Kahjude ja kaotuste kokkuvõte

ORURK asutati 1992. aastal ja institutsionaliseeriti riigikogu 1993. aasta 17. juuni otsusega kui riigikogu juures tegutsev riiklik komisjon. Komisjoni ülesanneteks seati okupatsioonide ajal rakendatud genotsiidikuritegude selgitamine, okupatsioonivõimude poolt eesti rahvale tekitatud majandusliku kahju hindamine ja objektiivse teadusliku hinnangu kujundamine okupatsioonivõimude tegevusele Eestis. Komisjoni tööd juhtis aastatel 1993 – 1996 Jaan Kross, 1996. aastast kuni “Valge raamatu”¹ ilmumiseni oli komisjoni esimees Vello Salo.

Miks ma nimetan suureks tööks 150-leheküljelist brošeeritud raamatukest? Aga sellepärast, et “Valge raamat” on vaid jäämäe tipp ja ühtlasi kokkuvõte. ORURKi uurimistööde sarjas on alates 1994. aastast ilmunud 21 eri tiheduse ja paksusega raamatut, kus käsitletud okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi ja Eesti Vabariigi kodanike kantud kaotusi paljudes eluvaldkondades: Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatusest kuni nõukogudeaegse Narva elanikkonna kujunemiseni aastatel 1944-1970 ning suvesõjast Viljandi- ja Virumaal kuni Eesti kunstieluni okupatsioonide repressiivpoliitika tingimustes. Suur osa ilmunud raamatutest on hukkunute ja kadunute nimekirjad: kaadriohvitserid, metsavennad, Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejad jne. Komisjoni eesmärgiks oli langenute, hukkunute ja tapetute kokkulugemise kõrval ka Eesti eest langenute mälestuse jäädvustamine ning elukäigu lühikokkuvõte saatusekaaslaste seas on selleks üks ilusamaid viise.

ORURKi “Valge raamatu” eellugu

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal algas 1980. aastate teisel poolel kommunistliku partei juhtimisel või teadmisel toime pandud kuritegude laiem teadvustamine. Nimelt laiem teadvustamine, sest tänu vabasse maailma pääsenutele ei olnud raudse eesriide taga toimuv asjatundjatele saladuseks juba enne Teist maailmasõda. Kuid eriti pärast Teist maailmasõda suutis Nõukogude propaganda selle teadmise üsna oskuslikult varju jätta, sõnastades selle osaks külma sõja aegsetest propagandaheitlustest, mida see ju mingil määral oligi, ning süüdistades

teadmise levitajaid sõjaaegses koostöös Saksa okupatsioonivõimudega, mis asetas nad õhtumaises hea ja kurja vastanduses miljonite lihtsameelsemate jaoks pigem kurja poolele.

Alates 1980. aastate lõpust sai võimalikuks ülevaate koostamine kogu toimepandud hävitustööst, nüüd mitte enam sovetoloogide ja pagulaste poolt ning väheseid andmepudemeid süstematiseerides. Alguses tegid seda eeskätt vangilaagreist ja küüditusest pääsenud ise, tuginedes mahukale arhiiviainesele ja mälestustele. Tegelikult oli alustamiseks ka viimane aeg: 1917. aastal sündinud mehed ja naised said 1987. aastal seitsekümmend. Kõigis endise idabloki riikides, Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja siis taasiseseisvuvates riikides ning Venemaal tekkisid algul omaalgatuslikud töörühmad ja organisatsioonid, mis hakkasid riiklikul toetusel või ilma selleta koguma andmeid inim- ja materiaalsete kaotuste kohta kommunistliku režiimi ajal. Eestis kuuluvad sellesse ritta ORURK, Memento juures tegutsev Eesti Represseeritute Registri Büroo ja hulk üksikuurijaid ning töörühmi.

Valge raamat on vaid jäämäe tipp ja ühtlasi kokkuvõte.

ORURKi asutamisele eelnes Eestis Teaduste Akadeemia ja Eesti NSV Ülemnõukogu poolt asutatud komisjonide töö. ETA 1940. aasta sündmuste uurimise komisjon sätestas oma 12. septembril 1989. aastal avaldatud raportis, et Eesti liitmine Nõukogude Liiduga 1940. aastal oli vägivaldne inkorporeerimine ja annekteerimine ning ebaseaduslik. 1989. aasta 25. septembril otsustas Eesti NSV Ülemnõukogu 1940. aasta sündmustele ajaloolise ja õigusliku hinnangu andmise komisjon kvalifitseerida Nõukogude Liidu juhtkonna välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti suhtes 1940. aastal agressiooniks, sõjaliseks okupatsiooniks ja anneksiooniks. Järgnes ENSV Ülemnõukogu vastavasisuline otsus. Seejärel moodustati uus komisjon hinnangu andmiseks 1940. aasta sündmuste tagajärgedele Eestis, selle töö tulemus ilmus 1991. aastal inglise keeles ja on tänaseks peaaegu unustatud: “World War II and Soviet Occupation in Estonia: A Damages Report”. 90-leheküljeline brošüür sisaldab eelnimetatud otsused ja lühiülevaate rahvastikukaotustest ja demograafilistest protsessidest okupeeritud Eestis, keskkonnakahjudest, Eesti loodusressurssidele tekitatud kahjudest ning kaotustest majanduse, elukvaliteedi, kultuuri ja eesti keele vallas. Vaatamata sellele, et raamatuke koostati kiiresti ning põhiliselt publitseeritud materjale ja vaid väheseid arhiiviallikaid kasutades, oli tulemus oma ajas ja oludes täiesti adekvaatne.

“Valge raamat”

“Valge raamat” on järjekordne verstapost okupatsioonikahjude ja -kaotuste uurimisel. Kui 1991. aasta raamatuke tehti kiiresti, et toestada poliitilisi otsuseid teadusliku informatsiooniga, siis “Valge raamatu” aluseks on põhjalikum uurimistöö. Raamat sisaldab ülevaated inimkaotustest (Aigi Rahi-Tamm), tervishoiusüsteemi kantud kaotustest (Virve Kask), okupatsioonide ajal ohvrite ja nende järeltulijate tervisele tekitatud püsikahjudest (Heino Noor), Eesti kõrgharidussüs

teemi ja teadustöö kantud kahjudest (Jaan Laas), kunstielu kaotustest (Jaak Kangilaski), keskkonnakahjudest (Rein Ratas), sealhulgas eriti Nõukogude armee tekitatud keskkonnakahjudest (Anto Raukas) ja majanduse kantud kahjudest (Kalev Kukk). Raamatu juhatab sisse ORURKi esimehe Vello Salo ja tegevesimehe Peep Varju ülevaade okupatsioonidest.

ORURK ei ole pidevalt tegutsev uurimiskeskus paljude uurijatega, vaid keskkoht, mis koordineerib iseseisvate uurijate tegevust. Sellepärast on ka “Valge raamatu” artiklid mahult, tiheduselt ja metoodiliselt ebaühtlased. Mis ei ole tingimata puudus, sest ühtlus vormis on ohvriks toodud asjatundmisele sisus: nii nagu doktor Aigi Rahi-Tamm on parim asjatundja Eesti inimkaotuste alal, on professor Jaak Kangilaski Eesti tunnustatumaid kunstiajaloolasi, akadeemik Anto Raukas põhjalikult uurinud Nõukogude sõjaväe tekitatud keskkonnakahjusid ning majandusteadlasel Kalev Kukel on toeks isiklik kogemus nii seadusandliku kui täidesaatva võimu otsustusprotsessides osalemisest kõige kõrgemal tasemel. Nii pakub suurem osa artiklitest käsiteldava valdkonna kantud kaotustest ammendava ülevaate. Positiivne on, et raamat on ilmunud ka inglise keeles, ehkki tõlkele võiks nii mõndagi ette heita. “Valge raamatu” laadi üldistused on väljaspool Eestit vajalikumadki kui kodus. Peale Eesti saatuse tutvustamise aitab inglisekeelne väljaanne kaasa Eestis okupatsioonide ajal toime pandud kuritegude asetamisele laiemasse konteksti.

Ehkki käesolev kirjatöö pole mitte arvustus, vaid soovitav tutvustus, oleks ebaõiglane lugeja suhtes jätta osutamata puudustele, ruuminappuses õieti ühele mõnede seas, mis on pigem põhimõtteline kui viga ja eeldab väikest sissejuhatust.

Teises maailmasõjas kantud kaotuste kokkuarvamist alustati Nõukogude Liidus juba 1943. aastal – selleks, et esitada andmed, mis oleksid aluseks reparatsioonide saamiseks, ning samuti andmed inimkaotuste kohta, mida kasutati hiljem Nürnbergi sõjakurjategijate protsessil. Nõukogude Liidu esitatud andmed olid pigem propagandarelv kui põhjaliku uurimistöö tulemus, kuid nad täitsid oma eesmärgi. Ka Teise maailmasõja inimkaotuste edasisel uurimisel opereeriti väga tihti nende, nn erakorralise komisjoni arvudega ja seda tehakse kohati tänini. Tegelik uurimistöö asendati võitlusega erinevate arvude vahel. Arvud kui kõige kontsentreeritum üldistus on alati veenvad ja nõnda on suur osa diskussioonist viimase ilmasõja kaotuste üle heitlused erinevate paljude nullidega või vastupidi, ühelise täpsusega, kuid hinnanguliste arvude vahel. Kahe arvu vahel valida pole aga mõtet, kui mõlemad on valed.

Kaotuste kokkuarvamine ei ole sugugi tarbetu ja mõttetu tegevus, mis tuleks ükskord lõpetada.

Selle heitluse kaja on märgata ka “Valges raamatus”: eeskätt inimkaotusi on püütud suruda arvude raamidesse, kuhu need tegelikult ei mahu (vt eriti tabelid lk 41 ja 42 eestikeelses väljaandes). Seetõttu pealiskaudsemale lugejale teadmiseks: inimkaotuste protsent ei ole tapetute ja hukkunute protsent ning ühed ja samad inimesed võivad olla mõnikord arvestatud mitmes kategoorias. Üks näide: paljud 1941. aasta suvel mobiliseerituna Venemaale viidud ja Saksa poolele üle tulnud mehed langesid 1945. aastal uuesti Punaarmee kätte.

Kokkuvõtteks

Miks “Valget raamatut” vaja on? On olnud juttu kavatsusest esitada Nõukogude Liidu õigusjärglasele Venemaale arve tekitatud majanduskahjude ja tapetud inimeste eest. Mõned riigid on seda ka teinud. Arutletakse tõsimeeli metoodika leidmise üle, milline oleks kahjude kokkuarvamisel kõige õigem ja veenaks Venemaa valitsust riigi rahakotiraudu paotama. Siinkohal oleksin küll õige skeptiline. Venemaa vastuväiteid oleme me kuulnud ju kõik: alates sellest, et vene rahvas kannatas tegelikult kõige rohkem, aga ka seda, et tegelikult ei olnud tegemist Vene võimuga vaid väikese kuritegeliku kliki võimuga, kes usurpeeris võimu Venemaal seitsmekümneks aastaks, et Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimine oli vältimatu samm Nõukogude Liidu piiride julgeoleku tagamiseks algavas maailmasõjas, et ohvrid olid Saksa fašistide käsilased, et Nõukogude Liit rajas infrastruktuuri ja tööstusliku õitsengu, mis kompenseerib kaotused, ja nii edasi. Lõpuks ei saa unustada, et Nõukogude Liit oli Teises maailmasõjas võitjate poolel ning kaotus külmas sõjas ei lõppenud rahulepinguga, mis reparatsioonid ja kompensatsioonid välja mõistnuks. Kuid ma ei taha sugugi ka ütelda, et kaotuste kokkuarvamine oleks tarbetu ja mõttetu tegevus, mis tuleks ükskord lõpetada. Sest hoolimata sellest, mida arvab nendest Nõukogude Liidu õigusjärglane, on okupatsioonikahjud “Valge raamatu” ja paljude teiste samasuguste raamatute kaudu tema valitsusele ja tema haritlastele ja ka tema rahvale järjest rohkem teada. Need on teada ka Eesti partneritele, kellele on teada ka Saksamaa tegevus oma okupatsioonirežiimi kaotuste korvamisel teistes riikides, ja lõpuks, mis on vahest kõige tähtsam, on need niimoodi teada meile endile, et mõistaksime, miks ja kes me oleme, kus nüüd oleme.

P.S. Raamatutegijatele saab ikka ja jälle soovitada oma raamatute pealkirjade ja ilmumisandmete maksimaalset võimalikku lihtsustamist, mis kindlasti soodustab nende tsiteerimist ja viitamist täis- ja poolakadeemilistes väljaannetes. Seda tulnuks silmas pidada ka “Valge raamatu” koostajail.