NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?

Nüüdseks on ka kaitseteemade-kaugele inimesele tunnetuslikult selge, et pärast laiaulatusliku sõjategevuse algust Ukrainas on NATO kohalolek ja selle sümboolsus alliansi idatiival muutunud jõuliseks. Nii kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, politoloog Maria Mälksoo kui ka teised teemat lahkavad eksperdid on viimaste aastate NATO strateegia puhul olulisena välja toonud muutuse varasema heidutustegevuse sisus. Alliansi siidkinnaste poliitika on asendunud valju ja kõlava sõnumiga, et sissetungijal lüüakse nina veriseks KOHE.

Murrangu alguseks saab pidada NATO tippkohtumist Madridis 2022. aastal, kus arutleti Ida-Euroopa julgeoleku üle ilma olukorra kriitilisust pisendamata. Sõjauudiste-rohkel suvel torkas silma tippkohtumisele eelnenud meediamürgel ümber Eesti peaministri sõnade Financial Times’ile antud intervjuus. Usutluses sõnas valitsusjuht Kallas, et olemasolevate kaitseplaanide puhul võivad Balti riigid agressiooni korral jääda 180 päevaks okupatsiooni alla. Butša ja Irpini veretööde taustal mõjus väljaütlemine kainestavalt ja tekitas Eestis suurt furoori, justkui peaminister oleks asunud paanikat külvama.

Tulemust igal juhul oli.

Madridis vastu võetud strateegia kätkes muuhulgas Soome ja Rootsi allianssi kutsumist ja NATO käsuahelasse kuuluva diviisi loomist, mis oleks mehitatud nii eestlaste kui ka liitlastega. Sellele lisaks otsustati alliansi idatiiva riike tugevdada kuni brigaadisuuruste üksustega – Eesti puhul Ühendkuningriigi täiendava brigaadiga. Samuti nägid Madridis sõlmitud kokkulepped ette USA suurenevat majanduslikku ja julgeolekupõhist kohalolu Euroopas, seejuures ka roteeruvat sõjalist kohalolu Balti riikides. Kõik need eesmärgid on tänaseks edukalt täide viidud.

Liitlased on kohal enne, kui pauk käib, ning kollektiivkaitse algab kallaletungi esimestest sekunditest.

Niisiis kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti (ja teiste idatiiva riikide tegevus) Madridi kohtumise eel ja kohapeal oli viljakas. Alliansi varasem poliitika, mille järgi oli piiriäärsetesse riikidesse paigutatud väike üksus liitlasvägede sõduritest rünnaku heidutamiseks, aga konflikti puhkemisel koguneksid liitlased alles edasisi samme läbi rääkima ja jätaksid abivajaja seniks sisuliselt iseseisvalt vastu hakkama, asendus struktureeritud plaaniga. Liitlased on kohal enne, kui pauk käib, ning kollektiivkaitse algab kallaletungi esimestest sekunditest.

Alliansi idatiib ei suuda end kokku võtta

Hoolimata alliansi lähenemisest idatiiva kaitsealastele väljakutsetele, on NATO juhtiv positsioon – peasekretäri koht – jätkuvalt meie piirkonna riikide käeulatusest väljas. Mõned rahvusvaheliselt kõrged ametnikud ja sõjaväelased käisid juba 2022. aastal välja Kaja Kallase kui võimaliku tulevase kandidaadi peasekretäri kohale. Ent tänaseni pole Eesti seda potentsiaali kuidagi rakendada suutnud. Arutletakse, kuidas kujunenud julgeolekuolukorras peaks järgmine NATO juht tulema idatiiva riikidest, kuid mingisugust efektiivset koostööd piirkonna riikide vahel selle teoks tegemiseks ei toimu.

Edward Lucas on välja toonud, et järgmine NATO peasekretär võiks olla: 1) mõnest „uuemast“ liitlasriigist; 2) riigist, mis täidab kaitsekulutuste 2% SKP-st nõude; 3) naine (organisatsiooni 75-aastase staaži juures on siiani olnud selle tüüri juures vaid mehed). Ida-Euroopa riigid on lisanud sellesse nimekirja punkti, et uus juht võiks olla keegi nende poliitikute seast. Hoolikas lugeja täheldab, et meie peaminister, kes oma Ukraina-suunalise tegevusega laiaulatusliku agressiooni alguses rahvusvahelist tähelepanu pälvis, vastanuks kõigile neile nõudmistele.

Vaatamata kõlavatele ideedele, kuidas Ida-Euroopa sooviks NATO eesotsas näha kedagi enda seast, ei ole tekkinud mingisugust mobiliseeritust.

Kallase sobivust ametikohale märkisid nii suured meediajaamad New York Times ja Foreign Policy kui ka USA erukindral Ben Hodges – sisuliselt kukkus sülle ideaalne valimisprogramm. Hoolimata Eestis valitsenud kahetistest seisukohtadest Kallase kandidatuuri osas, tulnuks vähemasti proovida. Eestil olnuks ainulaadne võimalus pakkuda NATO liidriks mitte pelgalt esimene naine, vaid ka esimene Ida-Euroopa kõrge poliitik. Varasema 13 peasekretäri näol on esindatud kolmel korral Holland, kahel korral Ühendkuningriigid ja Belgia ning lisaks Itaalia, Saksamaa, Hispaania, Taani ja Norra. Olgu nüüd idatiiva kord!

Jättes kõrvale Eesti suutmatuse Kaja Kallast kui võimalikku kandidaati esitleda, on samasugune võimetus tabanud laiemalt kogu idatiiba. Hollandi kandidaadi Mark Rutte kõrvale on selgelt püsima jäänud vaid Rumeenia president Klaus Iohannis. Vaatamata kõlavatele ideedele, kuidas Ida-Euroopa sooviks NATO eesotsas näha kedagi enda seast, ei ole tekkinud mingisugust mobiliseeritust.

Täitmata kriteeriumid

26. märtsil tõi Kaja Kallas „Esimeses stuudios“ välja, et Eesti on valmis toetama nii Rutte kui Iohannise kandidatuuri, vastavalt sellele, kumb mees populaarsemaks osutub. Kallase sõnul on Eestil peasekretäri valikul kolm olulist kriteeriumit. Ta toob välja, et riik, kes täidab 2% SKP-st nõude, on usaldusväärsem organisatsiooni juhi kohta mehitama. Lisaks tuleb tagada geograafiline tasakaal, mille puhul Kallas viitab Ida-Euroopa vähesele esindatusele NATO juhtpositsioonidel. Viimase tingimusena tõi ta välja kompromisside leidmise ja läbirääkimiste pidamise oskuse.

Tõepoolest, kriteeriumitest esimesed kaks on Eestile olulised, idatiiva riigina oleme eeskujulikult 2% nõuet pikaajaliselt täitnud. Küsimusi tekitab aga peaministri toodud kolmas kriteerium kompromisside tegemise kohta. Millistest kompromissidest saame me väikeriigina suure agressori kõrval elades rääkida ajal, kui just meie regiooni kaitsepoliitika on NATO põhiteemaks?

Kuid just kolmandale esitatud kriteeriumile toetudes põhjendab Kaja Kallas, miks on Rutte toetamine valitsuse jaoks põhjendatud: „Kolmas kriteerium on see, kuna suurtes organisatsioonides on ikkagi koalitsioonide ehitamine või kompromisside leidmine ülioluline, siis Mark Rutte on olnud koalitsioonivalitsuste juht pikaajaliselt ja mina olen näinud teda ka Euroopa Liidu laua taga. Ta oskab kompromisse sõlmida ja [tagada] seda, et kõik oleksid pardal.“

Taolise kriteeriumi võiks idee poolest täita varasem tööstaaž kõrgel riiklikul ametikohal, mis peasekretäri kandidatuuri puhul niigi iseenesest mõistetav on.

NATO suurriigid kardavad Ida-Euroopast pärit kandidaadi puhul eskalatsiooni suhetes Venemaaga.

Jättes kõrvale Mark Rutte isikliku ambitsiooni, mille osas siinkohal kahtlusi ei esitata, ning vaadeldes pelgalt eelnevalt välja toodud sobiva kandidaadi parameetreid, võib avastada, et Rutte peale kompromisside tegemise oskuse ühelegi seatud nõudele ei vasta. Ta ei ole pärit ühestki „uuemast“ liitlasriigist (Holland oli 1942. aastal asutajariikide seas), Holland ei täida veel 2% SKP-st nõuet (riigil on plaan 2% saavutada alles sellel ja tuleval aastal), Mark Rutte ei ole naine ega Ida-Euroopast.

Vaid nädal enne Rutte kandidatuuri osas rohelise tule andmist oli Kallas öelnud, et järgmine peasekretär peaks tulema Ida-Euroopast. Lisaks märkis ta, et NATO peaks kaitsekulutuste eesmärki 2%-lt 3% peale tõstma.

Ühesõnaga ei ole Rutte toetamine põhjendatud muuga, kui sellega, et NATO idatiib ei ole suutnud leida ühist kandidaati, kelle taha koonduda. Olukorra muudab keerulisemaks tõik, et NATO suurriigid, eelkõige USA ja Saksamaa, kardavad Ida-Euroopast pärit kandidaadi puhul eskalatsiooni suhetes Venemaaga.

Jääb siis Venemaa alatiseks idatiiva potentsiaali piirama? Just taolise valehirmu ja Venemaaga piirnevate liitlaste alla surumise vältimiseks tuleb NATO idatiival end ühise eesmärgi nimel kokku võtta ja leida koos kandidaat, kes vähemalt enamikele seatud kriteeriumitele vastaks. Kui mitte Kallas, siis vähemasti keegi alliansi idaosast.