Taras Kuzio: Ukrainal on nüüd kaardid peos

Putin räägib lakkamatult vajadusest kõrvaldada sõja „algpõhjused“. Olete kirjutanud just sel teemal raamatu „Russia’s War on Ukraine. The Four Roots of Russia’s Invasion” („Venemaa sõda Ukraina vastu: Putini sissetungi neli algpõhjust“). Seega on teatud mõttes olemas üksmeel: et sõda lõpeks, tuleb meil lahendada selle algpõhjused. Kuidas me seda saavutame?

Enamik lääne poliitikuid ei mõista, mida Putin mõtleb, kui kõneleb sõja algpõhjustest, ja see ajab venelased vihale, sest see on nende tegelik probleem Ukrainas. Väga lihtsustatult öeldes oleks ainus tulemus, mida Kreml aktsepteerib, Valgevene 2.0 stsenaarium, s.t et Ukrainast saab Venemaa nukuriik, mis meenutab Lukašenka Valgevenet. Venelased nõuavad vene keelele ja Vene õigeusu kirikule prioriteetset staatust, Venemaa ajaloomüütide omaksvõtmist – ja ei mingit Euroopa integratsiooni. Venemaa ei luba Ukrainal olla Ukraina ja Euroopa identiteediga riik, just seda nad mõtlevadki sõja algpõhjuste kõrvaldamise all. Kuid otsus pole Venemaa teha. See on ukrainlaste otsustada, millist riiki nad tahavad.

Nende kahe nägemuse sobitamine on mis tahes läbirääkimistel saavutamatu eesmärk. Sõda ei saa peatada, sest tõelist rahuprotsessi pole. Trumpi meeskond tegelikult ei lähene asjale tasakaalustatult. Nad ei püüa survestada mõlemat, nii Ukrainat kui ka Venemaad, surve all on ainult Ukraina. See on esimene põhjus.

Teine põhjus on see, et Trumpi läbirääkimismeeskonnas puuduvad professionaalsed diplomaadid, kes saaksid sellest sõjast aru. Nad ei mõista, miks Venemaa Ukraina vastu sõdib, ega adu, miks Ukraina end kaitseb. Järelikult ei ole see päriselt rahuprotsess. Ukrainlased ja eurooplased käivad protsessiga kaasas, sest ei taha ärritada president Donald Trumpi, kes võib olla vihapidaja. Ja venelased teesklevad samuti, ehkki neil pole tegelikult kavatsust relvarahu üle läbi rääkida, ning jäävad kindlaks oma 2022. aasta kevadel esitatud maksimaalsete nõudmiste juurde. Niisiis tammub nõndanimetatud rahuprotsess paigal.

Venemaa ei luba Ukrainal olla Ukraina ja Euroopa identiteediga riik, just seda nad mõtlevadki sõja algpõhjuste kõrvaldamise all.

Näiteks kurtis Venemaa alalõpmata – nii 2014. kui ka 2022. aastal –, et Ukraina paneb toime „genotsiidi venekeelsete vastu“. Selle kohta pole eal olnud ainsatki tõendit: ükski rahvusvaheline organisatsioon, näiteks Euroopa Nõukogu, ükski inimõiguste kaitsja ega Ukraina arvamusküsitlus pole seda süüdistust kunagi toetanud. See on lihtsalt võltsuudis ja müüt. Tegelikult mõtlevad venelased selle all, et vene keelest peaks saama teine ​​riigikeel. Nad on seda nõudnud üle kolmekümne aasta. Nad saavutasid selle Valgevenes, kus jätkub nõukogude aja vaimus venestamine ja valgevene keel on marginaliseerunud, ning Ukraina okupeeritud osas, kus ukraina keel on keelustatud. Ometi, kui vene keel tõstetakse teise riigikeele staatusesse nagu Valgevenes, ei too see kaasa keelte võrdsust, vaid muudab vene keele taas domineerivaks, nii nagu Nõukogude Liidus.

Venemaa rakendab ka siin topeltstandardeid, sest kuigi Venemaa Föderatsiooni suuruselt teine ​​vähemus on ukrainlased, ei ole seal Ukraina koole, ukrainakeelset meediat ega Ukraina rahvuslikke kirikuid. Kõik need on ära keelatud ka Venemaa okupeeritud Ukraina osas. Venemaad kirjeldatakse Euraasia tsivilisatsiooni keskpunktina, kus valitsevad vene keel ja vene rahvas. Paljurahvuselist Venemaa Föderatsiooni üritatakse muuta Vene rahvusriigiks. Seetõttu ei näe ma viisi sõja niinimetatud algpõhjustega tegelemisel edasi liikuda, sest sisuliselt eeldaks see Ukraina alistumist ja Venemaa nukuriigiks saamist.

Kui ma peaksin saatana advokaati mängima, siis väidaksin, et need algpõhjused ei kõneta või kõnetavad ainult osaliselt teisi Euroopa riike Ukrainast kaugemal. Kas see toetab Kremli narratiivi, et Venemaa on valmis peatama sõja Ukraina piiril „territoorium rahu nimel“ kokkuleppe raames?

Seda Venemaa narratiivi juba korrutavad lääne ajakirjanikud, kes aina küsivad, miks Ukraina ei taandu. Sama küsimust esitab pidevalt ka Trumpi administratsioon. Miks keegi ei päri seda Venemaalt, sissetungijariigilt, või siis nii Ukrainalt kui ka Venemaalt? Vähemasti võiksime läheneda tasakaalustatult ja küsida: miks te mõlemad tagasi ei tõmba? Trumpi lähenemisviisi probleem on see, et ta on omaks võtnud Kremli loo selle sõja kohta. USA eriesindaja Steve Witkoff on Moskvas käinud seitse korda, kuid mitte kordagi Ukrainas. Ühe intervjuu ajal ei osanud Witkoff isegi nimetada nelja okupeeritud Ukraina oblastit, millest jutt käis. Trump ja Witkoff on korduvalt öelnud, et nad usaldavad seda, mida (sarivaletaja) Putin neile ütleb.

Trumpi meeskonnal puudub Ukraina vastu igasugune austus.

Kui president Trump ihkab nii meeleheitlikult Nobeli rahupreemiat, peaks ta survestama mõlemat poolt, et nad jõuaksid kompromissile ja saavutaksid relvarahu. Ent Trumpi nägemuses on maailm paik, kus suurriikidel on õigus teha, mida nad tahavad, samuti õigus oma mõjusfääridele, samal ajal kui väikeriigid, nagu Ukraina või Eesti, peaksid vait püsima ja oma saatusega leppima. Trumpi meeskonnal puudub Ukraina vastu igasugune austus. Mainimata juba president Donald Trumpi isiklikku konflikti Volodõmõr Zelenskõiga, keda ta süüdistab ühe oma esimese ametiaja umbusaldusavalduse pärast.

See rahuprotsess ei vii kunagi tulemusteni. Venelased on pärinud Nõukogude Liidu lähenemise läbirääkimistele, mis tähendab, et nad jätkavad maksimalistlike nõudmiste esitamist ja nõuavad Ukraina alistumist. Ükski arvamusküsitlus ega ainuski tõend ei viita, et ukrainlased võiksid nõustuda Venemaale alistuma, kuna see oleks ukrainlaste kui venelastest eraldiseisva rahva lõpp.

Milliseid eesmärke Trumpi administratsioon selle niinimetatud rahuprotsessiga taotleb?

Trumpi isiklikud emissarid Steve Witkoff ja Jared Kushner ajavad tema isiklikku agendat. Trump väidab, et on lahendanud kaheksa sõda, mis muidugi ei ole tõsi. Ta kinnitab, et tahab suurt rahupreemiat Ukraina ja Venemaa vahelise sõja lõpetamise eest. See ongi tema ainus eesmärk.

Võib vastu väita, et Trump on olnud eurooplastest enam valmis Venemaad energiaküsimuses survestama ja selles võib olla oma tõde. Näiteks kehtestas ta läinud aastal sanktsioonid Indiale, misjärel too lõpetas Vene nafta ostmise. Siiski on Venemaa energia suurim ostja ja Vene sõjamasina suurim toetaja Hiina. Hiina toetuseta ei suudaks Venemaa Ukraina vastu sõdida. Ometi on nii eurooplaste kui ka ameeriklaste poolt Hiinale avaldatav surve piiratud. Järelikult pole Venemaale selle sõja lõpetamiseks tegelikku tajutavat survet. Ainus surve, mida Venemaa praegu kogeb, tuleb Ukraina sõjaväelt, kes on sihikule võtnud varilaevastiku ja naftatöötlemistehased, kuid seda teeb Ukraina, mitte lääs.

Mida eurooplased püüavad saavutada, kui üritavad läbirääkimiste laua taga kohta saada?

Nad ei tee just eriti head tööd, ega? Nad oleksid pidanud kohta nõudma algusest peale. Trumpi meeskond on nii nagu Putingi „brexistid“, kuna mõlemad vihkavad Euroopa Liitu (EL) samastel ideoloogilistel põhjustel – s.t tajutava ohuna riiklikule suveräänsusele. Iseäranis just Vladimir Putin austab ainult NATOt, mille taga on kõva jõud – aga mitte ELi.

See on Ukraina jaoks siiski väga positiivne areng kahel põhjusel. Esiteks toetavad eurooplased Ukrainat ja nad on läbirääkimistel Ukrainaga samal positsioonil. Ukrainlased on palju paremas olukorras kui näiteks Gaza palestiinlased, kelle araabia riigid reetsid ja kes jäeti iseenda hooleks. Praegusel juhul on Ukrainal Euroopa Liidu, Norra ja Ühendkuningriigi toetus.

Eurooplaste ja ukrainlaste läbirääkimispositsioonide vahel lihtsalt pole enam mingit vahet.

Teiseks domineerib Brüsselis nüüd kriitilisem Ida-Euroopa arusaam Venemaast, millele prantslased ja sakslased veel viis aastat tagasi ülalt alla vaatasid. Meeleolu on muutunud. Saksamaal – kantsler Friedrich Merz ei ole Angela Merkel. Prantsusmaa on samuti muutunud. Suurbritannia on alati olnud Venemaa-vastane, pigem Ida-Euroopa moodi. Eestlased teavad, et kui nõustud Venemaa territoriaalsete nõudmistega, avad Pandora laeka: täna Donbass, homme Narva. Eurooplaste ja ukrainlaste läbirääkimispositsioonide vahel lihtsalt pole enam mingit vahet.

Viimase kahe aastaga on Euroopa riikide ja Ukraina kaitsekoostöö tohutult kasvanud. Algne 2022. aasta lähenemisviis – s.t ainult sõjalise abi pakkumine – on avardunud esiteks Ukraina rahaliseks toetamiseks, et ta saaks oma kohalikku kaitsetööstust üles ehitada, ja teiseks sõjatööstuse ühisettevõtete loomiseks, mis on mõlemale poolele väga kasulik. Ühest küljest toetab see Ukraina majandust, tööhõivet ja siseriiklikku tootmist, kusjuures umbes 60 protsenti sõjavarustusest toodetakse nüüd kohapeal. Teisalt saavad ukrainlased aidata eurooplasi nende sõjavägede üleminekul 20. sajandist 21. sajandisse.

Paljud USA ettevõtted, eriti Silicon Valleyst, on juba seotud Ukrainaga, mis on ikkagi maailma parim sõjavarustuse katsepolügoon. Lahinguväljal saavad Ukraina sõdurid mitut prototüüpi Vene vägede vastu katsetada, enne kui relvastust Pentagonile pakutakse. Nüüd on USA ja Lähis-Ida riigid need, kes küsivad Ukrainalt droone ja püüdurdroone – aasta pärast seda, kui Trump ütles, et Ukrainal pole peos mingeid kaarte.

Kui eeldame, et Ukrainal õnnestub koos oma partneritega Venemaale piisavat survet avaldada, et too nõustuks relvarahuga, siis kuidas peaksime selle lepingu koostama, nii et Venemaa ei saaks retoorikas ega ka julgeolekugarantiide mõttes sama „provokatsiooni“ kui sõjapõhjuse juurde tagasi pöörduda?

See on miljoni dollari küsimus, sest keegi ei tea vastust. Ainus tee edasi on julgeolekugarantiide ja rahutagamisjõudude kaudu, mis muidugi avab järjekordse Pandora laeka: kuidas muuta need küllalt võimsaks, et Venemaad heidutada? Olen relvarahu läbirääkimiste pidamise suhtes üsna skeptiline kahel põhjusel: ukrainlased ei usalda venelasi üldse ega ka lääne nõrku julgeolekugarantiisid selle pärast, mis juhtus 2014. aastal, kui USA ja Ühendkuningriik eirasid Budapesti memorandumi alusel võetud kohustusi. President Zelenskõi ütles, et kui USA pakub julgeolekugarantiisid, peab USA Kongress need seadusena ratifitseerima. Samal ajal on USA poliitilises kriisis, kuna vabariiklased tõenäoliselt kaotavad novembris toimuvatel vahevalimistel.

Lisaks tekib palju küsimusi rahutagamisvägede kohta. Miks me ootame relvarahu sõlmimiseni, selmet neid kohe positsioonidele paigutada? Venemaa on igal juhul rahutagamisjõudude vastu, seega mis vahet seal on? Venemaa väidab nagunii alati, et rahutagamisväed on sihtmärgiks, olenemata sellest, kas nad saabuvad Ukrainasse enne või pärast relvarahu. Pealegi ei oleks need kunagi venelaste vastu kasutatavad rahuvalvejõud, vaid pigem lääneriikide toetus Ukrainale, mis paikneks Lääne-Ukrainas ja pealinnas Kiievis (mitte rindel).

Parimal juhul pole Putini Venemaal muud valikut kui pidada läbirääkimisi ja minna kompromissidele, kuna olukord kohapeal muutub talle ebasoodsaks. Esimesi märke sellest hakkasime nägema jaanuaris ja veebruaris. Venemaa kuine lahingukaotuste arv ületab värbamiste arvu. Vene armee kaotas Starlinki side, mis võimaldas Ukrainal alustada vastupealetungi, mis on Vene väed välja tõrjunud kogu Dnipropetrovskist ja suurtest Zaporižžja oblasti piirkondadest.

Ainus tee edasi on julgeolekugarantiide ja rahutagamisjõudude kaudu, mis muidugi avab järjekordse Pandora laeka: kuidas muuta need küllalt võimsaks, et Venemaad heidutada?

Kui see nii jätkub, on Venemaa armee seis väga nõrk, mis võib omakorda mõjutada ka Venemaa läbirääkimismeeskonda. Kuid see on suur „kui“, sest Venemaa on fašistlik diktatuur ja Putin elab vaakummullis. Keegi ei too diktaatorile halbu uudiseid, seega ei tea keegi, kas ta päriselt jagab, mis kohapeal toimub. Zelenskõi külastab rindejoont sageli, aga Putin ei tee seda kunagi, kuna ta on selleks liiga hirmul.

Tõenäoselt halveneb olukord lahinguväljal Venemaa jaoks edaspidigi. Ometi ei paista välisminister Sergei Lavrov, kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov, Putin ega Kreml sõjast rääkides sellest aru saavat. Samuti ei hooli nad Venemaa kaotustest ja eeldavad, et tohutu hulk venelasi muudkui läheb surma, mis aga ei pruugi lähitulevikus nii olla. Potentsiaalselt oleme sisenemas üleminekuperioodi, mille lõpp on teadmata. Me kõik loodame, et läheb nagu 1917. aastal, kui Vene armee lagunes ja läks ära koju. Endine ülemjuhataja Valeri Zalužnõi ütles 2022. aastal, et kui Venemaa kaotused ulatuvad 150 000ni, on see Venemaa lõpp; nüüd ta tunnistab, et eksis. Venemaa kaotused on jõudnud 1,3 miljonini – mis on jätkusuutmatu ega saa igavesti kesta –, kuid me ei tea ikka veel, kus on pöördepunkt.

Võib öelda, et läbirääkimised venivad nii kaua, kuni Ukraina suudab võidelda. Mis on võimaldanud Ukrainal seni edu saavutada ja millised siseohud võivad sõjapingutusi ohustada? Kas mõni neist on eksistentsiaalne?

Need ohud ei ole eksistentsiaalsed, sest venemeelsus on Ukrainas nüüdseks surnud. See hakkas hääbuma 2014. aastal koos venemeelsete jõudude marginaliseerimisega. 2022. aastal keelustati viis venemeelset telekanalit ja kaksteist venemeelset parteid. Vene õigeusu kirik, endine Kremli pehme võimu tööriist, ei ole enam mõjukas. Nii Ukraina kui ka Venemaa kasutavad Telegrami sõnumsiderakendust ja sotsiaalmeediat õpilaste või noorte palkamiseks mitmesuguste terrorirünnakute toimepanemiseks; Venemaa teeb seda ka Euroopas. Sellised rünnakud jätkuvad, kuid need ei ole Ukraina riigi jaoks eksistentsiaalsed.

President Zelenskõi väidab, et ta ei taha, et noored selles sõjas sureksid, sest nemad on Ukraina tulevik, ja paljud on tema mobilisatsioonile lähenemise viisi suhtes väga kriitilised. Isegi kui ukrainlased täielikult mobiliseeritaks, ei ületaks nad kunagi vaenlase potentsiaali, sest Venemaa elanikkond on Ukraina omast kolm korda suurem. Ukraina peab sõdima, tuginedes rohkem tehnoloogiale, mis on hea nii Ukraina kaitsetööstuse kui ka sõdurite jaoks, sest langenuid on vähem.

Lääne demokraatiamaadel, sealhulgas Ukrainal, on alati raske sõdida diktatuuri vastu, mis ei hooli inimohvritest ega järgi rahvusvahelise õiguse reegleid. Kuidas saab demokraatia, mis hoolib inimohvritest ja järgib rahvusvahelist õigust, võita sõjas diktatuuri vastu? Esiteks, ükski lääne demokraatia, sealhulgas Ameerika Ühendriigid, ei suudaks üle elada 1,3 miljonit langenut või vigastatut. Teiseks, lääne demokraatiad järgivad rahvusvahelist õigust; näiteks Ukraina ei või pommitada Venemaa tsiviilelanikke. Samal ajal ignoreerib Venemaa rahvusvahelist õigust ja paneb toime sõjakuritegusid ning Hiina ei hooliks rahvusvahelisest õigusest, kui ta läheks sõtta Taiwani vastu. See viib täiesti uue probleemide valdkonnani, kuidas demokraatlikud riigid tulevikus diktatuuride vastu sõdivad.

Lääne demokraatiamaadel, sealhulgas Ukrainal, on alati raske sõdida diktatuuri vastu, mis ei hooli inimohvritest ega järgi rahvusvahelise õiguse reegleid.

Rõhk sõjatehnikal tähendab, et Ukrainal on uuenduslik kaitsetööstus paljude uute kodumaiste toodete ja lääne prototüüpidega. Ukraina kaitsetööstus erineb oluliselt ka Venemaa sõjatööstuskompleksist, mis on endiselt nõukogulik ja kus suured tehased on riigi kontrolli all. Ukraina kaitsetööstus koosneb eraettevõtetest, mis soodustab konkurentsi ja innovatsiooni. Riigis on 500 väikest droonifirmat. Seetõttu küsivad eurooplased ja nüüd ka Trumpi administratsioon ukrainlastelt abi 21. sajandi moodi sõjapidamiseks.

Lääs, eriti eurooplased, pole pidanud täiemahulist sõda 1945. aastast või siis vähemalt Korea sõjast saadik. Afganistan ja Iraak ei olnud täiemahulised sõjad, vaid terrorismivastased operatsioonid. Pärast 1991. aastat viis niinimetatud rahudividend enamiku lääne sõjavägede vähendamiseni; näiteks Briti armee on tänapäeval poole väiksem kui 1991. aastal. Alles nüüd on nad mõistnud, et ajalugu ei lõppenud 1991. aastal ja on seetõttu hakanud oma kaitseväge taastama. Samal ajal on Ukraina nüüd strateegiline partner, kes õpetab neile, kuidas 21. sajandil täiemahulises sõjas võidelda.