Venemaa 2021. aasta ohtude analüüs: pandeemiajärgne geopoliitika
International Threats for 2021: Geopolitics After the Pandemic. Moscow State Institute of International Relations, 2021
Vahel tuleb lugeda ka maailma teisiti tõlgendava poole toodetud materjale, et saada paremini aimu tema (soov)mõtlemisest.
Seotud artiklid
Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.
Rain Puusta: „Oleksime pidanud teid varem kuulama“ – Eesti julgeolekupoliitiline kuvand aastal 2022
Analüüsides viimasel neljal aastal (2019-2022) USA, Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa meedias ilmunud Eestit mainivaid julgeolekupoliitilisi kajastusi, on märgata olulist nihet nii lugude kvantiteedis kui ka kvaliteedis. Mis on juhtunud ja kuidas sai Eesti järsku Lääne meedia "superstaariks"?
James Sherr: Putin, Prigožin ja Venemaa allakäik
Prigožini draamat tuleks võtta selge tunnusmärgina Venemaa poliitilisest ja sõjalisest nurjumisest. Prigožin läks riskile ja kaotas. Seejuures paljastas ta, kui pehkinud on Venemaa võimusüsteem ja kui vähe Putin suudab seda remontida.
Arthur Leveque: Prantsusmaa vaade ELi laienemisele – tajudes ajaloolist ja geopoliitilist pööret
Peale külma sõja lõppu on Prantsusmaa Kesk- ja Ida-Euroopas palju usaldusväärsust kaotanud: alates François Mitterandi poolele teele jäänud poliitikast kuni Jacques Chiraci kurikuulsate kommentaarideni ja Emmanuel Macroni küsitavate seisukohtadeni eelmise aasta kevadel. Prantsusmaal on vaja palju ära teha, et heastada Kesk- ja Ida-Euroopale tekitatud suurt pettumust ja tunnistada ajaloolist reaalsust. Macroni hiljutine kõne GLOBSECil oli enam kui lihtsalt oma sarmi abil idarinde riikide moosimine. See tähistab olulist pööret – vähemalt ELi tulevase laienemise küsimuses.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu
Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.
Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.
Andrei Soldatov ja Irina Borogan: Kuidas on sõda mõjutanud Venemaa julgeolekuteenistusi?
2022. aasta kevadel tehti Venemaa luures nii suur prohmakas, et Putin ei saanud seda enam eirata. Repressioone oli oodata ja need tulidki kiiresti.
Olga Oliker: Venemaa uurimine muutunud oludes
Venemaad tundmaõppimine muutub raskemaks, kuid riiki mõista on ülimalt oluline. Kindlustamaks, et Venemaa uurijate töö on veenev, erapooletu, hästi informeeritud ja toob seega võimalikult palju kasu, peavad teadlased osalema aruteludes, kahtlema oletustes ja eeldustes ning olema avatud uutele tehnoloogiatele.
Anton Šehhovtsov ja Heidi Maiberg: Kas abikäsi “Azovi natsidele”?
Heidi Maibergi vestlus Anton Šehhovtsoviga (äärmus)rahvuslusest Ukrainas ja sõja mõjust äärmusparempoolsusele Euroopas.
Ilter Turan: Türgi välispoliitika teisenevas väliskeskkonnas
Teise maailmasõja järel sidus Türgi oma julgeoleku Lääne julgeolekusüsteemiga, astudes 1952. aastal NATO-sse. Liikmelisus kaitses teda Nõukogude ekspansionismi eest, aitas moderniseerida ja suurendada relvajõude ning lõimida riiki demokraatlike riikide kooslusse, millega ta soovis sarnaneda. Türgi majandus, mis hakkas asendama importkaupu, sai liitlasriikidelt tuge tasuks julgeoleku eest, mida Türgil oli pakkuda.
Ali Alavi: Lähis-Ida geostrateegilise maastiku ebapüsivusest ja liitlaste vahetamisest
Kui Venemaa algatas 2022. aasta veebruarikuus Ukraina vastu täiemahulise kallaletungi, oletasid arvukad kommentaatorid läänes, et USA liitlasriigid Lähis-Idas annavad lääneriikide Vene-vastaste sanktsioonide jõustamisse tänuväärse panuse. Aga seda ei juhtunud.
Hans Kundnani: Sõda Ukrainas, demokraatia ja maailma lõunapoolsed riigid – meil on probleem
Viimastel kuudel on puhkenud arutelu selle üle, et maailma lõunapoolsed riigid ei ole pakkunud tuge ei USA-le ega Euroopa liitlastele. Mõnede arvates on lõunapoolsete riikide reaktsioon Ukrainas möllavale sõjale pigem lausa kahju toonud. Aga miks me üldse arvasime, et nende reaktsioon peaks teistsugune olema?
Pavel Baev: Kurnatud sõjaväed võivad äkitselt kokku kukkuda
Oslo Rahu-uuringute Instituudi professori Pavel K. Baevi sõnul pole Ukraina sõja puhul vaja vältimatult eeldada, et sõda tuleb igal juhul pikk. Pöördepunkt võib tulla juba sellel suvel, sest ei meil ega Venemaal pole vaja Pentagoni lekkeid mõistmaks, kui tõsiselt Ukraina vastupealetungiks valmistub. See teeb Venemaad ärevaks.
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.
Aleksei Levinson: Venemaa, nagu see meile paistab
Venemaa sõltumatu uurimisasutuse Levada märtsis tehtud üleriigilisest arvamusküsitlusest selgub, et 83 protsenti venelastest toetavad ikka veel president Putinit ning kolm neljandikku täisealistest elanikest peavad õigeks Venemaa relvajõudude tegevust Ukrainas. Siiski, vaid 42 protsenti tahab näha sõjategevuse jätkumist.