september 16, 2016

Brexiti sõgedus

Reuters/Scanpix

Ühendkuningriigi isolatsioon ei ole tänapäeva maailmas enam mõeldav.

23. juunil Ühendkuningriigi Euroopa Liitu kuulumise küsimuses peetud rahvahääletuse tulemused olid ühtmoodi ootamatud nii brittidele kui ka Mandri-Euroopa inimestele. Järgnenud kahe ööpäevaga selgus, et lahkumiskampaania juhtidel polnud aimugi, kuidas liikuda edasi selles ebakindluse keerises, mille nende võit kaasa tõi.1 Nädal hiljem loobus üks nende meelekindlamatest lipukandjatest, Boris Johnson, pelglikult niutsatades peaministri kohtagi taotlemast.
Kuid sealtpeale, mil Theresa May 13. juulil sisuliselt peaministriks krooniti, on ta keeranud otsustavalt ja tarmukalt ette uue lehekülje. David Cameroni valitsuses kuulus proua May vaikivamate jääjate leeri, nüüd aga usaldas ta läbirääkimised Brexiti-järgse Ühendkuningriigi palge kujundamise üle kahele paadunud euroskeptikule: David Davisele, kellest sai Euroopa Liidust lahkumise minister, ja Liam Foxile, kellest sai rahvusvahelise kaubanduse minister. Peaaegu kõiki jahmatas tema otsus nimetada Boris Johnson välisministriks (ehkki tema volitusi on tunduvalt kärbitud).
Nende sammudega näitas Suurbritannia uus peaminister, et tal oli tõsi taga, kui ta ütles, et “Brexit tähendab Brexitit”. Ent ta tegi seda moel, mis sunnib tema euroskeptikutest kolleegid jagama vastutust lahkumise tingimuste eest, mis kahtlemata valmistavad pettumuse olulisele osale nende toetajatest. Andes Boris Johnsonile ameti, mis sunnib teda oma senist käitumist heastama, neutraliseeris uus peaminister mõneti Johnsoni. Need, kes väitsid, et “teavad paremini”, sõnaga, kogu see David Cameroni “Notting Hilli kamp”, on eemale tõrjutud ning kõige leppimatum ja reetlikum varasem rivaal Michael Gove üldse olematusse pagendatud. Kõigest mõne üksiku julge sammuga suutis Theresa May kindlustada endale sobiva ühtsuse parteis.
Kriitikud on teda rünnanud selle eest, et ta seab sarnaselt David Cameroniga partei ühtsuse kõrgemalt riiklikest huvidest. Kuid tasakaalukam hinnang võiks kõlada: erinevalt David Cameronist ei kanna ta erilist vastutust referendumi tulemuse eest ning tal on õigus selles, et paratamatu kahju vähendamiseks, mida Suurbritannia lahkumine EList endaga kaasa toob, läheb vaja ühtset valitsust. Ometi on väga kaheldav, et see valitsus tõepoolest ka suudab ühtseks jääda.
Küll vajab veel selgitamist, kui täpselt tajub peaminister May Brexiti geopoliitilisi tagajärgi. Tema eelkäija, kes omal ajal oli ka euroskeptikute leeri kuulunud, asus nende probleemidega tegelema alles päris hilja. Ta korraldas koos rahandusministri George Osborne’iga kampaania, mida võib iseloomustada ühtaegu kitsa ja negatiivsena. Lahkumise pooldajate suus “hirmutamisprojekti” pälvinud kampaania käigus valati valijaskond üle terve valingu hoiatustega, mida läheb brittide lahkumine majanduslikult maksma. Mida hirmuäratavamaks kahtlaselt täpne statistika muutus, seda suurema umbusuga suhtus avalikkus valitsuse väljaöeldusse ja seda köitvamaks muutusid Brexiti põhiideed, nimelt “suveräänsus” ja “kontroll”. Need imerohud olid kehvasti turundatud: julgeoleku osas suutis jääjate leer pakkuda peamiselt ainult klišeesid. Kinnitusega, et “meie” võime panna veto sellele ja teisele, tugevdas Cameron kõigest veendumust, et ühel pool barrikaadi oleme “meie” ja teisel pool “nemad”. Põhimõtteliselt oli nii lahkujate kui ka jääjate kampaania suunatud ELi vastu.
Usutavasti selgub ajaga, et see suurenenud suveräänsus, mida lubasid Brexiti poolehoidjad, ei ole kaugeltki proportsionaalne hinnaga, mis tuleb maksta mõju poolest Euroopas ja maailmas. Brexiti õigustus seisneb eelduses, et Suurbritannia suudab iseseisvalt paika panna tingimused, millega ta muu maailmaga suhtleb. See on eeldus, mille aluseks on iganenud karikatuur EList ja Briti mõju allikate väär mõistmine. Kui taibukalt ka läbirääkimisi ei peetaks, võib Suurbritannia lahkumine EList nii või teisiti oluliselt kahjustada Ühendkuningriiki, Euroopat ja läänemaailma julgeolekut tervikuna. Brexiti poolehoidjate arusaamad irduvad tegelikkusest neljas aspektis.
Esiteks ei ole EL selline mammut, nagu vastased seda igal võimalikul juhul kujutavad. Kui võrrelda tänast Euroopa Liitu ajaga enne idasuunalist laienemist, on tegemist täiesti teistsuguse organismiga, mis on mitmekesine, taltsutamatult pluralistlik ning Euroopa julgeolekut ja elulaadi puudutavates põhiküsimustes nii esirinnas, kui vähegi olla saab. Kõigi nende asjade, eriti just viimase poolest, kannab tänane EL kenasti välja võrdluse Schumani, Monnet’ ja Adenaueri kujutletud Euroopa ideaaliga – igatahes palju paremini kui võrdluse selle endasse pööranud ja enesekeskse konstruktsiooniga, mis tekkis pärast seda, kui de Gaulle oli 1963. aastal pannud veto Suurbritannia ühinemisele. Dirižismi eetika, rääkimata juba jäikunud elitismist, mida väljendasid ilmekalt Giscard d’Estaing ja Edward Heath, ei ole kuhugi kadunud. Kuid see on kaotanud mõjuvõimu ning enne referendumit tasakaalustasid seda otsustavalt Suurbritannia koos enamiku Skandinaavia ja Kesk-Euroopa liikmesriikidega. “Kuuik” võib anda välja ühe deklaratsiooni teise järel poliitilise liidu ja isegi Euroopa sõjaväe kohta. Kuid esimene ei ole enam võimalik ja teine pole kunagi olnud. Väärtuste, reeglite ja institutsioonide (mille võim on ühtaegu piiratud ja jagatud) ühtses raamistikus on EList saanud lakkamatult teisenev suurus, ideede agoraa ja riikideks jäävate liikmesriikide liit. Kui EL tahab püsida, ei saagi see teisiti olla.
Teiseks ei ole olnud ega saagi olla mingit Euroopa superriiki, kui kangesti mõned ka seda ei taotleks ja kui kangesti teised seda ei pelgaks. Missugune üliriik oleks sallinud sellist sissekirjutatud patoloogiat, mis paiskas rusudesse Kreeka majanduse? Kreeka kriis ei ole kaugeltki näide ELi arrogantse “mikrojuhtimise” kohta, vaid, lisaks kõigele muule, näide ELi institutsioonide ebatõhususe ja võimu puudumise kohta. Siin jagub mõtteainest kõigile, aga ainult siis, kui Ühendkuningriik ja EL heidavad kõrvale dogmad, olgu need euroskeptilised või eurofiilsed. Põguski kaalutlemine näitaks, et tõeline jagunemine ei käi “uue” ja “vana” Euroopa vahel – lubatagu siinkohal jätta nõustumata Donald Rumsfeldiga -, vaid konkurentsivõimelise, meritokraatliku ja usaldusel põhineva Euroopa ning paternalistliku, sündikalistliku, populistliku ja prassiva majanduskultuuriga Euroopa vahel. Väga rohmakalt võttes on tegu põhja ja lõuna, mitte ida ja lääne lõhega – aga lõhe see on, igatahes (mis Prantsusmaal kulgeb otse läbi terve poliitilise maastiku ja Suurbritannias otse läbi leiboristliku partei). See eraldab neid, kes arve esitamisel maksavad selle ära, nendest, kes küsivad selle peale: “Kus on teie visioon?” (Muide, usalduslik kultuur ja heaoluriik ei ole vastuolus: Taanis valitseb üleüldine heaolusüsteem, aga see makstakse ka kinni ühe Euroopa suurema maksukoormusega.)
Kolmandaks ei kahandanud “Suurbritannia Euroopas” sugugi brittide potentsiaali. Vastupidi, see suurendas Euroopa ja seeläbi Suurbritannia enda väärtust. Nagu oma ajaloo vältel sageli, aitas Ühendkuningriik säilitada Euroopas tasakaalu või seda korrigeerida. Angela Merkelile ja Wolfgang Schäublele oli Saksamaa eelistatud liitlaseks Ühendkuningriik, mitte Prantsusmaa. Koos Ühendkuningriigiga suutis Saksamaa etendada oma osa usaldusliku Euroopa kaitsevallina ning süstida jõudu mõistliku rahanduse poolehoidjatele Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias. Kui Ühendkuningriiki enam Saksamaa kõrval pole, hakkab see laevuke kreeni vajuma. Brittide hääl suutis asju muuta ka seal (näiteks Varssavis, Budapestis ja Ateenas, rääkimata juba Istanbulist või Kiievist), kus Saksamaa hääl tekitas pigem trotsi. Kõigis ELi pädevusse kuuluvates julgeolekuküsimustes (vt tagapool) oli Ühendkuningriik kriitilise, sageli otsustava tähtusega osaline, kes tugevdas skeletti, süvendas usaldust ja rahustas pinevil närve. Laienemise algusest peale kuni Brexiti esimeste välgatusteni Ühendkuningriik mitte ainult ei “hüpanud üle oma varju” Euroopa eri nõukogudes, vaid ka defineeris päevakava, klopsis kokku koalitsioone ja blokeeris tublisti mitmesugust jama. Mitte mingil moel ei pisendanud see Suurbritanniat ega kahjustanud tema huve.
Neljandaks on vale öelda, et läänemaailma julgeolek sõltub NATOst ja ainult NATOst. Kõigepealt ei ole sellega nõus juba NATO ise. Kaitset ja heidutust on pidevalt ümber mõtestatud, viimati (alates 2014. aastast) siinsamas Euroopas, ning NATO on üritanud selle arenguga üht jalga käia. Kuid NATO on seniajani kõva jõu esindaja. Juba ammu enne seda, kui meie ette kerkis “hübriidsõja” oht, seisid meie ees mitmesugused julgeolekuprobleemid – energiavarustus, rahvusvaheline kuritegevus, finantsmaailma reguleerimine, kultuuri ja informatsiooni julgeolekustamine -, mille lahendamisse ei olnud NATOl õieti midagi panustada. Visegrádi ja Balti riikide kuulumine NATO ridadesse pakub kaitsegarantiid ülima ohu vastu ning poliitilise usalduse baasi. Kuid just EL lõimis need riigid Euroopa turu ja liberaalse demokraatia institutsioonidega. Mitte NATO, vaid EL on asunud juhtima julgeolekusektori (julgeolek, vastuluure, politsei) reformi, rahastama kriitilise tähtsusega taristu arendamist ning aitama uutel demokraatlikel riikidel tugevdada oma institutsionaalset võimet seista vastu Venemaa majanduslikule, julgeolekuasutuste ja “humanitaarsete” organisatsioonide megasurvele. Paljudes mainitud valdkondades on Ühendkuningriik olnud üks tähtsamaid osalisi, mõnes on ta lausa teed näidanud. Nende sidemete nõrgenemisest ei parane kellegi julgeolek.
Ühes asjas on Ühendriigid ja Venemaa kindlal üksmeelel: Ühendkuningriik on ELis jõu kordisti ja atlantitsismi tugisammas. Euroopa riigina on Suurbritannia tugevdanud Euroopa atlantitsismi. Kui Suurbritannia jääb Euroopast eemale, nõrgeneb see impulss Euroopas ja mõjule hakkavad pääsema muud impulsid. 9. juunil deklareeris Prantsuse Senat ülekaaluka häälteenamusega (302:16), et suhted Venemaaga, mis on confiantes et solides, on “asendamatud”, ning samasugust vaimu kannab jõuliselt Sigmar Gabrieli SPD, rääkimata mõistagi Kremlist endast. Paljudele brexitlastele on “erisuhted” lausa usutunnistuse eest, aga Washingtonis on need paljudele üpris praktilise, tundeid mitteriivava tähendusega. Brexiti järel püsivad erisuhted kaitse- ja kindlasti luureküsimustes. Kuid Ühendkuningriigi lahkumine EList tähendab USA mõju kahanemist Euroopas ja pole sugugi kindel, kas Inglise-Ameerika suhted sellest võidavad.
Millised võiksid siis olla võimalikud tagajärjed? Kindlasti oleks liiga ülbe pigistada silmad kinni ees ootava ebakindluse ees. Täiesti kindel on üks asi. Ühendkuningriigi ametlik staatus ei muutu seni, kuni “vastavalt oma põhiseadusest tulenevatele nõuetele” ei ole pöördutud Lissaboni lepingu 50. artikli poole. Konstitutsioonilises mõttes on Ühendkuningriigis võim parlamendi käes. Rahva käes sellist võimu ei ole. Kuid Cameroni valitsus lubas siduva, mitte nõuandva jõuga referendumit ja parlament oli sellega nõus, võttes 2015. aasta detsembris vastu Euroopa Liidu referendumi seaduse. Niisiis, konstitutsioonilises mõttes on parlament rahvahääletuse tulemuse juba ette heaks kiitnud. Peaminister May kuulutas arukalt, et 50. artikli poole ei pöörduta enne järgmist aastat. Raskused Briti kooskõlaliste läbirääkimisseisukohtade väljatöötamisel toovad kaasa viivitusi, mis panevad proovile ELi ülejäänud 27 liikmesriigi kannatuse. Aga 50. artikli poole pöördumine on peaaegu täiesti kindel. Kui selles osas ei tule just põhjapanevat kohtotsust, siis ei ole kuidagi usutav, et seda saaks tegemata jätta.
50. artikli poole pöördumisele järgnevad kõnelused Suubritannia lahkumise täpsete tingimuste üle. On äärmiselt väheusutav, et need läbirääkimised toimuvad monoliitse Euroopa Liidu raames. Euroopa mõjuka tuumiku soovidele kindlustada kiire ja valutu lahkuminek on juba vastu astunud terve hulk teisi jõude, nende seas ka Angela Merkel, kes hiljutise Tallinna-visiidi ajal kutsus muu hulgas üles üksteist kuulama, mõistma ja üksteiselt õppima, et panna paika ELi edasine suund.2 See on igati mõistlik. Praeguste Brexitit puudutavate erimeelsuste taga peituvad palju suuremad lahkarvamused Euroopa lõimimise ulatuse, sügavuse ja kiiruse osas, veel enam aga erinevad arusaamad Euroopa geograafilistest piiridest. Brexiti kõnelused toovad usutavasti need erimeelsused taas avalikkuse ette. Halvimal juhul võib see tugevdada muid, juba praegu peavalu ja masendust valmistavaid tsentrifugaalseid jõude ELis. Parimal juhul võib see panna aluse kontsentrilisemale või lõdvema võrkumusega Euroopa lõimitusele, mille käigus ei mõtestata ümber mitte ainult Suurbritannia, vaid ka Norra ja Šveitsi kaasatuse tingimused. Aga see on kaugem vaade. Lähemal ajal ootavad ees pigem segadused ja äng.
Kuidas see ka täpselt ei kulgeks, ei kulu igal juhul väga palju aega, et saaks selgeks, et brexitlaste visioon on puhas jamps. Brexiti sireenilaulu järgi pidanuks Suurbritanniat väljaspool ELi ees ootama vabakaubandus ühisturul ilma regulatiivsete piiranguteta (ELi “bürokraatiata”) ja ilma tööjõu vaba liikumiseta. Aga juba õige pea leiab Suurbritannia, et tema ees seisab vaid võta või jäta valik: “suveräänne” Suurbritannia, mis maksab ELi tolle (koos kõigi negatiivsete tagajärgedega, mida see avaldab Briti investeeringutele), või ühisturu plussid koos ühisturu kohustustega, aga ilma liikmesriigile omase õiguseta rääkida kaasa ühisturu reeglite kujundamisel. Theresa May (keda Euroopas parajalt austatakse) juhtimisel peaks Suurbritannia majanduslik kaalukus võimaldama saavutada läbirääkimistel soodsamad tingimused näiteks Norraga võrreldes (kes on oma kodumaisesse seadusandlusse üle võtnud 80 protsenti ELi eeskirjadest). Kuid “plussid ilma miinusteta” ehk tulu ilma kohustusteta ei ole isegi mitte valikute seas ning kui selles küsimuses tehakse mingi kompromiss, siis kujutab see endast vähemal või suuremal määral kõrvalekaldumist Brexiti tuumikprintsiipidest.
Millised oleksid arvatavad tagajärjed Euroopa julgeolekule? Kõige vähem meeldivam, aga ka kõige vähem usutavam tagajärg võiks olla “föderaalne Euroopa” või Saksa-Vene kondomiinium. Kõige tõenäolisem tulemus on masendus ja kaos. Ühelgi riigil või riikide rühmal pole kuigi kerge vältida pingepragude laienemist murdejoonteks. Kardetavasti võivad leeveneda või lausa kaduda piirangud, mis seni kehtivad rahvusliku ja majandusliku “kaitsmise” äärmuslikele vormidele. Valitseb oht, et isegi kui de iure liigutakse edasi lõimituse suunas, edeneb de facto lagunemine.
Sellistes oludes hakkab alati ebastabiilsuse üle rõõmu tundev Venemaa kõikvõimalikke plaane sepitsema ja kasu lõikama. Kuid vaevalt saab Kreml, kui kasutada Stalini sõnu, “peapöörituse edusammudest”. Brexit ei tulnud Venemaa eliidile sugugi ühemõtteliselt kasuks. Üsna mitu Venemaa oligarhi olid teinud strateegilisi investeeringuid Briti majandusse, uskudes, et nad saavutavad sel moel eeliseid (ja immuniteedi) ka Euroopa turul. Kuid pärast naasmist Kremlisse 2012. aastal on Vladimir Putin eelistanud pigem kodumaise kapitali (nafta ja maagaas, raudteed, kaitsetööstus) tribuune kui neid, kes taotlevad tulu ja rahulikke tegutsemisvõimalusi maailmaturul. Riigikaitsega seotud kihtide mure on akuutsem ja vankumatum: ELi nõrgenemine tugevdab NATO kaarte. Vähemalt näiliselt näitas NATO Varssavi tippkohtumine seda ka igati välja.
Aga nagu teab iga korralik leninist, liigub ajalugu ikka “üks samm edasi, kaks sammu tagasi”. Ent igal juhul liigub. Vastuolude ja lõhede väsimatust ekspluateerimisest hoolimata ei ole Kremli poliitikakujundajatel hetkekski kuhugi kadunud arusaam, et NATOt ja ELi valitseb üks ja seesama Ameerika närvisüsteem. Sihikindel äriajamine Euroopaga Brežnevi “pingelõdvenduse”, Gorbatšovi “uue mõtlemise” ja külma sõja järgse “strateegilise partnerluse” aastatel vähendas seda neuralgiat, aga ELi laienemine tugevdas seda taas, kuni idapartnerlus paisutas selle uuesti kõrgustesse. Venemaa rakendas jõhkrat survet Ukrainale ja Armeeniale – vastavalt blokivälisele riigile ja Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni liikmesriigile -, et need loobuksid sõlmimast ELiga assotsiatsioonilepingut. Euroopa ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (mis nii selle kirglike poolehoidjate kui ka vastaste hämmastuseks suutiski ELi ja NATOt lähendada) ainult süvendas Venemaa arvamust, et ELi ja NATO laienemine on kõigest nende geopoliitilisse ja “tsivilisatsioonilisse” ruumi tungimise pisut erinevad aspektid.
AFP/ScanpixSuurbritannia lahkumine EList vähendab seda hirmu koos kõigi muude seoste nõrgestamisega, mis üldse annavad “läänele” mõtestatud sisu. On väga usutav, et Brexiti ja oma tulevikuga hädas EL ei pööra nii palju tähelepanu Ukrainale ja teistele ohus naabritele, ühtse seisukoha saavutamine sanktsioonide osas muutub veel pingelisemaks, laienemispoliitika torgatakse lõplikult sahtlisse ning ahvatlus “normaliseerida” suhted Venemaaga aina kasvab. Kremli ees seisab siis dilemma, kas oodata ja nautida ELi endassetõmbumise (ja võimaliku lagunemise) vilju või kasutada hetke ning anda otsustav hoop Euroopa “partnerlusele” ning “pankrotis”, “korrumpeerunud” Ukraina riigile.3 Brexiti-järgses maailmas kahaneb peaaegu kindlasti ELi suutlikkus seda valikut kuidagi mõjutada.
Kuid Venemaa sõjaline juhtkond teab väga hästi, et selles maatriksis on mustaks hobuseks NATO. Kui Rootsi ja Soome peaksid eelnevast johtuvalt suunama pilgu NATO liikmestaatuse poole, lendaksid Kremli arvestused uperkuuti. NATO Varssavi tippkohtumise kommünikee päris nii kaugele ei läinud, aga selle väljenduslaad oli siiski paljutähenduslik:
[…] alates 2014. aastast, on allianss arendanud Soome ja Rootsiga paljudes valdkondades vastastikku kasulikke partnerlussuhteid. Me hindame Soome ja Rootsi märkimisväärset panust NATO juhitud operatsioonides. Me oleme pühendunud meie veel paremaid võimalusi pakkuva koostöö edasise tugevdamise jätkuvale protsessile, sealhulgas regulaarsete poliitiliste konsultatsioonide, ühise olukorrateadlikkuse ja ühiste õppuste kaudu, et olla suutelised reageerima ühistele väljakutsetele õigeaegselt ja tõhusalt.4
Veel tähelepanuväärsem on ehk tõsiasi, et neis küsimusis ei sisaldanud NATO Walesi tippkohtumise (september 2014) deklaratsioon ühtegi sõna.
Rootsi ja Soome liitumine NATOga on siiski oletuslik ja isegi teostumise korral veel tulevikumuusika. Brexiti probleemid on kohe käega katsuda. Vaevalt on need katastroofilise mõjuga, küll aga nõrgestavad läänt sügava geopoliitilise ebakindluse ajal. Milline ka poleks lõplik pilt, ei kahtle peaaegu keegi selles, et lähitulevikus ja isegi veidi pikemas perspektiivis avadldavad need negatiivset mõju nii Suurbritannia kui ka Euroopa majandusele. See, et ELi regulatsioonidest ja “ühispoliitikast” vabanenud Suurbritannia suudab parandada oma positsiooni maailmas, kuulub Brexiti toetajate kõige fantastilisemate väljaütlemiste hulka. Tunduvalt tõenäolisem on täpselt vastupidine. “Blokile” omasest läbirääkimisjõust ilma jäänud Ühendkuningriik on sunnitud üha enam “kommertsialiseerima” oma välispoliitikat, olema geopoliitiliselt silmaklappidega ja end äärmiselt vaos hoidma, et mitte solvata neid, kellega püütakse sõlmida kaubanduslepinguid ja kelle investeeringuid taotletakse. Juba praegu leidub märke, et Suurbritannia võib taotleda suhete “normaliseerimist” Venemaaga.5
______
1 Euroopa Liidust lahkumise kampaania taga seisnud kõige suurem jõud – Nigel Farage’i Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei – tegi õigupoolest oma kampaaniat, mitte ei osalenud ametlikus “hääleta lahkumise poolt” (Vote Leave) kampaanias, milles andsid tooni vähem või rohkem sõltumatud, aga valdavalt valitseva konservatiivse parteiga seotud isikud.
2 Reuters, 24. august 2016.
3 Нарышкин рассказал о перспективах Украины в войне с Россией, lenta.ru/news/2015/07/23/narishkin_war/. Samas intervjuus arvas Narõškin, et vähegi tõsisema sõjategevuse korral ei suudaks Ukraina relvajõud vastu panna üle viie päeva.
4 Varssavi tippkohtumise kommünikee (8.-9. juuli 2016), 23. punkt, 2. lõik.
5 Boris Johnson says Britain must ‘normalise’ its relations with Russia. Daily Telegraph, 11. august 2016, www.telegraph.co.uk/news/2016/08/11/boris-johnson-…

Arvamused

Martin Helme, Riigikogu liige (EKRE)

James Sherri artiklist suur osa on kirjutatud nii, nagu Brexitit ei olekski toimunud, veelgi enam, nagu sellele järgnenud arenguid polekski toimunud. Ta toob välja terve rea punkte, miks Brexit on halb asi, justkui seda otsust oleks võimalik veel kuidagi mõjutada. Teine oluline asi, mis silma jääb, on see, et suurem osa väidetest, mida ta Brexiti vastu üle kordab, ei veennud britte – nad hääletasid ikkagi lahkumise poolt. Kohati jääb mulje, et autor ei ole veel suutnud referendumi tulemusega leppida.
Samuti jääb silma, et nn Project Fear jutupunktid, mida lahkumisvastased enne referendumit väga innukalt levitasid, tegelikkuses ei materialiseerunud. Tõsi, esimestel päevadel ja nädalatel tegid turud läbi märkimisväärse languse ning nael odavnes kõvasti. Samas on Suurbritannia tööhõive, majanduskasv, eksporditellimuste maht, börsiindeksid ja tarbijate kindlustunde näit pea kõigi teiste euroliidu riikide jaoks kadestamisväärselt ja kättesaamatult heade näitajatega. Isegi Brexiti pooldajad ei julgenud nii head olukorda ennustada. Head majandusnäitajad on kahtlemata tingitud naela odavnemisest. Nõrgem nael on Briti majandusele just see, mida doctor ordered!
Põnevam on siiski artikli teine pool, kus vaadatakse tulevikku. Ma ei saa kuidagi jagada artikli autori pessimismi selles osas, et Suurbritannial ei ole võimalik saavutada mõistlikke lahkumistingimusi või uut suhete raamistikku. Jah, teoreetiliselt on tal vaja läbi rääkida 27 erineva riigiga, aga me ju kõik teame, et euroliidus nii need asjad ei käi. Määravaks saab Saksamaa positsioon ning see, kuhu poole hakkavad hoidma keskmise suurusega riigid. Saksamaa ei ole kindlasti helde ega leebe läbirääkimiste partner, kuid ta on huvitatud pragmaatilistest ja toimivatest lahendustest. Selles leeris on kindlasti ka need riigid, kelle jaoks Suurbritannia ei ole mitte eeskätt majandus, vaid julgeolekupartner. Kõigele lisaks kiputakse ära unustama, et Suurbritannial on olemas oma kangid, mida kasutada. Lõppkokkuvõttes ei pruugi London valida Norra (või Šveitsi) mudelit, vaid lülitada end täielikult välja euroliidu lepingute süsteemist ning jääda kauplema WTO üldtingimustel. See pole kahtlemata kõigile osapooltele kõige parem lahendus, kuid tekitaks olukorra, kus brittidel on võimalik keskenduda nendele valdkondadele ja nendele riikidele, mis neid huvitavad. Muide, artikli autor eksib, kui väidab, et Norra võtab üle 80 protsenti ELi regulatsioonist, tegelikult on Norra üle võtnud sel määral ELi direktiive, samas suuremat osa määrustest nad üle ei võta. Norra enda arvestuse kohaselt on nad üle võtnud 1369 direktiivi 1965st, samas vaid 1349 määrust 7720st.
Brexiti pooldajate väide oli algusest peale, et pärast ebakindlust ja ajutisi tagasilööke on Suurbritannial suurepärased võimalused minna kiiremale kasvule. Referendumijärgsed kuud on näidanud, et tagasilöögid olid väiksemad ja läksid üle kiiremini, kui kõige suuremad optimistid isegi loota oskasid. Hirm Suurbritannia isolatsiooni tõmbumise pärast on põhjendamatu, küll aga on euroföderalistidel põhjust tunda hirmu selle ees, et euroliidu ahelatest vabanenud Suurbritannia ongi edukas.

Sven Mikser, riigikogu väliskomisjoni esimees (SDE)

Ehkki Winston Churchill kuulus ühtse Euroopa ämmaemandate hulka, on britid Euroopa integratsiooni alati suhtunud pikema hambaga kui mandrieurooplased. Küllap on selles oma roll nii Ühendkuningriigi saarelisel asendil kui ka imperiaalsel minevikul. Seda, kas referendumi tulemust mõjutas pigem valijate rahulolematus oma sotsiaalmajandusliku staatuse ja Euroopa tänaste arengutega või aastakümnetega juurdunud euroskepsis, ei õnnestu kunagi üheselt välja selgitada. Rändekriisi ja Euroopat tabanud terrorirünnakute saatuslikku koosmõju ei osanud David Cameron hääletust välja kuulutades aga kindlasti ette näha.
Küllap on ei-kampaania juhtfiguuride valitsusse kaasamine sisepoliitiliselt kaval käik ja näitab Theresa May jõulist stiili ja poliitilist kogemust. Aga õigupoolest ei ole see, kuidas Briti konsrvatiivid Brexiti tagajärgede eest vastutust jagavad, meie asi.
Olen nõus, et pikas vaates kahandab brittide lahkumine Euroopa Liidust nende globaalset mõjukust. Eesti jaoks on see mõistagi problemaatiline eeskätt julgeoleku vaatevinklist. Brexiti majanduslikud mõjud võivad hakata pitsitama ka kaitse-eelarvet, ent usutavasti ei kahane Brittide reaalne suutlikkus Euroopa sõjalisse julgeolekusse panustada siiski dramaatilisel moel. Küll aga muutuvad brittide lahkumisel Euroopa Liidu sisesed jõujooned moel, mis ei ole kooskõlas Eesti ja laiemalt kogu meie regiooni julgeolekuhuvidega.
Hirm, et Brexitist saavad hoogu Mandri-Euroopa tsentrifugaalsed jõud, hakkab kahtlemata mõjutama eelseisvaid läbirääkimisi. Ühelt poolt soovivad kõik Euroopa alalhoidlikud poliitilised jõud, et Brittide lahkumine oleks sujuv ega tooks kaasa suuri majanduslikke vapustusi, teisalt puudub allesjääva tuumik-Euroopa juhtidel mõistagi igasugune huvi, et Brexitist saaks järgimist vääriv eeskuju kontinendi euroskeptikute jaoks.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar