Tartu rahuleping on Eesti diplomaatia algusaja suurim saavutus ja Eesti riigi üks tähtsamaid vundamendikive. See on üldteada ega vaja lähemat põhjendamist.

Tartu rahu sõlmimisest möödub 88 aastat. Eesti on selle aja jooksul läbi elanud erinevaid ajalooepohhe ning ka Tartu rahu osas on rõhuasetused tuntavalt muutunud. Eri aegadel on rõhutatud poliitilisi, jurii-dilisi või emotsionaalseid momente ning neiski on omi varjundeid.

Kindlasti oh Eesti juhtkonna (Jaan Tõnissoni juhitav koalitsioonivalitsus) jaoks Nõukogude Venemaaga rahukõnelustesse astumine riskantne ja keerukas samm. Juba eelmine, peaminister Otto Strandmani valitsus kompas 1919. a sügisel rahu ja läbirääkimiste võimalusi. Septembri keskel toimus Tallinnas Balti riikide I konverents, kus Eesti, Läti, Leedu ja Soome peaministrid ja välisministrid pidasid vajalikuks alustada ühiselt läbirääkimisi Nõukogude Venemaaga. Lääne suurriikide, esmajoones Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide esindajad ähvardasid seejärel Eestit ja teisi Balti riike karmide sanktsioonidega. Prantslased ähvardasid koguni blokeerida Tallinna sadamat, mille kaudu Eesti sai välisabi. Alustada kõnelusi aga vastu liitlaste, liiatigi veel I maailmasõja võitnud liitlasriikide tahet, see oli mõeldamatu.

Peagi muutus mõnevõrra paindlikumaks Suurbritannia juhtkonna seisukoht. Seal tugevnes arusaam, et punane Venemaa jääb püsima, mis on küll ebameeldiv, aga paratamatu realiteet. Lääne-Euroopast tagasi kutsutud ja välisministri abiks (tänase arusaama järgi aseminister) nimetatud Ants Piip oskas neid meeleolusid kõige paremini tajuda. Septembri lõpul teatas Briti välisminister Suurbritannia esindajatele Balti riikides, et Baltimaadele jäetakse „täielik otsustamisvabadus”. Arvestades, et Suurbritannia ei olnud enam põhimõtteliselt vastu rahu sõlmisele Nõukogude Venemaaga, pidas Eesti valitsus võimalikuks teha järgmised sammud. Riigi majanduslik olukord ja üha enam levivad sõjavastased meeleolud nõudsid sõja lõpetamist.

Eesti majanduslik olukord ja üha enam levivad sõjavastased meeleolud nõudsid sõja lõpetamist.

Aga järgnevgi polnud kerge. 1919. a. hilissügisel välja kujunenud rahvusvahelises olukorras taotlesid Eesti diplomaadid kõneluste alustamist koos Läti ja Leeduga, kelle esindajad kogunesid 1919. a 10. novembriks Tartusse Balti riikide III konverentsile. Seal aga ilmnesid tõsised lahkarvamused: Läti ja Leedu taotlesid eeskätt vaherahu, st faktilise sõjategevuse lõpetamist, samas end sidumata ra-hukõnelustega punase Venemaaga. Läti eesmär-giks oli enne rahukõnelu-si vabastada Latgale alad, Leedu polnud konkreetsest rahulepingust otseselt huvitatud, sest neil ei olnud rinnet Nõukogude Venemaa vastu. Soome ja Poola jäid sellel konve-rentsil ettevaatusest ainult vaatleja staatusesse, nagu ka Valgevene ja Ukraina valitsuste esindajad.

Pikaleveninud konverentsi ajal Tartus vahetus Tallinnas valitsus. 19. novembri hilisõhtul, uue valitsuse esimesel tööpäeval, võeti vastu otsus: „Ei peaks Läti, Leedu ja Soome ühinema, siis on valitsus valmis ka eraldi rahuläbirääkimisi pidama.” Samas määrati kindlaks, et 1. detsembriks ollakse kõnelus-teks valmis.

Lühidalt: tänapäevases vaatevinklis tuleb pidada tõsiseks otsuseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta läänest. Veel 28. novembril hoiatas Prantsusmaa haigestunud välisministrit asendav välisministeeriumi peasekretär Berthelot Pariisis Eesti esindajat Karl Robert Pustat: Teie valitsus riskeerib kaotada liitlaste sõpruse ja poolehoiu. /—/ Teie suhtes võidakse maksma panna neidsamu majanduslikke surveabinõusid, nagu enamliku Venemaa vastu.” 29. novembril saatis Pusta pika telegrammi jutuajamise sisuga Eesti pea- ja välisministrile ja Asutava Kogu väliskomisjoni esimehele.

Julge hundi rind aga on rasvane ja nii sai Eesti 2. veebruari 1920. a. Tartu rahulepinguga mõneti soodsamad tingimused kui meie järel rahu teinud lõunanaabrid.

Läti eesmärgiks oli enne rahukõnelusi vabastada Latgale alad, Leedu polnud konkreetsest rahulepingust otseselt huvitatud, sest neil ei olnud rinnet Nõukogude Venemaa vastu.

Näiteks sai Eesti Nõukogude Venelt 15 miljonit kuldrubla, Läti neli ja Leedu kolm miljonit. Sõjalisest vaatenurgast moodustasid etniliselt kirevad Narva jõe tagused alad (et suurtükid ei saaks otsesihtimisega Narvat pommitada) ja Irboska kõrgustik Eestile igati hea loodusliku kaitsejoone.

Oma heakskiitu ja toetust äsjasõlmitud rahulepingule väljendas mitu tuhat inimest, kes 2. veebruari külmal õhtupoolikul kogunesid Tallinnas Balti jaama, oodates mitu tundi Tartust tulevat rongi. Diplomaatide väljudes paljastasid kõik perroonidel ootajad pea. Ajakirjanduse hinnangud olid valdavalt tunnustavad, parempoolsemad lehed vast vaos-hoitumas tonaalsuses, sest nende arvates oli Eesti valitsus end liialt sidunud Nõukogude Venemaaga.

Juba 1920. aastate algul sai selgeks, et kõik Tartu rahulepingu punktid ei täitu. Nii nägi lepingu artikkel XVI üks lisadest ette, et „Venemaa annab Eestile eesõigustatud kont-sessiooni-õiguse ühe miljoni dessantiini metsaala peale” mitmes Eestile lähedases kubermangus, milleks tuli teha „eri-kokku-lepe”. Läbirääkimised venisid ja lõppesid tulemusteta. Eesti sai metsakontsessiooni vaid 50 000 tiinu ulatuses.

Lepingu art XII kohaselt tuli tagastada Eestist I maailmasõja ajal evakueeritud varandusi, sh Tartu Ülikooli jt õppeasutuste arhiivid, raamatukogud, õppevahendid jms. Kuigi isegi Rahvakomissaride Nõukogu esimees (valitsusjuht) Lenin andis vastavaid korraldusi, samuti tegi ta peapesu hariduse rahvakomissarile Lunatšarskile ÜK (b)P KK Poliitbüroo vastava otsusega viivitamise pärast, on see tänaseni jäänud osaliselt täitmata. Nõukogude Venemaa omakorda heitis ette, et Eesti valitsus venitas regulaarsete diplomaatiliste ja konsulaarsuhete sisseseadmisega – tõsi, lepingu art XV ütles selles osas, et vastav tähtaeg määratakse kindlaks „edaspidise kokkuleppega”.

Eestile tähtsa artikli VII p 1 pandi proovile 1. detsembril 1924. a. Antud sätte kohaselt oli keelatud „meeskonna kogumine ning mobiliseerimine”, kes oma „eesmärgiks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega”. Teatavasti imbus 1924. a suvel-sügisel salaja üle piiri Eestisse hulk võitlussalklasi, kes NSV Liidus sõjalise väljaõppe saanud.

1920. aastate lõpul peeti Eestis rahu sõlmimist õigeaegseks ja vajalikuks. Jaan Tõnisson rõhutas Tartu rahu kümnenda aastapäeva kirjutises: „Et Tartu rahu tähtsust õieti mõista, tarvitseb meie inimestel ainult enestele ette kujutada, mis oleks saanud meie rahvast, meie riigist, meist kõikidest, kui ei oleks korda läinud Tartus rahulepingule üldse alla kirjutada? Isegi seda on raske mõtelda, mis oleks saanud siis, kui rahulepinguga oleks viivitatud veel mõni kuugi?” (Postimees, 2. veebr 1930).

1930. aastatel, seoses rahvusluse rõhutamise ja heroiseerimisega, rõhutati eeskätt Tartu rahu kui suure sõjakäigu võidukat lõppakordi.

Juba 1920. aastate algul sai selgeks, et kõik Tartu rahulepingu punktid ei täitu.

1935. a pööras Moskva üllatuslikult suurt tähelepanu Tartu rahule. NSV Liidu saadik Aleksei Ustinov asetas Tallinnas pärja koos Eesti välisminister Julius Seljamaaga Jaan Poska hauale. Järgnevalt andis Seljamaa saadiku auks lõunasöögi, täpselt samal ajal aga lõunastasid Moskvas NSVL välisasjade rahva-komissar Maksim Litvinov ja Eesti saadik.

2. veebruaril vahetasid päevakohaseid ter-vitustelegramme peaminister (riigivanema ülesannetes) Konstantin Päts ja NSVL Kesktäitevkomitee esimees Mihhail Kalinin. Nii Eesti kui naabermaade poliitikud ja diplomaadid olid Moskva sellise tähelepanu üle üllatunud ning seda hinnati Moskva püüdena parandada suhteid oma naaberriikidega.

Olukord muutus vaid mõne aastaga: juba 1939. a heitsid Nõukogude diplomaadid ette vabadusvõitluse liigset ülistamist. Nende arvates oli asi lihtne – Nõukogude Venemaa kinkis Eestile ja teistele Balti riikidele iseseisvuse.

1939. a sügisel sõitis Eesti delegatsioon Moskvasse sõlmima pealesurutud vas-tastikuse abistamise pakti. Delegatsiooni lülitati ka prof Ants Piip lootuses, et nii on suurem võimalus Tartu rahulepingut selgelt ja siduvalt ka uues leppes rõhutada.

2. veebruaril 1940. a, Tartu rahu 20. aastapäeval, tulistasid Tallinna sadamas viibivad Nõukogude sõjalaevad õppelendu sooritanud Eesti lennukit, ehkki Eesti relvajõud olid õigeaegselt Nõukogude staapi lennust ette informeerinud. Hulk mürske plahvatas linnas, tehes majadele kahjustusi ja haavates ühte inimest. Eesti lehed rõhutasid nüüd Tartu rahust artiklit II, mille kohaselt idanaaber tunnustas Eestit, „loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigus-test”, mis Venemaal varem olid olnud. Eestis paiknesid teatavasti NSVL baasiväed, mille lennukid siit ka Soomet pommitasid. Seegi rikkus Tartu rahulepingu sätteid.

II maailmasõja järel rõhutati Eesti NSVs Tartu rahu kui ..rahuliku kooseksisteerimise” esimest lepingut, seda ohtralt Lenini tsitaatidega toetades. Ühes Daniil Rudnevi artiklite kogumikus (ilmus küll pseudonüümi Jaan Sepp nime all 1947. a) mõeldi üks sobilik Lenini tsitaat koguni välja. Lenini tsitaatide skaala oli lai, alates heast lepingust Nõukogude Venemaale kuni hingetõmbeajani. Pagulus-Eestis rõhutati endise välisministri Karl Selteri eeskujul aastakümneid teesi, et Moskva jaoks tähendas Tartu rahuleping vaid NSV Liidu ekspansiooni jätkumist teiste vahenditega. Olude sunnil korrati mõlemal pool pikki aastakümneid tuntukssaanud argumentatsiooni.

1980. aastate lõpul, uuel ärkamis- ning laulva revolutsiooni ajal, aktualiseerusid Tartu rahuleping ning 1920. a riigipiir uuesti. Nüüd tulid esile uued rõhuasetused: ajaloolise lepingu tähistamine 2. veebruaril 1988. a Tartus päädis plastkilpide ja koertega mii-litsaahelikuga ning miitinguliste takistamisega – midagi sellist polnud Eesti NSVs nähtud. Lepingu enda osas rõhutati kõigepealt 1920. a Tartu rahu kui kahe lepingupartneri kompromissi. 1989.-1990. a poliitilises retoorikas muutus kompromissi rõhuasetus, asendudes nüüd Tartu rahulepingu kui ühe alusega, mis lubab Eestit (Baltimaid) käsitada teistel alustel kui ülejäänud NSV Liidu liiduvabariike.

Seoses rahulepinguga tuli 1989–1991 käibele mõnigi lööklause, näiteks – „Meile on vaja rahu, rahu, ainult Tartu rahu!”

1989.-1991. a propagandaheitlustes rõhutati taas Tartu rahu artiklit II, st enesemääramise õigust, Venemaa tunnustust Eesti riigile, loobumist suveräänõigustest jms. Seoses rahulepinguga tuli käibele mõnigi lööklause, näiteks – ..Meile on vaja rahu, rahu, ainult Tartu rahu!”

NSV Liidu uue seisukoha formuleeris NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi teaduslik peaspetsialist, õigusteaduse doktor Jelena Ussenko: Eesti astus 1940. a NSV Liitu ja .sellest hetkest kaotas juriidilise jõu ka Tartu leping. See läks ajalukku”. (Õhtuleht, 21. märts 1990).

Üleminekuperioodil muutus oluliseks küsimuseks Eesti riigi juriidiline järjepidevus ning seos Tartu rahuga. Üks osa poliitikuid, eeskätt toonase Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Isamaa ringkonnad, tõstis Tartu rahu kilbile ja nõudis valjuhäälselt Eesti taastamist neis piirides, mis 1920. aastal Nõukogude Venemaaga kokku lepiti. Selle retoorika ja eufooriaga mindi üsna ulatuslikult kaasa, samas ettevaatlikuks jäänud poliitikud said ebameeldivaid epiteete ja silte. Teemat hoidsid ülal setud, kes aeg-ajalt Toompeal piketeerisid.

1990. aastate algupool tõi uusi rõhuasetusi. Eesti taastas oma iseseisvuse 1991. aastal teatavasti ENSV piirides. Uued arengud Venemaal ning ajaloo ümberhindamine viisid seal arvamusteni, et Tartu rahu on kehtetu algusest peale, sest selle sõlmis ebaseaduslikult võimu usurpeerinud Lenin koos oma kaasvõitlejatega. Eestis tugevnesid meeleolud, et Eesti-Vene uute suhete aluseks on Tartu rahu tingimusteta tunnustamine. 1992. a suvel vastu võetud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus (§ 122) sätestas, et ..Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega”.

Meeleolude kohatisest ägedusest andis tunnistust Tartu Ülikoolis 2. veebruaril 1995. a aset leidnud Tartu rahulepingu 75. aastapäeva akadeemiline konverents, kus justiitsminister Jüri Adams (ERSP) oma sõnavõtust pühendas suure osa saalisviibiva 73aastase ajalooprofessori Edgar Mattiseni vastava monograafia (1988, teine trükk 1989) materda-misele, misjärel eakas õpetlane kokku varises ja talle kutsuti kohale kiirabi.

Endastmõistetavalt kandis enam kui 500le-heküljeline monograafia selle kirjutamise ajajärgu pitserit, tuues aga käibesse hulgaliselt uusi allikmaterjale. Antud vahejuhtum leidis ajakirjanduses rõhutamist, näiteks Postimehes sõnastas Alo Raun oma artikli pealkirjaks „Minister leidis vaenlase”. (Postimees, 4. veebr 1995.)

Tartu rahulepingu piiriküsimuse lahendas selgelt ja ühemõtteliselt 23. novembril 1994. a Venemaa president Boriss Jeltsin, kes külastas Petserimaal Eesti-Vene kontrolljoont. Seal teatas ta talle omase bravuuriga, et Venemaa ei loovuta kellelegi jalatäitki oma praegusest territooriumist. Selleks ajaks oli Venemaa rajanud ühepoolselt 15 piiripunkti ja paigaldanud 632 piiritulpa.

Territooriumi osas on järgnev olnudki Eesti poliitikute mitmesammuline taganemine: seda alustas peaminister Andres Tarand, kes 16. detsembril 1994. aastal teatas Helsingis, et Eesti on piiriküsimuses valmis kompromissiks. See tähendas loobumist Tartu rahu järgsest piirist. Siseriikliku segaduse klaaris ära õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli, kes kinnitas, et kui riigipiir kehtib mõne kilomeetri ulatuses (Peipsi järvel), siis on piiri vastavus põhiseadusele garanteeritud. 1996. a novembris kiitsid välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov Petroskois põhimõtteliselt heaks Eesti-Vene piirileppe, kus Tartu rahu lepingu preambulas enam ei mainitud -ja seega loobuti „viimasest kaitseliinist”.

II maailmasõja järel rõhutati Eesti NSVs Tartu rahu kui „rahuliku kooseksisteerimise” esimest lepingut, seda ohtralt Lenini tsitaatidega toetades.

2000. a veebruaris protestis Venemaa suursaadik Eestis Aleksei Gluhhov Tartu rahu 80. aastapäeva poliitilist tähistamist, rõhutades, et leping on „ajalukku läinud sündmus, mida peavad arutama eelkõige ajaloouurijad, mitte aga poliitikud, kes vastutavad tänase ja homse päeva eest”. Gluhhov arvas, et juba 1940. a suveks oli see rahuleping „juriidiliselt ja faktiliselt vananenud”.

Kindlasti mitte Gluhhovi mõjul tõstatas Tartu rahu osas uusi aspekte 2005. a Tartu ülikooli ajalooprofessor Eero Medijainen. Ta vaatas uue pilguga üle 1920. aasta rahulepingu 20 artiklit ja nentis, et osa selle punkte jäi täitmata, piiride jmt osas see ei kehti ning et „Eesti võttis endale kohustuse taotleda alalist neutraliteeti” jms. Selleks ajaks oli Eesti ühinenud NATO sõjalise blokiga. Medijainen püstitas huvitava küsimuse – kui mitmed Tartu rahulepingu „artiklid enam ei kehti, miks peaks siis kehtima kogu leping?” (Eesti Päevaleht 2. veebr 2005).

Kuna artikli esmavariant ilmus pisut varem Tartu ülikooli ajalehes Universitas Tartuensis, siis sai Medijainen sama lehe veergudel paarilt kolleegilt vastulöögi. Pigem oleks siiski oodanud vastuseid tõstatud küsimusele kas riigiõiguslastelt või teistelt juristidelt. Viimased aga hoidusid uude diskussiooni sekkumast, kartes ilmsesti näppe kõrvetada.

Medijainen nentis veel, et Tartu rahuleping ei olnud eriline võit Eesti ühele liitlasele, endisele Loodearmee või baltisakslastest vabatahtlikele, kes Eesti poolel võitlesid. Antud probleemipüstitus andis uut mõtteainet: nii näiteks sedastas Andrei Hvostov Eesti Ekspressis, et Tartu rahu oli ka reetmine ingerlaste suhtes, baltisakslased aga suruti seejärel „sallitud vähemuseks”. Teemat seostati järgnevalt veel selleks ajaks mitte enam erilise vaidlusaluse Setumaaga. „Mulle on setud sümpaatsed. Aga ma lihtsalt küsiksin nüüd kõigi nende reetmiste peale, et miks peaks setude suhtes käituma teistmoodi kui ülejäänud vähemusrahvuste suhtes. Meil on selle koha pealt teatud traditsioonid, või kuidas? Küsimus võtab õhku ahmima, aga seda vaid põhjusel, et Eesti ajaloos pole soovitud põlisrahva tehtud alatusi märgata ega läbi arutada.” (Eesti Ekspress, 3. veebr 2005.)