Eesti välispoliitika orientatsioonist

Probleemidele lähenetakse kompromissitult ja maailm on jagatud sõpradeks ja vaenlasteks. Miks, on raske öelda. Võimalik, et aastaid silmapiiri monopoliseerinud eesmärkide ELi ja NATOni jõudmine on toonud tunde, et väiksemate asjadega ei tasu jännata. Võib-olla on ühe eesmärgi jäägitu taotlemise harjumus olnud ebapiisav ettevalmistus praeguseks väljakutsete kaleidoskoobiks. Ehk on probleem selles, et tüüri juures on eelmistest tunduvalt väiksema välispoliitilise pagasiga meeskond. Või on tegemist kõigi kolme kombinatsiooniga.

Igal juhul on sellisest lähenemisest lühikese ajaga saanud reegel. Veel Tulevikukonvendi konstitutsioonidebatis toiminud koalitsioonipoliitika ning huvide kombineerimise “give and take”-kompromissivalmidus on asendunud maakeelse maksiimiga “võta või jäta.”

Põhimõtted kompromissi ei salli

Lutheri teesidena on uksele naelutatud põhimõtted, millest Eesti mingil juhul ei tagane. Nendeks on liikmesriigi vetoõigus maksu- ja sotsiaalpoliitikas, vastuseis Euroopa Komisjoni pädevuse laiendamisele, võitlus roteeruva eesistumise võimalikult ulatusliku säilimise eest, vastuseis enamushääletusprintsiibi lihtsamale laiendamisele tulevikus nn passerelle klausli abil -kõik, mis võiks kaasa aidata edasisele integratsioonile.

Probleem pole niivõrd rahvuslikes huvides, need on olemas kõigil ja teisiti pole võimalik. Küsimus on huvide taotlemise viisis.

Kõigi ülal mainitud soovide täitumine on garanteeritud nagunii, selleks toetab neid piisavalt praegusi ja tulevasi liikmesriike. Ometi ei saa Eesti jääda loorberitele, oponentidele peab tõestama, kui lootusetu on nende võitlus. Välisminister Kristiina Ojuland kirjeldas hiljuti (Postimees 05. 11. 2003) debatti kui “tammsaarelikku eluvõitlust” nende vahel, kes nagu Eesti näevad ELi valitsustevahelise ettevõtmisena, ning nende vahel, kes otsivad “rahvuseülest” koostööd: “Mingil juhul ei saa me selles sügavas vaidluses Euroopa olemuse üle lasta end oponentidel kõigutada.” Välisministrist jääb mulje, et viik või süntees pole tulemus.

Eesti teravdatud konkurentsitajus on konstitutsioonidebatt suurte ja väikeste liikmesriikide olelusvõitlus. Kuigi föderalistlikul tiival on ka väiksemaid riike, loetakse neid olulises allutatuks Saksamaa-Prantsusmaa teljele või arvatakse, et nende huvid on hajunud valeteadvusse.

“Poloniseerumine”

Samas seletab suurte-väikeste telg Eesti välispoliitikat vaid osaliselt. Võtteid laenatakse ka suurematelt tegijatelt. Viimase aja orientatsiooniterminoloogiat parafraseerides on Eesti “poloniseerumas”.

Demonstreerimaks ELi võitluskunsti valdamist, astus Eesti oktoobris oportunistliku sammu: asuti toetama Poolat ja Hispaaniat soovis säilitada edaspidi Nizza leppe häältejaotus enamushääletustel. Mõlemad said Nizzas praeguse konstitutsiooniprojektiga võrreldes tunduvalt enam hääli. Mõlemad teavad, et võitlus häälte pärast on lootusetu, kuid Nizza argumendiga loodetakse välja pressida muid eeliseid.

Eesti puhul on erinevus Nizza ja praeguse konstitutsiooniprojekti vahel mõõdetav protsendikümnendikes ja veel septembri “Valges raamatus” riigikogule ütleb valitsus, et vähestest häältest olulisem on argumenteerimisvõime. Ometi toetab nüüd Eesti midagi, mille inspiratsiooniks oli teha suurriikidele lihtsamaks ühis-otsus blokeerida.

Kuna EL on sõjalises plaanis nõrk, on ta sekundaarne. Kuna julgeolek on Eestile primaarne, on küsimus NATOs, et mitte öelda USAs.

Poola ja Hispaania saavad lõpuks oma kompensatsiooni. Tegemist on ammu ära proovitud taktikaga, mida on ELis seni seostatud vähekonstruktiivsete lõunapoolsete (suur)riikidega, kes on instinktiivselt valmis blokeerima kitsa erahuvi nimel konsensust ükskõik kus mujal. Itaalia näiteks on sidunud aastaid piimakvoote pangasäästude maksustamisega.

Eesti Hispaania või Poolaga võrreldavat kompensatsiooni ei saa. Peaeesmärgid on nagunii tagatud, jääb elitaarsem lootus, et suudetakse vältida Euroopa Parlamendi saadikute arvu langemine kuuelt viiele.

“Poloniseerumist” defineerib soov vältida tööd, mis on vajalik poliitilise kapitali kogumiseks mõttekaaslaste ringis. Selline kapital võiks olla Eesti ühisomand sarnase poliitilise kultuuriga riikidega, kuid see tuleb välja teenida mõõdukat, mõistlikku poliitikat ajades.

“Britanniseerumine”

Sama Gordioni loogika kehtib ka liitlaste valikul. Siingi on olemas vaid võitjad ja kaotajad: kes pole meiega, on meie vastu. Traditsiooni looja au langeb eelmisele peaministrile Siim Kallasele, kes Iraagi sõja eel mälestusväärselt nentis, et Eesti ei kavatse minna koos “Saksamaa ja Žirinovskiga”.

ELi kontekstis on Eesti liitlaseks valinud Suurbritannia. Üks uue välispoliitika kujundajaid on orientatsiooni kirjeldanud kui Eesti “britanniseerumist”. See termin viitab esmalt asjaolule, et Suurbritannia majanduspoliitika sobib hästi Eesti viimase kümnendi reformidega. Samas on “britanniseerumises” adutav instinktiivne soov rehepapina liugu lasta USA suurima Euroopa liitlase transatlantilisel erisuhtel.

Suuresti seetõttu, et ELi sisedebatte vaadatakse läbi julgeolekuvärvi prillide, on ka nende erimeelsusi serveeritud tavatult teravalt. Kui Suurbritannias otsitakse toetajat, siis samavõrra distantseeritakse end Saksamaast ja Prantsusmaast.

Iseseisev analüüs

Suurema eeskuju jälgedes sammumine pole tingimata halb mõte. Piiratud ressursid ja vähene välispoliitiline kogemus ei luba meil suurte ja vanade tegijate kõrval võrdsena osaleda sellises komplitseeritud arutelus nagu konstitutsioonidebatt VVK-l.

Matkimisel on ka selged ohud. Joondumine kellegi järgi eeldab peale huvide sarnasuse ka huvide teostamist juhtiva analüüsi mõistmist. Peab olema täpne ülevaade, kuidas suurema eeskuju huvid reastuvad, kuidas need omavahel seostuvad; mis on esmane, mis ohverdatav.

Eriti aktuaalne on see praegu, mil “britanniseeritud” on kõik olulisemad küsimused. Minek koos Suurbritanniaga distantseerib Eestit tahes-tahtmata kontinentaalsest EList ning Saksa-Prantsuse telje avalik tõrjumine vaid toonitab lõhet.

Üha teravnevad pinged, mis komplitseerivad Suurbritannia balansseerimisakti USA ja ELi vahel, pole eriline saladus. Iraagi olukorra halvenemine ja Ühendriikide jõuline hoiak Iraani, Süüria ja Põhja-Korea suhtes seavad Tony Blairi keeruliste valikute ette. Briti peaminister on olnud ustav Ühendriikide liitlane, kuid ei tasu alahinnata tema ambitsiooni mängida keskset rolli Euroopas. Suurbritannia toetab ELi panust dialoogi nii Süüria kui Iraaniga ning osalemine ELi kaitsedimensioonis on Londoni jaoks ainuke reaalne šanss jääda “Euroopa südamesse”. Tööparteis eneses on “USA küsimus” tõsise plahvatusliku potentsiaaliga. Vaatlejad märgivad ka Briti struktuurides süvenevat muret, et Suurbritannial pole mainimisväärset mõju Ühendriikide tegevusele.

Üle-“britanniseerumise” üks ohte on, et transatlantilise erisuhte probleemide puhul ei kannata ainult Eesti abstraktsemad julgeolekuhuvid. Erinevalt Suurbritanniast, kelle naasmist tuumik-Euroopasse tervitaksid nii Pariis kui Berliin, tuleks Eestil teha alandav kannapööre, mille tulemus pole garanteeritud.

Ajaloo lõpp?

Ülaltoodu summeerimisel jääb mulje, et Eesti Euroopa-mõtlemist on lihtsam defineerida negatiivse kui positiivse kaudu. Lihtsam on osutada sellele, mis strateegiast puudu, kui sellele, mis olemas.

Eestis on kurdetud, et valitsusel puudub ELis positiivne programm. Aga asi on tõsisem. See programm, mis on – negatiivne siis -, ei paku lahendusi, õõnestab suhteid partneritega ning põikleb kõrvale vastutusest nii ELi kui oma asjade ajamisel.

Veidi liialdades võib öelda, et Eesti ideaalsel ELi perefotol puuduksid Prantsusmaa ja Saksamaa koos teiste asutajaliikmetega. Sisulistes küsimustes tundub Eesti eesmärk olevat 50 aastat mängus olnud kaardid laualt kokku korjata ja alustada uuesti valgelt lehelt.

Muidugi on selline kirjeldus absurdne. Kuid sama absurdne on lähemal järelemõtlemisel soov ELi integratsioon külmutada seisus, kus see Eesti sõnaõiguse saamisel oli. Kui Saksa saadiku Jürgen Dröge tähelepanek, et Euroopa Liit on enam kui siseturg, kõlab vaid sõnakõlksuna, siis on midagi kusagil väga valesti.

Siin pole koht jalgratta leiutamiseks. See, et ELi peamine alustala on olnud poliitilise integratsiooni loogika, mille käigus on välja kujunenud üldaktsepteeritud julgeolekupoliitilise käitumise põhireeglid – mis alati küll ei toimi – ning jagatud väärtuste vundament, on fakt.

Selle poliitilise dünaamika eimiskiks lugemine tõstatab küsimuse, kas ehk ELiga ei liitutud umbropsu, ignorantselt. Sama laieneb muidugi kõigile kandidaatidele, kellest enamus küll on ELiga geograafia armust rohkem harjunud.

Euroopa Liit oli juba aastal 1997 ühendus – kasutagem üht Brüsselis liikuvat vormelit -, mille arengu vajalikuks, kuigi mitte ainupiisavaks tingimuseks oli Saksa-Prantsuse mootor. Selle mootori abil sai EL selliseks, nagu ta on. Sama mootor vedas käima integratsioonile suunatud ühisraha ja Schengeni viisareiimi, millest mõlemast on Eesti väga huvitatud.

Omaette filosoofiline konflikt sisaldub Eestis maad võtnud usus, et A. D. 2003 pandi punkt arengule demokraatliku ühiskonnana. Tosinkond aastat reformiti, putitati poliitilist süsteemi ja majandust ja muud, aga nüüd on ajalugu läbi. Eesti on omandanud perfektse noomenliku subjektsuse, millele lisada pole enam midagi, vähemalt ELi raames mitte. Saksamaa, Prantsusmaa jt on eeskuju rollist üleöö taandatud võrdseteks subjektideks, kellelt ühel enesest lugupidaval ühiskonnal pole sobiv midagi üle võtta või õppida.

Huvid

Tõstatades küsimuse Eesti tegelikest huvidest Euroopas, peab alustama küsimusest, kas Saksamaa ja/või Prantsusmaa ärritamine on Eestile kasulik. Vastus peaks olema pimestavalt ilmne: ei ole. On enesestmõistetav, et mida rohkem on meisse (vähemalt) neutraalselt suhtuvaid riike, seda parem.

Mingil põhjusel on ametlik ja poolametlik retoorika seni väljendanud vastupidist. Kusjuures see retoorika on olnud välditav.

Valikute osas on asi keerulisem. On loomulik, et igal liikmesriigil on oma huvid ning neid tuleb kaitsta. Aga huvid peavad olema allutatud kriitilisele analüüsile, mis ei tohi pikemas perspektiivis tunnistada absoluute. Ka absoluudina näiv “enesemääramine” on väikese riigi puhul paratamatult alati suhteline faktor.

Olla osa idast puhuvast “uuest tuulest” võib esmapilgul näida enesemääramise maksimeerimisena. Kui aga mõelda veidi edasi ja projitseerida praegused pinged ELis pikemale ajateljele, peaksid kõlama hoiatuskellad. Jah, Saksamaa ähvardus keerata kinni rahakraanid neil, kes loobivad kaikaid integratsiooni kodaraisse, võib olla bluff. Aga kui pole? Oleks see Eesti huvides?

Veidi pikemas perspektiivis: kui Saksamaa ja Prantsusmaa peaksid alustama tihendatud koostööd väljaspool ELi, on see Eesti huvides? Äärmiselt kaheldav, esiteks jääme sellest definitsioonikohaselt eemale. Aga, mis olulisem, nõrgeneks EL, mis on meie regiooni peamine jõukuse ja stabiilsuse tagatis.

Need kõik on n-ö instrumentaalsed kaalutlused, lähtuvad etteantud huvidest. Kogu lool on aga moraalne dimensioon. EL esindab kõige muu kõrval väärtusi, mis kattuvad Eesti huvidega paremini kui ükskõik millise teise bloki või riigi omad. Tõsi, EL on nõrk, see ei ole aga piisav põhjus tema nõrgendamiseks.

Instrumentalismi viletsus

Lähtudes mõtteeksperimendi korras praegu domineerivast loogikast, ongi ELi fataalseks puuduseks tema nõrkus. Oleks EL üks kahest globaalsest hüperjõust, oleks ka suhtumine teine.

Kuna EL on sõjalises plaanis nõrk, on ta sekundaarne. Kuna julgeolek on Eestile primaarne, on küsimus NATOs, et mitte öelda USAs.

Pikalt pole mõtet peatuda tähelepanekul, et selline lähenemine julgeolekule on lihtsustamine ad absurdum. Julgeolekul pole vaid kaks kihti, ülemine “kõva” ja “alumine” pehme. Julgeolek on kontiinuum, millel kõik on suhteline absoluutse julgeoleku ja selle puudumise vahel. Eesti reaalse julgeoleku määrab müriaad faktoreid, ka see, mida teeb EL, eriti suhetes meie mure “objekti” Venemaaga.

NATO praegune doktriin rajaneb “jõuprojektsioonil”, kuid ilmselt teavad NATOga lähemalt kursis olijad paremini, milleks allianss on tegelikkuses võimeline.

Panus USA-le on vältimatu, kuna tegemist on maailma võimsaima demokraatiaga. Aga siin täispangale minek on kui eelarvepuudujäägi katmiseks kasiinosse põikamine. Igaühele, kes on lugenud USA julgeolekudoktriini ja Ühendriikide juhtpoliitikute seisukohti sel teemal, peaks olema ilmselge, et domineeriv doktriin suhetes liitlaste ja vaenlastega ühtmoodi on realism. USA tegevust suunab ülema kriteeriumina rahvuslik huvi. Apelleerida kohuse- või tänutundele relvajõudude moderniseerimise eest on õilis, aga sellest ei piisa.

Kõike muud välistav usk USA ja NATO garantiisse on pime usk. NATO võib küll olla aegade edukaim julgeolekutagaja, kuid artikkel viie garantii on Eestile kohaldatavates tingimustes testimata. Pole mingit alust eeldada, et reaalse ohu korral ei laiene Eestile 1960. aastatel juurdunud nn flexible response – ehk mõõdetud vastulöögi doktriin. See doktriin välistab tuumalöögi kasutamise väiksemamastaabilise agressiooni korral põhimõttel “Tallinn pole väärt Chicagot”.

NATO praegune doktriin rajaneb “jõuprojektsioonil”, kuid ilmselt teavad NATOga lähemalt kursis olijad paremini, milleks allianss on tegelikkuses võimeline. NATO kiirreageerimisüksus (NRF – toim.) ei ole tegutsemisvalmis enne oktoobrit 2006 ning nende kasutamine takerdub “agadesse”, millest olulisemad on jõu kohaletoimetamine (NATO-entusiastid võiksid taas lugeda eelmise kümnendi analüüse selle kohta, miks Baltimaad pole kaitstavad) ning alliansi liikmete poliitiline valmisolek.

Kokkuvõtteks: absoluutne julgeolek on müüt. Nii et beggars cant be choosers ehk maakeeli: palujal pole õigust valida. Ära põlata ei tohi midagi.

Ahto Lobjakas on Euroopa Liidu ja NATO juures Raadio Vaba Euroopa Brüsseli korrespondent.