Soome aeglane tunnustus Eesti iseseisvusele

1918. aasta novembris kukkus keiserlik Saksamaa kokku ning alustas okupatsioonivägede väljaviimist Baltimaadest. Eesti oli juba okupatsiooni ajal taotlenud toetust lääneriikidest ja ka Saksa-meelne Soome alustas pärast Saksamaa alistamist võitjariikidele suunatud välispoliitikat. Eesti Vabadussõda algas, kui Nõukogude Venemaa Punaarmee alustas 1918. aasta novembri lõpus kallaletungi. Soomes rõhutati, et Eesti kaitsmine on ühtlasi Soome kaitsmine ja seetõttu saadeti Eestisse alates 1918-1919 aastavahetusest umbes 3700 vabatahtlikku.

Hakati rajama ka riikidevahelisi poliitilisi suhteid. Eesti Ajutine Valitsus nimetas Soomet hästi tundva doktor Oskar Kallase 16. detsembril 1918 saadikuks Helsingisse ja August Hanko Helsingi ajakirjanduse büroo juhatajaks. Soome valitsus nimetas omalt poolt 17. detsembril 1918 Yrjö Putkise konsuliks Tallinna ja 8. märtsil 1919 nimetas riigihoidja Mannerheim senaator A. Osw. Kairamo Tallinna „uurima Eesti poliitilist positsiooni“, kuid tema staatuse kohta täpsemini teada ei antud. Alles 19. septembril 1919 vabastati Kairamo oma kohustustest ja Erkki Reijonen nimetati Soome ajutiseks esindajaks (délégué) Eestis.

Kuna tegelikud diplomaatilised sidemed riikide vahel olid juba loodud, arvas Eesti, et Soomel oleks aeg tunnustada Eesti iseseisvust. 18. veebruaril 1919 pöördus Kallas Soome välisministeeriumi poole. Ta palus, et Soome valitsus võtaks esimese asjana jutuks Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamise. Kallas ei saanud siiski kiiret vastust. Soome ajakirjanduses küll arutati Eesti iseseisvuse tunnustamise üle, kuid mingeid ametlikke meetmeid ei rakendanud valitsus pikalt.

Soome välisministeerium ei vastanud Kallase palvele pea pool aastat. Asi polnud siiski surnud, see vaid magas. Nii otsustaski valitsus 23. juulil 1919, et järgmisel reedel ehk 25. juulil Soome tunnustab Eesti iseseisvust de jure, niisiis ametlikult, ja soovitab ka teistel riikidel sama teha.

Enne tähtsa sammu tegemist uuris välisminister Rudolf  Holsti suurriikide seisukohta – omapäi ei julgenud Soome seega edasi liikuda. Londonist, Pariisist ja Washingtonist saadud vastused olid ebamäärased. Selle tõttu sai otsustavaks Soome eksperdi, rahvusvahelise õiguse professori Rafael Erichi seisukoht. See oli huvitav.

Helsingin Sanomat oli seda meelt, et Soome tegu tõestas seda sooja kaasaelamist, mida Soomes tunti „Eesti vennasrahva ja selle vaprate iseseisvumispürgimuste vastu“.

Oma ulatuslikus ja haritud hinnangus pani ta ette, et saates oma diplomaatilise esindaja (Kairamo) Eestisse ja võttes vastu Eesti diplomaatilise esindaja Oskar Kallase ning ka mõne muu seiga tõttu oli Soome valitsus ilmutanud „tegelikkuses Eesti kohtlemist sõltumatu täievolilise riigina“. Erichi meelest oli Soome seega tunnustanud Eesti iseseisvust de facto.

Erich rõhutas veel, et polnud põhjust teha vahet de facto ja de jure tunnustuse vahel. Eestile poleks ka kasulik, kui Soome annaks nüüd eraldi de facto tunnustuse. Kuna suurriigid toimisid Euroopa olude korraldajaina, oli Erichi meelest mõttekas, et Soome üksi ei annaks mingit tunnustust Eesti iseseisvusele, vaid teeks seda alles koos teiste riikidega.

Üsna ümmarguse eksperthinnangu põhjal pidi välisminister Holsti nüüd tunnustamist kaaluma. Üllatavalt oligi asi osutunud probleemiks. Kuna diplomaatilised suhted olid nüüd juba sama ulatuslikud kui de jure tunnustusest tulenevad suhted, pidas Holsti loomulikuks, et Soome annaks Eesti iseseisvusele täieliku tunnustuse. Tunnustus toetanuks eesti rahvast rasketel aegadel moraalselt .

Kuid see oli põhimõte ja praktika oli midagi muud. Nimelt arvas Holsti, et Soome antav tunnustus ei aitaks sel hetkel Eestit edasi. Soome pidi arvestama suurriikide reservatsioonide ja vähemalt osalise kahtlusega Eesti iseseisvuse „täieliku teostumise suhtes“.

Holsti jõudiski selleni, et Eestile vastatakse eespool mainitud Erichi formuleeringu järgi. Seega tõdetakse, et Soome kohtleb Eestit sõltumatu täievolilise riigina.  Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamine oli Holsti arusaama kohaselt   mõeldud tingimusteta ja lõplikuna. See olnuks formaalselt sama kui de jure tunnustus.

Ettevaatlik Soome

2. augustil jättis professor Erich Holstile veel täpsustatud muudatusettepanekud Eesti de facto tunnustamise põhjendamiseks. Nendega käis Holsti lõpuks 7. augustil vabariigi presidendi K. J. Ståhlbergi juures, kes kiitis tunnustamise sõnastuse heaks. Lõpuks, 8. augustil, kiitis riiginõukogu ametlikult heaks Erichi parandatud ja Holsti toetatud vormi. Selle järgi oli Soome diplomaatilisi suhteid sõlmides tunnustanud Eestit de facto, mis tegelikult tähendas sama mis de jure tunnustamine. Viimase andvat Soome kohe, kui rahvusvahelised olud seda lubavad. Agraarpartei minister Santeri Alkio arvas siiski, et Soome peaks andma juba praegu de jure tunnustuse ja ärgitama suurriike tegema sama.

Holsti teatas Kallasele ja tema kaudu välisministeeriumile Tallinnas Soome täisümmarguse vastuse. Vastuse formuleerimine Kallase poolt pool aastat varem esitatud palvele oli Soomele – ja eriti Holstile – raske ja ebameeldiv. Kui tema iseenesestmõistetavustest õhkuvast käänulisest vastusest oli Kallase kaudu Eesti valitsusele teatatud, tuli Tallinnast viisakas, kuid teeseldud ja tõenäoliselt pettunud vastus. Välisminister Jaan Poska esitas 18. augustil 1919 Eesti rahva sügava tänu ja lugupidamise avaldused vennasrahvale.

Eesti tunnustamise edasilükkamine pool aastat ei viinud seega sammugi edasi. Näiteks Suomen Sosialidemokraatti polnud rahul de facto tunnustamisega. Soome kohustus ja ka tema huvidele vastav oli lehe arvates tunnustada Eesti iseseisvust de jure. Ka iseseisvusaktiviste esindav Kai Donner nõudis oma kirjutises Soomelt tunnustamise andmist.

Aeglaselt edenenud Eesti tunnustamine oli seega lõpuks jõudnud vahefinišisse 1919. aasta augusti algul. Kuid Eesti poolt palju loodetud de jure tunnustamist tuli oodata veel peaaegu aasta aega. Selle aja jooksul sõlmis Eesti rahu Nõukogude Venemaaga ning piiririikide koostööd tugevdati piiririigipoliitika raames.

Soomes vahetus 1920. aasta märtsi keskpaiku valitsus. Parempoolse valitsuse peaministriks sai Rafael Erich ning Holsti säilitas koha välisministrina. Talveunes olnud tunnustamine hakkas 1920. aasta aprillis ärkama, kui kaks soome professorit asusid asja kallale.

Tartu Ülikooli ajalooprofessor A.R.Cederberg avaldas 17. aprillil ajaleheartikli. Tema sõnul olid nii eestlased kui ka Soome Eesti-sõbrad pettunud, et Soome polnud ikka veel tunnustanud Eesti iseseisvust ametlikult ehk de jure. „See tunnustus tuleb kohe anda. Pole mõeldav, et Skandinaavia riigid või võimalik et Itaalia jõuavad meist ette. See oleks küll meile liiga suur häbi.“

Kaks päeva hiljem turtsus teine professor. Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen küsis Helsingin Sanomates, kuhu on jäänud Soome tunnustus Eestile. Ta pani imeks, mida öeldaks Soomes, kui Rootsi, Taani, Itaalia või mingi muu riik tunnustaks „meie oma vendi“ enne Soomet.

Oskar Kallase raske olukord

Leili viskas juurde Oskar Kallas. Ta kohtus 19. aprillil 1920 peaminister Rafael Erichiga. Too rääkis, et Soome pole veel tunnustanud Eestit de jure, sest Soome ise on nõrk ja tunnustamisel polevat selle tõttu suurt tähendust. Säärast otsitud põhjust Kallas alla ei neelanud, vaid kirjutas oma raportis: „Põhjused on muidugi teised: Eesti arvatav punasus j. m.“ Erich lubas siiski asja jälle esile tuua riiginõukogus, kuid enne seda tuleks lahendada Soome ja Eesti poliitiliselt rasked punktid.

Rasketeks punktideks olid soomlaste omanduses olevate mõisate konfiskeerimine Eestis, Eesti võlg Soomele ning mõned kaubanduse kitsaskohad. Neid hakatigi nüüd lahendama. Asi polnud väga lihtne. Kallas kirjutas mai keskpaiku 1920 Tallinna, et küsimus Soome alamate omanduses olevatest mõisatest „lööb siin laialt laineid“.

Kallas oli kahe tule vahel. Ta ei saanud anda soomlastele täpset teavet raskete punktide kohta, sest tal polnud seda. Nimelt ei vastanud Eesti välisministeerium Kallase neid küsimusi puudutavatele kirjadele. „See Teie vaikimine ka meie siinset de jure küsimust raskendab ja meie riigivõla pikendamist võimatuks teeb,“ kirjeldas Kallas ebameeldivat olukorda Tallinnale.

Samal ajal, kui Kallas saatis oma nördinud raporti, võttis Eesti valitsus 14. mail 1920 lõpuks selge seisukoha Soome-Eesti suhteid raskendavate küsimuste suhtes. Valitsus arvas, et soomlaste omanduses olnud mõisate sundvõõrandamist puudutavad samad määrused, mis käivad teistegi välismaalaste kohta, läbirääkimisi Soome-Eesti tollilepingu üle kiirendatakse ja Eesti Soomelt saadud võla maksmiseks üritatakse saada pikendust. Otsused lõid õhu selgeks.

Kallas jätkas Soomes ministrite, parteijuhtide ja ajakirjanike aktiivset lobimist. Eesti tunnustamise vastu polnud tema meelest õieti keegi, „aga soomlastele omane“ aeglus takistas otsuste langetamist.

Kui Kallas 21. mail 1920 vestles peaminister Erichi ja välisminister Holstiga ja küsis, kas oleks lootust, et Soome tunnustaks Eestit de jure, millal see umbes juhtuda võiks, mis asjad takistavad tunnustamist ja nii edasi, andsid ministrid üllatavat nõu: esitagu Eesti valitsus kohe ise tunnustamist puudutav palve, mis leiaks Soomes kindlasti tähelepanu ja arusaamist. Holsti oli peaaegu kindel, et Antant ei teeks takistusi, kui Soome tahaks esimese riigina Eestit de jure tunnustada.

Sellesse aega paigutub seik, mis muutis Soome Eesti tunnustamise suhtes lahkemaks. Nimelt oli Soome alustamas Tartus rahukõnelusi Nõukogude Venemaaga. Eesti territooriumi kasutamiseks kõneluste jaoks tuli muidugi saada luba. Selle andis Eesti valitsus 26. mail.

Kallase kiirustamine on arusaadav, sest pinnas oli nüüd igati soodne. Holsti soovitas 2. juunil Kallasele, et too esitaks järgmisel päeval tunnustamispalve. Kui vaevatud Kallas ei saanud vaatamata oma mitmele palvele Tallinnast volitust, marssis ta, olles saanud Holstilt tuge, 3. juunil Soome välisministeeriumi ja esitas tunnustamispalve.

Kallas viitas nüüd sellele, et Eesti positsioon oli kindlustunud ja  lääneriikide avalik arvamus suhtus Eesti iseseisvusse üha soodsamalt. Ta küsis, kas olukord on juba selline, et Soome võiks Eestile teatada nii tähtsast de jure tunnustusest. Kallasele põhjendas oma kiiret tegutsemist, millele Tallinnast ei olnud tulnud volitust: „Olen selleks rutuliseks sammuks sunnitud, kuna meeleolu, nii kui Teile varem olen kirjutanud, siin de jure andmise poolt on, ja seda silmapilku ei tohiks ilma kasutamata mööda lasta minna“.

Kallas oli juba esitanud Soome tunnustamispalve, kui Tallinnast lõpuks 5. juunil tuli vastus. Tal soovitati esitada tunnustamispalve juhul, kui paistab, et sellega nõustutakse. Selles oli ju Kallas kindel, sest Holsti oli soovitanud tal palve esitada.

Lõpuks saabub tunnustus

Asi pidi olema riiginõukogus arutusel reedel, 4. juunil, kuid et peaminister pidi sõitma Ahvenamaale – Ahvenamaa küsimus oli toona Soome valitsuse suurim probleem –, lükati otsuse tegemine esmaspäevale, 7. juunile. Neil päevil nõudis ka mitu Soome lehte Eesti kiiret tunnustamist.

Kui välisminister Holsti lõpuks 7. juunil pani riiginõukogus ette, et Soome tunnustaks Eestit, lausus endine peaminister ja toonane haridusminister, koondparteisse kuuluv Lauri Ingman protokolli ettevaatlikkusest õhkuva resolutsiooni: „Kui mulle pole teada, et ükski muu riik ei hakka lähiajal Eesti iseseisvust tunnustama, olen seda meelt, et Soome valitsusel pole põhjust seda veel teha.“ Kaks Rootsi rahvapartei ministrit ühines sama seisukohaga. Vabariigi president K. J. Ståhlberg kiitis siiski Holsti ettepaneku tunnustamise andmisest heaks.

Holsti rääkis asjast Kallasele nii, et kolm ministrit polnud niiväga Soome antava de jure vastu, vaid nad arvasid, et asi nõuab veel selgitamist ja de jure edasilükkamist.

„Täna kell pool kolm tunnistas Soome valitsus Eesti de jure. Paberid saan homme kl. 12. …Min. Holsti pakkus mulle lahkesti Soome lendurit, et paberid võimalikult pea E. valitsuse kätte saaksid,“ telegrafeeris Kallas Tallinna kohe 7. juunil 1920.

Päev oli tähtis Eestile, kuid ka president Ståhlbergile. Teda – leske – laulatati nimelt tol päeval uude abiellu.

Peaminister Tõnisson ja välisminister Ado Birk saatsid 8. juunil tänutelegrammi, mille Kallas järgmisel päeval välisminister Holstile toimetas. „Soome välisministri teadaanne, et Soome vabariigi president on lõplikult tunnustanud Eesti Vabariigi iseseisva riigina, täidab kogu eesti rahvast siiraima rõõmuga. …Vaba Eesti ei unusta kunagi Soome hõimuvendade tuge meie riigi loomise ajaloolistel päevadel.“

Tõnisson pidas Asutavas Kogus 8. juunil kõne, kus ta tänas Soomet tunnustuse ja toetuse eest Eesti iseseisvumisel ja Vabadussõjas. Soome antud tunnustus oli viibinud kaua, palju kauem, kui Eesti oli uskunud. Kuid kui see nüüd lõpuks tuli, võttis eesti ajakirjandus selle tänulikuna vastu.

Tallinna Teataja ütles, et „tunnustamine de jure Soome valitsuse poolt on tähtsam sündmus meie välispoliitikas rahulepingu tegemisest saadik … Tahame aga kõige sõbralikuma ja parema vahekorra loomiseks Eesti ja tema vanema venna Soome vahel töötada ja ’Soome silda’ edasi ehitada“.

Jaan Tõnisson kirjutas Postimehes 11. juunil muu hulgas: „Soome tunnistamine Eestit de jure kõneleb kõige esiteks neist heatahtlikkudest soovidest, mis meie suuremal vennasrahval meie vastu on olemas. … Kui nüüd Soome meie täielikku iseseisvust on tunnistanud, siis võime täie õigusega arvata, et just Lääne-Euroopa suurriigid meile poliitilise küpsuse tunnistuse annavad.“

Helsingin Sanomat oli seda meelt, et Soome tegu tõestas seda sooja kaasaelamist, mida Soomes tunti „Eesti vennasrahva ja selle vaprate iseseisvumispürgimuste vastu“. Suomen Sosialidemokraatti rääkis, et oli mitu korda kutsunud valitsust tunnustama Eestit de jure. Need nõudmised oli siiski kõlanud kurtidele kõrvadele.

Nõukogude Venemaaga Tartus peetavatele rahukõnelustele sõitev Soome delegatsioon maabus Tallinnas 9. juunil 1920. See seletas, miks Eesti tunnustamisega pikalt viivitanud Soome lõpuks kiirelt tegutses ja soovitas Kallasel esitada tunnustamispalve.

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski.