuldrubla. Lisandusid pensioninõuded ja Venemaale viidud vedurite-vagunite kompensatsioon.

Peeti kõnelusi ja tutvustati vastastikku arvutusi. Ilmselt kaubeldi kohati nagu idamaa turul. Üks nõustus summat suurendama, teine vähendas nõudmisi, aga vastutulekud seoti kohe uute majanduslike tingimustega.

Seegi küsimus jõudis Moskvas 13. jaanuaril 1920 VK(b)P keskkomitee poliitbüroo istungile. Just Kremlis otsustati anda Eestile 15 miljonit kuldrubla ja seda ei lubatud Adolf Joffel muuta. Nõukogude Vene delegatsioon rõhutas, et see raha (hinnanguliselt 11,4 tonni kulda) on ennekõike tunnustus Eestile, mis ei põhine majanduslikel rehkendustel.

Eestil oli üksjagu õnne, sest 16. jaanuaril 1920 otsustasid Antandi riigid lõpetada Nõukogude Vene täieliku majandusblokaadi, jättes küll piiranguid. Rahvusvaheline suurpoliitiline otsus muutis päev-kaks hiljem Tartus läbirääkimiste fooni. Eesti delegatsioonile sai selgeks, et idanaaber leiab peagi uusi majanduslikke võimalusi.

Mõlema riigi valitsuses arutati rahulepingu lõppvarianti jaanuari lõpupoolel. Leppe allkirjastamine toimus Tartus 2. veebruaril 1920 orienteeruvalt kell 00.45–1. Järgnesid lepingu mõlemapoolne ratifitseerimine ja ratifitseerimiskirjade vahetus.