Joe Bideni esimene aasta USA presidendina: suhete silumine liitlastega ja tülinorijate ohjeldamine

Jaanuaris 2021 presidendiks saades ei soovinud Joe Biden oma programmis välispoliitikale tõenäoliselt liiga tähtsat rolli anda. Pigem oli eesmärk tagada välispoliitiline stabiilsus, mis võimaldaks põhitähelepanu pöörata Ühendriikide riigisisestele katsumustele. Ühiskonna sisemine lõhestumine, Covid-19 ja sellega kaasnenud majanduslangus ning Demokraatliku Partei üsna radikaalsele vasaktiivale väga prioriteetsed vähemuste õigused olid tähtsusjärjekorras kindlasti välispoliitikast märksa eespool.

Tülinorijad ei rahune

Sarnaselt oma eelkäijaga pidas Bideni administratsioon kõige tõsisemaks välispoliitiliseks probleemiks Hiina Rahvavabariiki, kelles nähakse ohtu demokraatlikule ühiskonnakorraldusele ja konkurenti Ühendriikide juhirollile maailmas. Erinevalt president Donald Trumpist ei soovi praegune administratsioon suhetes Hiinaga teha dramaatilisi žeste, vaid usub vaiksema ja süsteemsema ohjeldamise edusse. Veel ei saa kindlasti väita, et ohjeldamine oleks edukas olnud. Hiina Rahvavabariik on nii sise- kui välispoliitikas president Xi Jinpingi ajal märksa agressiivsemaks muutunud ja selle trendi lõpp esialgu ei paista. 

Tähtsuselt teine välispoliitiline eesmärk Bideni administratsioonile oli suhete silumine liitlastega, eelkõige Lääne-Euroopa suurriikidega. Sellega ollakse üsna hästi hakkama saadud. Teatud eriarvamused ja ka konkurents mingites valdkondades muidugi jäävad. Aga poole aasta eest väga teravana tundunud AUKUSe problemaatika on praeguseks vaibunud, võib isegi öelda päevakorrast maas, mis näitab mõlema poole huvi eriarvamusi mitte võimendada ja üle tähtsustada.

President Obama nimetas omal ajal Venemaad regionaalseks jõuks. Seda venelasi sügavalt ärritanud terminit küll kasutamata on tegelikult ka Bideni administratsioon lähtunud samast kontseptsioonist. Venemaad peetakse tülikaks, aga pikas vaates mitte liiga mõjukaks riigiks ning sellest lähtudes sõnastas praegune administratsioon ka „stabiilse ja etteaimatava suhte“ kontseptsiooni. 

Erinevalt president Donald Trumpist ei soovi praegune administratsioon suhetes Hiinaga teha dramaatilisi žeste, vaid usub vaiksema ja süsteemsema ohjeldamise edusse.

Nagu Nõukogude Liidul ja Venemaal on aastakümnete jooksul kombeks olnud, pandi ka seekord uus USA president kohe proovile. Eelmise aasta kevadel koondas Venemaa vägagi arvestatava relvagrupeeringu Ukraina piiridele (tõsi, eskaleerides märksa vähem kui sel talvel). Bideni vastus oli kutse tippkohtumisele ja strateegilise stabiilsuse läbirääkimiste alustamine. Eeldatavasti loodeti, et tülinorija tõlgendab seda kui positiivset žesti ja mõneks ajaks rahuneb.

Aga positiivset žesti tõlgendab Venemaa enamikul juhtudest nõrkusena ja paraku läks nii ka sel korral. Üsna peatselt pärast Bideni ja Putini kohtumist Genfis andis Venemaa president korralduse alustada ettevalmistusi võimalikuks suureks sissetungiks Ukrainasse sel talvel. Nende ettevalmistuste taustal oli Venemaa juhtkond muutunud nii enesekindlaks, et otsustas esitada USA-le ja NATO-le sisuliselt ultimaatumi, nõudes avalikult NATO taandumist 1997. aasta joontele ning avatud uste poliitikast loobumist.

Bideni administratsiooni esimene reaktsioon venelaste ultimaatumile oli veidi ebakindel (ettepanek arutada teemat vaid NATO Lääne-Euroopa suurte liitlastega, Bideni märkus Ukrainasse väikese sissetungi kohta), aga edasine on olnud eeskujulik. Põhjalik konsulteerimine kõigi NATO liitlastega, Ukrainale relvaabi suurendamine, lisaüksuste saatmine NATO idatiivale, luureinfo avalikustamine takistamaks venelaste teatud samme Ukraina vastu. Lisaks on venelasi heidutatud ka väljaspool Euroopat. 12. veebruaril viibis USA allveelaev Venemaa poolt annekteeritud Jaapani Põhjaterritooriumi (Venemaal tuntud kui Kuriili saared) territoriaalvetes, korrates sellega brittide läbisõitu annekteeritud Krimmi vetest juunis 2021.

Pinge jääb kauaks kestma

Pinge Ukraina ümbruses ja laiemalt Venemaa naabruses jääb kestma pikaks ajaks. Võime ka otse öelda, et vähemalt Putini režiimi lõpuni. Tülinorija ei rahune maha, mis tähendab, et Bideni ega tõenäoliselt ka järgmised USA administratsioonid ei pääse Venemaaga tegelemisest. Venemaa kujuneb neile Hiinaga peaaegu et tähtsuselt võrdväärseks ja tõenäoliselt kohati akuutsemaks probleemiks.

Pinge Ukraina ümbruses ja laiemalt Venemaa naabruses jääb kestma pikaks ajaks. Võime ka otse öelda, et vähemalt Vladimir Putini režiimi lõpuni.

Kuna Hiina ja Venemaa ohjeldamine ja heidutamine haarab enamiku Ameerika ressurssidest, on üsna selge, et muudeks regioonideks liiga palju energiat ei jätku. Laiema Lähis-Ida tähtsus vähenes juba Obama ja Trumpi administratsioonide ajal, see trend jätkub. Tänu Trumpi vahendusel saavutatud Iisraeli ja mitmete Araabia riikide lepetele on Ühendriikide liitlaste positsioon regioonis ka ilma ameeriklaste füüsilise kohalolekuta küllaltki tugev. Ka pole Ühendriigid regiooni naftast ja gaasist enam kaugeltki nii sõltuvad kui varasematel aastakümnetel. 

Sama trend iseloomustab ka Afganistani. Obama soovis sealt lahkuda, Trump sõlmis lepingu (mis vastaspoolele sisuliselt kohustusi ei seadnud) sealt lahkumiseks ja Biden viis selle täide. Visuaalselt see ilus välja ei paistnud, aga küllap oli Ühendriikide vaatevinklist ratsionaalne samm.