november 24, 2009

Geopoliitilise “kristallkuuli” nägemused

Elu keerulises ja dünaamilises maailmas sisaldab ikka endas tublisti ebakindlust. See jälitab meid lakkamatult ning tekitab tormilistel aegadel erakordset ängi. Me ei tea, mida toob tulevik isegi rahu ja tasakaalu valitsemise ajal, kõnelemata siis juba ajast, mida iseloomustavad sõjad, konfliktid ja muud võimsad ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised (ning üha enam ka keskkonnaga seotud) kataklüsmid. Ühed eelistavad koondada tähelepanu päevaküsimustele, teised lasevad end tegevusetusel halvata või elavad vältimatute strateegiliste üllatuste pidevas hirmus, kuid mõned võtavad hoopis aja maha ja heidavad kaugele küündiva pilgu tulevikku näidates, miks see võib olla just selline, aga mitte teistsugune.

Elu keerulises ja dünaamilises maailmas sisaldab ikka endas tublisti ebakindlust. See jälitab meid lakkamatult ning tekitab tormilistel aegadel erakordset ängi. Me ei tea, mida toob tulevik isegi rahu ja tasakaalu valitsemise ajal, kõnelemata siis juba ajast, mida iseloomustavad sõjad, konfliktid ja muud võimsad ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised (ning üha enam ka keskkonnaga seotud) kataklüsmid. Ühed eelistavad koondada tähelepanu päevaküsimustele, teised lasevad end tegevusetusel halvata või elavad vältimatute strateegiliste üllatuste pidevas hirmus, kuid mõned võtavad hoopis aja maha ja heidavad kaugele küündiva pilgu tulevikku näidates, miks see võib olla just selline, aga mitte teistsugune.


Tomas Jermalaviāius

Geopoliitilise “kristallkuuli” nägemused

George Friedman. The Next 100 Years: A Forecast for the 21st Century. New York, Doubleday, 2009.
Elu keerulises ja dünaamilises maailmas sisaldab ikka endas tublisti ebakindlust. See jälitab meid lakkamatult ning tekitab tormilistel aegadel erakordset ängi. Me ei tea, mida toob tulevik isegi rahu ja tasakaalu valitsemise ajal, kõnelemata siis juba ajast, mida iseloomustavad sõjad, konfliktid ja muud võimsad ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised (ning üha enam ka keskkonnaga seotud) kataklüsmid. Ühed eelistavad koondada tähelepanu päevaküsimustele, teised lasevad end tegevusetusel halvata või elavad vältimatute strateegiliste üllatuste pidevas hirmus, kuid mõned võtavad hoopis aja maha ja heidavad kaugele küündiva pilgu tulevikku näidates, miks see võib olla just selline, aga mitte teistsugune. Strateegia ja riigijuhtimine tähendabki suuresti alternatiivsete tulevikustsenaariumide koostamist, seniste mõttemallide ületamist ning valmistumist arvukateks eripalgelisteks riskideks ning avanevateks võimalusteks, mida tulevik võib meie ette tuua. Metodoloogilised uuringud stsenaariumide koostamise, ennustamise ja muude viiside kohta, mis aitavad tulevikuks valmistuda, on tõusuteel paljudes valdkondades, nii äris, teaduses ja tehnikas kui ka poliitikas. On enesestmõistetav, et kui maailm jõuab nii äärmuslikult tormilisse ajajärku nagu praegu, tõuseb ka huvi tulevikunägemuste vastu. Ja kui on nõudlus, leidub alati ka selle rahuldajaid. Tänapäeva kurnavate väljakutsete köidikus inimesed, kes tunnevad muret tuleviku pärast, sirutavad usutavasti rõõmsalt käe uue raamatu järele, mille autoriks on geopoliitiliste analüüside ja ennustuste kompanii Stratfor rajaja ja omanik George Friedman. Raamatu pealkiri “Järgmised 100 aastat” tõotab väärtuslikku pilguheitu kõigele, mida me võime oodata käesoleva sajandi maailmapoliitikalt. Selle tõotuse täidab autor rohkem kui küllalt.
Friedmani ennustuse tuuma võib kokku võtta nii: kui lähtuda rahvusvaheliste suhete arengust viimastel sajanditel ning ekstrapoleerida Ühendriikide geopoliitilisi eesmärke, võib väita, et 21. sajand tuleb tõeline Ameerika sajand. Ühendriikide objektiivsetes võimuparameetrites ega geopoliitilises positsioonis pole näha nii suuri muutusi, mis lubaks väita midagi muud. Tegemist on suhteliselt noore barbaarse kultuuriga, kui võrrelda seda muude, muidu tsivilisatsiooniks või manduvaks kultuuriks peetavate nähtustega. Sestap jätkab ta liikumist messianistlikul lainel, mida toetab toores jõud, enesekindlus, üleolekutunne ning kindel usk enda kõlbelisse õigsusse, jagades oma väärtusi ja ideaale kogu maailmaga ja maailmale. Samuti hoiab ta kiivalt kinni oma kesksest ja domineerivast positsioonist maailmas, kaitstes seda kõigi pead tõstvate või võimalike konkurentide eest, vajaduse korral ka relva jõul, sest just selline on domineerivate geopoliitiliste suurriikide status quo vääramatu loogika. Friedman väidab, et me ei tohiks Ameerika praegust masenduse- ja hukumeeleolu pidada lõpliku allakäigu märgiks: seda on USA ajaloos ikka esinenud ning barbaarsetele kultuuridele ongi päris iseloomulik viselda äärmuste vahel, mõnikord isegi korraga äärmusi kogeda (“maniakaalne joovastava ülbuse ja sügava hukutunde ühend”). Samuti ei tuleks mitmesuguseid poliitilisi, sõjalisi ja majanduslikke tagasilööke või isegi nurjumisi pidada Ameerika ajastu lõpujärgu võimalikeks põhjustajateks või tähisteks. Friedman kinnitab, et oma tohutu võimu tõttu on Ühendriikidel teiste riikidega võrreldes üüratult manööverdamisruumi ja võimalusi vigu teha. Pealegi ei ole tal vaja oma konkurente lüüa ega kõrvaldada. Piisab sellestki, kui ta suudab neid piisavalt takistada, enne kui nad oleksid võimelised vähegi tõsisemalt ohustama USA esimust ning muutma jõudude vahekorda geopoliitilisel mänguväljal.
Kohaselt ennustajale, kelle pilk on pööratud tõesti väga pikale ajavahemikule, heidab Friedman kiiresti kõrvale praeguse võitluse Al-Qaedaga kui tuleviku suhtes ebaolulise (“Konflikt võib veel kesta, aga Ameerika võimu strateegilise vaidlustamise katse on läbi. Al-Qaeda ei ole suutnud oma eesmärke täita.”) ning paneb paika eelseisva sajandi uued pingejooned Vaiksel ookeanil, Euraasias, Euroopas, islamimaailmas ja Põhja-Ameerikas. Ühtlasi maalib ta julgelt, aga korralikult põhjendatult mõttepildi, kust meil tuleks otsida USA ülemaailmse domineerimise tõenäolisemaid vastaseid. Vaiksel ookeanil ei pea Friedman tavakäsitluste vastaselt Hiinat sugugi tõsiseks geopoliitiliseks konkurendiks. Geograafiliste piirangute ning sisemiste rahutuste ja majanduskasvu seniste aluste jätkusuutmatuse tõttu ei põhjusta Hiina (“pabertiiger 2020”) Friedmani arvates Ühendriikidele üldse olulisemat muret. Pigem tõuseb hoopis Jaapan taas geopoliitiliselt võimsaks riigiks, astudes vastu nii oma status quo’le kui ka USA võimule. Mandri teises otsas kerkib Türgi uuesti islamimaailma juhiks ning saab majanduslikult tõsiselt võetavaks riigiks, mille geograafiline asukoht lubab tal oma mõju levitada. Euroopas jätab Poola võim ja mõju varju Saksamaa ja Prantsusmaa, Põhja-Ameerikas seisab aga Ühendriikide ees lõpuks vältimatult Mehhiko tuntavalt kasvav tähtsus.
Eesti lugejale pakub vahest suuremat huvi, et Friedman ei pea Euraasias Venemaad Ühendriikide pikaajalise domineerimise takistajaks. Tõsi, Halford Mackinderi traditsioonilise geopoliitilise teooria kohaselt on Euraasia maismaamassi tuumiku, Südamaa kontrollimine vältimatu ülemaailmse domineerimise eeldus. Sestap on USA sunnitud lõpuks reageerima, kui keegi püüab seda teha. Friedman usub, et Venemaa, kes on teadlik oma elanikkonna kahanemisest, majanduse halvenemisest ja fossiilsete kütuste aina vähemast tähtsusest, näeb veel nii kümmekonna aasta vältel üha hääbuvamat võimalust enda tähtsustamiseks ning Lääne piiride tagasisurumiseks strateegilise puhvri loomise nimel. Ta kohtab ägedat vastupanu Euroopa uue suurriigi Poola poolt, keda toetavad Ida-Euroopa liitlased ja Ühendriigid. Lühiajalise külma sõda meenutava vastasseisu järel tabab Venemaad samasugune saatus nagu Nõukogude Liitu: ta variseb kokku ja laguneb. Südamaal puhkeb kaos ning see langeb teiste suurriikide, eriti Poola ja Türgi geopoliitiliste taotluste ohvriks.
Sajandi keskpaiku näeb ennustus ette uut maailmasõda, milles osapoolteks on Jaapani-Türgi koalitsioon ja USA-Poola allianss. Et tegemist on 2040. aastatega, põimib Friedman sõja iseloomu tutvustades jutu sisse sellal usutavasti domineerivad elemendid: sõjaline strateegia, mille keskmes seisab ülekaalu saavutamine kosmoses, äärmiselt kõrge automatiseerimine, relvade uued energiaallikad. Aga ka siin ei ole autoril kahtlust, et pärast esialgset strateegilist üllatust ja operatiivseid tagasilööke jäävad Ühendriigid peale ja kindlustavad esimuse kosmoses kogu ülejäänud sajandiks. Teistele riikidele, isegi ustavale Poolale, keelatakse kosmose sõjaline kasutamine, nii et Ühendriikidele jääb seal igas mõttes ülevõim, nagu on tal varasemal ajal olnud ülevõim merel ja õhus.
Et ees ootab Ameerika sajand, pühendab Friedman palju tähelepanu Ühendriikide enda kirjeldamisele, käsitledes selle poliitikat, ühiskonda, majandust, tehnikat ja loodust, samuti maad ees ootavate perioodiliste kriiside mõju. Seepärast on päris loomulik, et kõige tõsisem väljakutse seisab lõpuks ees hoopis seoses kodumaiste muutuste ja geopoliitika lõikumisega. Friedmani sõnul muutub Mehhiko nii võimsaks rivaaliks ja ohuks, et isegi Ühendriikidel on sellega raske toime tulla. Tegemist on riigiga, millel on väljapääs kahele tähtsaimale ookeanile, mis Alfred Mahani geopoliitilise teooria kohaselt on põhjapaneva tähendusega, aina suurenev elanikkond ning kiiresti kasvav majandus, samuti märkimisväärne füüsiline ja kultuuriline kohalolek USA pinnal (kõnelemata juba sajandite taha ulatuvatest territoriaalsetest probleemidest). Seepärast on Mehhiko saatuseks Põhja-Ameerika ja seeläbi arvatavasti ka kogu maailma geopoliitilise kaardi ümberkujundamine. Raamat lõpeb selgusetusega, milline on selle järgmise saja aasta viimase vastasseisu tulemus, nii et selle ennustamine jääb juba nende õlule, kes eluaeg langeb 22. sajandile lähemale.
Paljud lugejad loevad seda raamatut usutavasti mõneti uskumatult ja tugeva skepsisega. Kahtlemata astub Friedman vastu pea kõigile levinud arvamustele ja dogmadele, mis on sügavalt juurdunud kogu maailma julgeoleku- ja kaitseküsimustega tegelevate mõtlejate ringkondades. Paljud on arvamusel, et Pax Americana on murenemas, ning üllitavad raamatuid, kus kõneldakse näiteks sellest, kuidas BRICi riigid (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) võtavad üle uue mitme-pooluselise maailma juhtimise (selle heaks näiteks on Fareed Zakaria “The Post-American World”). Hiinat peetakse kujunevaks uueks üliriigiks, mis lõpuks hakkab endast kujutama suurimat ohtu (see on levinud seisukoht paljudes Ühendriikide ametlikes riikliku julgeoleku hinnangutes). Venemaa riikluse nurjumistest hoolimata ei ole põhivoolu mõtlejate seas levinud ka selle suurriigi võimaliku kokkuvarisemise stsenaarium: me kõneleme vaid tema taaskerkimisest ja energiavarude kasutamisest poliitilise relvana. Friedmani arusaama tulevastest tähtsaimatest geopoliitilise lava näitlejatest – Jaapan, Türgi, Poola, Mehhiko – peavad ilmselt paljud mõistusevastaseks. Lõppeks väljendasid Ühendriigid alles mõne kuu eest muret, et Mehhiko, Friedmani ennustuse kohaselt tulevane kõige võimsam geopoliitiline konkurent, on riikluse kokkuvarisemise lävel. Ka uue maailmasõja võimalus, kusjuures selle üks tähtsamaid lahingutandreid oleks taas Euroopa, ei mahu kuidagi nende mõttemaailma, kes on sündinud ja üles kasvanud mandril, millele kaks maailmasõda on jätnud traumaatilise jälje.
Aga ehkki võib tekkida tahtmine pidada seda lihtsalt naljaks või teravmeelseks strateegiliseks ulmeks, tasuks raamatut lugedes hoida mõistus avatuna. Paljugi, mida me peame võimatuks või mõeldamatuks, võib homme paista juba hoopis teisiti. Friedman sõnab, et “mõnes mõttes võib tulevikust kõneldes öelda, et kindel on ainult üks asi: meie tavamõistus ei näe seda ette… Asjad, mis tunduvad ajaloo mis tahes hetkel nii püsivad ja nii domineerivad, võivad muutuda vapustava kiirusega”. Seda võib muidugi sama hästi öelda ka Friedmani arvamuse kohta, et Ameerika esimus jääb püsima. Samuti sisaldab Friedmani endagi analüüsi geopoliitiline taust teatavaid dogmasid, konventsioone ja põhimõttelisi eeldusi, mis ei pruugi sugugi õigeks osutuda. Nii võib näiteks leida õigustusi väitele, et sugugi kõike, sealhulgas sõdu, ei saa seletada kõigest võimu taotlemise ja huvide järgimisega, mis aga geopoliitilistes käsitlustes alati esikohale seatakse. Vastuseisude ja konfliktide taga võivad sama hästi seista hirm, identiteetide põrkumine, väärad muljed, tegelikult või kujutletavalt solvatud autunne. Friedmani ennustused aga püsivad rangetes geopoliitilise determinismi raamides, mis piirab oluliselt nende väärtust.
Geopoliitilised analüüsid ja ennustused kipuvad samuti alahindama rahvusvahelise koostöö taset, mida võib saavutada tugevatest geopoliitilistest hõõrumistest või lahkjoontest hoolimata. Selle teguri eiramine ajajärgul, mil ülemaailmsed julgeolekuprobleemid oma paljudes avaldumisvormides -alates kliimamuutustest kuni pandeemiate ja isegi isevoolu leviva tehnoloogiani – on suutelised kokku tooma nii geopoliitilisi liitlasi kui ka vaenlasi, muudab Friedmani ennustuse üsna kitsalt piiritletud tulevikunägemuseks. Pealegi on see, nagu geopoliitilised ennustused ikka, puhtalt riigikeskne. Riigivälistel teguritel, mille mõju ja kandepind on aina suurenenud, ei ole selles kohta. Ajaloo hea tundjana peaks Friedman teadma, et paljud impeeriumid on langenud just niisuguste tegurite tõttu. See aspekt hiilib tema analüüsi üsna mõjusalt äärmiselt dramaatilisel hetkel, mil Ühendriigid seisavad silmitsi “sisemise vaenlasega”, nii arvult kui enesekindluselt aina kasvava mehhiklaste kogukonnaga, kel pole midagi Ühendriikide poliitiliste ja juriidiliste piiride muutmise vastu. Selles seisabki tegelikult isegi Friedmani raamatus Ameerika kõige ohtlikuma väljakutse tuum, ehkki see on surutud geopoliitilisse raamistikku, millest etendab oma osa samuti enesekindlamaks muutuv Mehhiko, kes soovib haarata enda kätte domineeriva rolli Põhja-Ameerikas. Aga kas on see üldse vajalik selleks, et lõpuks seada kahtluse alla Ameerika ülemaailmne esimus? Või piisab selleks ka kroonilistest etnilis-poliitilistest rahutustest ja lõpuks keskvõimu kokkuvarisemisest USA lõuna- ja edelaosas?
Mainitud kriitikast hoolimata on “The Next 100 Years” väga hea näide, kuidas panna poliitikud “väljaspool raame” tuleviku üle mõtlema. Kui ka Friedmani raamat esitab vaid ühe võimaliku stsenaariumi, mille taga peitub peamiselt geopoliitiline maailmavaade, tasub igatahes tõsiselt mõtiskleda paljude küsimuste üle, mida ta vältimatult tõstatab. Samuti näitab see hästi, et me ei tohiks mugavaks muutuda ja hakata enesestmõistetavaks pidama asju, mis ei pruugi seda olla, näiteks arusaama, et ülemaailmne riikidevaheline sõda on minevikku jäänud või et Hiina ja Venemaa ei varise mitte kokku, vaid kujunevad uuteks üliriikideks. Raamatut lugedes ja oma strateegilist kujutlusvõimet pingutades suudame kindlasti tulevikus vältida mitmeid ebameeldivaid strateegilisi üllatusi.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar