oktoober 2, 2008

Uus ühiskond – uus identiteet

Identiteet ei ole midagi antut ja püsivat, vaid ruumiline ja ajas muutuv nähtus. Peeter Torop kirjeldab, kuidas kujuneb riikide identiteet.

Identiteet ei ole midagi antut ja püsivat, vaid ruumiline ja ajas muutuv nähtus. Peeter Torop kirjeldab, kuidas kujuneb riikide identiteet.


Peeter Torop

Uus ühiskond – uus identiteet

Identiteet ei ole midagi antut ja püsivat, vaid ruumiline ja ajas muutuv nähtus. Peeter Torop kirjeldab, kuidas kujuneb riikide identiteet.

Eesti riikluse ajaloo intensiivsus ja ühiskondlike muutuste kiirus on 21. sajandi alguseks tekitanud kriisitunde. Viimasesse sajandisse on mahtunud nii palju lõppe ja algusi, et eestlaseks jäämine ja eurooplaseks saamine on nooreestlaste 20. sajandi alguse üleskutsest muutunud 21. sajandi alguse skepsise ja hirmude allikaks. Vaatamata Kaarel Robert Pusta 1926. aasta lootusele: “Meie noore vabaduse õnn oleks täielik, kui Euroopast saaks suur demokraatlik liit, kui Eesti kodaniku tunnistus oleks igale ühtlasi eurooplase tunnistuseks, mis võimaldab nõu, abi ja kaitset igas paigas Euroopa mandril”. Üheks oluliseks ebakindluse põhjuseks on eestluse järjepidevuse vastuolulisus. Ühelt poolt on tegemist pidevusega, mida toetati nii kodumaal kui eksiilis. Teiselt poolt on aga tegu katkendlikkusega, mitmekordselt okupeeritud ja taasvabanenud rahvaga, kelle ajalugu ei taha hästi sobituda Euroopa suure ajalooga. Järjekordse uue alguse ees on eestlastel hirm lisaks rahvuslikule rahale jääda ilma ka oma ajaloost ja seega rahvuslikust identiteedist. Ja nende hirmude põhjused asuvad nii Eestist väljas kui Eestis eneses.
Peegeldused
Veidral kombel on 90 aasta eest enne suurimat algust, Eesti Vabariigi loomist, samade asjade üle juba ettenägevalt arutatud. 1915. aastal ilmus Tartus kogumik “Sirvilauad. Eesti rahva tähtraamat”. Esimese maailmasõja taustal väljendasid selle kogumiku artiklid uue rahvusliku ärkamise lootust, aga ka sellega seotud hirme. Hans Kruus kirjutas oma artiklis “Ajaloota rahvused Venemaal” ettenägevalt rahvusliku eripära säilitamise raskustest: “Sõda on ikka ajutine, lühikese kestusega nähtus. “Ajaloota rahvuste” võitlus rahvusliku vägistamise vastu aga on alaline, lõputa, nii ütelda “krooniline sõda”.” Ettenägelik oli ka Villem Ernits, kes oma artiklis “Sõda, rahvusküsimus ja rahvuskultuuralised püüded” osutas vajadusele hoida aus olulisi asju tähistavaid mõisteid: ““Rahvusluse” ja “rahvuslase” nime tähendusi ei tohiks mitte lasta degenereeruda, halvaks minna, vaid peaks seda kõrgel hoidma, puhtana igasugusist määrimiskatseist. Otsitagu juba uusi, kohaseid nimesid rahvusluse väärvormidele!”
Ka enne järgmist algust, okupatsiooni, sõnastati Eestis justkui tänasele päevale adresseeritud põhimõtteid. Eduard Laaman kirjutas 1937. aasta ajakirjas Looming sisuliselt riikliku ja rahvusliku vahekorrast: “Ei tule ära vahetada omakultuuri tavalise isamaalsusega. Isamaalsus hindab nähtusi, mis hinnas mujal: ta tahab olla teiste sarnane, või neissamas asjus, mis mujal, teistest üle. Ta mõõdab end võõraste mõõdupuudega. Omakultuur hindab aga asju, mida teised ei hinda. Ta mõõdab end omaenda mõõdupuuga. Kultuur on üleolemine. Ta ei vaja võõraid mõõtusid”. Pisut varem, 1935. aastal, oli Harri Moora vastanud Üliõpilaslehe ankeedile “Meie nüüdsest kultuuriehitusest”: “Ometi hakatakse meil mõistma, et minevikumaterjal toorel kujul ei anna midagi nüüdsele kultuurile; arhiiv ja muuseum ei lase end üle kanda omakultuuri. Töö nendel aladel seisneb selles, et minevikku seedida oleviku jaoks”. Muidugi saab kultuuri sidususe tekitamine olla võimalik vaid asjatundlike inimeste abil. Ja need inimesed saavad tulla ülikoolist, milles on Oskar Looritsa sõnul tasakaalustatud “teaduslikud, pedagoogilised ja sotsiaalsed funktsioonid”. 1938. aastal kirjutas Loorits, et “uue ühiskonna loomiseks on paratamatult uusi inimesi vaja kasvatada. Just kasvatada on vaja uut mentaliteeti, kasvatada ja pühaks veendumuseks sisendada, mitte ainult väliselt propageerida ja sundusega peale suruda, nagu seda nüüd laialt harrastatakse. Ja kuhu me siis kaldume oma isiksust kasvatades ajal, kus maailmas isiku asemel nii palju funktsionääre ja “rakukesi” kaldutakse kasvatama?”
Eesti Vabariigi algusaastatel ilmus Rakveres Gustav Laurentiuse raamatuke “Individualism, rahvus ja riiklus” (1923), milles autor kurdab riiki juhtivate haritlaste üheülbalisust: “Paha seisab selles, et meie haritlased nagu ühe vitsaga löödud, kõik vana Vene kooli kasvandikud on. Nad hoiavad ühte, sest nende kasvatus on ühine, kuid on liiga sabloonilised, liiga väheste ideede ja ideaalidega, ja avaldavad liiga vähe omapärasust ja eestilist initsiatiivi”. Mõni aasta enne okupatsiooni aga kirjutas Rein Eliaser jr ajakirjas Akadeemia (1937) kahest haritlaskonnast, vaimutõusikutest ja vaimuaristokraatidest, sooviga esimeste vastu sallimatust tekitada ja teisi ausse tõsta: “Vaimuaristokraatliku mentaliteedi tähtsaim tunnus on selles, et tema esindajad millalgi ei asu mingisuguste probleemide otsustavale lahastamisele ja lahendamisele enne, kui on jõudnud selleks küllaldasele küpsusele. Eriti ei ole selle mentaliteedi seisukohalt õige enneaegne asumine mainitud ülesande kallale avalikkust ja üldsust puudutavatel aladel”. Ka praeguses eesti ühiskonnas on vanameelsus ja infantiilsus kaks teravamat probleemi.
Ülaltoodud juhuslikud tsitaadikatked tõendavad, et me võime põhimõtteliselt kõiki oma tänaseid probleeme minevikus vastu peegeldada. Ja kahtlemata oleks neid peegeldusi mõtet koguda ja analüüsida. Ja ehk neist ka tänasele päevale õpetuseks erinevaid peegeldusi konstrueerida. Olemasolevatest tekstidest võime koostada lugusid eesti iseseisvusest, selle kaotamisest ja taasleidmisest. Kõik need lood moodustavad meie iseseisvuse loo, mis ongi Eesti identiteedi loo alus.
Identiteedid
Kuigi ajalugu pakub nii palju võimalusi eesti identiteedist luua erinevaid lugusid, ei ole Eesti Vabariigil oma identiteedikäsitlust. Kas on põhjuseks vanameelsete soovimatus ajalugu meelde tuletada või infantiilse poliitika võimetus ajalugu väärtustada? Või on ajaloos toe otsimist kompromiteerinud aateinimeste kiirustamine ajaloo ärakasutamisel ning nii lähema kui kaugema ajaloo valgete laikude tendentslik täitmine? Ametliku loona põrkub Eesti identiteedikäsitlus enda sugereeritud vajadusele kohanduda Euroopa ajalookäsitlusega ja unustada osa oma ajaloo sündmustest ning seega loobuda osast praeguste eestlaste esivanematest. Riikliku kontseptsioonina peab identiteedikäsitlus tuge otsima maailmas eksisteerivatest võimalustest ning trendidest, sest puudub originaalne kohalikke suhteid ja võimalikke identiteedivorme ühendav teaduslik ning poliitiline käsitlus. Lihtsaim tundubki võtta üle multikultuurse identiteedi mõiste selle pluralismi ja kosmopolitismiga ühel ning separatismiga teisel poolusel. Unustades küll, et raskuskese peitub poolusi ühendavas eetiliselt ja juriidiliselt põhjendatud poliitilise korrektsuse mõistes. Identiteedikontseptsiooni puudumise tulemuseks on integratsiooni ja assimilatsiooni, sotsiaalse ja etnilise identiteedi piiride hägustumine. Nende piiride tajumisest sõltuvad aga investeeringud haridusse, sotsiaalsfääri ja majandusse, Eesti ühiskonna sidususe tagamisse. Näiteks assimilatsiooni toetamisel on olulisem investeerida mitte-eestlaste eesti keele õpingutesse ja koolihariduse unifitseerimisse. Hoopis kallim oleks inegratsiooniprotsesside toetamine, sest need eeldaksid mitmekeelset identiteedikasvatust ehk siseriiklikke “Welcome to Estonia” tüüpi programme eri keeltes, eesti kultuuri ja ajaloo vahendamist, erikeelse meedia Eesti-keskset arengut jne. Riigikeele oskamise nõue kõigele lisaks. Esimene tagaks vähemasti piiratud bilingvismi, teise eesmärgiks oleks funktsionaalne diglossia, mis säilitaks emakeele prestiiži. Mitmed kakskeelsuse uurijad on näinud piiratud bilingvismis ohtu suhtlemiskeskkonnale, milles kõigi osaliste keelekasutus aheneb juba sõnavara poolest ning löögi alla satub emakeele kasutajate keelevaist.
Eesti on tahtnud olla tänapäevane rahvusriik. Eesti Kongressi aegadel oli ülimalt oluline üks etnilise identiteedi osa, mida võib nimetada etnilisuseks. See oli hetk, mil ametlik etnilisus ehk vanemate rahvus ja sünnipaik tagasid inimesele rahvusriigi kodaniku staatuse. Kuid sel ühiskondliku uuenemise ajal oli teisigi, kes vajasid poliitilise asemel uut identiteeti. Etnilise identiteedi afektiivne komponent ehk gruppi kuulumise tunne, kognitiivne komponent ehk teadmised grupi omadustest ja oma osaluse tajumine ning mütoloogiline komponent ehk lugude ja sümbolite tundmine moodustavad terviku, mille võib omandada ka etnilise päritoluta ehk teise etnilise päritoluga inimene. Nii on see teoorias. Tegelikkuses jäi aga täpsustamata sotsiaalse ja etnilise identiteedi vahekord. Kui teoorias on etnilisus võimalik osa etnilisest identiteedist ja etniline identiteet on omakorda osa sotsiaalsest või kodanikuidentiteedist, siis Eestis jäid need suhted ametlikult korrastamata ehk loomata jäi neile suhetele toetuv deklareeritud identiteet. Uue Euroopa identiteediga seoses saab aga oluliseks hetkeseisu analüüs, mille ülesandeks oleks tuvastada etnilise teadlikkuse, etnilise enesetähistuse, negatiivse etnilise identiteedi ja muudetud ehk pseudoidentiteedi olemus ja osakaal Eesti tingimustes.
Identiteet ei ole midagi muutumatut ja monoliitset. Moodne identiteedikäsitlus eeldab mitme eritasemelise identiteedi olemasolu samal inimesel või grupil ja sellisel juhul tuleks rääkida bi- või trilateraarsest identiteedist. Või lihtsalt individuaalsest ja kollektiivsest identiteedist. Identiteet ongi ka ruumiline mõiste ning identiteetide loomise või konstrueerimise ruumid osutuvad sotsiaalselt tähenduslikuks.
Ruumid
Iidse ajalooga Iisrael saavutas oma poliitilise identiteedi alles 20. sajandil. Tänini kestavad selles regioonis pinged seoses elamise ruumiga. Samas lisandub füüsilisele ruumile veel mentaalne ruum. Nii kirjutas Jeruusalemma ülikooli õppejõud Rafi Israeli 1989. aastal uue identiteedi otsimisest Iisraeli araablaste jaoks. Kui riigi algusaegadel oli araablastele olulisim iisraeli identiteet, siis alates 1967. aastast lisandus sellele eriti seoses PLO tugevnemisega võimalus valida palestiina identiteet. Võitlustandri laienemine pani aluse võimalusele luua endale araabia identiteet, millest islami revolutsiooni käigus kasvas välja islami identiteedi võimalus. Kuid samas oli Iisraelis 100 000 kristlasest araablast, kes väärtustavad võimalust olla islami revolutsioonist ruumiliselt eemal. Autor leiab, et see araabia kogukonna areng ja mentaalsete piiride liikuvus on oluliselt vähendanud iisraeli identiteedi osatähtsust ning õigem oleks pingete maandamiseks nii kogukonna sees kui riigi raames rääkida araablaste uuest identiteedist rahvusvähemusena. Niisiis on küsimus identiteedi deklareerimise viisi olulisuses.
Füüsilise ja mentaalse ruumi võrdväärne tähtsus tuleb eriti esile sundmigratsiooniga seoses. Ei ole kodumaal või sisemaal hellitatud karjalasi Soomes või Siberist naasnuid Eestis. Venemaa Punase Risti ja Moskva ülikooli ühistööna antakse välja sundmigratsiooni ohvrite saatuste analüüsi ja psühholoogilise abistamisega seotud materjale. Ühes sellises 2001. aasta ülevaates on juttu Tšetšeenia põgenikest Rostovi oblastisse Venemaal, kusjuures põgenike seas on nii venelasi kui tšetšeene. Selgub, et kodust põgenenud tšetšeenid kohanevad võõrsil kergemini, sest hoiavad kokku ning loovad kiiresti suhted kohapealsete kaasmaalastega ning saavad neilt ka abi. Kodumaale naasevad venelased on aga tihti isolatsioonis ka siis, kui töö- ja elamismured lahendatud. Nad tajuvad ise oma erinevust rahvuskaaslastest keelepruugis, žestides, harjumustes ning tunnevad end võõrana. Seega ei saa mentaalseid piire ega akulturatsiooni mõju individuaalsele identiteedile alahinnata.
Igasugune jõuline sekkumine identiteedivormide kujundamisse võib tekitada ootamatute identiteedivormide aktualiseerumise ning tulemus on destruktiivne või vähemalt konfliktne. Balkani poolsaarel toimunu ja Iraagis toimuv on selles osas iseloomulik. Lisaks on mõlemad näited sobivad esindamaks ka inimgeograafilise aspekti olulisust identiteedipoliitikas. Balkanil või Lähis-Idas toimuv on inimgeograafiliselt topomorfne revolutsioon ehk tavapärase paigasuhte kapitaalne muutmine kuni paiga täieliku hävitamiseni ehk topoklasmini. Varemed ja muud ühiskondliku trauma märgid takistavad veel kaua mentaalsete piiride taastamist või muutmist. Muidugi on identiteedi seisukohast väga oluline ka vastupidine protsess. Kui ühiskonna uuenemine ajas saab tuge ruumi uuenemise kaudu, siis saab rääkida topoteraapiast, uue paigasuhte tervendavast mõjust identiteedile, identiteediruumi laienemisest ühiskonna ruumiliselt getostunud ja ajaliselt traumeerivat minevikku peegeldavatele osadele. Tallinna Lasnamäe või Kirde-Eesti linnade ruumikujundus on kahtlemata oluline identiteedipoliitiline probleem.
Ajad
Kõrvuti identiteediruumiga on oluline ka aeg. Identiteediruumi muutumine sunnib vahel peale ka tolerantsust tagava ajakäsitluse. Nagu ülaltoodud näites oli Iisraeli iseseisvuspäev araablastele holokaustiga võrreldav leinapäev, nii tähistatakse ka Eestis nii erinevaid pühasid kui samu pühasid erineval viisil. Selline olukord tekitab ühelt poolt vajaduse aktsepteerida erinevaid mälusüsteeme, olla tolerantne erinevate ajalookogemuste suhtes, kuid samas toob see kaasa vajaduse mäluga manipuleerida. Paul Ricoeur on mälumanipulatsioonide ning identiteedimehhanismide mõistmisega seoses kasutanud mälu liiasuse ning mälu puudulikkuse mõistet. Esimene tähendab mäletamise kuritarvitamist ja teine unustamise kuritarvitamist. Mälu on kahtlemata identiteedi seisukohalt tähtis mõiste ning ühiskondlikul tasandil on oluline mnemotehnika kujunemine eelkõige hariduse ja meedia kaasabil ning kahe koos eksisteeriva protsessi, meenutamise ja meeldetuletamise vahekord.
Meenutamine ja meeldetuletamine ongi need protsessid, mis sunnivad praegu kirjutama uue ühiskonna uuest identiteedist. Eesti Vabariik on juba tükk aega taastatud. Kuid selle vabariigi taastamise lugu ei moodusta kokkuleppelist tervikut. Asjaosalistele meenuvad erinevad seigad ning erinevad põhjused sunnivad erinevaid inimesi teistele meenutama unustatud fakte. Pisut utreerides meenutab olukord lugu sellest, kuidas Teise maailmasõja võitis polkovnik Brežnev Väikesel maal. Sellised vahel absurdini ulatuvad kirjeldused kuuluvad kultuuri enesekirjelduse juurde. Enesekirjelduse viisid ongi ühiskondliku mnemotehnika aluseks. Ja eriti oluliseks osutuvad enesekirjeldused ühiskonnale pöördelistel aegadel. Eesti Vabariigi taastamine oli pöördeline aeg. Juri Lotmani mõttes oli see kultuuriplahvatus. Plahvatus tekitab plahvatusruumi, milles toimub osakeste intensiivne liikumine mööda lähedasi trajektoore. Seega on põhjust rääkida sarnasusest nende vahel ehk seda kujundlikkust tegelikkusse üle kandes üksteisemõistmisest ja ühtsusest. Kuid need osakesed eemalduvad oma liikumistes ning suurendavad erinevusi, ülekandes siis erimeelsusi. Kuid see on vaid plahvatusekontseptsiooni pildiline pool.
Lotman rõhutab, et plahvatusehetke kui kõigi võimaluste kooseksisteerimise ja arengusuundade prognoosimatuse hetke järel saabub plahvatuse ammendumishetk. Kui plahvatus tõi kaasa innovatsiooni, uue ühiskonna, siis selle ühiskonna identiteedi seisukohast on ülioluline plahvatuse kirjeldamine ammendumishetkel. Kui plahvatuse ammendumishetkega ei kaasne kultuuri või ühiskonna enesekirjeldust, toimunu mõtestamist ja sünteesimist, siis võib innovatsioon hajuda ja jääda hilisemate tendentslike manipulatsioonide objektiks. Või hoopis ununeda. Seega on uue ühiskonna ehk taastatud Eesti Vabariigi identiteedi kujundamise raskused kinni lähiajaloos – perestroika ja Laulva revolutsiooni aegade ühtse käsitlemise puudumises. Segadus 1990. aastate mõtestamisel peegeldus kohe ka 1944. aasta vastuolulises mõtestamises. Mõlemad perioodid kannatavad mälu ebakindluse all. Tuleb loota suurtele eetilistele, poliitilistele ja professionaalsetele pingutustele, et uus ühiskond saaks endale uue identiteedi, mis toetuks Eesti järjepidevusele ja rahvuslikule eneseväärikusele, kuid oleks tolerantne ja avatud suurele maailmale. Eesti identiteedi lugu saab areneda mineviku kaasamise kaudu tulevikukujutluse loomisse, sest vaid nii täidab ajalooline narratiiv, nagu on öelnud Richard Kearney, oma ülesande – olla mälu ja lootus.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar