Veretu lagunemise müüt

Detsembris möödub 20 aastat N Liidu lõplikust lagunemisest, mis ei toimunud nii vägivallatult kui üldiselt arvatakse.

Kakskümmend aastat tagasi kohtusid Belovežje ürgmetsas Valgevenes kolm meest: Vene president Boris Jeltsin, Ukraina president Leonid Kravtšuk ning Valgevene ülemnõukogu esimees (ehk toonases mõistes presidendi ekvivalent) Stanislav Šuškevitš.

Minski lähistel paiknenud nõukogude valitsusdaatšas 8. detsembril toimunud kohtumise oli kokku kutsunud Jeltsin. Alates suvisest augustiputšist oli Nõukogude Liit sisuliselt vegeteerinud koomalaadses seisundis. Nõukogude Liidu esimene president Mihhail Gorbatšov oli aga viimastel kuudel pingutanud selle nimel, et hingevaakuvat üliriiki mingilgi kujul elavate kirjas hoida. Tema eestvõttel töötati välja uue liidulepingu projekt – sisuliselt Nõukogude Liidu reformimise kava – , mille kohaselt Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL) oleks asendunud Suveräänsete Riikide Liiduga (SRL), säilinud oleksid küll ühine majandusruum ja relvajõud, kuid muus oleksid liiduvabariigid olnud Moskva kontrollist suhteliselt priid.

Gorbatšov ise oli valmis presidendiameti isegi Jeltsinile loovutama, kui viimane oleks vaid nõustunud NSVL-i reformitud kujul säilitama. Kuid Jeltsin oli kõigutamatu. 24. novembril lükkas ta uuendatud liidulepingu versiooni ametlikult tagasi. Nõukogude Liit oli juriidiliselt küll veel olemas, kuid selle ametlik president oli sama hästi kui reaalse võimuta.

Nädala pärast, 1. detsembril, hääletasid ukrainlased referendumil iseseisvuse poolt. Sellega oli asi sisuliselt otsustatud, sest ilma Ukraina osaluseta muutus ka Nõukogude Liidule mingi uue kuju andmine mõttetuks. Nüüd jäi teha veel ainult „paberitöö“ ning NSVL ka juriidiliselt surnuks tunnistada. Selleks oligi Jeltsin Belovežje kohtumise kokku kukkunud.

Minski-lähedases daatšas Venemaa, Ukraina ja Valgevene esindajate allakirjutatud lepped deklareerisid kahte asja.

Esiteks: ülalpool mainitud kolm riiki moodustavad uue organisatsiooni – Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). See oli oma sisult võrreldes Gorbatšovi väljatöötatud kavandiga veel tunduvalt lõdvem, osalisriike pea mitte millekski kohustav või milleski piirav formatsioon. Ülejäänud liiduvabariigid on soovi korral teretulnud SRÜga ühinema.

Balti kett ja laulev revolutsioon kukutavad hambuni relvastatud kurjuse impeeriumi – see on mõjuvõimas, meeli ja mõistust ahvatlev ning mäletamist mõjutav sümbol.

Teiseks: NSVL kui „rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline realiteet“ on oma eksistenti lõpetanud.

Neli päeva hiljem ratifitseeris lepped Vene ülemnõukogu ning tühistas samas 1922. aastast pärineva Nõukogude Liidu asutamislepingu.

Samal ajal, kui läänemaailm tähistas 25. detsembril 1991 esimest jõulupüha, esines Gorbatšov lihtsa ja lühikese telepöördumisega nende poole, keda veel ametlikult nimetati Nõukogude kodanikeks. Ta teatas, et astub tagasi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt. Ning et Nõukogude Liit lõpetab oma eksistentsi 31. detsembri südaööl.

Nii ka sündis.

Kui palju on palju?

Belovežje lepped ja nendest tulenenud Nõukogude Liidu kiire ja valutu juriidiline surm oli kindlasti üks põhjus, miks kommunistliku hiidriigi lagunemist käsitletakse valdavalt ja enamasti kui rahumeelset või pea veretut protsessi.

Teine sellise arusaama teket mõjutanud asjaolu oli ilmsesti 1991. aasta augustiputš. KGB juhitud ja Nõukogude armee soomuskolonnide toetatud riigipöördekatse kukkus läbi suuresti tänu relvastamata, rahumeelsete meeleavaldajate otsusekindlusele Moskva tänavail. Putšikatse käigus hukkus Moskvas vaid kolm inimest ning needki inimohvrid olid pigem pooljuhuslikud.

Kolmandaks on tõenäoliselt oma psühholoogilise jälje ajalooteadvusele jätnud Nõukogude mõjusfääri ootamatu, kiire ja veretu kokkukukkumine Ida-Euroopas ning Balti riikide rahumeelne, minimaalsete ohvritega kulgenud võitlus iseseisvuse taastamise eest. Balti kett ja laulev revolutsioon kukutavad hambuni relvastatud kurjuse impeeriumi – see on mõjuvõimas, meeli ja mõistust ahvatlev ning mäletamist mõjutav sümbol.

Ning neljandaks toimusid pogrommid, kodusõjad, etnilised puhastused valdavalt Nõukogude Liidu äärealadel ning rahvusvahelise üldsuse ja NSVLi enese avalikkuse tähelepanu fookus nihkus 1980ndate aastate lõpust alates üha enam kõrgpoliitilises sfääris toimuvatele tormilistele muutustele – Berliini müüri langemine, Nõukogude vägede lahkumine Ida-Euroopast, glasnost, perestroika, Balti küsimus, vabad valimised NSVLis jne.

Kui Nõukogude Liidu lagunemisprotsessiga seoses räägitakse vägivallast ja ohvritest, siis reeglina piirdutakse Vilniuse teletorni verise ründamisega 1991. aasta jaanuaris ning ehk ka aprillis 1989 Tbilisis toimunud massimõrvaga. Vilniuses tapsid Nõukogude dessantväelased ning eriüksused 14 teletorni kaitsjat, Tbilisis hukkus massimeeleavaldust rünnanud sõdurite käe läbi 20 inimest.

Tegelikkus oli aga hirmuäratavam… Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Eesti olid ainukesed piirkonnad, kus ei toimunud pogromme, massimõrvu, etnilisi puhastusi, Nõukogude armee või sisevägede inimohvritega lõppenud rünnakuid, väiksema või pikema kestvusega sõjalisi konflikte.

Nõukogude Liidu lagunemine oli verine protsess, mille käigus hukkus erinevat laadi relvakonfliktides või teistes vägivaldsetes kataklüsmides vähemalt 50 000 – 60 000 inimest ning sattus sõjapõgenikustaatusesse 1,4-1,6 miljonit inimest. Kui lugeda NSVLi lagunemisega kaasnevate konfliktide hulka ka esimene Tšetšeenia sõda ning kodusõda Tadžikistanis, siis need arvud mitmekordistuvad momentaalselt.

Kui läänemaailm tähistas 25. detsembril 1991 esimest jõulupüha, teatas Gorbatšov, et ta astub tagasi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt. Ning et Nõukogude Liit lõpetab oma eksistentsi 31. detsembri südaööl.

Ülalpoolsest võrsub kaks küsimust. Esiteks: kas need arvud annavad Nõukogude Liidu hiiglaslikke mõõtmeid silmas pidades alust nimetada lagunemisprotsessi vähemalt suhteliselt veretuks? Teiseks: kuhu ja kuidas tõmmata lagunemisprotsessiga otsesemalt või kaudsemalt seotud konfliktide ja rahutuste rajajoon?

Jugoslaavia lagunemissõdade kaheks kõige ohvriterohkemaks episoodiks olid Horvaatia iseseisvussõda (1991-1995) ning Bosnia sõda (1992-1995). Horvaatia sõja käigus hukkus mõlemal vaenupoolel kokku ligi 20 000 inimest. Bosnia sõja kõigi osapoolte ohvrite koondarvuks on ligikaudu 100 000 inimest.

Euroopas käsitleti mõlemat konflikti ühes kõigi nende tagajärgedega suurimate inimkannatuste kogumina pärast II maailmasõda. Sellises taustavalguses vaadelduna hakkab rahumeelse lagunemise kontseptsioon vägisi hõredana tunduma. Muidugi, kui inimelu väärtust ja kaalu pidada erinevaks sõltuvalt geograafilisest asukohast ja/või suhtest asukohamaa rahvaarvu, siis on teine lugu. Selline lähenemine avab aga väravad sügavalt küsitava moraalse ja eetilise väärtusega relativismi avenüüle.

Mida liigitada nö lagunemiskonfliktideks ja mida mitte? Ühest objektiivset vastust sellele küsimusele olla ei saa, kriteeriumid on paratamatult mõneti arbitraarsed ning avatud erinevatele tõlgendustele. Paljud Nõukogude Liidus 1980ndate aastate teisel poolel alanud relvakonfliktid ja toimunud veretööd olid etnilised- või rahvuskonfliktid, mille puhkemise eeltingimuseks oli Nõukogude režiimi keskselt kehtestatud ja jõuametkondade jõustatud kontrollimehhanismide nõrgenemine, erodeerumine ja lõpuks kadumine. Sellesse alakategooriasse võib liigitada näiteks Gruusia-Abhaasia, Gruusia-Osseetia ning Armeenia-Aserbaidžaani konfliktid.

Paljude konfliktide puhkemise eeldused olid loodud enne Nõukogude Liidu manalasse varisemist, täisjõul puhkesid nad „õide“ aga juba suveräänsete riikide ajastul. Sellesse kategooriasse võib liigitada näiteks Tšetšeenia sõja, mille ajendiks oli 1991. aasta sügisest pärinev Tšetšeenia iseseisvusdeklaratsioon – tehniliselt sarnane teiste samast perioodist pärinevate samalaadsete suveräänsussedastustega – millele vahepeal Vene Föderatsiooni kuju võtnud emamaa reaktsioon „konstitutsioonilise korra taastamiseks“ mõeldud sõjalise operatsiooni näol järgnes alles 1994. aasta sügis-talvel.

Sellesse konkreetsesse alakategooriasse võib liigitada veel näiteks Ingušeetia-Osseetia ja Moldova-Transnistria konfliktid. Mõlemad vallandusid täisjõus juba pärast NSVLi lõppu, mõlema juured ja puhkemiseeldused olid loodud veel Nõukogude riigi lõppemise eel. Ingušeetia-Osseetia konflikti puhul oli katalüsaatoriks Gruusia-Lõuna-Osseetia sõja eest üle piiri Venemaa koosseisu kuulunud Põhja-Osseetiasse tulvanud osseedi põgenike suur arv; Moldova-Transnistria puhul aga venekeelse ja Moskva-meelse Transnistria Chisinaule adresseeritud „iseseisvusdeklaratsioon“ aastast 1990.

Tadžikistanis 1992. aastal vallandunud kodusõja puhkemise taustaks oli aga juba 1980ndate aastate lõpust käärinud konflikt rahvuslik-islamistlikult meelestatud opositsiooni ning nõukogude nomenklatuurist koosneva valitseva eliidi vahel, mille üheks ilminguks olid ka relvastatud massirahutused Dušanbes 1990. aastal.

Miks nemad ja mitte meie?

Nõukogude Liidu lagunemisega seotud ohvriterohkemate konfliktide puhul joonistub välja tinglik vägivallakaar, mis algab Moldovast ning sirutub läbi Taga-Kaukaasia kuni Kesk-Aasia soppideni. Juhused ja asjaolude kokkulangevused mängivad iga konflikti tekkimisel teatavat rolli. Kuid on võimalik täheldada teatud seaduspärasid, mis – mõistagi – ei oma absoluudi rolli.

Poliitikateadlane Svante Cornell on välja toonud kogumi kümnest võimalikust faktorist ja eeldusest, mis võivad soodustada vägivaldsete etnopoliitiliste konfliktide puhkemist.

Suuremad erinevused, verisem minevik ning jõulised omamüüdid, stereotüübid ja demoniseerimine on ohtlik kokteil.

Cornelli visandatud tegurite kogumi esimene alagrupp seondub võimalikus konfliktisituatsioonis osalevate etniliste gruppide sisemise kohesiooni, kultuurierinevuste ja otsusekindlusega. Mida sügavamad on kultuurilised lõhed konfliktipoolte vahel, mida intensiivsem nende etniline-rahvuslik enesekäsitlus, mida teravamad ja verisemad on olnud konfliktid osapoolte vahel minevikus ja intensiivsemad ning laiema kõlapinnaga neid minevikukonflikte ümbritsevad müüdid – seda suurem on vägivaldse konflikti puhkemise tõenäosus. Suuremad erinevused, verisem minevik ning jõulised omamüüdid, stereotüübid ja demoniseerimine on ohtlik kokteil.

Mägi-Karabahhist alanud armeenia-aserbaidžaani konflikt on siinkohal näitlikustav. Sellel on sügavale ulatuvad ja vägivaldsed juured. Esimesed kokkupõrked toonases armeenlaste-aserbaidžaanide vahel toonases Vene impeeriumis toimusid aastatel 1894-1896; 1905. aastal vallandunud nn Tatari-Armeenia sõjas (aserbaidžaane nimetati Vene impeeriumis tatarlasteks) hävitati või rüüstati juba 158 aserbaidžaani ja 128 armeenia küla, hukkunute arv jäi vahemikku 3100-10 000 inimest.

Pärast bolševike võimuhaaramist Venemaal korraldasid punaste hulka kuulunud armeenia komissarid klassivõitluse sildi all 1918. aastal turgi sugu aserbaidžaanlaste vastu suunatud terrorikampaania. Taustaks: Ottomani impeeriumis toimunud armeenlaste genotsiidist oli toonaseks möödunud vaid kolm aastat…

Selles valguses pole imekspandav, kui kergesti aktiviseeris 1988. aastal Sumgaitis toimunud armeenlaste-vastane pogromm ja koos eelneva ning kaasnevaga Nõukogude võimu poolt „vaiba alla pühitud“ etnilise konflikti.

Vaenutegevuse puhkemist võimaldavate teguritena lähevad arvesse näiteks maastiku iseärasused (eriti mägine maastik ja metsad, mis kujutavad enesest soodsat operatsioonikeskkonda geriljaüksustele), demograafiline olukord (mida suurem on etnilise vähemuse osakaal rahvastikust, seda soodsamad tingimused konflikti puhkemiseks), rahvuskaaslaste või sugulasrahvaste olemasolu väljaspool konfliktipiirkonda (rahvuskaaslaste või hõimuvendade toetus soodustab konflikti teket) ning majanduslikud tegurid (etnilise vähemuse majanduslikult ebasoodsam olukord mõjub konflikte soodustavalt).

Katalüsaatoritena mõjub radikaalselt meelestatud liidrite esilekerkimine ja mõjulepääs ning välisallikast saabuv sõjaline, majanduslik ja/või poliitiline toetus.

Nii oli Gruusias puhkenud pikaajaliste (ja osalt tänini kestvate) relvakonfliktide puhkemisel oluline roll mängida Gruusia iseseisvusliikumise juhtkonda kuuluvalt üksikisikutel, neist ehk kaalukaim riigi esimeseks presidendiks valitud Nõukogude-aegsel dissidendil Zviad Gamsahhurdial. Ilma Gamsahhurdia karismaatilise, kuid raevukat ja vastanduvat natsionalismi külvava isikuta oleks Gruusia riikluse taasloomine läinud ehk veretumalt.

Gamsahhurdia mõju massidele oli sarnane rokkstaari omale, sedastab ajakirjanik ja poliitanalüütik Robert Kaplan nentides, et „pole paremat näidet Zviad Gamsahhurdia loost tõestamaks, et Shakespeare on poliitika mõistmisel parem teejuht, kui politoloogia”. Perekondlikust taustast võrsunud messianism, megalomaania ja küllastumatus olid Gamsahhurdia puhul võtmesõnadeks.

Iroonilisel moel puhastasid Gamsahhurdia tee võimule 9. aprillil 1989 Tbilisi kesklinnas 20 meeleavaldajat tapnud Nõukogude siseväed, kelle tegutsemine delegitimiseeris gruusia avalikkuses Nõukogude juhtkonna ning tugevdas radikaalsete rahvuslaste positsioone. 1989. aasta aprillimeeleavalduste ajendiks ei olnud aga protest kommunistliku võimu vastu ning esindusdemokraatia poolt, vaid Abhaasia eliidi kongressil vastu võetud nõue lahkuda Gruusia liiduvabariigi koosseisust.

Väljastpoolt saabuva poliitilise ja sõjalise toetuse olulist rolli konflikti tekkimisel ning püsimisel illustreerib aga Abhaasia rahvuslaste liidri Vladislav Ardzinba isik. Humanitaarist ajaloolane Ardzinba töötas enne apsuate rahvuslaste liikumise etteotsa asumist aastaid Moskvas Nõukogude orientalistikainstituudis Jevgeni Primakovi lähedase kolleegina. Hilisem Vene Föderatsiooni välis- ja peaminister Primakov oli ühtlasi kõrge KGB ohvitser, kellest sai esimene Vene välisluureteenistuste peadirektor (1991-1996). Primakovi kaudu loodud sidemed Nõukogude ja hiljem Vene eriteenistuste ning sõjaväeringkondadega osutusid Ardzinbale kriitilise tähtsusega elemendiks, millele Thbilisist lahkulöömisel tugineda – seda nii relvade, otsese sõjalise toetuse, rahastamise, kui väljaõppe kontekstis.

Rea veriste sündmuste puhul oli tegemist Nõukogude keskvõimu otsese sekkumisega.

Ning last but not least – juba eksisteeriva territoriaalse autonoomia olemasolu suurendab oluliselt konfliktide puhkemise tõenäosust.

Keskvõimu sekkumine

Rea veriste sündmuste puhul oli aga tegemist Nõukogude keskvõimu otsese sekkumisega.

Selles loetelus esimeseks võib pidada Kasahstani pealinnas Alma-Atas 1986. aasta detsembris puhkenud rahvuslike massimeeleavalduste mahasurumist, mille käigus võis kinnitamata andmeil hukkuda ligi 200 inimest. Seda episoodi kajastavad dokumendid lebavad ilmselt praegugi mõnes Moskva kinnises arhiivis, Nõukogude Liidu juhiks oli toona juba Mihhail Gorbatšov.

Kaks päeva pärast veresauna Thbilisis kommenteeris Gorbatšov toimunut Saksa sotsiaaldemokraatliku partei (SPD) toonasele juhtfiguurile Hans-Jochen Vogelile järgmiselt: „Te olete kuulnud sündmustest Gruusias. Seal oli tegemist Nõukogude Liidu kurikuulsate vaenlaste kogunemisega. Nad kuritarvitasid demokraatlikku protsessi, karjusid provokatiivseid loosungeid ning esinesid isegi üleskutsetega paigutada liiduvabariigi territooriumile NATO väed. Me pidime nende avantüristide suhtes võtma karmi hoiaku aj kaitsma perestroikat – meie revolutsiooni.“

1989. aasta 4. oktoobril kommnteeris Gorbatšov poliitbüroo koosolekul Hiina võimude tegevust Tiananmeni väljaku meeleavalduste mahasurumisel (hukkus 3000 demonstranti) järgmiselt: „Me peame olema realistid. Nad peavad ennast kaitsma ning sama peame [tegema] ka meie. Kolm tuhat inimest – ja mis siis?“

1990. jaanuaris sisenesid Nõukogude üksused Bakuusse. Järgnes Musta Jaanuari nime saanud veresaun. Mägi-Karabahhis käisid samal ajal juba täiemõõdulised lahingud.

Eestis valmistuti samal ajal Eesti Kongressi valimisteks.