Ajaloolane Andrei Zubov: Tartu rahu bolševikega oli Eesti moraalne viga

Tartu rahu oli Eesti jaoks moraalne viga, kuigi taktikaline võit, mis tõi pikemas perspektiivis kaasa kolossaalse kaotuse, ütles intervjuus Diplomaatiale Moskva ajalooprofessor Andrei Zubov (68). Zubov on ühe põhjalikuma venekeelse koguteose „Venemaa ajalugu. 20. sajand” vastutav toimetaja.  Teose algataja oli Aleksandr Solženitsõn ja selle loomisel osalesid paljud tuntud Venemaa ja välismaa ajaloolased.

2014. aastal vallandas Moskva rahvusvaheliste suhete instituut (MGIMO) Zubovi professorikohalt, kuna ta kritiseeris avalikult Krimmi ühendamist Venemaaga. Zubov on põhjalikult uurinud uute riikide teket Venemaa keisririigi lagunemise järel 1917. aastal ning ta esines selleteemalise ettekandega 2016. aastal Eesti saatkonnas Moskvas.

Eesti jaoks on Tartu rahu väga tähtis leping, aga milline on Tartu rahu ajalooline tähtsus Venemaa jaoks? Kui see üldse on kuidagi Venemaa jaoks tähtis?

Venemaal ei ole Tartu rahusse ühetähenduslikku suhtumist. Ja sugugi mitte sellepärast, et Venemaal keegi – no peale kõige hullumeelsemate inimeste – kahetseks Eesti iseseisvumist. Põhjus on muus. Venemaal nähakse, et Tartu rahu oli üks põhjuseid, miks Vene valgekaartlik liikumine sai lüüa. Muidugi lasub lüüasaamise süü valgekaartlikul liikumisel endal, mitte eestlastel.

Me teame, kuidas (Nõukogude) Venemaa üritas Eestit vallutada, kuidas loodi Narvas Eesti Töörahva Kommuun ning kuidas korraldati jubedad veresaunad seal, kus õnnestus Eesti alad hõivata. Unustada see kõik ning sõlmida rahuleping sellise riigiga, kes alles äsja oli sooritanud selliseid koledusi, oli vähemalt küsitav. Tuleb arvestada seda konteksti, miks see leping sõlmiti ja veel sellistel Eestile väga kasulikel tingimustel. Kui kolm Balti riiki ja Soome võtsid 15. septembril 1919. aastal vastu otsuse alustada läbirääkimisi Nõukogude Venemaaga, siis Moskva esitas rahuks hoopis teistsuguseid tingimusi, mis olid palju jäigemad. Maksim Litvinov ja Adolf Joffe nõudsid Eestilt territoriaalseid järeleandmisi, keeldusid tagastamast tehaseid ja laevu, mis olid Eestist Venemaale evakueeritud. (Litvinov ja Joffe olid Vene poolelt läbirääkimiste delegatsiooni liikmed. –JP) Ja siis äkki läks kõik vastupidi: Venemaa andis Eestile osa tänasest Pihkva ja Leningradi oblastist, mis suurendas Eesti territooriumi ligi viis protsenti, ning 15 miljonit kuldrubla (see oli 11,6 tonni kulda – JP), mis oli juba täiesti enneolematu.

Bolševikud kartsid, et Eesti, Läti ja Leedu annavad koos (Vene) valgete vägedega uue tugeva löögi, kui algab sõda Poolaga ning jätkub valgete pealetung lõuna poolt.

Milles oli siis asi?

Põhjus oli lihtne: bolševikud kartsid, et Eesti, Läti ja Leedu annavad koos (Vene) valgete vägedega uue tugeva löögi, kui algab sõda Poolaga ning jätkub valgete pealetung lõuna poolt. (Zubov viitab siin Vene kodusõjale, mis 1919. aasta lõpuks oli jõudnud ühte oma otsustavasse faasi: kuigi idas olid admiral Koltšaki väed taganema löödud, siis lõunast olid kindral Denikini väed jõudnud 1919. aasta oktoobriks Orjoli linnani ehk 350 kilomeetri kaugusele Moskvast. – JP) Jaanuaris 1920 asus kindral Denikini armee vasturünnakule Doni ääres, Poola väed valmistusid hõivama alasid Ukrainas. Bolševikud soovisid sõlmida Balti riikidega rahulepingud selleks, et Petrogradile poleks rünnakuohtu ning nad saaksid sealt väed lõunasse üle viia. (Petrogradi üritasid Eesti-Vene sõja ajal kaks korda eestlaste abiga vallutada Vene valgete kindrali Judenitši väed. – JP) Iseenesestmõistetavalt, kui (bolševikud) oleksid Poolaga arved õiendanud, siis oleksid nad kohe täisjõuga Baltimaade kallale asunud ning kõik ära võtnud. Kuid nagu teada, ei õnnestunud neil see tänu poolakate Visla imele 13.–15. augustil 1920. (Zubov viitab 1919–1921 kestnud Nõukogude-Poola sõja ühele otsustavamale hetkele, mil Nõukogude väed olid sisuliselt vallutamas Varssavit, kui poolakate vasturünnak kindral Piłsudski juhtimisel nad taganema lõi ning nõukogudelastele suuri kaotusi põhjustas. – JP)

See päästis Eesti jaoks Tartu rahu ning säilitas selle 20 aastaks. Eesti omakorda likvideeris rahulepingu järgi Judenitši armee riismed. Täitsa võimalik, et kui Eesti väed kindral Laidoneri juhtimisel ning valged lõunas oleksid kooskõlastatult tegutsenud ning läinud kõik koos 1920. aasta kevadel pealetungile, siis oleks kommunistlik võim lõpetanud 1920. aastal oma eksisteerimise Venemaal ning järelikult poleks olnud ka mingit Eesti okupeerimisest 1939.-1940. aastal. Siis oleks olnud täiesti teistsugune Venemaa, oleks olnud üldse teistsugune maailm. Tuleb välja, et väikesest Eestist sõltus tookord palju.

Nii et minu meelest oli Tartu rahu Eesti diplomaatia jaoks 1920. aastal selline taktikaline ning paljuski juhuslik võit, aga strateegiliselt kolossaalne kaotus. Tehti moraalne viga, kui bandiidiga rahu sõlmiti. See moraalne viga maksis hiljem Eesti rahvale julmalt kätte, nagu me teame. Nii neile eestlastele, kes jäid elama Eestisse, kui ka neile eestlastele, kes jäid bolševikke uskuma ja emigreerusid Nõukogude Venemaale, kus nad sattusid 1930. aastail julmade repressioonide ohvriks.

Päris karmilt ütlete, et Tartu rahu oli eestlaste moraalne viga.

Kahjuks see on nii. See oli eestlastele tollal väga kasulik, aga see oli viga. Ent see moraalne viga on seletatav. Valged kindralid, kasvõi seesama Judenitš, käitusid Eesti rahvusliku liikumisega väga ebameeldivalt. See oli omakorda Vene valgete liikumise moraalne viga. Ma tahaks meelde tuletada veel seda mitte eriti tuntud fakti, et bolševike üks tollaseid juhte Grigori Zinovjev, kes oli ise hilisem Stalini terrori ohver, kutsus 25. detsembril 1918. aastal üles likvideerima Eestit, Lätit ja Leedut, et hävitada barjäär, mis eraldas revolutsioonilist Saksamaad revolutsioonilisest Venemaast. Ja kasutada Baltimaid ja Soomet selleks, et viia revolutsioonituluke edasi Skandinaaviamaadesse. Nii et jah, moraalne probleem on suur (Tartu rahu sõlmimises) ja kaasaegsed eestlased peavad seda mõistma.

Te ütlesite, et ka Vene valged tegid eestlaste suhtes moraalse vea. Kui kindral Judenitš oleks Eestile tollal lubanud, et me garanteerime teile iseseisvuse, kui te aitate meil vallutada Petrogradi, kas siis võinuks ajalugu teie meelest minna kuidagi teistmoodi?

See on keeruline moment, sest kindral Judenitšil ei olnud mingeid õigusi (sellist asja lubada). Valgete liikumine üritas alati tegutseda keisri-Venemaa seaduste piires ning Venemaa riigi piirid pidi kinnitama Asutav Kogu. Kuid kahtlemata oleks ta pidanud andma tugevad garantiid selle kohta, et ta loodab, et Eesti saab iseseisvaks riigiks, ning lubama kõik selleks teha. Midagi muud ta poleks teha saanud, tal polnud muuks volitusi. Tema avaldused poleks midagi maksnud. Tähtsad on muud asjaolud. Eriti üks konkreetne: maaomandus.

Mis seal pattu salata, aga Eestis võeti punaseid ju (Vabadussõja) alguses paljudes kohtades avatud sülega vastu, kuna nad pakkusid maad, ning alles siis, kui tulid teated nende julmusest, muutus suhtumine. Konstantin Pätsi ja  Kārlis  Ulmanise talurahvaparteid võitsid (esimestel iseseisvatel valimistel vastavalt Eestis ja Lätis) ju paljuski tänu sellele, et nad andsid talunikele maad. Mida tegid Vene valged seal, kus nad alasid kontrollisid? Hakkasid neid maid tagasi andma sakslastest mõisaomanikele. Vaat, see oli oluline hetk: Vene valged oleks pidanud teatama, et nad ei hakka seda maa ümberjagamist talupoegadele ümber tegema, vaid nad tunnustavad seda. See oli minu meelest väga tähtis moment, mis tihti ära unustatakse.

Teiseks, oleks pidanud lihtsalt toetama ja austama Eesti rahvuslikku liikumist. Rääkima, et  tehakse kõik tulevase Eesti iseseisvuse heaks. Kahjuks häälestas paljude Vene valgekaartlike kindralite impeeriumlik kõrkus Eesti avalikkuse tugevalt nende vastu. Nii et eestlasi võib mõista (Tartu rahu sõlmimisel), aga ikkagi: kui te oleksite olnud rohkem ettenägelikumad, oleksite te käitunud teistmoodi ja poleks olnud 1939.-1940. aastat.

Nii et Nõukogude Venemaa ja Lenin suhtusid Tartu rahusse algusest peale kui ajutisse paratamatusesse?

Loomulikult, vaieldamatult. Nad suhtusid sellesse kui eestlaste rumalusse. Eestlased võtsid rahu vastu, võtsid vastu meie kulla – väga hea! Meie saame viia väed üle lõuna suunale, kus on suur oht, aga eestlased kui ausad inimesed hakkavad lepingut täitma, meie sel ajal peksame puruks poolakad ja Wrangeli (Vene valgete kindral, kas tegutses Krimmis ja Lõuna Venemaal – JP) väed ning seejärel likvideerime lõplikult Baltikumi. Selliselt nägid bolševikud seda. Sisuliselt täitis Stalin 1939. aastal Lenini soovi.

Kuna praegune Venemaa peab end Nõukogude Liidu järglaseks, siis Venemaa jaoks on Tartu rahulepingul positiivne tähendus, sest see näitab, et juba 1920. aasta veebruaris oli Nõukogude Venemaa tunnustatud riik.

Kas teie meelest peaksid eestlased olema tänulikud poolakatele, et meil oli 20 aastat iseseisvust ja rahuaega?

Ma arvan, et see oleks väga õiglane. Baltimaade iseseisvus 20 aasta jooksul on Visla ime tulemus. Mingi brittide eskaader Tallinna all poleks suutnud Eestit päästa  (kui Venemaa oleks peale Poola vallutamist 1920. aastal rünnanud täie jõuga Baltimaid). Nad oleksid ainult aidanud Eesti valitsusel evakueeruda, päästa inimesi. Britid poleks hakanud 1920. aastal Eesti pärast bolševikega sõdima. Aga poolakad hakkasid sõdima ning sellega päästsid tookord nii iseendid kui ka eestlased.

Kuidas Venemaa ajalookäsitlustes Eesti – Nõukogude Venemaa vahelist sõda 1918–1920 näidatakse? Kui palju seda üldse mainitakse, sest tegemist on ikkagi esimese sõjaga ja üldse ühega vähestest sõdadest, mille Punaarmee kaotas?

Ma kardan, et ainult väga kitsas ring ajaloolasi mäletab (Venemaal) neid sündmusi. Paljude inimeste jaoks on isegi suur sõda Poolaga (1919–1921) terra incognita. Keegi ei tea Venemaal nende venelastest kangelaste nimesid, kes võitlesid bolševike vastu Laidoneri armee ridades. Kas neid üldse Eestiski teatakse, näiteks Julius Kuperjanovit, kes hukkus Valga lähedal lahingus?

Muidugi mäletatakse hästi nii Kuperjanovit kui ka teisi vene rahvusest inimesi, kes Eesti eest sõdisid. Neist on palju kirjutatud.

Siis ma olen väga rõõmus.

Venemaa reageerib alati väga valuliselt, kui Eestis hakkab keegi rääkima Tartu rahu kehtivusest. Kas ainult sellel põhjusel, et Eesti võib esitada territoriaalseid pretensioone, mida ju ükski reaalsuses elav inimene tõsiselt ei võta, või on sellel veel põhjusi? Näiteks see, et kes ikka tahab kaotust tunnistada.

Venemaa unustab ära, et see rahuleping oli Nõukogude Venemaa de iure tunnustamine. De facto oli Antant (Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia liit, mis toetas Vene valgeid – JP) bolševike riiki juba tunnustanud. Kuna praegune Venemaa peab end Nõukogude Liidu järglaseks, siis Venemaa jaoks on Tartu rahulepingul positiivne tähendus, sest see näitab, et juba 1920. aasta veebruaris oli Nõukogude Venemaa tunnustatud riik ehk juba enne Rapallot. (1922. aastal Rapallos sõlmitud lepinguga tunnistas Weimari vabariik esimese suurriigina Nõukogude Venemaad. – JP) See oli teatud (Venemaa) legitimatsioon. Selles mõttes hindavad praegused võimud seda lepingut positiivselt. Eestile toob see ilmselt vähe rõõmu, mulle tundub. (Naerab.)

Territoriaalne küsimus tõesti erutab, aga see teema on ju maha võetud Helsingi kokkulepetega 1975. aastast, mis käis Euroopa piiride puutumatuse kohta. (Tegemist oli Euroopa riikide, USA ja Kanada liidrite alla kirjutatud lepinguga, mis sätestas tänapäevase maailmapoliitika põhialused, muu hulgas peale Teist maailmasõda Euroopas tekkinud piiride puutumatuse, välja arvatud vastastikuse kokkuleppe alusel. – JP) Nende küsimuste ümbervaatamine on loogiline, kui ümber vaadata küsimus Krimmist, mida tegi Venemaa president Vladimir Putin (2014. aastal). Helsingi kokkulepete ajal kuulus Krimm kahtlemata Ukrainale, mistõttu selle kuuluvus ei kuulu ümbervaatamisele. Samamoodi nagu Ivangorodi ja Petseri küsimus. Kõik normaalsed Vene inimesed saavad väga hästi aru, et keegi ei hakka piire (Eesti ja Venemaa vahel) üle vaatama.

Kas Eestil võiks olla põhjust panna mälestusmärk Leninile Eesti iseseisvuse tunnustamise eest, nagu nii mõnigi – kes tõsisemalt, kes vähem tõsiselt – on arvanud?

Ükski normaalne inimene ei pane Leninile ausammast. Kui avaldatakse sellist arvamust, siis see näitab veel kord, et tookord Eesti tegi moraalse vea.