21. sajandi kaitsejõud: Soome kaitsevõimet tuleb uuendada ja tugevdada

Kui Soome tahab säilitada 21. sajandile kohast sõjalist võimet, peab riik korraldama kaitsereformi. Suured logistikast sõltuvad üksused, mis ei suuda oma tegevust lihtsal moel teiste üksustega kooskõlastada ning on relvastatud analoogside ajastu relvade ja sidevahenditega, ei heiduta vaenlast. Halvimal juhul võib tagajärjeks olla oma sõjalise suutlikkuse väär hindamine.

Ukraina sündmused on kinnitanud, et Soome keskendumine territoriaalsele kaitsele on õige strateegia – sama näitas juba 2008. aastal Gruusia. Ei Gruusial ega Ukrainal polnud usutavat tavapärast heidutusjõudu, kas seetõttu, et neil nappis massi (sõdureid) või kuna nad sõltusid täielikult suurtest mobiliseeritavatest reservidest. Mõlemad kannatasid ka seetõttu, et riigisisene toetus sõjaväe kasutamisele polnud kaugeltki ühtne. Ukraina sündmused on ka kinnitanud, et Venemaa sõjaliste jõudude reform on viimaste aastate jooksul teinud kiireid edusamme. Venemaa sõjavägi suudab nüüdseks koondada suure hulga võimekaid jõude ning teha ettevalmistusi nende kasutamiseks; samal ajal suudab riik jõude mõnda aega ka rindeoludes hallata. Nende ja toetavate üksuste tegevus muutub tõenäoliselt tuleva aastakümne jooksul tulemuslikumaks.

Lisaks on julgeolekutasakaal Läänemere piirkonnas viimase viie aasta jooksul muutunud, seda osalt Rootsi katastroofiliselt vähenenud riikliku kaitsevõime ning teisalt Venemaa kestvate kaitsereformide tõttu. Need kaks suundumust toidavad ettearvamatust ja ebastabiilsust. Soome vajab „21. sajandi kaitsejõude“ (soome k: uuden vuosisadan puolustusvoimat), mis ei sõltu riigi kaitsepoliitika valikutest.

Soome kaitsejõududes on käsil tähtsaim reorganiseerimine pärast Teist maailmasõda. Eesmärgiks on viia kaitsejõudude struktuur vastavusse kaitse-eelarve ja operatsioonidel osalemise vajadusega, silmas pidades ka vajalikke ja planeeritud kaitsehankeid.

Ukraina sündmused on kinnitanud, et Soome keskendumine territoriaalsele kaitsele on õige strateegia.

Veel paar aastat tagasi kulus ligikaudu kolmandik 2,4 miljardi euro suurusest eelarvest (mis moodustas 1,4 protsenti SKTst) operatsioonidele, personalile ja hangetele, kuid viimase kahe aastaga on tulnud mitmete eelarvekärbete tõttu prioriteete kiiresti ümber hinnata. Ajateenistusel põhinevas süsteemis saavad igal aastal rohkem kui 20 000 meest ja mõnisada naist 6 kuni 12 kuud väljaõpet, mille tulemusel on sõjaaja reservis umbes 230 000 sõdurit – kulud on aga palju madalamad kui sarnasel elukutselisel kaitseväel. Koos tõhusa hangete planeerimisprotsessiga on see võimaldanud Soomel viimase kahe aastakümne jooksul saavutada maailmatasemel kaitsevõime.

Soome rohkem kui kuuskümmend F/A-18 Hornetit moderniseeriti hiljuti ning need on nüüd võrdsed mis tahes teiste regioonis leiduvate hävitajatega. Inventari hulka lisandunud Ameerika Ühendriikide AGM-158 JASSM-raketid (ingl k: Joint Air-to-Surface Standoff Missile – maasihtmärkide ründamiseks mõeldud suure lennukaugusega täppisrakett – toim), mida USA on siiani lubatud soetada vaid Austraalial ning Soomel, suurendavad veelgi Soome õhujõudude panust Soome kaitsevõimesse. Soome merevägi on väike, kuid koosneb hetkel kahest kaasaegsest laevatüübist: Katanpää-klassi miinijahtijatest ja väikestest rannikualadel liiklevatest Hamina-klassi „taskuristlejatest“, samuti paljudest teistest laevatüüpidest, mille hulka kuuluvad nii suured miiniristlejad kui väikesed ja kiired rannikualadel liiklevad transpordilaevad.

Hoolimata olulistest reformidest ei ole veel jõutud mõnede kriitiliste valdkondadeni, eriti seetõttu, et nende reformimiseks on vaja poliitilist toetust. Vajaliku reformi kaks tähtsaimat osa on: (1) kasvata võimet sõjaliselt reageerida, seda eriti maaväe osas, konflikti ebamäärases staadiumis – nn konflikti hallis tsoonis ehk ajal, mil riiklikud eriolukorra seadused pole veel jõustunud ja rakendunud; ja (2) tõelise ühendväe loomine, mis on võimeline läbi viima kestlikke ühendväeliikide operatsioone kogu Soome territooriumil.

Tõeliste ühendvägede loomine ja haldamine nõuab muudatusi mitmes valdkonnas. Põhimõtteliselt tähendab ühendatus, et kõik jõud maal, õhus ja vees, eriüksused ja elektroonilise sõja üksused suudavad pidevalt koostööd teha. See tähendab, et ülem saab operatsioonide läbiviimiseks kasutada kõiki tema vastutusalas olevaid üksuseid, mis omakorda annab operatsioonide ülemale võimaluse reaalajas valida, kuidas nimelt mingit konkreetset probleemi lahendada – näiteks kästakse parasjagu õhus viibivatel hävituslennukitel rünnata algsest erinevat sihtmärki, sest varem selle ülesande saanud mereväelaev peab nüüd mujal jalaväge katma, samas kui elektroonilise sõja võime on koondatud sootuks erioperatsiooni toetuseks.

Ajateenistusel põhinevas süsteemis saavad igal aastal rohkem kui 20 000 meest ja mõnisada naist 6 kuni 12 kuud väljaõpet, mille tulemusel on sõjaaja reservis umbes 230 000 sõdurit.

Kuigi ühendoperatsioonide võimet on raske saavutada, on see hädavajalik mis tahes stsenaariumi puhul, mil Soome on sunnitud enda kaitseks sõjalist jõudu kasutama. Soome kaitseväe eri osad ongi pidanud ajalooliselt palju suuremas ulatuses koostööd tegema kui suuremate riikide sõjaväed, kuna Soome on väike ja piiratud ressurssidega riik. Samas tõstab ühisvõime moodsas sõjanduses tuntavalt kaitsetegevuse tõhusust ning võimaldab kasutada jõudusid paindlikumalt suurtel maa-aladel ning mitmekesisel maastikul. Praegu ei suuda Soome kaitsejõud ühendoperatsioone läbi viia. Tulevikus peavad nad seda suutma.

Ühendoperatsioonide võime loomine nõuab palju rohkem väljaõpet, kui seda saavad praegused reservväed. Mõned väidavad, et reservvägesid polegi võimalik nii palju treenida, et ühendatud toimimist saavutada. Soome reaalset olukorda arvesse võttes võib mõelda kompromissile: regulaarvägi ja väiksem rühm intensiivset väljaõpet saanud reservväelasi kombineeritakse suurema hulga reservväelastega, kes sissetungi takistavad.

Nagu näitab konflikt Ukrainas ja selle ümber, peavad riigil juba enne kriisi eskaleerumist olema olemas avalikuks sõjategevuseks hästi treenitud sõdurid. Konflikti ebamäärases staadiumis võib poliitikutel olla raske eriolukorra seadusi piisavalt vara rakendada. Enne kui eriolukord jõustub, võib Soome valitsusel olla tulenevalt sõjaväe väljaõppetsüklitest ainult sada väljaõpetatud maaväelast, keda 48 tunni jooksul tegevusse suunata. Soome õhujõud ja merevägi, mis on peamiselt elukutselistest koosnevad väeliigid, suudavad küll tegutsema asuda, aga sellel on oma hind.

Kuigi ühendoperatsioonide võimet on raske saavutada, on see hädavajalik mis tahes stsenaariumi puhul, mil Soome on sunnitud enda kaitseks sõjalist jõudu kasutama.

Üks võimalik lahendus, kuidas muutuda paindlikumaks ja luua alus ühendoperatsioonide võimeks, on suurendada Soome kaitsejõududes veidi professionaalse personali osakaalu ning tõsta olemasolevate vabatahtlike maakaitseüksuste (soome k: maakuntakomppaniat – Eesti kaitseliidule sarnanevad üksused – toim) staatust ja suurendada nende võimekust. Kümneprotsendiline professionaalsete kaitseväelaste osakaalu kasv – peamiselt allohvitseride osas – võimaldaks luua alalises valmiduses manööverpataljoni. Need jõud suudaksid tõenäoliselt peatada potentsiaalse vastase brigaadisuurused üksused, mis on spetsialiseerunud kiiretele hõivamis- või õhudessantoperatsioonidele.

Lisaks saaksid kavandatava reformi kohaselt olemasolevad vabatahtlike kompaniid (umbes 170–180 sõdurit kompanii kohta) märksa rohkem väljaõpet ja nende võimekus kasvaks. Sõdurid saaksid väljaõpet ühel päeval nädalas, varustus (v.a relvad) oleks neile kätte jagatudning relvad paikneksid kesksetes linnasüdametes asetsevates ladudes. Üksuseid saaks aktiveerida SMSi või telefonikõne teel ning iga kuu tehtaks õppehäireid tagamaks, et kogu protsess mahub paari tunni piiresse. Seejuures saaks regulaarväelaste pataljoni ja oluliselt parema väljaõppega vabatahtlike kompaniid aktiveerida enne, kui valitsus on välja kuulutanud eriolukorra.

Kaitsereform eesmärgiga luua ühendoperatsioonide vägi, mis suudaks tõhusalt toimida konflikti ebamäärase staadiumi ajal, tõstaks oluliselt Soome sõjalist võimekust mitmetes 21. sajandi riikidevahelise sõja lõikudes. Äsja lähipiirkonnas toimunu põhjal on selge, et sellised jõud on vajalikud ning nende kasutus oleks palju tõhusam kui praegune 230 000 sõdurist koosneva reservväe puhul. 21 sajandi kaitsejõudude loomine peaks Ukrainas toimunu taustal muutuma põletavaks küsimuseks.