Suurte ootuste aasta

1989. aastasse astus Eesti ühiskond suurte tulevikulootustega. Seljataha oli jäänud mälestusväärne 1988. aasta: ajaloo “avalikustamine” ning Tartu rahu aastapäeva tähistajate laialiajamine plastkilpide ja koertega, loomeliitude pleenum ning “ühiskondlike valupunktide” tõstatamine, Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) tähetund ning sinimustvalgete rahvuslippude tõus, Eestimaa Rahvarinde (ERR) teke ning laulev revolutsioon. Asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ning Eesti NSV Ülemnõukogus võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Ridamisi toimus aktsioone: piketid Tallinna kesklinnas nõudega vabastada viimased poliitilised vangid, kraavikaevamine rahvusraamatukogu ehitusel, Vabadussõja sammaste taastamine, roheliste rattaretk ning ERRi korraldatud “Eestimaa laul” Tallinna lauluväljakul. See oli 1988. aasta ning ka terve senise Eesti ajaloo suurim rahva massimeeleavaldus. Algas seadusandluse muutmine: võeti vastu otsus eesti keele staatusest, rehabiliteeriti küüditatud, üle pikkade aastakümnete tähistati taas avalikult jõulupühi.

Tagantjärele hinnates – 1988. aastat võib pidada meie lähimineviku üheks tähtsamaiks aastaks, rahvusliku taasärkamise ning laulva revolutsiooni kulminatsiooni ajaks. Mõneti võib 1988. aastat võrrelda 1905. aastaga, mil esimese Vene revolutsiooni sündmuste raames toimus Eestis ulatuslik sotsiaalne plahvatus. Kui aga tormilise 1905. aasta lõpetasid keskvõimu pealetung ning karistussalklaste märatsemisega kaasnenud mahalaskmised ning peksmine, siis mitmed 1988. aastal käivitatud protsessid jätkusid ning realiseerusid 1989. aastal. Laulev revolutsioon aga võttis 1989. aastal üha enam parlamentaarse vormi, ehkki jätkus ka senine aktsioonipoliitika.

1989. aasta algul sai selgeks, et põlisrahva osatähtsus Eestis on langemas kriitilise piirini. 12. jaanuaril korraldati NSV Liidus rahvaloendus. Peagi avaldatud esmatulemu-sed kinnitasid, et Eesti NSVs elab 1 565 662 inimest. Eestlaste osatähtsus oli langenud 61,5%-ni ning jätkuv migratsioon ähvardas muuta põlisrahva lähema kümmekonna aastaga omaenese maal vähemuseks. Rahvaloenduse andmeil ei vallanud Eestis eesti keelt üle 510 000 inimese.

Tänasel päeval tekib lugejal 1989. aasta kui terviku osas üks esmaseid assotsiatsioone ilmselt Balti ketiga. Tõepoolest on tegemist suurejoonelise, rahumeelse ja massilise osavõtjaskonnaga ning ülisuurt rahvusvahelist tähelepanu äratanud üritusega. Hinnanguliselt kuni kaks miljonit inimest seisis käsikäes 620-kilomeetrises kolme Baltimaad läbivas inimketis, mis sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu püüdlusi vabadusele. Muuseas, augusti alguses lülitati Balti kett ka UNESCO “Maailma mälu” nimekirja, kuhu pääsevad vaid väga haruldased või mõjukad sümbolid.

Sinimustvalge lipu heiskamine Pika Hermanni torni tõi kaasa esimese suurema ja selge polariseerumise eestlaskonna seas.

1989. aasta kontekstis aga ehk osutus veelgi mõjukamaks sündmuseks sinimustvalge lipu heiskamine Tallinnas Pika Hermanni torni. Kui 1990. aasta jaanuaris uuriti eelmise aasta poliitikaelu tähtsündmusi, siis selgus, et eestlastele valmistas 24. veebruar ning lipu heiskamine kõige suuremat rõõmu. Ühena kolmest enim rõõmustanud sündmusest nimetas seda 70% küsitletud eestlasest, edestades sellega mõnevõrra teisele kohale jäänud Balti ketti (66%).

Lipu heiskamisega kaasnes nn lipusõda, mis tõi 1988. aasta järel teise suure ühiskondliku polariseerumise. Esimeseks eraldusjooneks võib vast pidada rahvarinde tegevuse vastukaaluks 1988. aasta suvel loodud interliikumist. Lipu heiskamine tõi aga esimese suurema ja selge polariseerumise eestlaskonna seas.

Liputeema esiletõus 1989. aasta jaanuaris oli samuti üks osa 1988. aasta “pärandvarast”. Suuresti sai see mõjutatud meie lõunanaabritest: 7. oktoobri koidikul heisati Leedu NSV Ülemnõukogu otsuse põhjal, kollane-roheline-punane lipp Vilniuses Gediminase torni. Samasugune diskussioon lipu heiskamise osas puhkes vastu talve Riias. 1988. aasta jõulude ajal heisati ERRi eestvõttel trikoloorid Tartus Toomemäe tähetorni, Kuressaare lossis, Narva linnuses jm; vastavad arutlused ning ettevalmistused toimusid aga novembris-detsembris.

Seejärel tõstatas ERRi eestseisus liputeema üles Pika Hermanni osas. See olnuks kindel märk “punavärvi” nõrgenemisest ja sinimustvalge positsiooni tugevnemisest, see olnuks löök valitsevale EKPle ning interliikumisele. Veel 1988. aasta detsembris tegi ERRi eestseisuse liige ning äsja Eesti NSV Ülemnõukogu (ÜN) liikmeks valitud Edgar Savisaar Eesti NSV Ministrite Nõukogule trikoloori osas järelepärimise, millele ei tulnud hulk aega ühtegi vastust.

ERRi eestseisuse üleskutse heisata trikoloor 24. veebruaril, Eesti Vabariigi 71. aastapäeval Pika Hermanni torni, sattus kahepoolse rünnaku alla: interliikumine ei nõustunud ENSV ühe sümboli, punalipu mahavõtmisega. Eesti ühiskonna radikaalsemale tiivale tundus, et rahvuslipu heiskamine jätkuva anneksiooni tingimustes on vaid sildivahe-tus, mis võib koguni ähmastada tegelikku olukorda. 24. veebruaril teatavasti heisati trikoloor Eesti ühe tähtsaima sümboli tippu. Tuntud interliikuja Tamara Tšernavtseva kirjutas ajalehes “Edasi”: “Kõikides riikides tähendab riigilipu vahetus ka riigivõimu vahetust.”

Lipu heiskamisel oli kaks tagajärge, mis ilmnesid kohe 24. veebruaril ning ka järgnevatel aegadel. ERSP, EMS ja Eesti Kristlik Liit tähistasid omaette miitinguga Tallinnas Raekoja platsil Eesti Vabariigi 71. aastapäeva ning seal etteloetud deklaratsiooniga käivitati kodanike komiteede liikumine, mis ilmestas ja mõjutas eriti arenguid 1990. aastal ning hiljemgi. Märtsis moodustati Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede Ajutine Sidetoimkond. Eesti Kongressi kokkukutsumiseks alustati linnades ning kihelkondades kodanike komiteede loomist ning algas Eesti Vabariigi kodanike kui omariikluse järjepidevuse kandjate registreerimine.

Saabus kauaoodatud „rääkimise päev”, selline sõnadevool, mis pea seiskas 280 miljoni elanikuga impeeriumi. Ei mingit tsensuuri, ei ühtegi keelatud küsimust!

Samal 24. veebruaril alustasid streiki venekeelse teadus-tootmiskoondise “Elektrosila” mitme tsehhi töötajad, kes heiskasid punalipu oma tehase katlamaja korstna tippu. Samal päeval loodi Tallinnas üleliidulisi venekeelseid tehaseid-ettevõtteid ühendav streigikomitee, et alustada majanduslikku survet ERRi ning selle “lõa otsa” sattunud EKP vastu. Õhtul ning järgmisel päeval lehvisid punalipud juba arvukatel vene ettevõtetel. Hakati kavandama EKP erakorralise kongressi kokkukutsumist, kus, arvestades venelaste ülekaalu parteis, taheti haarata partei juhtorganites võim.

“Lipusõda”, kodanike komiteede tegevus ning väiksemad töökatkestused jäid siiski eeskätt agaraks tegevuseks “kohalikus liivakastis”. 18. mail võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse “Suhtumisest Molotovi-Ribbentropi pakti” (MRP), milles peeti vajalikuks taotleda NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressilt pakti ja selle salaprotokollide kehtetuks tunnistamist allakirjutamise hetkest alates.

Ehk ex tunc, nagu selle nädalapäevad varem elegantselt ning kõikidele diplomaatiakeelt valdavatele inimestele üheselt arusaadavalt formuleeris ERRi volikogu liige Lennart Meri. Tõsi, 1989. aasta kevade kontekstis, mil poliitiline elu nii Eestis kui NSV Liidus aina kiirenes, ei äratanud see ÜNi pöördumine enam mingit tähelepanu – üks kohaliku tähtsusega pöördumine teiste seas.

1989. aasta Eesti poliitika tähtsündmused kujunesid hoopis suurema mastaabiga: kõigepealt NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress Moskvas ja Eesti (Baltimaade) saadikute efektiivne tegevus Kremlis ning aktsioon “Balti tee”, mis tänaseks päevaks küll suupärasemaks Balti ketiks saanud. Mõlemad üritused saavutasid tunduvalt laiema kõlapinna: Eesti saadikud mõjutasid tuntavalt demokratiseerimisprotsesse idas; Balti tee aktsioon aga näitas selgelt läänemaailmale, et vabadust ning ajaloolise ebaõigluse heastamist taotlevad kolm Balti rahvast. Seega mitte ainult ekstremistlikult meelestatud rahvajuhid ning nende mõju alla sattunud grupid – tees, mida üritas Läänes selgitada NLKP KK ülipopulaarne uutmismeelne peasekretär Mihhail Gorbatšov. Ning sel ajal leidis Gorbatšov väga palju uskujaid.

1988. aasta lõpus muudeti NSV Liidu konstitutsiooni parandustega mõnevõrra NSV Liidu riigiorganite struktuuri ning uue kõrgeima võimuorganina asutati NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress. Sinna sai 2250 liiget – neist osa läbi territoriaalsete valimiste, mida 1989. aasta märtsikuu tingimustes võis vähemasti Eesti NSVs pidada enam-vähem vabadeks ning mitme kandidaadiga valimisteks. Osa saadikuid, suures enamuses küll vanameelsed, olid aga määratud NLKP KK ning toona lubatud ühiskondlike organisatsioonide (ametiühingud, loomeliidud, ALMAVÜ) jt poolt. Eestist valiti Moskvasse 37 saadikut, neist 26 asus toetama ERRi tegutsemisprogrammi. Eriti suurelt võitsid leedulased: nende rahvarinne Sajüdis sai 42 mandaadist koguni 38, aga ka lätlaste Tautas Fronte hõivas 29 kohta 41 võimalikust.

1989. aasta mai keskel toimus Tallinnas ERRi, lätlaste Tautas Fronte ning leedulaste Sajüdise ühisüritusena Balti Assamblee. Allkirjastati ühiste eesmärkide ja koostöökava kokkulepe ning edaspidise tegevuse koordineerimiseks loodi Balti Nõukogu.

Mai lõpus alustas Kremlis tööd NSVL Rahvasaadikute Kongress. Baltimaade saadikute ja Venemaa demokraatide eestvedamisel õnnestus kohe saavutada istungite otseülekanne üleliidulises kesktelevisioonis ja üleriigilises raadios. Gorbatšovi vallapäästetud perestroika (“uutmine”) loosungeid kasutanud ning rahva otsemandaati tajunud saadikud päästsid valla enneolematu avalikustamise. Saabus kauaoodatud “rääkimise päev”, selline sõnadevool, mis pea seiskas 280 miljoni elanikuga impeeriumi. Ei mingit tsensuuri, ei ühtegi keelatud küsimust! Suurte isiksuste seas tõusid kongressil esile NLKP KK peasekretär, osav taktik Gorbatšov ning põhimõttekindel demokraat akadeemik Andrei Sahharov.

Juba kongressi algul loodi umbes 350-liikmeline liiduvabariikide demokraate ühendanud regioonidevaheline saadikurühm. Selle sisuliseks juhiks sai tuhast taassüttiva tähena esiletõusev Boriss Jeltsin, ühenduse aseesimeeste hulka kuulus ka tartlane professor Viktor Palm. Siis loodi kongressil äsja Thbilisis aset leidnud veriste sündmuste uurimiseks komisjon, mille üheks aseesimeheks valiti Hardo Aasmäe.

Peagi saavutati Moskva suurfoorumil esimene suurem võit – tänu kongressi presiidiumisse valitud akadeemik Endel Lippmaa osavusele võeti kongressi päevakorda komisjoni loomine Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle tagajärgedele poliitilise ja õigusliku hinnangu andmiseks. 2. juunil võetigi Baltikumi saadikute ja Vene demokraatide toetusel vastu 18 Eesti saadiku esitatud otsuseprojekt luua MRP komisjon, kuhu valiti 26 liiget. Võimalik, et ajastuse mõttes oli oluline NSV Liidu tippjuhtide soov viia ajalooteemaga kongressi tähelepanu kõrvale rahvusvaheliselt suurt vastukaja äratanud Thbilisi veretöölt. Uue komisjoni esimeheks nimetati NLKP KK sekretär ning “avalikustamise isaks” kutsutud Aleksandr Jakovlev, kes kuulus Gorbatšovi kõige lähemate nõuandjate hulka. Komisjoni esimene istung algas juba 2. juuni hilisõhtul kell 23.30 Kremli Granovitaja Palatas. Komisjoni üheks aseesimeheks sai Edgar Savisaar ja Eesti delegatsioonist kuulusid sinna veel Igor Gräzin, Marju Lauristin ja Endel Lippmaa. Nii lülitus ERRi delegatsioon aktiivselt NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi töösse.

Mõneti võib 1988. aastat võrrelda 1905. aastaga, mil esimese Vene revolutsiooni sündmuste raames toimus Eestis ulatuslik sotsiaalne plahvatus.

ERRi delegatsioon seadis Moskvas kaks põhieesmärki: isemajandamise seaduse vastuvõtmine ning hinnang MRP osas. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil moodustatud uus ja pidevalt töötav võimuorgan, 542-liikmeline NSV Liidu Ülemnõukogu võttis 27. novembril vastu seaduse Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV majandusliku iseseisvuse kohta. See seadus ei kajastanud küll täielikult vabariikide majandusliku iseseisvuse püüdlusi, ent andis võimalused senisest vabamaks tegutsemiseks ja otsesemateks läbirääkimisteks NSV Liidu keskametkondadega. Kahtlemata mõjutas Eestis tekkinud isemajandamise programm (IME) toonast majandus-poliitilist mõtlemist NSV Liidus ning IME ideed andsid eeskuju teiste liiduvabariikide edumeelsetele saadikutele.

MRP osas kujunes pikk positsiooniheitlus. Komisjoni Eesti esindus koos oma mõttekaaslastega lootis otsuseni jõuda paari kuuga, juba 1989. aasta augusti alguseks, enne kurikuulsa MRP 50. aastapäeva. Peagi aga selgus, et NSV Liidu tippjuhtkond, sh Jakovlev, lähevad venitamise teele – ilmselt polnud neil selgust, kuidas talitada edasi ning milliseid riigiõiguslikke arenguid võis kaasa tuua MRP ja selle salajase lisaprotokolli ning teiste Saksamaa ja NSV Liidu vaheliste lepingute tühistamine. Üheks võitlusareeniks kujuneski 1939. aasta MRP seostamine järgnenud ajaloosündmustega või distantseerumine sellest.

15. juulil toimus Pärnus Balti Nõukogu esimene istung. Selle kommünikees sisaldus otsus “moodustada 23. augustil s. a. Eesti, Läti ja Leedu territooriumil inimestest ahel deviisi all “Balti tee””. 12. augustil peeti Balti Nõukogu istung Cesises. Vastuvõetud otsuses väljendati rahutust NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil moodustatud komisjoni töö aeglustumise ja otsustavuse puudumise pärast. Omapoolse surve avaldamiseks lükati Balti keti ettevalmistused täie hooga käima – sest seoses suveperioodiga oli varem olnud kahtlusi-kõhklusi, kas maksab ikka korraldada nii suurt ettevõtmist, mis võib ebaõnnestuda näiteks halva ilma tõttu.

23. augustil edukalt läbiviidud Balti tee aktsioon hämmastas oma suuruse ja ülevusega kogu maailma. See oli täiesti originaalne ettevõtmine. Baltimaade rahvaste ühisüritus oli paljude Lääne telekompaniide esiuudiste seas ning järgmisel päeval pea kõikide ajalehtede esikülgedel – juhtub ülimalt harva, et siinsed uudised jõuavad esiritta. Balti küsimus jõudis üha selgemalt eri maade parlamendisaadikute teadvusse ning neilt algas teatav surve täitevvõimule. Mida tol ajal aga mõistagi ei teatud – Gorbatšovi üks lähimaid isiklikke nõunikke Anatoli Tšernjajev kirjutas oma päevikusse, et talle saabus selgusehetk impeeriumi saatuse osas 1989. aasta suvel, mil 1/5 Balti riikidest tuli tänavatele: “Ütlesin endale siis, et nende lahkumist Nõukogude Liidust saab takistada ainult tankidega”.

Moskva kesklinnas aeti 23. augustil Baltikumi toetav meeleavaldus jõuga laiali – aga mitte küll tankidega. 26. augustil võttis NLKP Keskkomitee vastu teravatoonilise otsuse olukorrast Balti riikides, kus Balti kett tunnistati natsionalistlikuks hüsteeriaks ja kinnitati, et ekstremistlikud rahvajuhid võivat seada ohtu kogu rahvuse eksistentsi. Ähvardati, et vabaduspüüdeid ollakse valmis ka jõuga maha suruma. Selline ähvardus meenutas juba otseselt Stalini aega.

Mida samuti siis ei teatud – tänaseks on selgunud mõningad andmed Eesti ja Baltikumi vabaduspüüdluste ulatuslikust resonantsist Ida-Euroopa kommunistlikele valitsejatele. Saksa DV ning Rumeenia liidrid Erich Honecker ja Nicolae Ceaucescu pakkusid Moskvale omapoolset abi, et Baltimaade vabanemiskatsed jõuga maha suruda.

Kahtlemata mõjutas Eestis tekkinud isemajandamise programm (IME) toonast majandus-poliitilist mõtlemist NSV Liidus.

Nii muutus Balti teema 1989. aasta teisel poolel üha tõsisemaks arutlusküsimuseks. 13. septembril teatas Gorbatšov Moskvas kohtumisel Eesti NSV juhtidega, et NLKP keskkomitee toetab vabariike neis “ettevõtmises, mis on kooskõlas uutmisega”. Peasekretäri tugevnev oponent Jeltsin ütles päev hiljem, 14. septembril oma USA visiidi ajal, et Balti vabariikidele “tuleb anda iseseisvad õigused – nii poliitiline kui ka majanduslik suveräänsus – ning isemajandamine. Aga edasi otsustagu nad ise, kas astuda NSV Liidust välja või mitte”. 23. septembril esines kesktelevisioonis mõjukas demokraat, regioonidevahelise saadikugrupi üks aseesimeestest Gavriil Popov. Ta kinnitas, et Baltikumis on väga tugevad omariikluse meeleolud ja kui nad tahavad lahkuda NSV Liidust, siis oleks otstarbekas kehtestada 10-aastane üleminekuperiood, et lahendada majandus-, sotsiaal-ja rahvastikuprobleemid.

1989. aasta novembris varises kokku Berliini müür, külma sõja tähtsamaid sümboleid. Imekiiresti varisesid seejärel kokku kommunistlikud režiimid Tšehhoslovakkias, Saksa DVs ja Rumeenias. See tähendas Ida- ning Kesk-Euroopas täiesti uut poliitilist situatsiooni, mis ühelt poolt avardas Baltikumi tegutsemisruumi, teisalt aga siirdus üldine tähelepanu meilt uutele tormilistele arengutele. Detsembri algul kohtusid Maltal Gorbatšov ning USA president George Bush. NSV Liidu liider kinnitas, et Kreml on otsustanud vältida repressioone Baltikumis ning Balti probleemile tahetakse otsida uudseid lahendusi, mis “arvestaksid vastastikuseid huve”. Bush kinnitas, et USAs tekivad jõu kasutamise korral NSV Liidu vastased meeleolud. President kinnitas, et kui Moskva Baltikumis jõudu ei kasuta, siis tema vastab Kremlile “vaoshoitusega kõnealuses küsimuses”, sest ei taha tekitada Moskvale raskeid probleeme.

24. detsembril 1989 võttis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress vastu otsuse poliitilise ja õigusliku hinnangu kohta NSV Liidu ja Saksamaa 1939. aasta mittekallaletungilepingule, mõistes hukka Saksamaaga sõlmitud salaprotokolli ning tunnistades need juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks allakirjutamishetkest peale.

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsust MRP salaprotokolli tühistamise kohta võib pidada Balti rahvaste seni suurimaks ühiseks diplomaatiliseks võiduks. Kreml polnud 1989. aasta lõpul veel valmis avalikult tunnistama, et tegelikult on kurikuulus salaprotokoll Moskva arhiivist üles leitud ning vastuvõetud otsus ei seostanud 1939. aastat Balti riikide hilisema okupeerimisega.

Kokkuvõtvalt – Eestis algas ja lõppes 1989. aasta igati lootusrikkalt. Aasta jooksul jätkus demokratiseerumine ja avalikustamine, võeti vastu keeleseadus, Tallinnas toimusid I ülemaailmsed eesti noorte päevad, Tahkurannas taasavati president Konstantin Pätsi ausammas, koolidesse jõudsid esimesed kohapeal valmistatud Juku arvutid (8-bitise protsessoriga). 1988. aasta hilissügisel suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega tekkinud Tallinna-Moskva vastasseis kanaliseerus 1989. aasta kevadel NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressile, kus Eesti delegatsioon saavutas järgnevalt suurt edu. Rahvusliku vastasseisu muutmine parlamentaarseks vastasseisuks vastas meie võimalustele – intellektuaalset jõudu meil jätkus, muud jõudu jagus vähevõitu. Eesti delegatsioon leidis liitlasi ning toetust vene demokraatidelt ning ilmselt oli 1989. aastal Eesti lobby Kremlis üks neist vähestest kordadest, mil Eesti on suutnud “suurt” Moskvat mõjutada. Eesti (Baltikumi) küsimus muutus üha rahvusvahelisemaks ning NATO riikide välisministrite aastakonverentsil tõstatas Islandi välisminister Jon Baldvin Hannibalsson Baltimaade iseseisvumise küsimuse, kinnitades, et praegusel ajal heastatakse maailmas Teise maailmasõja tagajärgi.

Teisalt kas kukkusid läbi või ei avaldanud oodatud mõju interliikumise ja neid toetava venekeelseid asutusi ühendava töökollektiivide ühendnõukogu aktsioonid: punalippude heiskamine, juulis poliitiline streik, augustis Tallinnas bussijuhtide streik, mille pareerimiseks ERR aitas organiseerida tööle eestlastest maaliinide bussijuhte. Septembris interliikujate ettevõetud ning Balti ketti imiteeriv NLKP keskkomitee 26. augusti avaldust toetav solidaarsusmarss Kirde-Eestis jäi aga Balti tee aktsiooni täiesti haledaks varjuks. Vaid 16. novembril Tallinna linnahalli juures korraldatud umbes 30 000 osavõtjaga meeleavaldus kujutas endast tõsisemat jõudemonstratsiooni. Intrid ja neid toetavad poliitilised jõud boikoteerisid 1989. aasta detsembris kohalike omavalitsuste valimisi, mis andis aastatel 1990-1993 volikogudes eestlaskonnale ülekaalu, mida poleks rahvusprintsiibil valimistel kuidagi saavutatud, sest 1989. aastal tehti kõikidel valimistel oma otsus lähtuvalt kandidaadi rahvusest.

23. augustil edukalt läbiviidud Balti tee aktsioon hämmastas oma suuruse ja ülevusega kogu maailma. See oli täiesti originaalne ettevõtmine

Nüüd, pikalt ajadistantsilt tagasi vaadates ning 1989. aasta sündmusi vaagides aga tekib paradoksaalne mulje, et ükski 1989. aasta suurtest võitudest ei andnud pikemaajalisi tulemusi. Mis küll ei tohiks kuidagi vähendada saavutatu tähtsust ning tähendust, sest iga asi on oluline ikka oma ajas.

Aga ometi – isemajandamise seadustik sai küll Eesti NSVs ja Moskvas vastu võetud. Loodetud igapäevase majandusliku elu paranemist isemajandamise seaduste alusel ei tulnud, sest isemajandamist õnnestus järgnevalt ellu viia üsna väheses ulatuses ning NSV Liidu käsumajanduse lagunemistendentsid ning süvenev defitsiit mõjutasid paratamatult ka Eestit. Üsna pea sai selgeks, et ühise katla ühes ääres ei õnnestu kuidagi paksemat suppi keeta. Kõrgeimal tasemel mõisteti hukka ja tühistati MRP salaprotokoll, ent sellest ei avanenud mingit otseselt uut arengut Eesti vabaduse teel, sest Moskva otsustas “tugevama õigusega” NSV Liitu jätkuvalt koos hoida. Kodanike komiteede liikumises kujunes aasta jooksul ideoloogia, et hoopis Eesti Kongressil valitav esindus (tulevane Eesti Komitee) peaks alustama läbirääkimisi nii välisriikide kui NSV Liidu valitsusega okupatsiooni lõpetamiseks. 1990. aasta kevadel selgus aga karm tõsiasi, et ei välisriigid ega NSV Liit ei taha sellisel alusel valitud rahvaesindusega pidada okupatsiooni lõpetamise küsimuses tõsiseid kõnelusi.