Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Ameerika ja Euroopa - millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Diplomaatia - kas imerohi või valuvaigisti?
Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.
Eesti riik ja ülemaailmne küla
Pärast Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga 2004. aasta suvel muutub ka meie välispoliitika olemus. Eesti liitub moodsate postmodernsete ühiskondadega, kes on endale maailmas rajanud mugava kodu. Ühtlasi on tegu jõukeskustega, kes mõjutavad ideoloogia, majanduse ja vahel ka sõjalise jõu toel teisi, võib öelda, et peaaegu kõiki maailma riike. Globaliseerumine ulatub Brasiilia vihmametsadest Bagdadini ja Bosniast Vietnamini. Maailm on üha rohkem globaalne küla, nagu tõdeb kuulus kommunikatsiooniklassik Marshall McLuhan, rahvad on tänu infoühiskonnale ja globaalsele majandusele lõimunud.
Kurt Riezleri Mitteleuropa
5. septembril 1955. aastal palus patsient ühes Müncheni haiglas end külastanud sõpra tuua talle Platoni "Timaios". Ent kui sõber päev hiljem palvet täita tahtis, oli paluja igaveseks lahkunud. Surm oli saabunud kella kahe ja kolme vahel öösel. Vaikselt. Lahkunud oli mees, kes oli kunagi kirjutanud Saksamaa viimasele keisrile kõnesid ja olnud Saksamaa Liitvabariigi esimese presidendi sõber. Veelgi enam, ta oli olnud ka Saksamaa Esimese maailmasõja aegse kantsleri Theobald von Bethmann Hollwegi (1856 - 1921) parem käsi välispoliitika, seda eriti Venemaa-poliitika vallas. Kurt Riezler. Ring oli täis saanud.
Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat "Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order" on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli "Power and Weakness" (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa "Jõu ja nõrkuse" artikli lühendus.
USA ekspordib
Aastal 1999 võeti vastu NATO uus julgeolekukontseptsioon. Kaasajastatud tõlgendus kajastab vanade ohtude, relvastud konfliktide ja riikidevaheliste sõdade asendumist suuresti uute julgeolekuriskidega, milleks on rahvusvaheline kuritegevus, terrorism, illegaalne migratsioon ja keskkonnaprobleemid. Uue julgeolekukontseptsiooni raames on määratletud ka julgeolekut tagavad põhimõtted ja ühena nendest välja toodud demokraatlikud põhimõtted, institutsioonid ja riigikorraldus. Demokraatia rõhutamine tähendab stabiilse rahvusvahelise rahu saavutamist ja säilitamist.