Balti ajalugu Vene vaatevinklist

Eelmise aasta silmapaistvaimaks saavutuseks “riikliku ajaloouurimise” alal oli A. B. Širokoradi raamat Soome-Vene suhetest 20. sajandil. Seal kirjeldatakse värvikalt, kuidas väike, kuid tige Soome läinud aastasajal kogunisti kolm korda rahuarmastavale Venemaale kallale tungis. Nüüd on siis järg jõudnud Baltimaade kätte.

Parim sellekohane näide on Eestigi raamatupoodide lettidele jõudnud Mihhail Krõssini üllitis “Pribaltiiski fašizm”. Ühelt poolt ei peakski vahest sellele tähelepanu pöörama. Seltsimees Krõssini eksimused ajaloolise tõe vastu on sedavõrd väljapaistvad, et jõudsid isegi “Ärapanijasse”. Nimelt väidab Krõssin oma raamatus, et Karl Vaino asemel asus 1988. aastal EKP etteotsa tema poeg Väljas Vaino. Samalaadseid totrusi leidub raamatus hulgaliselt. Poleks siiski ka õige Krõssini teos tähelepanuta jätta. Esiteks esindab see puhtaimal kujul Kremli “ajaloolastest vabastatud” vaadet Balti ajaloole ning teiseks on just see trükis saamas aluseks Balti riikides väidetavalt lehvivat fašismi pajatavatele dokumentaalfilmidele.

Krõssini hinnangul on võimatu rääkida mingist okupatsioonist, kõik toimunud Balti rahvaste vaba tahteavalduse korras ning juriidiliselt täiesti korrektselt. Ühesõnaga JOKK.

Raevuka sissejuhatusega algava raamatu esimene osa on pühendatud Balti natsionalismi sünnile, mis autori kinnituse kohaselt juhtus Esimese maailmasõja ajal, kui Balti riikidesse tungisid keiserliku Saksamaa väed. Just need panid aluse iseseisvate riikide tekkele Baltikumis, kuigi vastu tahtmist on autor sunnitud tunnistama, et sakslased sattusid Balti rahvastega viimaste iseseisvuspüüete pärast ka vastuollu. Kokkuvõttes kandis Balti riikide iseseisvuspüüdeid Krõssini arvates siiski vaid valitsevate kihtide vastumeelsus nõukogude süsteemi ja kommunistliku Venemaa vastu, mis autori kinnituse kohaselt oli ainus tõeliselt rahumeelne ning ekspansionistlike kavatsusteta riik maailmas. Iseseisvusperiood oli Krõssini arvates Balti riikidele täielik läbikukkumine. Koostöö asemel Nõukogudemaaga müüdi end maha Lääne imperialistidele. Erilise tähelepanuga jälgib autor “natsismiilminguid” Balti riikides, jõudes järeldusele, et tegemist oli fašistlike riikidega. Eestis asutatud tööpõlgurite laagrid kuulutab autor otseselt natslike koonduslaagrite eelkäijaks. Samal ajal Venemaal käivitatud terrorist autor loomulikult juttu ei tee – Nõukogude Liidus oli kõik hästi.

Sellistel ebaõnnestunud riiklikel moodustustel ei saanud Krõssini meelest loomulikult olla mingit tulevikku. Küsimus polnud mitte selles, kas neil õnnestunuks Teise maailmasõja käigus oma iseseisvus säilitada, vaid üksnes selles, kas loovutada see Saksamaale või Nõukogude Liidule. Seetõttu olevat võimatu ka rääkida mingist okupatsioonist, kõik toimunud Balti rahvaste vaba tahteavalduse korras ning juriidiliselt täiesti korrektselt. Ühesõnaga JOKK. Balti riikide ülemkihid üritasid sellele loomulikult vastu astuda, kuid tänu Stalini osavale poliitikale see neil ei õnnestunud. Eesti üritanud 1939. aasta septembris valmistuda küll Venemaa ründamiseks, mis sundis Punaarmeed käivitama vastumeetmeid, kuid kokkuvõttes arenes kõik rahulikult. Rahvas võttis Punaarmeed vastu vabastajatena, 1940. aastal avaldati aga täiesti vabatahtlikult soovi astuda NSV Liidu koosseisu. Nõukogude võimu saabumine tõi kaasa kiire majandusliku ja sotsiaalse arengu, rahvas oli õnnelik ja rahul.

Paraku jätkus ka rahulolematuid, kes tegid koostööd fašistidega. Nende vastu võitlesid edukalt nõukogude julgeolekuorganid, kes tegutsesid väga humaanselt. Krõssin läheb siin otseste võltsinguteni, üritades näidata, et Nõukogude repressioonide all kannatas võrreldamatult vähem inimesi kui hiljem hitlerliku okupatsiooni all. Suur osa raamatust ongi pühendatud “Balti natsionalistide koostööle hitlerlike röövvallutajatega”, mida kujutatakse kõige mustemates värvides. Krõssin tugineb siin peaasjalikult Nõukogude propagandamaterjalidele, vürtsitades neid andmetega paarist lääne ajalooraamatust. Mingit Saksa-vastast vastupanuliikumist Krõssini arvates Balti riikides loomulikult ei eksisteerinud.

Seejärel asub Krõssin paljastama sõjajärgset vastupanuliikumist, üritades tõestada, et see oli puhtakujuliselt organiseeritud hitlerliku Saksamaa eriteenistuste poolt. Saksamaa purustamise järel astusid hitlerlikud mõrvarid aga lääneriikide teenistusse. Möödaminnes käsitleb Krõssin ka nõukogude aega Baltikumis, mil tema kirjelduse kohaselt Balti riigid kuulusid privilegeeritud seisundisse, omades isegi õigust NSV Liidust välja astuda. Balti riikidesse tehti tohutult investeeringud, mille abi saavutati kõrge elatustase. Kõik see kadus NSV Liidu lagunemisega, millele raamatus samuti tähelepanu pööratakse. Viimases peatükis kirjeldab Krõssin, kuidas Balti riikides diskrimineeritakse vähemusi, õhutatakse fašismi ning valmistutakse sõjaks Venemaa vastu. Järgmiseks sihtmärgiks peaks Krõssini kinnituse kohaselt saama Kaliningradi oblast, mida tahetakse Venemaast eraldada. Raamat lõpeb otsese üleskutsega fašismile Baltikumis lõpp teha. Milliseid meetodeid autor selleks soovitab, ta ei maini, kuid vaevalt erineksid need omal ajal kasutatust.

Krõssin väidab oma raamatus, et Karl Vaino asemel asus 1988. aastal EKP etteotsa tema poeg Väljas Vaino.

Selles kõiges pole tegelikult ju midagi uut. Samasugust jama oleme pidanud pikalt kuulama. Huvitavam on analüüsida seda, millest raamatus on meeleheitlikult üritatud mööda minna. Nii äratab näiteks tähelepanu, et Krõssin ignoreerib täielikult Nõukogude okupatsioonile osutatud vastupanu. See on igati loogiline, sest kuidas sai nõukogude võimu piiritult armastav rahvas sellele vastu astuda. Seetõttu ei kirjutata raamatus ei Vabadussõjast, 1940. aasta vastaskandidaatide kampaaniast, Eesti diplomaatide tegevusest läänes ega lääneriikide mittetunnustuspoliitikast, lääneriikidele orienteeritud vastupanuliikumisest, eestlastest Soome armees. Saksa mundris võidelnud leedulaste, lätlaste ja eestlaste juures jäetakse peaaegu täielikult puudutamata nende rindetegevus, näiteks ei mainita lahinguid Narva all ja Sinimägedes ning eestlaste osa Punaarmee pealetungi peatamises. Eestlaste osavõtt võitlusest Punaarmee vastu näib ka Krõssini meelest olevat ohtlik näide nende hoiakust nõukogude võimu suhtes, seetõttu on targem seda ignoreerida. Sellel taustal on loogiline, et Otto Tiefi valitsuse, kokkupõrked Tallinnas eestlaste ja sakslaste vahel ning sinimustvalge lipu Toompeal vaikib Krõssin täielikult maha. Mööda minnakse ka sõjajärgse relvastatud vastupanuliikumise iseloomust ning ulatusest, rääkimata Eesti teisitimõtlejatest ning avalikust vastupanuliikumisest. See ei sobi autori skeemi ning seetõttu sellest ka ei räägita. Samuti ei sobi sinna Balti riikides pärast iseseisvuse taastamist saavutatud edu, mida üritatakse samuti maha vaikida.

Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et just need on teemad, millest meil tuleks senisest rohkem rääkida. Võitlus kommunismi vastu on parim tõestus meie soovi kohta, elada vabana. Seetõttu võib loota, et välisministeeriumi ette Islandi väljakule Eesti reservohvitseride algatusel kavandatud vastupanuliikumise monument saab võimalikult kiirelt unistusest tegelikkuseks.