Totus tuus – täielikult sinu

Alates 4. sajandist, mil apostel Peetruse hauale, mis leiti muuseas üles paavst Pius XII initsieeritud arheoloogilistel väljakaevamistel alles 1950. aastatel, ehitati kirik, on Püha Tool üle elanud mitmeid tõuse ja mõõnu. Formaalselt võttes pani kirikuriigile 756. aastal aluse Frangi kuningas Pippin Lühike, kes kinkis paavst Stephanus II-le langobardidelt ära võetud maad Kesk-Itaalias. Paavstid olid sisuliselt isevalitsejad, kelle poliitika polnud paljuski ettemääratav, kuna Roomas puudus teiste riikidega võrreldes ühe dünastia poolt tagatav järjepidevus. Iga uus paavst tõi endaga kaasa suure hulga kaaskondlasi ja sugulasi, kes kõik soovisid tiitlite ja maadega pärjatud saada. Seepärast ei maksa imeks panna, et paljudele paavstidele läks esmajoones korda nende ilmalik võim ja alles seejärel usuasjad. “Jumal on andnud meile paavstluse, nautigem seda!” kuulutas Leo X 1513. aastal. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui pontifeksid oleksid rohkem pühendunud igavikulistele probleemidele ja kiriku reformimisele, võinuks Martin Lutheri nimi meile tänapäeval isegi tundmatu olla.

Renessansiaegsete paavstide territoriaalsed ambitsioonid pole siiski ilmtingimata kõrvalekaldumine Püha Tooli varasemast askeetlikust ajaloost, vaid traditsiooniliste eesmärkide taotlemine teisenenud vahenditega. Paavstivõimu konsolideerimise katseid võib vaadelda vastukäiguna nn uute monarhiate ja kujunevate rahvusriikide üha kasvavale survele – nood üritasid endale allutada varem kirikule kuulunud poliitilist võimu ja autoriteeti.

Esimese suurema hoobi Püha Tooli prestiižile andis reformatsioon, millega katkesid pea kõik poliitilised sidemed protestantlike valitsejate ja paavstide vahel. Euroopa usulisest lõhenemisest välja kasvanud Kolmekümneaastane sõda (1618 – 1648) süvendas allakäiku veelgi. Hoolimata kirikuriigi aktiivsest osalemisest rahuprotsessis, kaotas Püha Tool oma senise poliitilise mõjuvõimu ja kaasarääkimisõiguse Euroopa rahvusvahelistes suhetes. Asi läks koguni niikaugele, et Innocentius X kuulutas oma bullaga 1648. aasta novembris kehtetuks Vestfaali rahu.

Võib pidada ajaloo irooniaks, et seni pikima (32 aastat väldanud) pontifikaadiga paavsti Pius IX (1846 – 1878) ajal leidis aset kirikuriigi likvideerimine. Paavstiks saades oli Pius IX liberaali reputatsiooniga ja avatud uutele ideedele. Kohe kuulutas ta välja amnestia poliitilistele vangidele ning suurendas kodaniku- ja pressivabadusi. Ta läks isegi niikaugele, et saatis abivägesid oma iseseisvuse eest võitlevasse Piedmontesse. Samas ta kirikuriiki kaasajastada ja reformida ei suutnud ega tahtnud. 1849. aastal lühikeseks ajaks välja kuulutatud ilmalik Rooma vabariik näitas ühemõtteliselt, mis oli ootamas ees. Siitpeale pühendas Pius IX kõik oma jõupingutused kirikuriigi säilitamisele, mis tegelikkuses püsis üksnes Prantsusmaa relvade toel. 1870. aastal hõivasid rahvuslased Rooma ning paavstiriik ühendati rahvahääletuse tulemusel Itaalia kuningriigiga. Pius IX keeldus seda tunnistamast ja kuulutas end Vatikani vangiks. Tüli paavstide ja Itaalia riigi vahel lahendati alles 1929. aastal Lateraani lepetega, mille alusel rajati Vatikani linnriik (nimi Monte Vaticano künka järgi), mis püsib tänaseni.

Kui pontifeksid oleksid rohkem pühendunud igavikulistele probleemidele ja kiriku reformi misele, võinuks Martin Lutheri nimi meile tänapäeval tundmatu olla.

Kriitikud nimetavad Vatikani ühekorraga viimaseks absolutistlikuks monarhiaks ja rahvusvaheliseks kontserniks, väites, et katoliku kiriku poliitiline mõjuvõim väheneb üha. Apostel Peetruse 263. järglase elu ja teod tõestavad pigem vastupidist. Poola kardinal Karol Wojtyla tegi maailma väikseimast riigist taas ülemaailmse kaaluga mõjufaktori, mille tähenduse õigeks hindamiseks vajame suuremat ajalist distantsi. Piisab, kui siinkohal meenutada Johannes Paulus II tegevust sillaehitajana religioonide ja kultuuride, riikide ja rahvaste vahel, mis pole katoliku kiriku senise paari tuhande aasta pikkust ajalugu silmas pidades kaugeltki enesestmõistetav. Eri maailmausundite lepitamist ja teineteisele lähendamist on raske üle hinnata, eriti kui arvestada, et midagi sarnast pole roomakatoliku kirik ega ka mitte üksi teine usuvool iialgi varem teinud. Et see töö kandis vilja, näitab kas või fakt, et 1985. aastal austas 85 000 moslemit Marokos Casablanca staadionil Püha Isa sõnadega “me teenime sama Jumalat”. Olen seda meelt, et Lähis-Idas aset leidnud juutide, moslemite ja kristlaste ühispalved Johannes Paulus II hinge eest on sisulises tähenduses suurem samm inimlikkuse ja leppimise suunas kui nimetatud piirkonna rahvusvahelise rahuprotsessi õõnsate deklaratsioonide metalne kõla.

Johannes Paulus II oli vaieldamatult üks 20. sajandi teise poole mõjuvõimsamaid isikuid maailmas. Oma pika elu vältel koges ta niihästi natsismi kui kommunismi koledusi ja võitis need mõlemad. Sõna jõuga. Juba kardinalina pidas ta väsimatut võitlust marksismiga ja leidis üles selle Achilleuse kanna – väära inimesekäsitluse. 1968. aastal prantsuse teoloogile ja kardinalile Henri de Lubacile saadetud kirjas leiduvad read: “Meie aja kurjus seisneb esmajoones inimese kui isiku ainulaadsuse degradeerimises, ma ütleksin isegi pulbristamises”. Ilma Johannes Pauluseta poleks muudatused Ida-Euroopas võimalikud olnud, tõdes aastaid hiljem Mihhail Gorbatšov.

Silmapaistva mõtleja ja humanistina seadis Johannes Paulus II esikohale inimese vabaduse ja väärikuse küsimuse. Vabadust pole ilma tõeta, kuulutas paavst. Vabadus on kaup, mis läheb kalliks maksma, eeldab ohvrimeelsust ning nõuab julgust astuda nende jõudude vastu, kes ohustavad seda väljast- ja seestpoolt. Keegi ei saa lahti öelda oma personaalsest vastutusest vabaduse ees. Vabadust ei ole samuti ilma armastuseta. Armastuse tsivilisatsiooni hingeks on omakorda vabaduse kultuur. “Austage iga inimese võõrandamatut väärikust, alates tema esimestest maapealsetest hetkedest kuni viimase hingetõmbeni” oli mõte, mis läbis Püha Isa kogu elu. Vale oleks aga panna Johannes Paulus II järelemõtlematult ühte ritta paljude teiste tuntud ja vähem tuntud maailmaparandajatega. Tema visioon ei piirdunud kunagi üksnes riigi- või majandusmehe omaga. Paavsti sõrmusel seisis motona: “Totus tuus” (täielikult sinu), mis osutas ilmeksimatult materiaalsetele argiväärtustele hoopis teises (loe: vastupidises) suunas.

Johannes Paulus II, kes tegi väga palju ära kiriku välissuhete parandamiseks, ei jõudnud samas suuremat korda saata kiriku siseprobleemidele lahenduse leidmisel, neid ometi avalikult tunnistades, mis juba iseenesest on varasemaga võrreldes samm edasi. See saab nüüd olema uue paavsti Benedictus XVI peamisi ülesandeid. Kahtlejate koorid on tema ametisoleku esimestest hetkedest peale ettevaatusele hüüdnud ning teda liigses alahoidlikkuses süüdistanud. Ilmselt pole nad teadlikud, et just kardinal Joseph Ratzinger kirjutas 2005. aasta ülestõusmispühade eel neliteist meditatsiooni, mis loeti ette suurel reedel Risti Teel (Via Crucis). Tagantjärele on aga isegi kriitikud tunnistanud, et konservatiivne Ratzinger ületas iseennast, olles ülimalt kriitiline kiriku praeguse seisundi osas: “Kui palju mustust leidub Sinu kirikus ja eriti nende seas, kes peaksid täielikult kuuluma Temale,” ning jätkas: “Issand, sageli näib Sinu kirik laevukesena, mis on kummuli minemas, laevukesena, mis lekib vett igalt poolt”. Ratzinger teab, millest räägib, kuid harva on Vatikanist kostnud sedavõrd karmi enesekriitikat. Või pole me osanud/tahtnud varem õigesti kuulata? Kaasamõtlemist väärivad samuti Ratzingeri sõnad, et moraalsete väärtuste purunemine võib viia Euroopa identiteedi enesehävitamiseni. Me seisame küsimuse ees, kuidas minna edasi? Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut arusaamist iseendast.

Paavsti läkitus Eestile

1997. aasta 11. jaanuari hommikul, mis juhtus olema laupäev, seisin Roomas kõrgel üle linna laiuval Monte Mario mäel paikneva hotelli fuajees ja ootasin autot Püha Tooli protokolliga. Viimast esindas silma järgi neljakümnendates eluaastates meeldiva olemisega Alessandro Falež, kes teenis oma igapäevast leiba hoopis ärinduse ja hotellindusega. Vatikani ametikoht oli n-ö ühiskondlik ja kuulus perekonnatraditsiooni juurde. Alessandro isa oli sloveenlane, kellest pärast tema kodumaa iseseisvumist sai Sloveenia suursaadik Püha Tooli juures, kus ta juba varemgi ametis oli. Meie ees sõitis politseiauto, mis tegi teed ja andis ägedasti signaali. Juhi kõrval istuv karabinjeer vehkis aeg-ajalt aknast välja sauaga, püüdes liiga lähedale tulnud autosid nagu tüütuid kimalasi kärbsepiitsaga eemale peletada. Itaallastest autojuhid ei teinud seda märkamagi ja jätkasid oma muretuvõitu sõidustiilis, jäämata ühtlasi politseinikele sõna võlgu.

Lähis-Ida juutide, moslemite ja kristlaste ühispalved Johannes Paulus II hinge eest on suurem samm leppimise suunas kui rahvusvahelise rahuprotsessi õõnsate deklaratsioonide metalne kõla.

Täpselt kell 11 seisin Vatikani apostlikus palees (Sala Clementina) Johannes Paulus II palge ees, et anda talle üle oma volikirjad. Rohkemgi veel kui silmast silma kohtumine selle tähelepanuväärse mehega väärib äramärkimist tema poolt üle antud suur kollane Püha Isa vapiga ümbrik. See sisaldas endas paavsti läkitust Eestile, s. t meile kõigile ja on oma sõnumi poolest praegu sama värske kui kaheksa aastat tagasi. Johannes Paulus kirjutas: “Teekond rõhumisest vabadusse on pingutav. Iga sellise vabaduse palverännaku oluliseks küljeks on vajadus toime tulla ajaloo poolt maha jäetud raske pärandiga. Türannia võib ühiskonda jätta oma destruktiivse jälje hirmu, kahtluse ja lõhestatusena perekondade ja riigi, religioonide ja etniliste gruppide vahel. Oma sõnumis ülemaailmse rahu päeval kutsusin kõiki hea tahtega mehi ja naisi üles keelduma jäämast mineviku vangideks ning vaatama selle asemel lootusega tulevikku. Kui leppimise vaimul on ette nähtud täita meie elu vajaliku eeltingimusena tõeliseks rahuks, siis nii üksikisikud kui rahvad peavad mineviku ülekohtu läbi vaatama “uutmoodi suhtumisega”. Nad peavad õppima kannatuse kogemusest, et ainult armastus saab luua, kuna vihkamine toodab hävingut ja kaost.” Kas oleme selleks valmis?