Eurooplane Lennart

Polnud sugugi üllatav, et Lennart Mere lahkumist märgati pea igas maailma nurgakeses. Kui ka on liialdus öelda, et ta oli tuntum kui tema kodumaa, tähendas ometi paljudele Eestit just Lennart Meri. Keegi ei kahtle, et ennekõike oli ta just nimelt eestlane. Vähemalt sama oluline on aga see, et ta oli eurooplane – määral, mida ei tule just sageli ette.

Tema eurooplusel olid ilmselged geopoliitilised ning sama selged kultuurilised juured ja mõõtmed.

Geopoliitiline pool vajab vahest veidi seletamist. Euroopa väikeriikide saatus on alati seotud sellega, mis toimub nende piiride taga nii Euroopas kui ka maailmas tervikuna. Ükski riik ei ole maailmas üksi. Ajalugu on selle Eestile vahest rohkemgi kui paljudele teistele riikidele äärmiselt selgeks teinud.

Juba noorukina oli Mere perekond üks neist, keda ootas ees Siberi-tee pärast seda, kui Nõukogude Liit oli tema kodumaa okupeerinud. 1999. aastal palusin Merel külastada Stockholmi ja kõnelda nii kommunismi kui natsismi kuritegudest meie maailmajaos. Selles kõnes kirjeldas ta elavalt oma kujunemisaastaid, mil tema pere aeti kui loomakari küüditamisvagunitesse: “Kui ma ema ja vennaga vagunisse ronisin, oli see juba naisi ja lapsi täis. Meile tehti ruumi alumisel pimedal naril. Vahel lubati mind üles akna juurde. Punaarmeelaste hõre ahelik seisis seljaga vagunite poole, püssid jalal, täägid küljes. Õhtul tõsteti vagunisse ämbritäis vett. Mõtlesin isa viimastele sõnadele: “Hoolitse ema ja venna eest, nüüd oled sa perekonna vanim mees.” Seejärel meid lahutati. Olin kaheteistaastane.”

Kaotused, mis Eesti pidi süngetel sõja- ja Nõukogude okupatsiooni aastatel kandma, olid kohutavad. Meri tuletas Rootsi publikule meelde, et kui Rootsi oleks kaotanud sama suure osa elanikkonnast, tähendanuks see ilmajäämist 1,65 miljonist inimesest. See on arv, mida üks tänapäeva rootslane ei suuda õieti ettegi kujutada.

Pärast Venemaal viibitud aastaid kodumaale naasnud ja Tartu ülikooli lõpetanud Lennart Meri asus võitluses kodumaa iseseisvuse taastamise eest otse eesliinil.

Neil dramaatilistel aastatel kohtusin temaga esimest korda. Ta oli välisminister, kuid tema positsiooni tugevdas asjaolu, et ta ei sarnanenud kuigivõrd diplomaadiga. Mitte ettevaatlikud ja täpsed diplomaatilised käigud ei innustanud teda ega andnud tema sõnadele usaldusväärsust, vaid moraalne jõud, mille taga seisid sügavad veendumused selle osas, mis on meie ajastul õige ja mis väär.

Ta võitles selle eest, mis paljude toonaste lääne diplomaatide arvates oli saavutamatu ja lausa rumal. Aga kui Lennart ka ei olnud diplomaatiaareenil manööverdamises nii osav kui nemad, teadis ta neist märksa paremini seda, kuidas kulgeb ajalugu ja kui tohutute muudatuste keskel me tookord parajasti asusime.

See oli kriitiline periood, mille kestel me kohtusime üsna sageli, tihti ka üpris närvilises õhkkonnas. 1991. aasta algul üritasid Nõukogude tankid Balti riikides ajalugu tagasi pöörata – polnud kahtlust, et eesmärgiks oli panna Tallinnas, Riias ja Vilniuses võimule Moskva-meelne režiim – ning augustis üritasid reaktsioonijõud seda juba kogu Nõukogude Liidus.

Reaktsionääride läbikukkumine sillutas teed Venemaa demokraatide esilekerkimisele. Boriss Jeltsin astus ajaloolise sammu ning tunnustas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust.

Enamikule inimestest tähendas see unistuse täitumist, aga minu arvates oli Lennart olnud kogu aeg veendunud, et varem või hiljem juhtub see nagunii, ehkki ta oli kahtlemata õnnelik, et sai seda ise kogeda. Mitte ainult Siberis veedetud nooruspõlv, vaid ka hilisemad arvukad reisid läbi hiiglasliku Venemaa kõigi üheteistkümne ajavööndi olid teinud temast vahest parema Venemaa tundja kui isegi paljud venelased ise.

Kui Eesti taas vabaks riigiks sai, oli selge, et just Lennart Merest peab saama selle esimene president. Ta ei kehastanud mitte ainult minevikku, vaid ka uue Eesti algust.

Ma usun, et tema kogemused ja arusaamad olid määrava tähtsusega stabiilsuse tagamisel riigi esimestel aastatel, mil Eesti ees seisis mitmeid ohte. Ta tajus väga sügavalt ajaloo rasket koormat, mis avaldus ka Eesti ühiskonnas. Oma Stockholmi kõnes lausus Meri: “Enamikul meist on täna sugulaste seas keegi, kes on Siberis surnud; keegi, kes on langenud II maailmasõjas Saksa poolel ja keegi, kes Nõukogude poolel; keegi, kes on kuulunud kommunistlikusse parteisse ja keegi, kes on kommunismi eest läände põgenenud.”

Meri võitles selle eest, mis paljude toonaste lääne diplomaatide arvates oli saavutamatu ja lausa rumal.

Sellepärast oligi Euroopa visioon talle nii tähtis. Siin oli tegemist vajadusega saada üle minevikust, aga sama palju ka sooviga võtta taas sisse koht rikkaliku Euroopa kultuuri raames, kus ta võiks olla uhke oma Eesti üle.

Neil aastatel oli Eestil Euroopa vanim – ja peaaegu kindlasti ka kõige targem – president ning noorim peaminister ja valitsus. See kombinatsioon rajas aluse erakordsele edukäigule, teele, mida mööda on Eesti seniajani sammunud. Selles avaldus nii ajalooline järjepidevus kui ka radikaalne kannapööre.

Neil aastail täitsin mina Rootsi peaministri kohuseid. Me pidasime toona panust, mida me saime anda oma otse üle Läänemere asuvate naabrite stabiilsuse tagamisse, oma välispoliitika tähtsaimaks komponendiks – ainuke asi, mis sellega tähtsuselt võistelda suutis, olid meie enda ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga.

Päris palju tuli seejuures tegelda Venemaaga, mida Lennart nii hästi tundis. Ta suutis olla kindlalt suuremeelne venelaste suhtes, kes olid Nõukogude võimu aastatel vähem või rohkem sunniviisiliselt Eestisse asunud, lootes, et paljud neist suudavad ajapikku ennast Eestiga samastada. Ta võis Puškinit paremini tsiteerida kui enamik teisi ning samal ajal näitas ta välja oma kindlaid moraalseid seisukohti, kui astus Kremlisse ja ütles, et Vene väed peavad minema koju.

Paljugi oleks neil sündmusterohkeil aastail võinud hoopis teisiti ja halvemini minna. Olukord Narvas ja selle ümbruses oli mõnikord äärmiselt keeruline. Teisel pool piiri leidus väga vastikuid jõude, kes mängisid väga vastikut mängu. Vene sõdurite ja nende perekondade seas, kes pidid kõik maha jätma, valitses mõistetav mure.

Lennart Meri teenis neil aastatel mitte ainult oma kodumaad Eestit, vaid ka Euroopat tervikuna. Kuid need olid ka aastad, milles ei puudunud tragöödiad ja lein.

Ühel süngel septembriõhtul uppus Läänemere tormistes vetes reisilaev Estonia. Kohutava tragöödia lein ühendas Eestit ja Rootsit. Üks kõige raskemaid kõnesid, mida ma olen kunagi pidanud pidama, oli kõne hukkunud ja teadmata kadunud rootslaste sugulaste ees Stockholmi Storkyrka’s. Pea võimatu on sõnadesse panna, kui väga ma hindasin seda, et Lennart Meri tuli otse mälestusaktuselt Tallinnas meie teenistusele Stockholmis.

Minu jaoks oli Lennart hea ja väga väärtuslik sõber, kellelt ma võisin väga palju õppida. Ta oli oma juurtega sügavalt kinni minevikus, kuid samas äärmiselt modernne kõiges, mis puudutas reageerimist meie kaasaja väljakutsetele.

Ka pärast seda, kui ta oli presidendiametist lahkunud, elas, kirjutas ja pidas ta sõpradega aru majas, mille oli ehitanud Soome lahe rannikule. Talle iseloomulikult paiknes see kohas, kus kunagi oli asunud Nõukogude Liidu piiripunkt. Toona oli see tähistanud Eesti äralõigatust ülejäänud Euroopast. Nüüd sümboliseeris tema maja Eesti taaskuulumist Euroopasse.

Ta oli suur eurooplane.

Suurim eestlaste seas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane