märts 11, 2016

Briti referendum on tähtis kogu Euroopale

Reuters/Scanpix

Suurbritannia lahkumine tähendaks mitmeid võimalikke stsenaariume, Eesti peaks mõtlema tulevikuvisioonidele.

Briti eelseisev referendum Euroopa Liitu jäämise küsimuses on kogu Euroopale oluline mõistagi mitmel põhjusel. Osalise vastuse annab juba Inglise demokraatia, rahvusriigi, poliitika ja majanduse ajalugu. Tähtis on meenutada, et 1215. aastal koostatud Magna Carta oli esimene teadaolev leping (hakkas kehtima 1297. aastal), mis reguleeris võimukandja ja indiviidi suhteid, kehtestades, et isegi kuningas pole seadustest kõrgemal. Euroopa rahvusriikide ajalugu ei tea riiki või rahvast, mis poleks kaitsnud oma autonoomsust ja püüdnud suurendada oma suveräänsust. Kuid Suurbritannia on kindlasti üks nendest Euroopa riikidest, kus üksikisiku suveräänsus on kujunenud riigi suveräänsuse tuumaks. Seda mõistetakse sageli isegi selliselt, et kui riik pole suveräänne, siis selle kodanikud on orjad. Üksikisikute, ettevõtete ja riigi üle võimu kehtestamist rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tõlgendavad britid kui suveräänsuse piiramist, mis teatud juhtudel võib osutuda küll vajalikuks, kuid milleks volitusi tuleb küsida inimestelt või vähemalt nende valitud esindajatelt. Euroopa Liitu aga ei pea paljud britid piisavalt demokraatlikuks organisatsiooniks, sest selle riigiülese seadusandliku initsiatiivi õigust omab vaid Euroopa Komisjon, mille liikmeid pole rahva poolt valitud.
Esimene referendum ELi jäämise küsimuses toimus Suurbritannias 1975. aastal. Selle korraldas tollane leiboristide liider ja peaminister Harold Wilson vastukaaluks eelmise, konservatiivide valitsuse otsusele liituda Euroopa Majandusühendusega, mis sai teoks 1973. aastal. Tol ajal oli valdav osa konservatiivide toetajaid positiivselt meelestatud Euroopa koostöö suhtes ning leiboristid olid lõhestatud, mille tulemuseks oli Suurbritannia jätkamine ühenduses. Nüüd on olukord paljuski vastupidine. Valdav osa leiboriste ja šoti rahvuslasi on ELi jäämise poolt, konservatiivid aga on lõhestunud ning lahkumist taotleb parteina üksnes viimastel valimistel toetust kasvatanud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP). Paljud avaliku arvamuse uuringud näitavad, et kokkuvõttes on kümmekonna aasta keskmisena ELi jäämise pooldajaid ja vastaseid enam-vähem võrdselt ning seda kinnitavad ka viimatised küsitlused.1
Viimastel Briti parlamendivalimistel sai kindla võidu David Cameroni juhitav konservatiivne partei, mis täidab 650-kohalises parlamendi esindajatekojas 331 kohta ehk omab absoluutset enamust. Valimisvõidu üks nurgakivisid oli lubadus uuel valitsemisajal viia läbi uus referendum Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise küsimuses. Sellega tõi Cameron Euroopa Liidu teema uuesti Briti sisepoliitilisse debatti ning ühtlasi survestas Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike arvestama Briti huvidega senisest suuremal määral, sest ükski liikmesriik ega ELi juhtorgan ei soovi Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust. David Cameron pürib oma kuulsa eelkäija Margaret Thatcheri järglaseks vähemalt selles mõttes, et ka tema soovib muuta mitte ainult Euroopa Liidu suhteid Suurbritanniaga, vaid kogu Euroopa Liidu toimimist.
Margaret Thatcher kutsus teatavasti Euroopat üles suurendama kaubandus- ja majandusvabadusi ning vähendama üleeuroopalisi bürokraatlikke majandusregulatsioone, loobus paljuski Suurbritannia osalemisest ELi ühtses põllumajanduspoliitikas ning oli vastu Euroopa integratsiooni süvendamisele eelkõige kaitse- ja välispoliitikas.
Ka tööpartei kauaaegne liider ja peaminister Tony Blair püüdis mitmeti Euroopat muuta. Ta toetas eelkõige Euroopa integratsiooni laiendamist uutele liikmesriikidele, ELi konkurentsivõime tõstmist ja eelarve struktuuri muutmist, põllumajanduspoliitikale eraldatava raha olulist vähendamist ning isegi Suurbritanniale tagasimaksete lõpetamist, mille omal ajal Thatcher võitles välja kui kompensatsiooni briti farmerite vähesele osalemisele ELi ühtses põllumajandus- ja maaelu poliitikas. Ta tegi ettepaneku Euroopa Parlamendi teise koja moodustamiseks rahvusparlamentide baasil, mis pidi suurendama rahvusriikide valitud esindajate rolli Euroopa juhtimises. Kuid kõik tema ettepanekud põrkusid vähemalt prantslaste kindlale vastuseisule. Tony Blair lubas brittidele referendumit ELi põhiseaduse lepingu küsimuses. Kuid seda polnudki enam mõtet korraldada, sest leping kukkus läbi juba referendumitel Prantsusmaal ja Hollandis 2005. aastal.
David Cameroni ülesanne pole nüüd kergem, et mitte öelda – tema missioon on peaaegu võimatu. Ühelt poolt on ta lubanud panna rahvahääletusele küsimuse Suurbritannia jäämisest Euroopa Liitu, kuid teiselt poolt lubanud muuta Euroopa Liitu ja selle suhteid Suurbritanniaga määral, mis võimaldaks brittidel hääletada ELi jäämise poolt. Briti peaminister on sõnastanud oma ettepanekuid ja põhjendanud neid teiste ELi liikmesriikide ja EL institutsioonide juhtidele juba mitu aastat.
Ettepanekute aluseks on tema nn Euroopa kõne 2013. aasta jaanuaris, milles ta põhjendas ELi uue koostöömudeli kujundamise vajadust, mis tagaks ELi senisest demokraatlikuma juhtimise ja suurema legitiimsuse ning Euroopa majanduse konkurentsivõime tõusu turumajanduslike reformide abil. Kõnele heideti ette konkreetsete ettepanekute vähesust.
Eelmise aasta 15. novembri kirjaga esitas Briti valitsus Euroopa Nõukogule kuus peamist ettepanekut, mida olid eelnevalt väga põhjalikult kaalutud, et leida liikmesriikidelt neile võimalikult laialdast tuge.
Kõigepealt sooviti muuta ELi migratsioonipoliitikat selliselt, et lõppeks ebaseaduslik „heaoluturism“ rikkamatesse liikmesriikidesse, väheneksid pagulastele antavad esmased toetused ja pikeneks immigrantidele kehtestatud aeg juurdepääsuks riikide sotsiaalsete tagatiste süsteemidele.
Teiseks taotleti vähendada ELi seadusandluse mahtu ja anda mõne valdkonna üle otsustamine tagasi rahvusriikide parlamentidele. Pakuti seadusloome osalist tagasitoomist mitte ainult Londonisse ja teistesse ELi pealinnadesse, vaid šotlaste survel ka Londonist Edinburghi ehk rahvale lähemale lähimuspõhimõttel.
Kolmandaks sooviti anda tugev tõuge ühtse turu edasiarendamiseks uutes valdkondades, nagu mitmed teenused, digitehnoloogia ja energeetika.
Neljandaks taheti täiendavaid erandeid ELi seadusandluse suhtes ehk loobuda osalemisest üha tihedama liidu loomisel ning mõnede tegevuskavade rakendamisel, mis kahjustavad Suurbritanniat.
Viiendaks sooviti anda rahvusparlamentidele suuremaid õigusi ELi õigusaktide blokeerimiseks, juhul kui need on vastuolus rahvusriikide huvidega.
Kuues soov sisaldas taotlust, et eurotsooni liikmesriigid ja Euroopa Keskpank ei võtaks vastu otsuseid, mis otseselt kahjustavad eurotsooni mittekuuluvate ELi riikide majanduse ja rahanduse huve, eelkõige Londoni panganduskeskust.
David Cameron tutvustas neid ettepanekuid ja soovis saada toetust kõigepealt Saksamaal ja Ungaris, seejärel Poolas, Slovakkias ja teistes riikides, kus võimul on talle lähedaste vaadetega poliitikud. Nende ettepanekute põhjal koostas ELi (Ministrite) Nõukogu president Donald Tusk 2. veebruariks ELi Ülemkogu 18. ja 19. veebruari 2016 istungi 16-leheküljelise neljaosalise otsuse projekti. Seda dokumenti hakkasid juba 5. veebruaril Brüsselis arutama kõigi liikmesriikide suursaadikud ja valitsuste nõunikud.
Kõige elavamat arutamist ja rohkeid eriarvamusi põhjustas migratsioonipiduri ettepanek, mille kohaselt lõpetatakse järk-järgult seitsme aasta jooksul neljaks aastaks ka ELi riikidest Suurbritanniasse saabunud migrantidele mitmesuguste sotsiaalsete toetuste maksmine. Cameron pakkus migratsioonikriisi ületamiseks kogu Euroopale põhimõtet, et õigus sotsiaalsetele tagatistele on tulevikus vaid eelnevalt sotsiaalfondidesse panustanud migrantidel. Sotsiaaltoetuste maksmise piiramise vastu tõid mitmed Ida-Euroopa riigid diskrimineerimise argumendi, kuid vastuargumendiks seadsid Lääne-Euroopa riigid iga ELi liikmesriigi õiguse ise kujundada oma tööturgu ja eelarvet, sest sotsiaalsed tagatised lähtuvad niikuinii iga liikmesriigi riigieelarvest, mitte aga ELi eelarvest.
18.-19. veebruarini Brüsselis toimunud ELi Ülemkogul, mida juhtisid hollandlased, arutati lisaks Ühendkuningriigi ettepanekutele ka ELi uut migratsioonipoliitikat. Kuivõrd mõlemad küsimused olid eelnevalt piisavalt põhjalikult ette valmistatud ning hollandlased olid nendes küsimustes brittide mõttekaaslased, siis uusi teemasid Ülemkogul enam ei tõstatatud ning otsused võeti eelnevalt saavutatud kompromissidele tuginedes isegi üllatavalt üksmeelselt ja kiiresti vastu vaatamata sellele, et Ülemkogul kavandatud briti hommikusöögi asemel sai kokkuleppe saavutamist tähistama briti õhtusöök, kus Cameron sai BBC vahendusel kõneleda otse kogu maailmale oma edusammudest.
Ülemkogu otsused ei tähenda mitte ainult brittide soovidele järeleandmist, vaid teevad lõpu ka Angela Merkeli avatud uste migratsioonipoliitikale, mille suhtes on viimasel ajal tekkinud suur vastuseis isegi Saksamaal endal. Brittide ja sakslaste seisukohtade lähenemine võib lõpuks anda tõuke kiiremaks ja efektiivseks edasiminekuks paljudes Euroopa Liidu jaoks üliolulistes valdkondades.
Kuid ELi ja Suurbritannia kokkulepe Ülemkogus ei too kaasa mitte ainult brittide eristaatuse süvenemise ELis, vaid ka mitmekiiruselise Euroopa koostöö mudeli olulise laienemise. Sellest on andnud märku nii 9. veebruaril Roomas toimunud mitteformaalne Euroopa Ühenduste kuue asutajariigi (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi) välisministrite kohtumine, kus kinnitati jätkuvat soovi liikuda edasi tihedama riikidevahelise integratsiooni suunas, kui ka sellele järgnenud Visegrádi riikide Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari peaministrite koosolek, kus kutsuti ka teisi ELi Ida-Euroopa riike koostööle sarnaste huvide kaitseks, eriti migratsioonipoliitikas.
Nüüd on David Cameron vähemalt mõneks ajaks tõusnud Angela Merkeli kõrvale kui oluline Euroopa poliitika mõjutaja. Briti peaministri jõuliste väljaütlemiste ja kainelt arvestatud edu taga on ilmsed faktid, et Suurbritanniast on kujunenud Euroopa kõige tugevama ja moodsama armeega ning Saksamaa järel teise majandusvõimuga riik Euroopas. Seal on suudetud arendada kõrgtehnoloogilist tööstust, konkurentsivõimelist teenindussektorit (eriti pangandust) ning maailma ühte suurimat loomemajandust. Suurbritannia on suhteliselt edukalt ületanud viimase globaalse majanduskriisi ning rahvastik on viimastel aastakümnetel kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa suurriigis.
David Cameroni positsioone mandri-Euroopa mõjutamisel ja muutmisel on aga nõrgestanud sisepoliitiline olukord Suurbritannias, eelkõige Šotimaal. Valitsev Šotimaa Rahvuspartei taotleb hoopis sõltumatust Londonist ning samas jäämist Euroopa Liitu, lubades panna küsimuse Šotimaa jäämisest Suurbritannia koosseisu uuesti rahvahääletusele, kui briti valijate enamus otsustaks EList lahkumise poolt. Kindlasti ei soovi konservatiivide valitsus minna ajalukku Suurbritannia lõhestajana.
Mõistagi on mandri-Euroopa ja eriti Balti riikide julgeoleku huvides, et Suurbritannia jääks Euroopa Liitu, kuigi Euroopa julgeoleku tagab ikka eelkõige NATO. On väidetud, et Eesti peaks toetama Šotimaad nende püüdlustes hoida Ühendkuningriik Euroopa Liidus2. Raske on ette kujutada, milles see toetus võiks seisneda. Usun pigem, et Eesti võiks aktiivselt toetada Suurbritannia ettepanekuid ELi juhtimise reformimisel ja majanduse moderniseerimisel. Eesti huvides on, et David Cameronil õnnestuks kujuneda reformide eestvedajaks Euroopa Liidus ja ta suudaks paremini veenda briti valijaid hääletama referendumil ELi jäämise poolt. Šotlaste püüdlustel hoida Suurbritanniat ELis on ilmselt väike mõju võrreldes sellega, mida saavad selleks kaudselt teha sakslased, prantslased ja Euroopa Komisjon, ehk siis eelkõige Angela Merkel, François Hollande ja Jean-Claude Junker.
Kahjuks on paljud Euroopa ja ka Eesti poliitikud, ametnikud ja ajakirjanikud korduvalt avaldanud arvamusi, et britid pidurdavad Euroopa koostöö süvenemist ning seavad ohtu kogu Euroopa koostöö projekti edukuse. Pigem annab see suhtumine märku sallimatusest demokraatlike debattide ja valitsemispõhimõtete, avatud turumajanduse ja ELi juhtimise reformimise suhtes.
Kujunenud olukorda võiks hoopis käsitleda kui Euroopa Liidu uut võimalust ja lootust. David Cameroni valitsus võitis keerukates majanduskriisi oludes valijate kindla enamuse toetuse. Suurbritannia võiks kujuneda Euroopa julgeoleku tugevdamise ja koos Saksamaaga ka majanduse ümberkorraldamise lipulaevaks. Mitte juhuslikult ei hakanud Läänemeres hiljuti patrullima just sõjalaevad Suurbritanniast, mis on ühtlasi USA peamine partner NATOs. Euroopa Liidu poliitikas võiks aga kujuneda uus Berliini-Londoni telg, mis peataks Euroopa koostööd murendava võimu koondumise Brüsselisse ning kujundaks uued senisest demokraatlikumad ja efektiivsemad koostöö institutsioonid ning poliitikad.
Rootsi endine peaminister Carl Bildt ennustas teleintervjuus CNNile, et David Cameroni selge võit valimistel ei jäta mõju avaldamata kogu Euroopa arengutele. Selle esimeseks ilminguks võis pidada Taanis toimunud referendumit 3. detsembril 2015, mil taanlased ütlesid veel kord ei ühinemisele ELi õigus- ja sisepoliitikaga ehk selles valdkonnas ELi integratsiooni süvenemisele. ELi institutsioonide ja ka mitmete teiste liikmesriikide juhid on hakanud tõsiselt mõtlema sellele, kuidas vähendada Brüsseli sekkumist rahvusriikide majandus-, eelarve- ja teistesse poliitikatesse ning samas vältida ELi lagunemist, mille Suurbritannia võimalik lahkumine võib kahtlemata tekitada. Siin peitub ka põhjus, miks ELi liikmesriikide juhid olid lõpuks nõus peaaegu kõigi David Cameroni ettepanekutega, sest uskusid, et vaid uute sildade ehitamine loob eeldused Suurbritannia jäämiseks ühendusse ja väldib lahkumisest tekkida võivat doominoefekti.
Mitte juhuslikult ei pidanud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker oma tööleasumise programmkõnes üheks oma kõige tähtsamaks ülesandeks Suurbritannia hoidmist ELis ning osalenud Donald Tuski kõrval kõigis olulisemates Ülemkogul kokkuleppe saavutamise episoodides. Juncker mõistab suurepäraselt ka seda, et paljude ELi riikide majandus vajab põhjalikke reforme ning ilma Suurbritannia toeta need ei käivitu.
Ülemkogu otsused peab veel heaks kiitma ka Euroopa Parlament. Kuid erilisi takistusi sealt ilmselt ei tule, sest David Cameron on sel eesmärgil juba kohtunud parlamendi presidendi Martin Schulzi ja teiste mõjukate poliitikutega. Lahtiseks jääb ilmselt vaid küsimus, kas Briti erikohtlemine ja David Cameroni pakutud reformid leiavad kunagi kajastamist ka ELi alusdokumentides, et neil oleks suuremat õiguslikku jõudu, või neist saavad vaid ajutised probleemide ületamise meetmed.

Brexit-referendum

David Cameron peab hakkama ellu viima oma lubadusi valijatele ja ELi institutsioonide saavutatud kokkuleppeid. Suubritannia uus eristaatus ELis jõustub vaid tingimusel, kui referendum toetab liitu jäämist. Peaminister püüab mitte aega kaotada, kavandades rahvahääletuse korraldada lubatust isegi varem ning juhtida ise Suurbritannia „In“- („Sees“, ELi jäämise) kampaaniat. Vahetult peale Ülemkogu nn Brexiti vältimise kokkulepet 19. veebruaril kutsus Cameron oma valitsuse järgmisel päeval erakorraliseks koosolekuks kokku, et arutada edasisi samme. Kui The Guardiani andmetel kavandati veel paar kuud tagasi, et Briti Parlament võtab vastu seaduseelnõu referendumi korraldamiseks 2016. aasta juunis ning määrab referendumi ajaks hiljemalt septembri 2016, siis nüüd tahab valitsus referendumi korraldamist juba 23. juunil. Ilmselt kardetakse ohtu, et mida kaugemale jääb referendum edukast Ülemkogust ja mida rohkem hakkavad uuesti ilmnema migratsiooni- ja majanduskriisi taaspuhkemise probleemid Euroopas, seda keerulisem on „In“-pooldajatel referendumit võita.
Paljud analüütikud arvavad, et David Cameroni raskemad lahingud oma oponentide ja valijatega seisavad alles ees. Tuleb arvestada, et „Out“- („Välja“) kampaania on praegu ilmselt tugevam kui eelmise referendumi ajal, sest seda toetab isegi suur osa Briti valitsusliikmetest (kuus ministrit) ja Londoni populaarne linnapea Boris Johnson, mitmed mõjukad äriringkonnad ja paljud meediakanalid. Näiteks Business for Britain hästi organiseerunud survegrupp on juba avaldanud mahuka ja põhjaliku raamatu „Muutus või lahkumine: Kuidas Suurbritannia suurendab mõjujõudu ja rikastub väljaspool mittereformitud Euroopa Liitu“. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei on kutsunud ellu uue parteideülese euroskeptikute virtuaalse koostöövõrgustiku Leave.EU, kasutades loosungit „Love Europe, leave the EU“ („Armastad Euroopat, lahku Euroopa Liidust“). Võitlus valijate häälte eest referendumil algas mõlemalt poolt vägagi emotsionaalselt koos erisuunaliste hirmutamistega. Loodetavasti debati arenedes jõutakse rohkem kaalutud argumentideni ning leitakse, et otsus ühele või teisele poole ei too selleks hästi valmistudes kaasa ületamatud probleeme sarnaselt Norra ja Šveitsi kuulumisega Euroopa edukamate riikide hulka sõltumata nende staatusest ELi suhtes.
Margaret Thatcheri kaua aega patroneeritud mõttegrupi The Bruges regulaarsetel konverentsidel arutatakse mitte ainult Suurbritannia EList lahkumise mehhanismi üle, vaid analüüsitakse ka selle konkreetseid rahalisi kasusid ja kahjusid, koostatakse tõsimeeli nimekirju ELi seadusandlikest aktidest, mida on vaja peale lahkumist tühistada, ning kavandatakse valitsusse reformiministri ametikohta uue, EList sõltumatu seadusandluse väljatöötamiseks, sealhulgas näiteks kahepoolse vabakaubanduslepingu sõlmimiseks USAga, mille suhtes mitmed teised ELi liikmed on tõrksad.
Korduvalt olen kogenud Londonis ja mujal Inglismaal toimunud üritustel, et paljud Briti poliitikud, aga eelkõige valijad on ootamatult omakasupüüdlikud ja pragmaatilised. Neid eriti ei huvita jutt Euroopa ühistest väärtustest ja solidaarsusest. Nad ei usu ELi ja teiste riikide juhtide jutte, et Suurbritannia lahkumisest kaotavad kõik. Vastupidi, paljud britid isegi arvavad, et sõbralik lahutus oleks kõigi huvides. Mandri-Euroopa saaks lahti tõrksast pidurist koostöö süvendamisel ning saareriik tagasi oma ihaldatud suveräänsuse ja vabamad käed majanduses. Võib-olla isegi enamiku briti euroskeptikute jaoks küsis Cameron ELi liikmesriikidelt ja Brüsselilt liiga vähe ning sai vaid kosmeetilisi kohendusi ELi toimimises, mida ei saa nimetada reformiks. Euroopa Liidu ajast ja arust vana juhtimismudel ja mitmed poliitikad vajavad kaasajastamiseks palju põhjalikumaid muutusi, kui võimaldab viimatine kokkulepe.
Valijate meelsuse kujundamisel enne referendumit võib määravaks saada mõni konkreetne analüüs, mis näitab, millist kasu või kahju saab iga hääletaja sellest, kui Suurbritannia saab endale rohkem õigusi ise otsustada riigis kehtiva seadusandluse üle, ei pea enam maksma suurt ELi liikmemaksu, kuid kaotab suure osa Euroopa turust ja investeeringutest. Siinkohal ei hakka ma käsitlema Suurbritannia ELi kuulumise tulude ja kulude praegust bilanssi ning EList võimaliku lahkumise mõju julgeolekule, tööturule, rahandusele ja majandusele tervikuna. Need oleksid eraldi artiklite teemaks. Kasvõi ainult kaubanduses mõjutaks see kaubandusrežiimi rohkem kui 50 riigiga või Briti naela kurssi, mis juba referendumi kampaania esimesest päevast alates hakkas rohkem kõikuma.
Mitte vähem tähtsaks ei saa pidada ühe või teise poole kampaaniat või isegi selle mõnda õnnestunud või ka ebaõnnestunud elementi, sest referendumite ajalugu ELi küsimustes on näidanud, et tulemused pole enamasti ennustatavad. Sageli on juhtunud, et rahvas hääletab võimul oleva erakonna või selle juhi kampaaniale vastupidiselt. Suvisel pööripäeval võib väga paljudel brittidel tekkida kiusatus pöörduda ära juba piisavalt kaua võimul oleva David Cameroni toetamisest.

Mis saab edasi?

Kui rahvahääletuse tulemusena jääb Suurbritannia siiski ELi liikmesriigiks, võib suureneda tema osatähtsus ELi poliitikate kujundamisel. Suurbritanniast võib saada riik, mis kujuneb eestkõnelejaks Euroopa riikide konkurentsivõime tõstmisel, protektsionismi ja bürokraatia vähendamisel ning koostöö arendamisel Ameerika Ühendriikidega. Suurbritannia hakkab jätkuvalt taotlema Euroopa Komisjoni, Parlamendi ja Kohtu mõjuvõimu vähendamist, jättes need alles vaid valdkondades, kus koostöö on tõepoolest kõigi partnerite arvates vajalik või kasulik, ning pakub aktiivselt ettepanekuid ELi eelarvepoliitika ja mitmete teiste poliitikate reformimiseks.
Kui aga valijate enamus peab David Cameroni poolt Brüsselis kokku lepitud eristaatust ikka ebapiisavaks ning „In“-kampaania jääb nõrgaks, siis pole välistatud referendumi negatiivne tulemus, David Cameroni erruminek ning läbirääkimiste alustamine Suurbritannia lahkumiseks EList. See võib kesta mitu aastat. Lisaks veel vastavad ratifitseerimistoimingud. Ka Brexiti poliitiline ja majanduslik tähendus Euroopale ja kogu maailmale oleks kahtlemata eraldi põhjalikumat käsitlemist vääriv suur teema, kuid kindlasti tooks see kaasa Suurbritannia kaubavahetuse vähenemise ELi liikmesriikide ja eriti Iirimaaga, liikumis- ja tööpiirangud ELi kodanike suhtes ning tagasilööke mitmetele majandusharudele nii saareriikides kui ka Euroopa mandril. Samas tihendaks Suurbritannia veelgi koostööd USA, Kanada, Austraalia, Hiina, India ja teiste ülemeremaadega. Viimastel aastatel ongi juba USA otseinvesteeringud Suurbritannia majandusse olnud suuremad kui kõikidesse teistesse ELi liikmesriikidesse kokku. Briti valijate otsus EList lahkumiseks tekitaks kahtlemata probleeme ka rahuprotsessile Põhja-Iirimaal ning soodustaks Ühendkuningriigi lagunemist.
Suurbritanniast võib saada Väike-Inglismaa ja Šotimaa. Euroopa Liit kaotaks aga oma tähtsust maailma majanduses ja poliitikas veelgi ning võib aja jooksul teiseneda ida-lääne või põhja-lõuna suunalisteks regionaalseteks ühendusteks. Kuid pole ka välistatud, et just Suurbritannia lahkumine käivitab otsustavalt ELi reformid praeguste juhtidega võimaliku uuesti föderaliseerumise ja Euroopa liitriigistumise suunas.
Kuna Eestist saab ELi eesistujariik 2018. aasta esimesel poolel ning seniste kavade järgi koostöös Suurbritannia ja Bulgaariaga, siis võiks ka Eesti hakata tõsisemalt mõtlema uutele visioonidele Euroopa tulevikust ning koostada pärast referendumit koos partneritega vastavad ettepanekud, mida 2018. aastal saaks esitada Tallinna hartana, nagu Siim Kallas ja Reformierakond on pakkunud.
Artikli kirjutamisel on kasutatud euobserver.com/institutional/political’i jaanuari ja veebruari 2016 uudised.
______
1 Britain and Europe. Special Report – The Economist, October 17th 2015.
2 Heidi Mõttus, Šotimaa Briti euroreferendumi keerises – Diplomaatia, september 2015.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar