detsember 30, 2008

USA ekspordib

Aastal 1999 võeti vastu NATO uus julgeolekukontseptsioon. Kaasajastatud tõlgendus kajastab vanade ohtude, relvastud konfliktide ja riikidevaheliste sõdade asendumist suuresti uute julgeolekuriskidega, milleks on rahvusvaheline kuritegevus, terrorism, illegaalne migratsioon ja keskkonnaprobleemid. Uue julgeolekukontseptsiooni raames on määratletud ka julgeolekut tagavad põhimõtted ja ühena nendest välja toodud demokraatlikud põhimõtted, institutsioonid ja riigikorraldus. Demokraatia rõhutamine tähendab stabiilse rahvusvahelise rahu saavutamist ja säilitamist.

Aastal 1999 võeti vastu NATO uus julgeolekukontseptsioon. Kaasajastatud tõlgendus kajastab vanade ohtude, relvastud konfliktide ja riikidevaheliste sõdade asendumist suuresti uute julgeolekuriskidega, milleks on rahvusvaheline kuritegevus, terrorism, illegaalne migratsioon ja keskkonnaprobleemid. Uue julgeolekukontseptsiooni raames on määratletud ka julgeolekut tagavad põhimõtted ja ühena nendest välja toodud demokraatlikud põhimõtted, institutsioonid ja riigikorraldus. Demokraatia rõhutamine tähendab stabiilse rahvusvahelise rahu saavutamist ja säilitamist.

USA ekspordib

Tiiu Pohl
Aastal 1999 võeti vastu NATO uus julgeolekukontseptsioon. Kaasajastatud tõlgendus kajastab vanade ohtude, relvastud konfliktide ja riikidevaheliste sõdade asendumist suuresti uute julgeolekuriskidega, milleks on rahvusvaheline kuritegevus, terrorism, illegaalne migratsioon ja keskkonnaprobleemid. Uue julgeolekukontseptsiooni raames on määratletud ka julgeolekut tagavad põhimõtted ja ühena nendest välja toodud demokraatlikud põhimõtted, institutsioonid ja riigikorraldus. Demokraatia rõhutamine tähendab stabiilse rahvusvahelise rahu saavutamist ja säilitamist.
Pärast 20. sajandi kahte laastavat maailmasõda sai julgeolekukontseptsioonist sõjapidamisreeglite väljatöötamise asemel sõdade vältimise teooria ja seda on püütud ka rakendada. Üheks levinumaks seisukohaks sai demokraatlike riikide garantii sõdadest hoidumisel. Tänaseks on laialt analüüsitud sõjaliste konfliktide ja rahvusvaheliste sõdade ning demokraatlike riikide korrelatsiooni ning jõutud järeldusele, et demokraatlik riigikorraldus ja demokraatlikud riigid ei välista sõdu, küll aga vähendab see suurel määral nende puhkemise võimalust. Seega on tõestamist leidnud Immanuel Kanti 1795. aastal välja öeldud mõte, et konstitutsioonilised režiimid lähevad sõtta väiksema tõenäosusega kui autoritaarsed.
19. sajandil, kaasaegse rahvusriikide süsteemi kujunemisjärgul, arutlesid demokraatia teoreetikud selle üle, kas üks või teine riik oleks sobilik demokraatiale, missugune riik sobiks demokraatia sisseseadmiseks ja missugune mitte. 20. sajandil levis aga juba uus arvamus, mille järgi eelmise sajandi küsimuse asetus oli vale: mitte riik ei pea sobima või mitte sobima demokraatia jaoks, vaid riigid peaksid toimima demokraatia kaudu ning põhiküsimus on see, kuidas muuta riigid demokraatlikuks. Sellest tulenevalt sai demokraatiast universaalne väärtus ja rahvusvahelises poliitikas sai sellest moralismi üks põhimõtteid. Viimase seisukoha aktiivseid pooldajaid on olnud Ameerika Ühendriigid ja seda riigi loomisest, 18. sajandi lõpust peale. Üldse on USA välispoliitikat kahesaja aasta jooksul iseloomustanud kolm allikat ehk “-ismi”: isolatsionism, pragmatism ja moralism. Kui kahe esimese tähtsus on USA välispoliitikas muutunud, siis moralism valitses paralleelselt kõikidel ajalooperioodidel, pea kõikide presidentide valitsemisajal, kuigi selle sisu ja kaal on erinenud. Ühes on aga ameeriklased kogu oma ajaloo vältel alati kindlad olnud – see on missioonitunne. Ameerika Ühendriikide kahesaja-aastase eksistentsi vältel on tema kodanikud alati uskunud, et USA kui riik erineb teistest: ta on “maailma esimene uus riik”, demokraatlik vabariik. USA poliitikud, kirjanikud, analüütikud ja lihtsad inimesed – kõik on uskunud oma riigi erilisse staatusse, saatusse, erandlikku missiooni teiste riikide kõrval. Juba 18. sajandi lõpus nimetas USA demokraatiat
üks loojatest Thomas Jefferson Ameerika Ühendriike “inimkonna viimaseks lootuseks”. Teine Ameerika Ühendriikide alusepanijatest John Adams arvas, et “USA saatuseks on ilma kahtluseta saada maailma suurimaks riigiks”.
Milline on olnud see eriline USA missioon ajaloos? Kahesaja aasta jooksul on selle sisu küll muutunud, kuid mõttekas oleks võrrelda näiteks Thomas Jeffersoni ja Harry Trumani käsitluses. Thomas Jeffersoni järgi oli Ameerika missiooniks varjupaiga pakkumine nendele inimestele, kes Euroopa võimukandjate halva valitsemise tõttu olid sunnitud oma kodumaalt põgenema. Sada viiskümmend aastat hiljem, pärast Teise maailmasõja lõppu, kuulutas USA president Harry Truman oma kõnes, et “maailma vabad rahvad vaatavad meie poole lootuses abile säilitamaks vabadust… Meile on langenud… osaks suur vastutus…”. Pooleteise sajandiga oli missioonitunnetus jäänud väga tugevaks, kuigi sisu oli laienenud. Algselt oli USA kui demokraatlik riik varjupaik Euroopast põgenenutele, seejärel kommunismiohu tõttu Euroopa rahvaste vabaduse toetaja. USA isolatsionism oli lõppenud ja missioon suunatud väljapoole, kuigi rahvusvahelisi humanitaarinterventsioone kohtab USA ajaloos alates 19. sajandist. USA missioonitunde aluseks on moralism.
Realismilt demokraatlikule idealismile
Külma sõja järgne maailm on tõestanud kolme suurema antidemokraatliku režiimi, fašismi, natsismi ja kommunismi paikapidamatust; uute mitteriiklike (riikideüleste) julgeolekuohtude teket; süvendanud ühtlasi USA veendumust demokraatia õigsuses ning laiendanud Ameerika Ühendriikide missioonitunnet teostamaks demokratiseerimist maailma eri paikades, kus oht rahvusvahelisele julgeolekule on kõige suurem. Seda tegevust on nimetatud ka USA demokraatia ekspordiks, USA eksperimendiks jne. 1991. aastal avaldas Ameerika uurija Joshua Muravchik raamatu “Demokraatia eksport: Ameerika saatuse täideviimine”, milles esitatud põhimõtete üle on palju vaieldud. Muravchik nimelt usub Ameerika Ühendriikide demokraatia eksportimisse nii moraalsetel kui egotsentrilistel kaalutlustel: ühelt poolt väljendub selles sümpaatia ja kaastunne teiste maailma rahvaste suhtes, teiselt poolt teeb demokraatia aga maailma turvalisemaks. Just viimast aspekti nimetabki autor demokraatlikuks idealismiks, sest külma sõja järgsel perioodil ei sobi USA välispoliitikale klassikaline realism.
Demokraatia eksport on sisuliselt uus nähtus Ameerika Ühendriikide ajaloos, kui seostada demokratiseerimine riigi ülesehitusega (ing k nationbuilding). USA ajaloo humanitaarinterventsioonid (näiteks 19. sajandi lõpus) ei olnud otseselt eesmärgistatud kui demokraatlikud režiimi-muutused, demokraatlikud riikide ülesehitusmissioonid. USA autorid Minxin Pei ja Sara Kasper on välja toonud kolm kriteeriumi, mille põhjal eristatakse nn humanitaar-interventsiooni riigi ülesehitamisest. Esiteks, riigi ülesehitamise praktiline tulemus (isegi kui see ei ole kuulutatud USA tegevuse eesmärgiks) peab ilmtingimata olema režiimi muutus või mõne režiimi (mis muul juhul oleks kokku kukkunud) toetamine. Režiimi muutus või siis selle alalhoidmine on riigi ülesehituse seisukohalt põhilised eesmärgid, sest USA peab oma plaanide elluviimiseks kas vaenuliku režiimi kukutama või sõbraliku režiimi säilitama. Algselt kaitses USA maailmas oma põhilisi julgeoleku- ja majandushuvisid. Alles hiljem tekkis Ameerikal huvi viia sihtriikides sisse demokraatlik riigikorraldus.
Teiseks kriteeriumiks loetakse suurema arvu USA maavägede osalemist, kuigi mõnikord võib režiimi muuta ka ilma maavägedeta, kui selleks on olemas siseriiklikud tingimused (Guatemala juhtum 1954). Üldjuhul nõuab riigi ülesehitus siiski pikemaajalist maavägede kaasamist. Paljudel juhtudel pole maavägesid vaja mitte ainult vaenulike vägede vastu võitlemiseks, vaid need kaasatakse ka oluliste administratiivfunktsioonide loomisel.
Kolmandaks on Ameerika sõjaväelaste ja tsiviilisikute kasutamine sihtriikide poliitilise valitsemise korraldamises. Olles tugevalt osaline sihtriikide poliitilises protsessis, on USA-l suur mõju uute režiimide juhtide valikul. Tavaliselt luuakse (muudetakse) sihtriikide poliitilised institutsioonid, siia kuulub ka näiteks sihtriikide konstitutsiooni ja teiste põhiliste seaduste ümbertegemine, kirjutamine. USA osaleb riigi rutiinses juhtimistegevuses rahanduse, sotsiaalteenuste jagamise jmt vallas.
Minxin Pei ja Sara Kasper on analüüsinud ülaltoodud kolme kriteeriumi põhjal 16 juhtumit rohkem kui 200st Ameerika Ühendriikide interventsioonist 1900. Aastast peale, mis teeb ca 8% kõikidest USA sõjalistest sekkumistest ning mis sisaldavad sõjalist sekkumist kuni demokraatlike režiimide, riigikorralduste sisseseadmiseni välja. Nad vaatlevad Kuubat kolmel korral (1898 – 1902, 1906 -1909, 1917 – 1922), Panamat kahel korral (1903 – 1936, 1989), Nicaraguat (1909 – 1933), Haitit kahel korral (1915 – 1934, 1994 – 1996), Dominikaani Vabariiki kahel korral (1916 – 1924, 1965 – 1966), Lääne-Saksamaad (1945 -1949), Jaapanit (1945 – 1952), Lõuna-Vietnami (1964 -1973), Kambodžat (1970 – 1973), Grenadat (1983) ja Afganistani (2001 kuni praeguseni).
Multilateraalsete näidetena tuuakse välja neli juhtu: Jaapan (mis oli küll kombineeritud, aga siiski pigem USA otsese valitsemise all), Lääne-Saksamaa (kus toimis kokkuvõttes multilateraalne valitsemine), Haiti (1994 -1996) ja Afganistan. Ülejäänud 12 viis ellu USA üksinda.
Näidetest selgub, et 20. sajandi esimesel poolel domineeris surrogaatrežiimi praktika: Panama 1903 -1936, Nicaragua 1909 – 1933, Haiti 1915 – 1934, Kuuba 1917 – 1922, aga ka Dominikaani Vabariik, Vietnam ja Kambodža. Igas riigis leiti indiviid, kes hakkas riiklikku ülesehitustööd juhtima. USA vägede kohalolek ja toetus oli siin määrav. Pärast USA vägede lahkumist aga kujunes sageli olukord, kus mõni üksikisik sai kohaliku sõjaväe üle kontrolli, tulles seejärel võimule.
Mõnedel juhtudel on USA rakendanud otsest valitsemist: Kuuba 20. sajandi alguses, Dominikaani Vabariik ja Jaapan pärast Teist maailmasõda. 1980. aastatest on aga USA püüdnud rakendada kohalikku administratsioonipoliitikat: Grenada, Panama, Haiti; Afganistani puhul ÜRO administreerimissüsteemi.
Analüüsides ülesehitustöö demokraatlikke tulemusi, jõuavad Minxin Pei ja Sara Kasper toodud näidete põhjal järeldusele, et 16 riigist on edukalt demokratiseerunud (vastavalt kümnepallise indekseerimise süsteemile) vaid neli. Kindlad eduriigid on olnud Lääne-Saksamaa ja Jaapan, samuti võib edukate hulka arvata Grenada ja Panama. Grenada on pisike saareriik, kus elab vaid ca 100 000 inimest, ja Panama rahvaarv on alla 3 miljoni. Siit võib järeldada, et demokraatlike rahvusriikide loomine on väiksema ühiskonna korral üldjuhul lihtsam ülesanne.
Ülejäänud üheteistkümnes (välja arvatud Afganistan) sihtriigis on demokraatia sisseviimine läbi kukkunud. Demokraatia ebaõnnestumine võib sihtriikide kodanikele kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi, viies diktaatorlike režiimide kujunemiseni (näiteks Kuubal, Haitil, Nicaraguas).
Eduka riikliku ülesehitustöö eeldused ja Iraak
Mis loob positiivsed eeldused riiklikuks ülesehitustööks? Arvesse tulevad sihtriigi etniline ja religioosne koosseis, rahvuslik identiteet. Lihtsam on üles ehitada riike, kus eksisteerib etniline ja religioosne homogeensus ning väga tugev rahvuslik identiteet. Iraak nende hulka ei kuulu.
Samavõrd tähtis on sihtriigi haldusvõime, tema varasem organisatsiooniline efektiivsus: sõjaväe, bürokraatia ja kohtuvõimu olemasolu. Nende säilitamine on oluline. Näiteks vaatas USA Jaapanis läbi 2,5 miljoni poliitiku, riigiteenistuja, ärieliidi juhtumi ega lubanud uude süsteemi 40 000 inimest, mis teeb vaid 2% nende üldarvust. Tugev riiklik baas ja kogemus teevad ülesehitustöö lihtsamaks. Iraagi puhul see puudub.
Konstitutsiooniline kogemus on samuti riikliku ülesehitustöö oluline faktor. Jaapanis ja Saksamaal oli see olemas ning USA oli siin edukas. Paljudes riikides, kus puudus konstitutsiooniline kogemus, polnud ka USA edukas. Iraagi puhul on olukord keeruline.
Lisaks tuleb arvestada sihtriigi eliidi ja laiema üldsuse huvidega, rahvuslike ja rahvusvaheliste huvidega. Jaapani ja Lääne-Saksamaa puhul langesid huvid kokku: Nõukogude Liidu ohjeshoidmine, kommunismi leviku piiramine. Vastuolu tekib siis, kui sihtriigi elanikkond ja eliit näevad väljast tulnud jõudusid vaid oma huvide eest väljas olijatena. Iraagi puhul on see väga ohtlik stsenaarium.
Omalaadne faktor on maavarad. Jaapani ja Lääne-Saksamaa puhul maavarad puudusid ja USA pidi neid abistama. Iraagil on aga nafta, mis annab otsekohe põhjust spekulatsioonideks skaalal altruismist omakasupüüdlikkuseni.
Kokkuvõttes on USA demokraatlik ülesehitustöö (riikide ja rahvaste demokratiseerimine) keeruliste probleemide ees. President Bushi poliitikat võiks nimetada J. Muravchikut parafraseerides ka demokraatlikuks (neo)-realismiks või idealistlikuks neorealismiks, kus kombineerub püüe demokratiseerida (muuta turvalisemaks) maailm klassikalise rahvusvahelise poliitika realismi võtetega, kus keskmes on riik, jõud ja võim.
Tiiu Pohl on Eesti Diplomaatide Kooli õppejõud.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar