Artikli pealkiri on: Iisraeli valimistel on kaalul kõik ja mitte miski

Financial Timesi andmetel plaanis Netanyahu sellel kuul Iraani tuuma- ja energeetikarajatisi uuesti rünnata, aga Trump ütles ei. The Jerusalem Posti andmetel oktoobris IDFile käsku ettevalmistuseks ei antud, aga sellised spekulatsioonid pole ka tõest kaugel. New York Timesi andmetel on USA ja Iisraeli sõjaväed ette valmistanud plaani “lühikeseks, aga intensiivseks operatsiooniks” Iraani vastu peale USA vahevalimisi 3. novembril. 

Juba kuid on kõigile olnud selge, et enne valimisi muutust ei tule.

Netanyahu proovib valimiste eel iga hinnaga peaministritoolist kinni hoida, sest tema jaoks on kaalul kõik: nii isiklik tulevik (mäletatavasti on Netanyahu vastu esitatud ka kriminaalsüüdistused) kui ka see, millise lõpuga ta Iisraeli ajalooraamatutesse kirja läheb – kas võidukalt või oma sisemistele ja välisvastastele alla vandudes. Peaaegu keegi Iisraeli ühiskonnast ei ole rahul seniste sõja tulemustega: kuigi Iraani režiimi madistati korralikult, pole märke sellest, et nad oleksid võimult lahkumas või valmis üle andma oma rikastatud uraanivarusid, mida Iisrael võiks pidada piisavaks märgiks Iraani meelemuutuse kohta. 

Senise valitsuse tegevus Gaza ja Liibanoni suunal ei ole väiksema kriitika all: kes leiavad, et Iisrael ei läinud piisavalt kaugele, kes jällegi, et peaminister venitas pantvangide tagasi saamisega oma poliitilise karjääri nimel ning on samal põhjusel valmis rikkuma suhteid kõigi veel Iisraelit toetavate riikidega. Iisraeli enda sees on lahendamata palju sisemisi probleeme: ortodokssete (Haredi) juutide sõjaväekohustuse küsimus või majandusmured, mis on tekkinud kulukast sõjast ja reservväelaste pikaajalisest majandustegevusest eemal olemisest. Juba kuid on kõigile olnud selge, et enne valimisi muutust ei tule.

Nõiaringid ja nõiaringid

Samal ajal pole sugugi ilmne, et ka pärast valimisi toimuks mõni murrang, mis Iisraeli välis- ja julgeolekupoliitikasse pöörde tooks. Kuigi Iisraeli ühiskond on peale 7. oktoobri rünnakut ja kolme aastat sõda kardinaalselt muutunud, on poliitiline maastik umbes samas seisus, kui 2019. aastal, enne nelja aastat toimunud ummikut ja võimetust toimivat valitsust kokku saada. Arvamusküsitluste järgi võiks Netanyahu blokk saada Knessetist 54 mandaati, Netanyahu-vastane blokk 51 ning araablaste parteid 13 (tegemist on paljude küsitluste keskmisega, mistõttu kokku 120 mandaati ei tule). 

Kõiki neid numbreid tuleb võtta suure tera soolaga, sest Iisraeli valimissüsteemi eripärad ja fragmenteerunud parteimaastik annab suure tähtsuse mõnele sajale-tuhandele häälele, mis võivad mõne erakonna Knessetisse tuua või valimiskünnise alla jätta. Araablaste parteidega koos istumist on seni välistanud paljud teised erakonnad, mis omakorda raskendab igasuguse valitsuse kokku saamist. Loomulikult on võimalik, et peale valimisi leiavad mitmed poliitikud, et nende senised välistused (nii araablaste kui sionistlike erakondade ja Netanyahu enda suunal) ei ole ikkagi nii tugev põhimõte. Vahest loodab seda ka Netanyahu: kui ta saab välja lubada uue operatsiooni Iraani vastu, võivad senised rivaalid olla altimad tulema tema juhitud ühtsusvalitsusesse. Lõppeks saab valijatele alati öelda, et kaalul on Iisraeli tulevik ülimalt keerulises olukorras.

Aga ei Hamasi, Hezbollahi ega Iraani suunal pole ühelgi erakonnal lihtsat lahendust varnast võtta. Iga samm, mis võiks tuua lähemale palestiinlaste omariiklust, on Netanyahu valitsuses välistatud. Kahe riigi lahendust näeb ebarealistlikuna ka opositsiooniliider Gadi Eisenkot, aga tema vähemasti ei soosi avalikult Läänekalda annekteerimist ja kritiseerib asunike vägivalda sealsete elanike vastu. Samuti on ta olnud vastu kurikuulsa E1 asundusprojekti ellu viimisele, mis lööks kiilu Läänekalda põhja- ja lõunaalade ning Ida-Jeruusalemma ja muu Läänekalda vahele ning võimaldaks palestiinlastel ringi sõita vaid Ma’ale Adumimi ümbert mineval teel, mida hetkel ei ole. Seda projekti on Netanyahu ja tema eelkäijad aastakümneid ähvardavalt laual hoidnud, kuid peaminister andis oma rohelise tule mullu pärast mitme Euroopa riikide avaldust, et tunnustavad Palestiinat riigina.

7. oktoobri järel kujunenud ennetuspoliitika on riigile kurnav ja andnud tõsise löögi Iisraeli rahvusvahelisele mainele.

Netanyahu valitsus tõrjub ägedalt etteheiteid, et Iisrael oleks apartheid. Samas on tema juhitud Likudi erakonna ja koalitsioonikaaslaste religioossete sionistide vastus küsimusele, mida teha palestiinlastega, laiendada Iisraeli kontrolli okupeeritud alade üle – selleks, et hoida vaos terrorismi ja sundida Hamasi taanduma olukorras, kus kellelgi teisel selleks tahtmist jõudu kasutada ei ole. Netanyahu-vastase bloki vastus on mitte kaasa minna asunike kõige suuremate nõudmistega, aga nemadki ei näe realistlikku poliitilist lahendust, kuidas eraldada Iisraeli ja palestiinlasi ilma vägivalla kasvuta. Vähestel on usku, et peale kolme aastat sõda ja ligi 80 000 hukkunut oleks mingisugunegi rahuprotsess võimalik. Võib-olla aastakümnete järel. Kui palestiinlasi selleks ajaks järel on. 

Iisraeli senine julgeolekupoliitika, mis nägi ette lühikesi operatsioone vastaste ohjeldamiseks nende nõrgestamise näol, aga ei soovinud pikaajalist ohtude allikaga tegelemist, kukkus 7. oktoobril läbi. Kuid selle järel kujunenud ennetuspoliitika on riigile kurnav ja andnud tõsise löögi Iisraeli rahvusvahelisele mainele, rääkimata kannatustest, mida see on põhjustanud palestiinlastele, liibanonlastele ja teistele piirkonna elanikele. Iisraeli poliitikud võivad öelda, et nad ei kavatse enam aktsepteerida ühegi Hamasiga võrreldava vastase olemasolu oma piiride lähistel. Gordioni sõlm tuleb mõõgaga läbi raiuda.

Erinevalt müüdist see aga ei tähenda, et probleemid kaoksid. Iisraellased võivad arvata, et julgeolekuohte nende naabruses polegi võimalik lahendada – nagu Hüdral, kasvab ühe pea maha raiudes kohe uus. Neid on ainult võimalik hallata. Iisraeli probleem on, et just seda pidigi tegema eelmine julgeolekupoliitika. 

Netanyahu kübaratrikk

Enam võiks muutusi näha sisepoliitikas. Kadunud ei ole Netanyahu valitsuse katsed reformida kohtusüsteemi enda käe järgi, mis 2023. aasta jooksul tõid tänavatele suuri protestimeeleavaldusi. On tõenäoline, et peaministrina jätkates prooviks ta reforme lõplikult läbi suruda, sest peab seda enda vastu esitatud kriminaalsüüdistuste tõttu ebaõiglaseks. 

Ükski valitsus, mis põhineb ultraortodoksete parteide häältel, ei saaks vastu võtta seadust, mis laiendab religioossetes koolides yeshiva’tes õppivatele meestele sõjaväekohustust. Nii Shas kui Ühtne Toorajudaism on end viimastel aastakümnetel mänginud nurka Likudi – või ehk isegi Netanyahu selja taha isiklikult. Sõltuvus on vastastikune. Netanyahu minnes võib uuel valitsusel olla võimalik hakata õiguslikult lahendama erandit sõjaväekohustuses, mille ülemkohus leidis olevat seadusvastase juba 1998. aastal. Kohus on sel aastal korduvalt nõudnud valitsuselt ajateenistuse kõrvalehoidjate rangemat kohtlemist. Suur osa mitte-Haredi ühiskonnast seda tervitaks, sest aina enam on süvenenud arusaam, et status quo’ga, mis annab Haredi kogukondadele suure autonoomia ja rahalise toetuse koos nende vähese panustamisega majandustegevusse ja riiki teenimata, jätkusuutlik ei ole. 

Netanyahu minnes võib uuel valitsusel olla võimalik hakata õiguslikult lahendama erandit sõjaväekohustuses, mille ülemkohus leidis olevat seadusvastase juba 1998. aastal.

Aga kõige suurem pööre võiks olla Netanyahu kõrvale tõrjumine. Naftali Benneti ja Yair Lapidi juhitud kaheksale erakonnale toetuv ühendkoalitsioon seda 2021. aasta juunist 2022. aasta detsembrini tegigi, kuni toonased valimised andsid Netanyahule ja Likudile mitte ainult suurima arvu mandaate, vaid ka tee stabiilse valitsuse loomiseks. 

Kui 7. oktoobri järel ennustati laialdaselt, et see on Netahyahu poliitikutee lõpp, siis tal on õnnestunud fööniksina tuhast tõusta. Jälle keerleb kogu poliitika tema enda isiku ümber. Etteheiteid on palju. Kas Netanyahu oleks pidanud toonase rünnaku eel tehtud hoiatusi tõsisemalt võtma? Kas tema Katari kaudu vahendatud raha Hamasile ei ostnud mitte vaikust, vaid ainult tugevdas Hamasi jõudu Iisraeli peale tormi joosta? Miks ta pole lubanud sõltumatut riiklikku uurimist, mis käsitleks ka poliitilise juhtkonna vastutust? Pikaajalise peaministri šansid valimiste eel ei ole head. Aga tal on ennegi õnnestunud võimatust olukorrast välja tulla.