juuni 25, 2018

Keerulised päevad Saksa-Prantsuse teljel

PA/Scanpix
Emmanuel Macron ja Angela Merkel G7 tippkohtumisel Kanadas, kus lõid välja erimeelsused USAga.
Emmanuel Macron ja Angela Merkel G7 tippkohtumisel Kanadas, kus lõid välja erimeelsused USAga.

Sisepoliitilised tõmblused kummaski riigis mõjutavad Euroopa Liidu arengut.

Lähiaja olulisim sündmus, mille taustal vaagida Saksamaa ja Prantsusmaa välispoliitikat ühelt poolt läbi sisepoliitilise ja teiselt poolt läbi Euroopa Liidu prisma, oli kahtlemata Brexiti referendum 2016. aastal. Teatavasti lõppes see Briti hääletajate otsusega viia Ühendkuningriik Euroopa Liidust välja.

Miks on Brexit nii oluline? Ehkki Euroopa Liit loodi eesmärgiga juurida Euroopast välja jõupoliitika, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et ühenduse sees jõupoliitika paratamatult toimib. Alates Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisest 1952. aastal on Prantsusmaa soovinud euroorganisatsioonide kaudu saavutada Euroopas ülemvõimu. Saksamaa on aga tahtnud siduda ennast rohkem Euroopaga ja sel viisil rehabiliteerida end kontinendi silmis. Suessi kriis 1956. aastal tegi Prantsusmaale veelgi selgemaks, et vanamoodne, imperialistlik maailmapoliitika enam ei tööta ja et ainus võimalus end maailmas kuuldavaks ja nähtavaks teha on teha seda eurointegratsiooni kaudu. Kujunes välja Saksa-Prantsuse telg Euroopa Majandusühenduses, millest sai 1993. aastal Euroopa Liit.

Sellele ühendusele lisandus ja Saksa-Prantsuse domineerimisse sekkus 1973. aastal Ühendkuningriik, kes ei soovinud mängida Saksa-Prantsuse reeglite järgi. Kõik mäletavad Briti toonase peaministri Margaret Thatcheri võitlusi Brüsseliga. Suuri muutusi tõi külma sõja lõpp ja Saksamaa taasühinemine – vanad hirmud ilmusid uuesti. Saksamaa taasühinemisele olid vastu nii Thatcher kui ka Prantsusmaa toonane president François Mitterrand. Saksamaa pidi end Euroopaga veelgi enam siduma, ent Ühendkuningriik jäi ka pärast 1993. aasta Maastrichti lepingut Euroopa Liiduga seotuks suhteliselt lõdva köiega (siseturg muidugi toimis).

Mõningate mööndustega võib öelda, et Saksamaa taasühinemisele leiduski vastukaal Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa näol. Pealegi pidid sakslased oma idaosa kõvasti järele aitama ega olnud ajaloolistel põhjustel huvitatud Euroopa Liidus domineerimisest. Pilt muutus 2008. aastal alanud ülemaailmse majandus- ja euroala kriisiga, kui Saksamaa oli sunnitud euroala päästmiseks varjust välja astuma. Sellele lisandus sel kümnendil tekkinud rändekriis, mis samuti Saksamaa tegevuse (tegevusetuse?) tõttu Euroopa Liidu proovile pani. Et Ühendkuningriik ei kuulunud euroalasse ja oli merega Mandri-Euroopast eraldatud, siis puudutasid euroala ja rändekriis saareriiki suhteliselt vähe. Siit võib aimata ka põhjust, miks ühendusest lahkuda soovijad rõhutasid Ühendkuningriigis just esmajoones ELi-sisest immigratsiooni ehk peamiselt tulijaid Kesk- ja Ida-Euroopast.

Võib-olla Saksamaa ka ei jõudnud üksinda. Saksa-Prantsuse telg, mis pidanuks toimima, ei toiminud ja seda peamiselt Prantsusmaa tõttu. Aastail 2012–2017 presidendiks olnud François Hollande oli lihtsalt liiga nõrk, vaatas sissepoole ega suutnud (või ei tahtnud) Euroopa Liitu juhtida. Pole juhus seegi, et Hollande oli esimene modernse Prantsusmaa president, kes ei kandideerinud uueks ametiajaks. Toetus oli liiga madal.

Rändekriis ja Prantsusmaad tabanud terrorirünnakud ähvardasid võimule tuua äärmuslased (sõna „äärmuslased“ kaotas oma senise mõtte, aga esialgu jäädagu klassikalise poliitilise spektri juurde). Iseäranis populaarne oli Marine Le Peni juhitud Rahvusrinne. Ses valguses tuleb pidada väikeseks imeks Emmanuel Macroni tulekut ja tema loodud liikumist En Marche!, mis viis Macroni presidendiametisse. En Marche! sai parlamendis enamuse (koos partneritega 350 kohta 577 kohast). Meenutatagu, et eelmiste parlamendivalimiste ajal, 2012. aastal, ei olnud seda liikumist veel olemas. Lääne-Euroopa poliitilise süsteemi jäikust arvestades oli tegemist maavärinaga ja tekibki küsimus, mis on äärmuspartei ja mis mitte. Ja arvestades, et praegu sai Itaalia endale täielikult populistidest koosneva koalitsiooni, oli tegemist ikkagi ka imega.

Macron võitis ja jäi ootama Saksamaa valimisi. Paradoksina mainitagu, et kui Euroopa Liidu liikmesriigi ELi poliitika uuendamiseks tuleb ära oodata tolles riigis peetavad valimised, siis Saksa-Prantsuse teljel on vaja ära oodata mitmed valimised (Prantsusmaa presidendi-, parlamendi- ja Saksamaa Bundestagi valimised) ning loota, et kahepoolne diplomaatia ja juhtide omavaheline keemia hakkab tööle.

Nagu Prantsusmaagi elas Saksamaa läbi poliitilisi muutusi. 2017. aasta sügise Bundestagi valimised tõid esimest korda pärast sõda parlamenti poliitilise spektri ühes otsas oleva AfD ehk Alternatiivi Saksamaale. Neljandat korda tõusis liidukantsleriks Angela Merkel, kuid ilma loodetud enamuseta – koalitsioon tuli teha ikkagi valitsuskõnelustest esialgu loobunud sotsiaaldemokraatidega, mis tähendab, et suuri pöördeid Saksamaa poliitikas ei sünni.

Saksamaa koalitsioonikõnelused kestsid mitu kuud. Koalitsioonilepe rõhutab euroala tugevdamise vajalikkust ja Saksamaa on valmis Brexiti valguses maksma ka Euroopa Liidu eelarvesse senisest rohkem raha. Kuhu aga Saksamaa ei soovi raha rohkem panna, on NATO soovitatav 2% SKTst kaitsekulutustele.

Samal ajal ei ole Saksamaa vastu Euroopa Liidu kaitsekoostööle. Vastu on võetud Euroopa sõjalise struktuuri (PESCO) kokkulepe, kuid on kaheldav, kas see asendab NATOt, sest PESCO on pigem mõeldud Euroopa Liidu sõjaliseks koostööks väljaspool Euroopa Liidu piire, mitte ühenduse territoriaalseks kaitseks. Selle kõige kohal kõrgub peale Brexiti ka USA presidendi Donald Trumpi vari, kes on manitsenud NATO liikmesriike tõstma kaitsekulutusi 2%-le SKTst. Trump on läinud kaugemalegi – mai keskel peetud kohtumisel NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga vihjas Trump, et soovitatav lagi võiks olla juba 4% SKTst. Kuidas läheb see kokku Saksamaa koalitsioonilepinguga, on vist miljoni dollari küsimus.

Saksamaa ja Prantsusmaa poliitika tegemisel ongi USAsse suhtumine küllalt olulise tähendusega, sest Trump suhtub Macroni palju sõbralikumalt kui Merkelisse. Kui Macron käis Valges Majas kõikide austusavalduste saatel riigivisiidil, siis Merkel üksnes töövisiidil. Tundub ka, et Trump on leidnud Henry Kissingeri soovitud telefoninumbri, millel Euroopasse helistada – ja see on Macroni oma. Oli ju Macron see, kellele Trump teatas USA kavatsusest taganeda Iraani tuumakokkuleppest. Kas see on nüüd transatlantilise ühenduse lõpp, nagu on kurvalt Der Spiegelile nentinud Saksamaa endine välisminister Joschka Fischer, on iseküsimus, kuid on selge, et suhe Ameerika Ühendriikidega pole enam endine. Samas peab meenutama, et liitlased said Iraagi sõjast tekkinud lõhest üle ja suutsid kuni Trumpi presidendiks saamiseni leida mitmes küsimuses pigem ühise keele.

Allikad on viidanud ka sellele, et Trump ei saa aru Euroopa Liidu pädevusest väliskaubanduse valdkonnas ja üritab suhelda Prantsusmaa ja Saksamaaga kahepoolselt. Kaubandussõda Euroopa Liiduga on tõsine väljavaade. Lõppenud G7 tippkohtumine üksnes süvendas muljet kaubandussõjast.

Mängijate asetus ja hoiakud on muutunud. Kui enne pidi Saksamaa järele ootama Hollande’i valitsetud Prantsusmaad, siis nüüd on vastupidi. Euroopa projektiga kiirelt edasi minna sooviv Macron ootab Saksamaad järele. Ja viimased arengud viitavad sellele, et Saksamaa suure vaevaga kokku saadud koalitsioon võib laguneda ja seega peab Euroopa projekt jälle ootama.

„Halvimateski kriisides on Euroopa alati olnud suuteline tegema otsuseid viimasel minutil. Kriiside lõppedes on aga näha, et Euroopa ei suuda end käivitada ambitsioonikateks projektideks. Aga see on asi, mida ma soovin, et me alates suvest tegema hakkame. See on selle riski sisu, mille Prantsusmaa möödunud sügisel jõulisi otsuseid tehes võttis. See on asi, mida ma ootan Saksamaalt ja meie partneritelt,“ ütles Macron mai keskel.

Macroni ettepanekute seas on muu hulgas euroala rahandusministri ametikoha loomine, Euroopa Valuutafondi asutamine (loe: senisest tsentraliseeritum euroala) ja euroala ühine eelarve. Saksamaa rahandusminister Olaf Scholtz on öelnud, et Saksamaa kõikide ettepanekutega ei nõustu. Samas võib eeldada, et mingid muutused tulevad, sest tegelikult soovib ka Saksamaa euroala süvendamist. Küsimus näikse olevat pigem vormis.

Ühtsem Euroopa oleks mõistagi kasulikum ka Vene-poliitika valguses. Ent siingi tekivad kohe oma „agad“. Esmalt muidugi USA taganemine Iraani tuumakokkuleppest, mis võib panna lepinguosalised Prantsusmaa ja Saksamaa tegema lepingu alleshoidmise nimel rohkem koostööd Venemaa ja võib-olla ka Hiinaga. Ses valguses tulekski vaadelda Merkeli kohtumist Putiniga Sotšis ja Macroni visiiti Peterburi majandusfoorumile.

Nord Stream 2 on ere näide, kuidas riiklikud ja Euroopa huvid ei lange kokku. Saksamaa on peaaegu alati samastanud Euroopa huve oma riiklike huvidega, kuid siin ilmnevad käärid. Ehkki Saksamaa nimetab Nord Stream 2 pelgalt majandusküsimuseks, rikub projekt Euroopa Energialiidu põhimõtteid, mille järgi peab Euroopa Liidu energiapoliitika teenima kõigi liikmesriikide huve. Vaadates ka Venemaa varasemat käitumist energeetikapoliitikas, jääb mõistetamatuks arusaam pidada Nord Stream 2 üksnes majandusküsimuseks.

Saksamaa geograafilist ja geopoliitilist asendit silmas pidades on mõistetav ka Berliini tähelepanu Venemaale. Seevastu Prantsusmaa soovib ajaloolistel põhjustel enam suhelda Aafrikaga. Arvestades potentsiaalset immigrantide hulka ja Aafrika suurenevat rahvastikku, ei jää Must Manner loomulikult ka Berliinis tähelepanuta.

Lõpetuseks tagasi Brexiti juurde. Kas kontinendil hakkab domineerima Saksa-Prantsuse telg või kumbki neist riikidest, tekitades nii võimaluse rivaliteediks, on väga lahtine. Lisaküsimus on, kas Ühendkuningriigi kohta vastukaaluna Pariisile ja Berliinile võiks himustada mõni teine liikmesriik. Itaalia? Vaadates Itaalia valitsuskoalitsiooni raskusi ja programmi, paistab pigem, et Itaalia hakkab valmistama peavalu esmajoones Brüsselile ega mõju mingil juhul vastasjõuna. Macronil tundub olevat õigus selles, et kui Euroopa Liitu piisavalt ei uuendata, langeb selle usaldusväärsus kodanike silmis veelgi, avades tee populistidele.

 

Tekst ilmus esmalt ajakirjas Maailma Vaade. Siin ilmub see väikeste täiendustega.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: