juuni 30, 2008

Kolm USA presidenti linnulennult

USA presidendi Jimmy Carteri aegse julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski raamat pakub huvi eeskätt välispoliitika teostamise seisukohalt, see ei ole kõikehõlmav ajaloolis-poliitiline kokkuvõte külma sõja lõpust tänapäevani.

USA presidendi Jimmy Carteri aegse julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski raamat pakub huvi eeskätt välispoliitika teostamise seisukohalt, see ei ole kõikehõlmav ajaloolis-poliitiline kokkuvõte külma sõja lõpust tänapäevani.


USA presidendi Jimmy Carteri aegse julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski raamat pakub huvi eeskätt välispoliitika teostamise seisukohalt, see ei ole kõikehõlmav ajaloolis-poliitiline kokkuvõte külma sõja lõpust tänapäevani.

Iseenesest on Brzezinski kirjutanud ülevaate USA kolme presidendi – George Bushi, Bill Clintoni ja George W. Bushi tegevusest – pärast külma sõda. Ta leiab üles igaühe head ja vead, andes siiski ka lühiülevaate tolle aja tippsündmustest.
Brzezinski lähtub eeldusest, et USA on saanud pärast külma sõja lõppu endale maailmas juhtiva rolli ja nüüd on küsimus, kuidas peaks USA seda rolli enda käes hoidma. Teine võimalus tähendabki autori arvates seda, et esimene võimalus on luhtunud ja kolmandat ei tule. Ta küll ei seleta palju, miks.
Praeguse presidendi isa George Bush oli niisiis esimene nn üleilmne liider. Tegemist on välispoliitikas vilunud inimesega, kelle ees seisis Teisest maailmasõjast arvates suurim segadus, millega USA presidendil on tulnud rinda pista.
Brzezinski arvates õnnestus Bush vanemal edukalt hakkama saada Nõukogude Liidu lagunemisprotsessiga, samuti väärib positiivset hinnangut kiire võit Lahesõjas.
Kuid siit saavad alguse ka probleemid: Bush vanem ei suutnud Brzezinski hinnangul ära kasutada oma võite, nimelt Nõukogude Liidu lagunemist ja kiiret sõjalist edu Iraagis. Ei osatud tegeleda Boriss Jeltsini uue Venemaaga, võimule jäi Saddam Hussein, kes valmistas USA-le järgmistel aastatel vaid peavalu.
Bushi mantlipärija Bill Clinton oli välispoliitikas vilumatu ning kogu tema valimiskampaania oligi üles ehitatud sisepoliitilistele küsimustele, mis paistsid Bush vanemat vähe huvitavat. Siit ka tõdemus, et Clintoni esimesel valitsemisajal tegeldi välispoliitikaga Valges Majas kaootiliselt, kuid samas nendib autor, et erinevalt oma eelkäijast oli Clintonil olemas üleilmne visioon. Üle­ilmastumine oli nähtus, mida Clinton pidevalt rõhutas.
Clintoni aega mahub ka passaaž, mis näitab ilmekalt, kuidas rahvusvahelises poliitikas ei tööta ametlikud kanalid. Nimelt palus Clinton 1995. aastal Brzezinskil toimetada isiklik kiri Aserbaidžaani toonasele presidendile Heidar Alijevile, et too soostuks USA toetatud Bakuu-Ceyhani naftajuhtme rajamisega. See oleks tähendanud, et naftajuhe ei lähe läbi Venemaa territooriumi. Brzezinskil õnnestuski Alijev USA kavaga nõusse saada. Ta kirjutab: „Clinton väärib siiski kiitust algatuse eest, mis on saanud järgnevalt takistuseks Vene imperialismi taassünnile: USA toetatud Bakuu-Ceyhani naftajuhtme eest.”
Võib-olla on ta selles osas liiga optimistlik: kui vaadata Venemaa energeetikamänge torujuhtmetega, pole kindel, kas Bakuu-Ceyhani naftajuhe on takistuseks. Mingil määral ehk siiski. Osa sellest lõigust tuleb ilmselt kanda ka Brzezinski edevuse arvele, peab ta end ju naftajuhtme ettepaneku autoriks.
Clintoni teine ametiaeg oli Brzezinski arvates juba parem. Suurimaks saavutuseks peab ta stabiilsuse teket Euroopas: NATO esimest laienemist 1999. aastal ja Balkani kriiside lahendamist. Kuid Clinton ei suutnud lahendada Lähis-Ida kriisi ja seda hoolimata lootustandvatest Oslo lepetest 1993. aastal. Suutmatus Lähis-Ida kriisi lahendada jättiski USA-le päranduseks tiksuva pommi, see viis ka Maailma Kaubanduskeskuse ja Pentagoni ründamiseni 2001. aastal.
Pärast Clintonit astus areenile katastroofiline liider George W. Bush. USA praegune riigipea saab autorilt kõige negatiivsema hinnangu. Brzezinski kritiseerib Bushi Iraagi sõja pärast, öeldes, et 2006. aastaks oli sõda läinud tohutult maksma (ka moraalselt) ja ületanud ka üheainsa positiivse saavutuse Iraagis – Saddam Husseini kinnivõtmise. Brzezinski peab Iraagi sõda millekski, mis tegi USA mainele maailmas tohutut kahju ja tekitas USA vastu umbusu kogu maailmas. Seda peab mõistagi silmas pidama ka Eesti välispoliitika seisukohalt.
Brzezinski leiutab ka ühe geopoliitiliste mõiste, mis on tema arvates oluline 21. sajandi poliitika mõistmiseks – globaalne Balkan ehk piirkond Suessi kanalist Hiina Xinjiangi regioonini, Põhja-Kasahstanist Araabia mereni. See on ala, mille probleemide lahendamisest saab tema arvates USA ja kogu maailma sõlmküsimus.
Eriti vihastab Brzezinskit ühe Bushi administratsiooni ametniku ütlus, et „USA on nüüd impeerium ja tegutsedes, loome me omaenda reaalsuse”. See on Brzezinski järgi pettekujutelm ja USA-le ohtlik – lähtuda tuleks siiski realiteedist.
Lisaks USA kolmest viimase presidendi tegevuse ülevaatele on Brzezinski raamat õpetlik lugemine ka välispoliitika seisukohalt. Olnud ise välispoliitika tegemise juures, teab Brzezinski, millest ta räägib.
Need presidendid, kellele on välispoliitika esmatähtis, toetuvad oma otsustes peamiselt rahvusliku julgeoleku nõunikule ja seega on vastaval nõukogul ehk NSC-l Valges Majas eriline staatus. Need presidendid, kes peavad põhiliseks sisepoliitikat, delegeerivad välispoliitika oma riigisekretäridele, kel on sellega ka suurem vabadus sellesuunalises tegevuses.
Nii sobis Bush noorem algul teise mudeliga. Pärast 2001. aasta 11. septembrit kaldus välispoliitika tegemine Valgesse Majja, ei saanud põhitegijaks selles vallas siiski rahvusliku julgeoleku nõunik, vaid asepresident ja kõrgelt motiveeritud ametnikud Valges Majas ja Pentagonis.
Brzezinski nõuded ja hinnangud USA presidentidele on kahtlemata liiga ideaalilähedased. Ta tunnistab seda ka ise, väites, et Clintoni ametiaja algul polnud ju teada, kuidas maailm hakkab arenema, ja seega oli raske formuleerida ka kindlat poliitikat. Ei ole eriti mõeldav, et ükski käsitletud president oleks sajaprotsendiliselt täitnud tema ees seisnud ülesandeid.
Kokkuvõttes: Brzezinski raamatut tasub lugeda igaühel, kel huvi välispoliitika tegemise vastu. Tekst ei ole väga raske, ülearu süvitsi ei minda (näiteks Francis Fukuyama tekstid on palju keerulisemad), kuid Brzezinski kindel raamistik ja süsteemne lähenemine probleemidele on paeluv.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar