Ebakindlust trotsides: Põhja-Balti riikide julgeoleku plaan B

Norra Rahvusvaheliste Küsimuste Instituudi professor Karsten Friis kirjutas mullu Diplomaatias, et Põhjala ja Balti riigid peavad saavutama suutlikkuse heidutada Venemaad ilma Ameerika Ühendriikideta. Ta leidis, et vastavaid edusamme takistab kõige enam vastutavate isikute soovimatus sellist vajadust tunnistada. Poliitikud ja tippametnikud Põhjala ja Balti riikides ei tahtnud endiselt uskuda, et USA võiks neid Venemaa rünnaku korral omapäi jätta.

Aastaga võib palju muutuda. Taani relvajõud asusid 2026. aasta jaanuaris Gröönimaal positsioonidele, varustatuna lõhkeainete ja veresäilituskottidega, et Nuukis ja Kangerlussuaqis lennuvälju õhku lasta, kui Ameerika väed üritaksid Gröönimaad enda valdusse võtta. Kuna puudusid märgid rünnaku peatsest toimumisest, taheti operatsiooniga Washingtonile teada anda, et Gröönimaa vaenulik ülevõtmine tähendaks „NATO lõppu”, nagu väljendus Taani peaminister. Sõnumit võimendas Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaade, Põhjala riikide ja Suurbritannia sümboolne osalus. Kui Trump ähvardas vägesid siirvatele riikidele sanktsioone kehtestada, hoiatas Euroopa Liit, et tasub samaga. Trump kuulutas end siis võitjaks, ehkki Gröönimaa ega Taani ei pakkunud talle midagi konkreetset.

Risk, et USA nad hülgab, sunnib NATO riike looma suutlikkust Venemaad heidutada ja vajaduse korral temaga sõdida ka siis, kui USA toetus on napp või olematu.

Gröönimaa kriis kinnitas järeldust, mille professor Friis oli 2025. aastal oma artiklis teinud: juhul, kui Venemaa ründab Põhjala ja Läänemere piirkonnas mõnd NATO liikmesriiki, ei saa Trumpi administratsiooni toetust pidada endastmõistetatavaks. Risk, et USA nad hülgab, sunnib NATO riike looma suutlikkust Venemaad heidutada ja vajaduse korral temaga sõdida ka siis, kui USA toetus on napp või olematu.

Seda saab teha vaid siis, kui Põhjala ja Läänemere riikide sõjalist integratsiooni läbi viia NATO raames. NATO sõjalisele infrastruktuurile alternatiivi loomiseks aega ei jätku – eriti kui võtta arvesse Põhjala ja Balti riikide luurehinnanguid, mille kohaselt pärast sõjategevuse lõppu Ukrainas suudab Venemaa luua Läänemere piirkonnas ründevõime kõigest 2–5 aastaga.

Plaan A: koos USA-ga

Kas sõjalise lõimumise tulemusena saavad erinevate riikide relvajõud ühiselt võidelda, sõltub ühisest ohutajust ja motivatsioonist, valmidusest luua ühiseid juhtimisstruktuure ning osalevate riikide relvajõudude kõrgest koostegutsemisvõimest ja asendatavusest. Kui koostegutsemisvõimelised üksused on võimelised omavahel suhtlema ning nende doktriin ja protseduurid, infrastruktuur ja baasid on ühised, siis asendatavatel üksustel on ühesugune varustus, väljaõpe, doktriin ja logistika.

NATO on olnud Põhjala ja Läänemere riikide sõjalise lõimumise põhiline eestvedaja alates Venemaa kallaletungist Ukrainale 2014. aastal. Sellest ajast peale on NATO vastu võtnud kõrgemad kaitsekulude sihtarvud ja võimearenduskohustused, siirnud mitme riigi maavägesid Balti riikidesse ja Poola (2018. aastal) ning Soome (2026. aastal), suurendanud NATO kiirreageerimisjõudude koosseisu 40 000 inimeselt 300 000-le ning võtnud jälle tarvitusele piirkondlikud kaitseplaanid. Need piirkondlikud plaanid on nüüd rakendamises koos uute NATO väejuhatuste moodustamisega Põhjala ja Läänemere piirkonda. Uusi sõjalisi juhtimisstruktuure ja kaitseplaane testitakse sagadamini ja suurematel NATO õppustel terves piirkonnas.

Uute NATO väejuhatuste loomine kõigisse nelja Põhjala riiki on märkimisväärselt elavdanud nende omavahelist koostööd.

Kui vastusena Venemaa täiemahulisele sissetungile Ukrainasse 2022. aastal ühinesid Soome ja Rootsi NATO-ga, hõlbustas NATO oma nelja Põhjala-riigi sõjalist lõimumist, paigutades lõviosa nende vägedest sama ühendväejuhatuse (JFC Norfolk) alla vastavalt samale piirkondlikule kaitseplaanile (Northwest). Uute NATO väejuhatuste loomine kõigisse nelja Põhjala riiki on märkimisväärselt elavdanud nende koostööd, mis põhineb ühisel Põhjala kaitsekoostöö (NORDEFCO) „Visioonil 2030”, millega taotletakse suutlikkust võidelda ühtse tervikuna, ning ühistel kaitsehangetel ja -arendustel, mis peavad suurendama Põhjala riikide relvajõudude tarnekindlust, koostegutsemisvõimet ja asendatavust.

Lugu on sama Läänemere piirkonna lõunaosas, kus liikumapanev roll Balti riikide, Saksamaa, Poola, Taani ja Rootsi lõimimisel maa- ja meredomeenis kuulub JFC Brunssumile, piirkondlikule kaitseplaneerimiskeskusele, ning sellega seotud piirkondlikele väejuhatustele. Merevägede lõimumist edendab 2024. aasta oktoobris asutatud CTF Balticu mitmeriigi mereväejuhatus. Seda juhivad rotatsiooni korras Saksamaa, Poola ja Rootsi. Peakorteris töötab ohvitsere kõigist Läänemere-äärsetest NATO liikmesriikidest, aga ka Prantsusmaalt ja Suurbritanniast.

Maadomeenis täidavad sama funktsiooni 2018. aastal moodustatud Kirdediviis (Multinational Division Northeast, staabi asukoht Elbląg Poolas) ja 2023. aastal täielikult tegutsemisvõimeliseks kuulutatud Põhjadiviis (Multinational Division North, staabi asukohad Ādaži Lätis / Karup Taanis), lõimides Balti riikide, Taani, Saksamaa, Rootsi ja Poola ning teiste osalevate NATO liikmesmaade maaväeüksusi mitmeriigi lävepakuvägedesse (Forward Land Forces) Balti riikides ja Poolas. Lõimumist soodustab veelgi 2026. aastal tehtud otsus anda JFC Brunssumi juhatamine rotatsiooni korras Saksamaale ja Poolale. Taani ja Rootsi maaväeüksuste määramine JFC Brunssumi alla leevendab Balti riikide väljendatud hirmu Põhjamaadest lahku sattumise ees, mida nad väljendasid siis, kui Põhjala riigid määrati JFC Norfolki alla.

Lisaks kohalike NATO liikmesmaade lõimumisele aitavad mõlemad kaitseplaanid ja neile kohandatud juhtimisstruktuurid ’USA-d sees hoida’, määrates sinna USA üksusi. Kulutades rohkem kaitsele, saavutades võimealaseid eesmärke, luues uusi väejuhatusi ning katsetades uusi kaitseplaane suurematel ja sagedasematel õppustel, osalevad kõik NATO liikmesriigid Põhjala ja Läänemere piirkonnas Venemaa heidutamises ning tõenäosuse kasvatamises, et Venemaa kallaletungi korral täidavad Ameerika Ühendriigid oma kohustusi.

Plaan B: ilma USA-ta

Siiski: Gröönimaa kriis ja Trumpi korduvad ähvardused NATO-st lahkuda on suurendanud USA-poolse hülgamise riski, mistõttu läheb Põhjala ja Läänemere riikidel vaja suutlikkust heidutada ja oma piirkonda kaitsta ka ilma USA toetuseta. Selleks vajatakse suutlikkust NATO kaitseplaane täita kohapealsete jõududega. Ühtlasi peaks sõlmima tihedamaid suhteid teiste liikmesriikidega, kellelt loodetakse abi saada, iseäranis Kanada, Suurbritannia ja Prantsusmaaga, aga toetus neilt riikidelt peaks olema piirkonna kaitsele täiendus, mitte vajadus.

NATO kaitseplaanide elluviimiseks loodud NATO mitmeriigiväejuhatusi Põhjala ja Läänemere piirkonnas peaksid juhtima topeltvolitustega sõjaväeülemad ning missioonide täitmiseks ilma USA toetuseta peaks neis olema piisavalt Põhjala ja Läänemeremaade ohvitsere. Teatavas ulatuses nii juba on. Näiteks juhib Loode mitmeriigilist õhuoperatsioonide keskust (CAOC-NW) Bodøs Norra õhujõudude juhataja ning see paikneb Norra õhujõudude ühendoperatsioonide keskuses. Selle Põhjadiviisil on eesmärk käitada 2030. aastaks ühtselt kõiki Põhjala õhujõude. Võrdväärne suutlikkus peaks olema kõigil teistel NATO peakorteritel Põhjala ja Läänemere piirkonnas.

Toetus teistelt riikidelt peaks olema piirkonna kaitsele täiendus, mitte vajadus.

Lisaks peavad NATO Põhjala ja Läänemere liikmesriigid tugevdama oma sõjatööstuslikku baasi, tarnekindlust, koostegutsemisvõimet ja asendatavust, tehes rohkem ühishankeid ja -arendusi. Märkimisväärse kordaminekuna ostavad Põhjala riigid üksteiselt relvi enneolematus ulatuses. Samuti tiheneb koostöö Põhjala riikide, Saksamaa ja Poola vahel. Näiteks on Poola ja Rootsi sõlminud koostöölepinguid, millega Varssavi on ostnud raketiheitjaid Carl Gustaf, kaks eelhoiatus- ja õhuruumi juhtimise lennukit Saab 340 AEW, kaks sideluurelaeva ja 3 allveelaeva A26, parandades märkimisväärselt kahe riigi koostegutsemisvõimet. Norra ja Saksamaa soetavad üheskoos 12 allveelaeva. Taani, Eesti, Läti, Norra ja Rootsi on juba kõik tellinud Saksamaal toodetud keskmaa õhutõrjesüsteeme IRIS-T SLM.

Plaanist valmiduseni

Ehkki sõjaline lõimumine Põhjala ja Läänemere piirkonnas alates 2022. aastast annab põhjust optimismiks, jääb palju teha selleks, et NATO liikmesmaad Põhjalas ja Läänemere ääres tõepoolest suudaksid Venemaad heidutada ja tõrjuda ilma Ameerika Ühendriikideta. Kuna USA edasine pühendumine NATO-le on ebakindel, peaks Põhjala ja Läänemere riikide kaitsevaldkonna integratsioon nüüdsest peale rajanema süngetel eeldustel.

Tulevikuks peaksid liikmesmaad Põhjala ja Läänemere piirkonnas ühiselt analüüsima, mida nad vajavad NATO kaitseplaanide elluviimiseks oma regioonis ilma USA-ta, et oma kaitsevägesid arendada ja hankeid analüüsi kohaselt korraldada. Esikohale tuleks seada konventsionaalne ja hübriidne heidutus ja tõkestus Venemaa veenmiseks, et väiksemate territooriumide hõivamist või muid ootamatusi suudetakse ära hoida piirkonnas leiduvate jõududega ka siis, kui USA või muude NATO liikmesriikide toetus on minimaalne või olematu. Tuumaheidutuse osas peaksid Põhjala ja Läänemere riigid välja töötama ühise seisukoha ning Prantsusmaa ja Suurbritanniaga selle üle läbi rääkida, kuidas Euroopa riigid saaksid USA tuumavihmavarju täiendada või asendada.