Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat “Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order” on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli “Power and Weakness” (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa “Jõu ja nõrkuse” artikli lühendus.
Välispoliitikat on Robert Kagan näinud nii selle tegijate kui kommenteerijate poolelt. Ta on töötanud USA Kongressi liikme Jack Kempi välispoliitikanõustajana, USIA (Ameerika Ühendriikide Infoagentuur -toim) asedirektori eriabina, USA välisministeeriumi Ameerika riikide büroo asejuhina ning välisministri peamise kõnekirjutajana Ronald Reagani presidendiaja lõpuosas 1985 – 1988. Kõik need ametid eeldasid ilmekust, selgust ja lühidust oma mõtete esitamisel.
Edaspidi on Robert Kagan teadlase ja kommentaatorina avaldanud suurel arvul artikleid ja päevakajastusi peaaegu kõigis arvestatavates USA ajalehtedes ja ajakirjades. Talle on sobinud kolumnisti roll nii liberaalses The New York Timesis kui konservatiivses ajakirjas The Weekly Standard. Robert Kagan paistab pigem nautivat tööd ajakirjanduses kui et peab vajalikuks kirjutada mahukaid teoseid, kuigi tema toimetatud ja kirjutatud raamatute arv on päris suur. Carnegie Fondi uurimiskeskuses töötab ta 1997. aastast. Ta on mõjuka Ameerika Ühendriikide Välissuhete Nõukogu (Council of Foreign Relations) liige. Robert Kagani abikaasa on edukas diplomaat – nr 2 USA alalises esinduses NATO juures. Seega näeb ta Brüsselis elades transatlantiliste suhete probleeme pidevalt kõrvalt.
Reagani ideede võidukäigu aja mõju on Robert Kagani kirjatöödes selgelt tunda. Ta tahab maailma muuta, mitte aga konflikte ja probleeme lihtsalt külmutada. Robert Kagani maailmas nähakse vajadust suhelda ja lahendada probleeme nii haritud õitsvate 21. sajandi riikidega kui ka 19. sajandi režiimidega, kes on hankinud raketid.
Fukuyama “ajaloo lõpule” ja Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrkele” on järgnenud minu meelest Kagani “lääne lõpp”.
Nii mõnigi kord on Robert Kagani kritiseerijad võtnud kinni tema sirgetest väidetest ja viidanud, et maailm on palju keerulisem. Kuid Robert Kagani eesmärk on näidata üldiseid tendentse ja selleks sobivad lihtsustavad mudelid hästi. Nii pole ka eeltoodud artiklis Ameerika ja Euroopa mingid sõna-sõnalt võetavad maailmapoliitika osalised, vaid pigem üldistus kahest võimalusest kujundada välispoliitikat.
Nii mõnigi kord on Robert Kaganit iseloomustatud neokonservatiivina nagu tema artiklite sagedast kaasautorit William Kristolit. Mulle siiski tundub, et Robert Kaganit niimoodi lahterdada ei ole õige. Oma analüütilisuse, sallivuse ning internatsionalistliku sooviga maailma tõepoolest paremaks muuta on ta jäänud veidi nagu omaette. Ameerika Ühendriikide välispoliitiline mõte on viimastel aastatel suuresti nihkunud konservatiivsuse suunas ja peab leidma vastuseid USA domineerimisest tulenevatele küsimustele.
Fukuyama “ajaloo lõpule” ja Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrkele” on järgnenud minu meelest Kagani “lääne lõpp”. Nii nagu eelmisedki suured arutlused viib seekordne meid edasi rahvusvahelises elus toimuva lahtimõtestamisel. Kuni selgub, et mõni uus küsimuseasetus võimaldab muutunud olukorda hoopis paremini kirjeldada. Ma ei tea, kes on järgmine, täna on meil Robert Kagan.
Suursaadik Raul Mälk töötab Eesti Vabariigi välisministeeriumis.
Seotud artiklid
Ronek Jäär: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast
Slovakkia presidendivalimised on oma olemuselt põhimõtteline vastasseis Robert Fico juhitud venesõbraliku valitsuse ja läänemeelse opositsiooni vahel. Peale esimese vooru läänemeelse leeri üllatusvõitu on teise vooru eel ainus kindel asi see, et Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast.
Igor Gretski: Putini võltsvalimised – tugevnev haare keset opositsiooni dilemmasid
Hiljutised presidendivalimised kujunesid kõige vähem konkurentsitihedateks ja kõige läbipaistmatumateks kogu nõukogudejärgse Venemaa ajaloos. Nendega astus Vene maffiariik veel ühe sammu neototalitaarse diktatuuri poole, mida sisemiselt kindlustab imperialismi, läänevastasuse ja suurriikliku šovinismi ideoloogiline sulandumine.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Steven Blockmans: Ukraina ülesehitustööd ja ühinemine Euroopa Liiduga
Ligi kaks aastat on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. Mitmeid samme, mis hõlbustavad Ukraina taastamist ning aitavad teda lähemale Euroopa Liiduga liitumisele, on juba tehtud. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL kõiki neid töid finantseerib. Suureks küsimärgiks on Ungari vastasseis.
Elena Korosteleva: Valgevene ühiskond teel demokraatiast diktatuuri ja tagasi
Valgevene demokraatlik opositsioon on ikka veel killustunud. Neil on küll ühine visioon Lukašenka-järgsest vabast Valgevenest, ent napib konkreetsust. Kuniks pole tekkinud ühtsusrinnet, ei tule praegusest võimuladvikust keegi üle. Killustatus takistab ka Euroopa Liidu toetuse tugevnemist, leidis Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatile professor Elena Korosteleva.