detsember 30, 2008

Kurt Riezleri Mitteleuropa

5septembril 1955. aastal palus patsient ühes Müncheni haiglas end külastanud sõpra tuua talle Platoni “Timaios”. Ent kui sõber päev hiljem palvet täita tahtis, oli paluja igaveseks lahkunud. Surm oli saabunud kella kahe ja kolme vahel öösel. Vaikselt. Lahkunud oli mees, kes oli kunagi kirjutanud Saksamaa viimasele keisrile kõnesid ja olnud Saksamaa Liitvabariigi esimese presidendi sõber. Veelgi enam, ta oli olnud ka Saksamaa Esimese maailmasõja aegse kantsleri Theobald von Bethmann Hollwegi (1856 – 1921) parem käsi välispoliitika, seda eriti Venemaa-poliitika vallas. Kurt Riezler. Ring oli täis saanud.

5septembril 1955. aastal palus patsient ühes Müncheni haiglas end külastanud sõpra tuua talle Platoni “Timaios”. Ent kui sõber päev hiljem palvet täita tahtis, oli paluja igaveseks lahkunud. Surm oli saabunud kella kahe ja kolme vahel öösel. Vaikselt. Lahkunud oli mees, kes oli kunagi kirjutanud Saksamaa viimasele keisrile kõnesid ja olnud Saksamaa Liitvabariigi esimese presidendi sõber. Veelgi enam, ta oli olnud ka Saksamaa Esimese maailmasõja aegse kantsleri Theobald von Bethmann Hollwegi (1856 – 1921) parem käsi välispoliitika, seda eriti Venemaa-poliitika vallas. Kurt Riezler. Ring oli täis saanud.

Kurt Riezleri Mitteleuropa

Kaido Jaanson
5septembril 1955. aastal palus patsient ühes Müncheni haiglas end külastanud sõpra tuua talle Platoni “Timaios”. Ent kui sõber päev hiljem palvet täita tahtis, oli paluja igaveseks lahkunud. Surm oli saabunud kella kahe ja kolme vahel öösel. Vaikselt. Lahkunud oli mees, kes oli kunagi kirjutanud Saksamaa viimasele keisrile kõnesid ja olnud Saksamaa Liitvabariigi esimese presidendi sõber. Veelgi enam, ta oli olnud ka Saksamaa Esimese maailmasõja aegse kantsleri Theobald von Bethmann Hollwegi (1856 – 1921) parem käsi välispoliitika, seda eriti Venemaa-poliitika vallas. Kurt Riezler. Ring oli täis saanud.
Seda kahes mõttes. Esiteks pakkis Saksamaa Liitvabariigi kantsler Konrad Adenauer juba kohvreid, et siirduda Moskvasse. 8. septembri pärastlõunal maandus ta lennuk Vnukovo lennuväljal, kus teda ootasid Nõukogude valitsusjuht Bulganin, välisminister Molotov ja asevälisminister Gromõko. Pärast viis päeva kestnud pingelisi läbirääkimisi avaldatud kommünikees teatati diplomaatiliste suhete sõlmimisest NSV Liidu ja Saksamaa Liitvabariigi vahel. Teiseks oli Kurt Riezleri maine teekond alanud 73 aastat tagasi samas Münchenis, linnas, mis omandas 20. sajandil rohkem kui korra Saksamaaga seoses maailmas kurja maine. Maine, millest pole lahti saanud tänini.
20. sajandi esimesel poolel teadis Kurt Riezleri nime väga kitsas ring inimesi, kui maailmast rääkida. Ja pärast tema surmagi sai see tuttavaks eeskätt spetsialistide seas, ehkki oli tegu inimesega, kelle otsused olid üksjagu mõjutanud seda nüüd ajalukku kadunud sajandit. Mis puutub Maarjamaasse, siis on ta öelnud oma sõna sellegi tarvis.
1972. aastal koondasid sakslased kaante vahele Riezleri vaimse pärandi: päevikud, artiklid, tähtsamad dokumendid. Eriline uudis oli tema päevik: kiiruga märkmikesse või taskuraamatusse, mõnikord ka lihtsalt lahtistele paberilehtedele pliiatsiga tehtud spontaansed ülestähendused inimeste, muljete, mõtete, meeleolude kohta. Ise oli ta teinud korralduse need pärast tema surma hävitada. Pärast pikki kõhklusi otsustati lahkunu viimane tahe siiski täitmata jätta. Tema märkmed olid seda tähtsamad, et riigikantsleri arhiiv langes Teise maailmasõja ohvriks.
Kes ta oli
Ilmale tuli Kurt Karl Josef Riezler 1882. aasta 12. veebruaril ühes Müncheni prominentsemas perekonnas.
Omandanud humanitaargümnaasiumis põhjalikud teadmised kreeka keeles, õppis Riezler aastail 1901 – 1905 kodulinna ülikoolis. Esialgu klassikalist filoloogiat, kaldudes siis üha enam ajaloo poole. Doktorikraadi sai ta märtsis 1905 klassikalises filoloogias kui põhiaines ning ajaloos ja majanduses kui kõrvalainetes.
1906. aastal töötas Riezler ajalehe Die Norddeutsche Allgemeine Zeitung toimetuses välispoliitika alal. Samast ajast on pärit ka tema esimene pikem kirjatöö “Maailmapoliitika aastal 1906”. Tema inforikkaid Venemaa-alaseid artikleid märgati varsti ja juba aasta lõpul kutsuti Riezler tööle Auswärtiges Amti ajakirjandusosakonda. Ühe sama aasta novembris ilmunud artikliga tõmbas välisministeeriumi 24aastane ametnik endale ka keisri tähelepanu.
Kurt Riezleri tõeline tõus algas aastal 1909, mil Saksamaa kantsleriks sai von Bethmann Hollweg. Värske valitsusjuhi enda välispoliitiline kogemus oli napp ja tema senine karjäärgi polnud andnud talle põhjust mõtiskleda Saksamaa seisundi üle rahvusvahelisel areenil. See oli aga probleem, mille ümber keerles Riezleri mõte. Temast sai kantsleri abi, kelle vastutusala oli üsna lai; tunduvalt laiem, kui see ametlikult sõnastatud oli: Referent für politische Kriegführung – referent poliitilise sõjapidamise alal. Mis aga peamine, ta oli vestluskaaslane, kelle seltsis Riezlerist 26 aastat vanem kantsler arutas tunde põhilisi valitsenus-, eriti välispoliitilisi probleeme. Milliseid ja kuidas Riezler neid käsitles, saab aga teada tema päevikulehtedelt.
Kesk-Euroopa ja Riezler
New Yorgi ülikooli teadlase Immanuel Wallersteini käsitluse järgi kujutasid aastad 1873 – 1945 endast Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa võitlust hegemoonia pärast maailmas. Mais 1945 oli Saksamaa kummuli. Ent ajalugu ei lõppenud. Sel taustal paelub 2003. aasta kevadel mõte, et tollane võitlus on saanud jätku või seda saamas.
“Mitteleuropa” kui lööksõna pärineb 19. sajandi esimesest poolest. Sellise koosluse tunne mängis rolli nii Metternichi (1773 – 1859) tegevuses kui Bismarcki (1815 – 1898) liiduplaanides. Esimese maailmasõja ajal ilmunud Friedrich Naumanni (1860 – 1919) samanimeline teos pälvis suure tähelepanu mõlemal pool rindejoont, kuid ei saanud ei siis ega hiljem hukkamõistu osaliseks kui saksa imperialismi kurikaval sepitsus. Naumann on tänini Saksamaa ajaloos lugupeetud tegelane, kes andnud ka nime fondile, mis Eestiski üksjagu head teinud.
See Mitteleuropa oli korduvalt kõneaineks kantsleri ja tema noore abi vestlustes. Riezleri Kesk-Euroopat iseloomustasid järgmised jooned. Esiteks: ühtsus seal ei pidanud tekkima vallutuse tagajärjel, vaid vabaduse tingimustes. Mitte ühe rahva ohjeldamatu võimutsemine teiste üle, vaid erinevate rahvaste ühiskäendus oma eksistentsi ja kultuuri kaitsmisel “nivelleeriva maailmariigi rünnaku vastu”. See oli idee, mis sidunuks tema Mitteleuropa’t.
Teiseks: nii nagu Preisimaa oli Saksamaa südamik, pidanuks Kesk-Euroopas kujuneva riikide liidu südamiku moodustama Saksamaa. Selleta võib Euroopa põhja minna, arvas Riezler. Kuid seejuures olnuks Saksamaa poliitika eeltingimuseks rahvuslikust omapärast lugupidamine. Nõnda kujunenuks Saksa Rahvuse Kesk-Euroopa Riik, nagu Riezler seda tituleeris, vahel ka hellitavalt “minu Euroopaks” nimetas.
Kolmandaks moodustanuks nõnda Saksamaa juhtimisel Saksamaa ja Austria ümber kujunev Kesk-Euroopa selle Kesk-Euroopa enda kui Saksamaa tulevase maailmapoliitilise suuruse aluse, kujundades need võimuks maailma suurvõimude seas. Neljandaks: see Mitteleuropa saanuks tugev olla üksnes siis, kui ka Prantsusmaa sellega kui partner liitunuks. See oli mõte, mida Riezler korduvalt rõhutas.
Viiendaks: väljaspool Mitteleuropa’t kuulus Riezleri lugupidamine Suurbritanniale. Edukas maailmapoliitika sõltunuks vastastikusest lähenemisest ja koostööst selle riigiga. Ent ainus vahend Inglismaad selleks sundida oli tema arvates Euroopa keskelt alates ühendada. Kuuendaks: kõik hakkas lagunema Ameerika Ühendriikide astumisega Esimesse maailmasõtta. 1917. aasta 6. aprillil kommenteeris Riezler seda sõnadega: “Tuleb vastik aeg ja kogu kultuuri tagasiminek. Ingl(is)ameerikalik fraasidemaailm.”
Riezler ja Venemaa
Venemaa oli Riezleri huviobjekt noorest peale. Sakslast paelusid selle maa suurus ja tema rahva rakendamata võimed. Venemaa oli Riezleri käsitluses tulevikumaa. Enne Esimest maailmasõda arvas ta, et Venemaa on võidetamatu. Nüüd tuli ta võita.
Venemaaga tegeles ta oma mõtetes pidevalt. Septembris 1915 oli ta veendunud, et mingi kokkulepe Venemaaga ilma Kesk-Euroopat kujundamata tähendanuks pikemas perspektiivis Saksamaale Venemaa vasalliks langemist. Mitteleuropa konsolideerumine aga, vastupidi, avaks tee vastastikuseks arusaamiseks Venemaaga.
1917. aasta 1. aprillil nentis Riezler, et vaba Venemaa on suur tulevikuoht ja kahe aastakümne pärast saab Venemaast tohutu jõud. Kolm päeva hiljem arutas ta riigikantsleriga pikalt, kuidas Vene revolutsiooni menetleda. 16. aprillil õhkas ta: “Kui meil nüüd õhku jätkuks, et Venemaa maha suruda! Siis suudaksime end sajandiks kindlustada!” Sama päeva õhtul saabus läbi Saksamaa sõitnud vagun Leniniga Petrogradi ja Vladimir Iljitš ronis soomusautole. Uus ajastu Venemaa ajaloos ja poliitikas oli algamas.
Saksamaal aga hakkas kõik teiseks pöörduma. 14. juulil oli von Betmann Hollweg sunnitud tagasi astuma ja Riezler kaotas oma koha ning mõju. Ent Venemaa jäi endiselt tema kompetentsi. Sügisel siirdus ta Stockholmi, et alustada tööd saatkonnas loodava Vene osakonna juhatajana. Lenini võimuhaaramist tervitas ta kui imet, mis sakslased päästab, ja et seda imet stabiliseerida, palus järgmisel päeval pärast nn Oktoobrirevolutsiooni Berliinilt kaht miljonit marka, mis ta ka otsekohe sai. Kui suured olid summad, mis tema kaudu liikusid ja kuidas, see teadmine läks hauda koos Riezleriga.
Tema märkmetes nimelt on kummaline tühik 1917. aasta 3. oktoobrist kuni 1918. aasta 14. jaanuarini. Kahju. Nii maailma, Venemaa kui Eesti ajaloo seisukohast on see oluline ajalõik. Oli ta tööga n i i hõivatud? Uskumatu! Inimene, kes on harjunud oma mõtteid aeg-ajalt paberile usaldama, ei saa sellisest tegevusest äkki ja täielikult loobuda. Hävitas ta need märkmed aegsasti ise, riskimata seda ülesannet teistele jätta? Publitseerija sellist kahtlust siiski ei avalda. Ent ei väida ka, et oleks kindel, et ta nõnda poleks teinud. Ja see, et sakslased jätsid täitmata Riezleri soovi tema märkmed hävitada, kinnitab, et kui tal sellised kahtlused olid, oli tal õigus.
Antrakt
Seitsmendaks: oma Mitteleuropa’t ei käsitlenud Riezler üksnes päevikus, vaid kirjutas sellest varjunime all ka ajakirjanduses. Ent erinevalt optimistlikest artiklitest läbib Riezleri päevikumärkmeid süvenev lootusetus. Kevadest 1917 hakkas kõik kiskuma viltu. Esialgne vaimustus bolševikest asendub peatselt pessimismiga. Veel detsembris 1917 teatab ta Berliini, et viimased on “suurepärased sellid ja on kõik ilusti ja korralikult (võiks tõlkida ka sõnakuulelikult -K. J.) teinud”. Ehkki juba napilt nädal pärast nende võimulesaamist oli ta nentinud, et kui nood jäävad võimule kauemaks kui mõneks nädalaks, ootavad Venemaad ees õudused, millega võrreldes Marat’ Prantsusmaa kahvatab. Oma hoolealuseid ta tundis. Järgmise jaanuari keskel sedastas ta aga, et see, mis toimub, on üksnes üldise katastroofi algus.
Suvel 1918 oli salanõunik Riezler Moskvas suursaadik Mirbachi kõrval, kui venelasest atentaator viimase mõrvas. Ent tema ponnistused bolševikke võimult kõrvaldada jooksid liiva. Augustis Tallinna kaudu tagasi koju sõites kommenteeris Riezler iroonia ja põlgusega Saksa võimude tegevust Eestis ja Balti Hertsogiriigi moodustamisponnistusi, mida ta algusest peale oli vastustanud. Tema Mitteleuropa oli lükkunud 21. sajandisse.
Mõistes, mis Euroopal ees seisis, lahkus Riezler 1938. aasta lõpul Vanast Maailmast ja tast sai filosoofiaprofessor Chicagos. Oma Esimese maailmasõja aegsest tegevusest ei tahtnud ta rääkida ja oli tunda, et tal oli paha.
Kaido Jaanson on Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete erakorraline dotsent.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar