november 27, 2013

Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana

Tuleb loobuda ideest, et Euroopa väärtused suudavad mingil moel levida meie maailmajaost kaugemale ning tuua kaasa Portugalist Vaikse ookeanini ulatuva õitsengu- ja progressivööndi.

Kui ma kõnelen Euroopa Liidu (EL) idapartnerlusest, lööb minus tavaliselt välja ääretu, lausa vastutustundetult üüratu optimist. Elades ELis ning olles peaaegu kogu oma ametialase elu töötanud või tegelnud idapartnerluse kuues riigis / kuue riigiga, on mulle igati ilmne, et idapartnerlus on imetlusväärne, heade kavatsustega ette võetud pingutus, mis on oluline nii ELile kui ka idapartnerlusse kaasatud riikidele.
Aga kui ma pean kirjutama Eesti lugejale, kes teab üsna põhjalikult päris omast kogemusest, millist kasu annab ELi sügavam koostöö kunagise Nõukogude Liidu osadega, ei usu ma, et leiduks kuigi palju neid, kes arvaksid, et ELi pilgu pööramine itta oleks kuidagi halb. Inglise keeles leidub just selleks puhuks äärmiselt kohane ütlus: pole mõtet jutlustada neile, kes on usu vastu võtnud. Seepärast on praegu, just otse enne idapartnerlusele eriti olulist tippkohtumist Vilniuses 28.-29. novembril, palju mõistlikum astuda hoopis sammuke tagasi ning uurida kriitilise pilguga probleeme, mis seisavad idapartnerluse ees nii enne kui ka pärast Vilniust.
Selleks tuleb olukorda analüüsida kolmel moel.
Kõigepealt peab hinnang tuginema tegelikkusele. Me peame möönma, et alates oma loomisest nelja aasta eest ei ole idapartnerlust saatnud ainult ja üksiti edu. Pealegi, mis ka ei juhtuks Vilniuses, seisavad selle ees ka edaspidi probleemid, mis tõukuvad nii ELi enda kui ka partnerriikide pingetihedast sisepoliitilisest õhustikust. Teiseks peab meie käsitlus olema loomult strateegiline: me ei pea käsitlema idapartnerlust kenasti kõlava retoorika sooja õhkavas virvendavas siras, vaid kainelt ja ilustamata osapoolte huve hinnates. Kolmandaks peavad meie analüüsis olema esikohal strateegilise perspektiivi praktilised rakendused, eriti mis puudutab energeetikat, kaubavahetust ja viisarežiimi liberaliseerimist.
Tegelikkus
Kui parafraseerida üht Ameerika valitsuse suhteliselt hiljutist kurikuulsat väljaütlemist, tuleb meil silmitsi seista sellise Vilniuse tippkohtumise eelse keskkonnaga, nagu see on, mitte sellisega, nagu me tahaksime. Asi pole ainult selles, et me peaksime tähele panema ja teadmiseks võtma, et idapartnerlusel on veel pikk tee käia, enne kui see suudab saavutada esialgu ettenähtud potentsiaali, või et ettevõtmise tulu pole olnud päris selline, nagu algul oodati. Asi on selles, et juba “väärtustele” tugineva tippkohtumise mõistegi kasutamine on ebarealistlik. Õigupoolest ongi ehk parim soovitus, mida ma oskan selles osas anda, sisult päris lihtne: tuleb loobuda ideest – nüüd, lähemas tulevikus ja üleüldse –, et Euroopa väärtused, näiteks konsensusele tuginev otsustusmehhanism ja liberaalne demokraatia, suudavad mingil moel levida üle maailmajao ja kaugemale ning tuua kaasa Portugalist Vaikse ookeanini ulatuva õitsengu- ja progressivööndi. Kuidas me ka ELi ideid ei imetleks, ei ole neil üleilmses võitluses mõju pärast kunagi niisugust mõju, nagu nende propageerijad loodavad. Seda kahel põhjusel, mida ma nimetaksin isekuseks ja isukuseks.
Esiteks ei ole EL ilmutanud mõju pärast peetavates võitlustes kuigi suurt isekust – see lihtsalt ei tule tal hästi välja. (Võrreldagu seda kas või sellega, kui palju edukam on Venemaa Föderatsioon olnud prääniku ja piitsa kasutamisel, et kallutada niisuguseid maid nagu Armeenia loobuma suuremast majanduslikust ja poliitilisest koostööst ELiga: paljude üllatuseks loobus Armeenia viimasel hetkel suure vaevaga kokku lepitud assotsieerumislepingust ELiga, eelistades hoopis ühineda uue, Venemaa juhitava Euraasia Liiduga.) Samuti on ELi kulukad katsed propageerida reforme ja demokraatiat, mis kõige ulatuslikumalt ja silmatorkavamalt on olnud suunatud Valgevenele, suutnud kaasa tuua õige vähe reforme ja veel vähem demokraatiat.
Teiseks ei ole ELi kodanikel ja riikidel õieti isugi selliseid lahinguid pidada. Laienemist on järjekindlalt ja toekalt toetatud näiteks Eestis ja Poolas, kuid Lääne-Euroopa tuumikriikides on vaimustus laienemisest, mis valitses 2004. aasta ühinemislaine ajal, ammu haihtunud. Giscard d’Estaingi konstitutsiooniprojekti läbikukkumine sundis inimesi seadma kahtluse alla liidu poliitilist suunda ning finantskriis seejärel ka majanduslikku suunda.
Ma tahan toonitada, et ma ei ütle mingil juhul, et me peaksime loobuma. Mitteloobumine tähendab siiski seda, et meil peab olema selge arusaam, miks me ei loobu, selline selgus, mida annab ainult minu järgmine punkt: strateegiline käsitlus.
Strateegiline käsitlus
Huvitaval kombel ei ole isegi seisukoht, et idapartnerlust peab edaspidi ohjama strateegia, seniajani üleüldiselt tunnustatud. Muidu suurepärases kõnes surve kohta, mida Venemaa rakendab idapartnerluse riikidele, teatas laienemis- ja naabruspoliitikavolinik Štefan Füle sel kuul Strasbourgis Euroopa Parlamendi ees, et “kuigi mõned teist [= parlamendiliikmetest] kutsuvad mind suuremale enesekindlusele strateegiliste mängude pidamisel, ei kavatse ma seda teha. Mul on raske osaleda nullsumma mängudes, sest ma usun mängudesse, milles võidavad kõik.”1
Loomulikult ei soovi ükski valitsusametnik ega diplomaat avalikult kõnelda nullsumma mängudest – lugejate seas leiduvad skeptikud võivad ise proovida selle väite kehtivust järgmisel korral, kui nende ette satub avalikult esinev ametnik või diplomaat –, sest diplomaatias ja taktikas kehtib see põhimõte ilmselgetel põhjustel nagunii päris kindlalt. Kuid enesekaemuses ja eravestlustes tuleb meil olla ettevaatlik, et mitte langeda “naiivse eelduse ohvriks, et siin on meie ees hulk situatsioone, milles kõik võidavad. Nii see ei ole. See on kohe väga nullsumma mäng ja edasi minna saab kas Venemaaga või ELiga.”2
Nagu Armeenia juhtum paljastas, seisab vähemalt sügavate ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute puhul riikide ees tõepoolest välistav valik ELi siseturu ja Venemaa juhitava uue tolliliidu vahel, mis mõlemad kehtestavad oma, sageli teravas vastuolus reeglid impordile ja ekspordile üle liiduturu piiri. Kindlasti on õige, nagu väitis Füle, et “me ei saa lubada endale asjatut jõu raiskamist piirkondlikule geopoliitilisele rivaalitsemisele”. Aga kuni see ometi käib, on selle eiramine naiivne ja võib minna ka nii mõndagi maksma.
Selge on küll ka see, et me ei peaks rivaalitsema puhtalt rivaalitsemise pärast. Selle asemel peaks EL omaks võtma seisukohad, mis tuginevad pragmaatilisele ja utilitaarsele nägemusele, milline on Euroopa praegu ja milline see peaks olema tulevikus. Mida see praktikas tähendab?
Ma väidan, et idapartnerlust silmas pidades ei peaks EL looma suhteid partnerriikidega laiapõhjalisel ja kaugeleulatuval väärtuspõhisel alusel, vaid hoopis väheste, tõsist vastastikust huvi pakkuvate hoolikalt valitud strateegiliste teemade alusel. See ei tähenda, et EL ei peaks panustama suhete loomisse – õieti võibki ju öelda, et Leedu eesistumise kõige fundamentaalsem diplomaatiline saavutus on arusaama süvendamine, et idapartnerlus on äärmiselt oluline –, sest kui me muudkui vaid ootame, siis võib lõpuks olla liiga hilja. Pealegi ei tähenda keskendumine vähestele valitud teemadele sugugi, et need oleksid ainsad, millega EL üldse pikemas perspektiivis tegelda sooviks. Aga et miski lauale käia, tuleb, eks ole, kõigepealt laud valmistada ja kui veel tahta, et see oleks korralik ja tubli mööblitükk, siis oleks mõistlik alustada jalgadest, millele lauaplaat toetuda saab.
Praktilised rakendused
See toob mind viimase ja lühima punkti juurde: millised peaksid olema meie strateegilise partnerluse “lauajalad”. Enne seda lubatagu aga mul vesta looke, mis näitab ilmekalt, miks me ei peaks kuidagi alahindama võimalust, et kitsalt määratletud strateegiline partnerlus võib areneda palju sügavamaks ja laiahaardelisemaks koostööks.
Elas kord rühm riike, kes mitmesugustel geopoliitilistel ja majanduslikel põhjustel pidasid vastastikuse kasu nimel paremaks panna mõningad oma energia- ja tööstusressursid ühte patta. See seltskond otsustas hakata end nimetama luulelendu kõrgustesse tõstva nimetusega söe- ja teraseühendus. Küllap võib lugejatele, kes pole just spetsialistid, andestada selle, et nad pole niisugusest ühendusest midagi kuulnud. Aga ehk on nad kuulnud selle tänapäevasemast nimetusest, mis on saadud pärast mitmeid liitumisi ja lepingute kohendamist: Euroopa Liit.
Toda pretsedenti meeles pidades lubatagu mul välja pakkuda kolm teemat, mis võiksid ehk kõige paremini täita tänase ELi ja idapartnerluse jaoks söe ja terase rolli. Esiteks energeetika,3 mille puhul mõlemat poolt vaevavad samad mured ja raskused – mis pealegi sageli tulenevad ühest ja samast allikast. Teiseks ja kolmandaks “lauajalaks” võiksid olla viisarežiimi liberaliseerimine ja kaubavahetus. Erinevalt energeetikast on neil üks ainulaadne omadus tingimustes, kus me üritame Vilniuse eel piirata oma lootusi ja jääda realismi rajale: need on projektid, mida saab kiiresti ellu viia ja mis suudavad lausa püsida “omal jalal”. See tähendab, et EL võib neile toetuda isegi siis, kui muudes valdkondades edu ei saavutata.
Viisarežiimi liberaliseerimise all ei pea ma silmas tingimata viisade täielikku kaotamist, mis saab mõistagi teostuda vaid mitmesuguste tehniliste kriteeriumide täitmise korral, vaid pigem nõuete lihtsustamist, tohutu paberimajanduse vähendamist, millega peavad silmitsi seisma kõik, kes soovivad siseneda Schengeni tsooni, ning kogu protsessis üldiselt inimlikkuse ja inimväärikuse taastamist, millega välditaks partnerriikide viisataotlejatele varjatud (ja mõnigi kord mitte kuigi varjatud!) signaali saatmist, et nad ei ole kohe kindlasti “päris” eurooplased. Ükski neist sammudest ei nõua vastuaktsiooni partneritelt – õieti on juba aastaid tagasi kõik partnerriigid, välja arvatud Aserbaidžaan ja Valgevene, kaotanud ELi kodanike viisanõude. Samuti ei nõua see kahepoolsete põhjalike tehniliste lepete sõlmimist.
Samamoodi saab kõrvaldada mitmed kaubanduspiirangud juba ammu enne seda, kui partnerriik ühineb ELi tolliliiduga. Kui tuua vaid üks näide – ja ma kõnelen siinkohal kui hea maitsega Eestis elav inimene –, siis võib mainida ELi hiljutist otsust kõrvaldada ühepoolselt seni veel kehtinud kvoodid Moldova veiniimpordile pisut pärast seda, kui Venemaa oli keelanud veiniimpordi puhtalt “sanitaarsetel” kaalutlustel, millel loomulikult ei olnud mingit seost Chișinău jätkuvate läbirääkimistega Brüsseliga.
Ja viimaks – millised konkreetsed idapartnerluse lepingud ka Vilniuses sõlmitaks, on pikk ja raske töö partnerite lähendamisel ELiga alles alanud. Eestlastel, kes tunnevad praegu muret nendega sarnaselt kunagi Mihhalkovi “vabade riikide murdmatusse liitu” kuulunud kuue kaaslase saatuse üle, on kõige etem jätkata ettenähtavalt pika protsessi strateegilise iseloomu ja praktilise kasu rõhutamist. Ainult sel moel on võimalik, et neile riikidele avaneb millalgi tulevikus tee ka sootuks teistsugusesse liitu.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
_____
1 Štefan Füle, Statement on the pressure exercised by Russia on countries of the Eastern Partnership – europa.eu/rapid/press-release_SPEECH-13-687_en.htm.
2 Edward Lucas, tsit: Brian Whitmore, An Old Game with New Rules in Russia’s Backyard – RFE/RL, 13.11.2013, www.rferl.org/content/russia-backyard-near-abroad-….
3 Täpsemalt saab energeetika praktilisest rakendamisest (millele siinkohal pole võimalik pikemalt pühenduda) ning ka artiklis esitatud strateegilisest käsitlusest lugeda: Emmet Tuohy, Anna Bulakh, Narrow Focus, Broad Vision: A Strategic View of Eastern Partnership. Tallinn, ICDS, 2013 – issuu.com/icds/docs/emmet_tuohy__anna_bulakh_-_nar….