detsember 30, 2008

Robert Kagan vallandas laviini

Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat “Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order” on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli “Power and Weakness” (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa “Jõu ja nõrkuse” artikli lühendus.

Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat “Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order” on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli “Power and Weakness” (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa “Jõu ja nõrkuse” artikli lühendus.


Raul Mälk

Robert Kagan vallandas laviini

Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat “Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order” on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli “Power and Weakness” (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa “Jõu ja nõrkuse” artikli lühendus.
Välispoliitikat on Robert Kagan näinud nii selle tegijate kui kommenteerijate poolelt. Ta on töötanud USA Kongressi liikme Jack Kempi välispoliitikanõustajana, USIA (Ameerika Ühendriikide Infoagentuur -toim) asedirektori eriabina, USA välisministeeriumi Ameerika riikide büroo asejuhina ning välisministri peamise kõnekirjutajana Ronald Reagani presidendiaja lõpuosas 1985 – 1988. Kõik need ametid eeldasid ilmekust, selgust ja lühidust oma mõtete esitamisel.
Edaspidi on Robert Kagan teadlase ja kommentaatorina avaldanud suurel arvul artikleid ja päevakajastusi peaaegu kõigis arvestatavates USA ajalehtedes ja ajakirjades. Talle on sobinud kolumnisti roll nii liberaalses The New York Timesis kui konservatiivses ajakirjas The Weekly Standard. Robert Kagan paistab pigem nautivat tööd ajakirjanduses kui et peab vajalikuks kirjutada mahukaid teoseid, kuigi tema toimetatud ja kirjutatud raamatute arv on päris suur. Carnegie Fondi uurimiskeskuses töötab ta 1997. aastast. Ta on mõjuka Ameerika Ühendriikide Välissuhete Nõukogu (Council of Foreign Relations) liige. Robert Kagani abikaasa on edukas diplomaat – nr 2 USA alalises esinduses NATO juures. Seega näeb ta Brüsselis elades transatlantiliste suhete probleeme pidevalt kõrvalt.
Reagani ideede võidukäigu aja mõju on Robert Kagani kirjatöödes selgelt tunda. Ta tahab maailma muuta, mitte aga konflikte ja probleeme lihtsalt külmutada. Robert Kagani maailmas nähakse vajadust suhelda ja lahendada probleeme nii haritud õitsvate 21. sajandi riikidega kui ka 19. sajandi režiimidega, kes on hankinud raketid.
Nii mõnigi kord on Robert Kagani kritiseerijad võtnud kinni tema sirgetest väidetest ja viidanud, et maailm on palju keerulisem. Kuid Robert Kagani eesmärk on näidata üldiseid tendentse ja selleks sobivad lihtsustavad mudelid hästi. Nii pole ka eeltoodud artiklis Ameerika ja Euroopa mingid sõna-sõnalt võetavad maailmapoliitika osalised, vaid pigem üldistus kahest võimalusest kujundada välispoliitikat.
Nii mõnigi kord on Robert Kaganit iseloomustatud neokonservatiivina nagu tema artiklite sagedast kaasautorit William Kristolit. Mulle siiski tundub, et Robert Kaganit niimoodi lahterdada ei ole õige. Oma analüütilisuse, sallivuse ning internatsionalistliku sooviga maailma tõepoolest paremaks muuta on ta jäänud veidi nagu omaette. Ameerika Ühendriikide välispoliitiline mõte on viimastel aastatel suuresti nihkunud konservatiivsuse suunas ja peab leidma vastuseid USA domineerimisest tulenevatele küsimustele.
Fukuyama “ajaloo lõpule” ja Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrkele” on järgnenud minu meelest Kagani “lääne lõpp”. Nii nagu eelmisedki suured arutlused viib seekordne meid edasi rahvusvahelises elus toimuva lahtimõtestamisel. Kuni selgub, et mõni uus küsimuseasetus võimaldab muutunud olukorda hoopis paremini kirjeldada. Ma ei tea, kes on järgmine, täna on meil Robert Kagan.
Suursaadik Raul Mälk töötab Eesti Vabariigi välisministeeriumis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar