Saksa suursaadiku silmad

Eesti taasiseseisvumine avas von Wistinghauseni diplomaatilises karjääris uue väljavaate, andes talle võimaluse töötada Saksamaa kõrgeima esindajana esivanemate maal. Tema ametiaeg langes Eesti jaoks murrangulisele ja põnevale ajale, millele kaasaelamist vahetu osalisena võiks kadestada iga diplomaat.

Juba 1990. aasta kevadel oli von Wistinghausen määratud Saksamaa Liitvabariigi peakonsuliks Leningradi, mida ta pidas enda kui „tavalise karjääridiplomaadi” jaoks suureks eduks. Kuivõrd Balti riikide iseseisvusliikumine oli selleks ajaks üsna kaugele arenenud, ei olnud von Wistinghausenile juba siis võõras mõte, et ehk õnnestub tal mõne aasta pärast edasi liikuda suursaadikuks vabasse Eestisse. 1991. aasta augusti lõpus see teostuski – nimelt oli tolleaegse Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheri kindel arvamus, et Balti riikidesse tuleks võimalusel suursaadikuteks lähetada inimesed, kellel on piirkonnaga perekondlikke seoseid. Nii nimetati suursaadikuks Tallinna Henning von Wistinghausen ja Riiga krahv Hagen Lambsdorff.

Von Wistinghausen oli eelseisvaks lähetuseks Eestisse mitmes mõttes hästi ette valmistatud. Peakonsulina Leningradis kuulusid tema tegevuspiirkonda ka Tallinna ja Riia linn ning ta hakkas Eestit ja Lätit regulaarselt külastama, olles esialgu poliitiliste kontaktide alal küll tagasihoidlik, tulenevalt Saksa valitsuse mittetunnustamispoliitikast Nõukogude anneksiooni suhtes. Von Wistinghauseni suhe Eestiga oli hoopis teistsugune kui tavalisel välisriigi diplomaadil, teda kui baltisaksa aadlisuguvõsa esindajat sidus selle maaga sügav emotsionaalne side. Oma raamatuski pajatab ta pikemalt unustamatu mulje jätnud kohtade nagu Lihula, Kolga, Tsitre või Leetse tähendusest oma perekonnaloos. Von Wistinghausen on aastakümneid tegelnud Eesti ajaloo uurimisega ning löönud kaasa baltisaksa ajalooseltside tegevuses, ta on veetnud rohkesti aega siinsetes arhiivides ja raamatukogudes. Tema praeguses Berliini korteris asub muljetavaldav Baltica ja Estonica kogu.

Samas võib von Wistinghauseni vaatenurk siinsetele asjadele olla teistsugune kui eestlastel, mida ta ka ise ei salga. Need on ikkagi kõrvaltvaataja, olgugi et hästi informeeritud kõrvaltvaataja tähelepanekud. Olles sündinud 1936. aastal Kopenhaagenis, kus tema isa sel ajal töötas, oli tal vähe vahetuid lapsepõlvemälestusi Eestist ja eesti keelt ta enam ei valda. Viimane asjaolu asetas kahtlemata teatud piirid info hankimisele Eestis, ükskõik kui tublid ei oleks ka olnud tõlgid ja kaastöölised. Sellele vaatamata ei jahmata von Wistinghausen Eesti lugejat ootamatute hinnangutega, mis võib kergesti juhtuda välismaalasega, kes kirjutab pealiskaudsete muljete põhjal ja tausta puudulikult tundes. Näiteks Eesti oludes tundlikku venekeelse vähemuse teemat on von Wistinghausen käsitlenud viisil, mis peaks tunduma õiglane mõlemale poolele.

Eesti näib olevat 1990. aastate Saksamaa poliitilises päevakavas silmapaistvamal kohal kui praegu.

Von Wistinghauseni memuaarid on eeskätt põhjalik kroonika. Ta on võtnud endale ajalookirjutaja ülesande, tähendades võimalikult tõetruult üles sündmused, mille tunnistajaks ta ise oli. Seejuures on ta üritanud ka kaugemaleminevaid üldistusi teha, kuid siiski domineerib tema teoses jutustav aines. Raamat on kirjutatud saksakeelsele lugejale, nii et eestlane võib sealt leida pikki sündmuste kirjeldusi ja taustaselgitusi, mis kohati tunduvad liiga enesestmõistetavad või igavavõitugi. Kuid samas võime eeldada, et autor on kirjutades arvestanud ka eesti lugejaga, pannes tema jaoks kokku rikkaliku andmekogu Eesti taasiseseisvumise järgsest ajast, mis on kasutatav ka teatmeteosena.

Tähtis on meeles pidada, et von Wistinghausen on oma loo kirja pannud päevikumärkmeid kasutades. Kindlasti on see aidanud vältida unustamist ja võimaldanud sündmusi esitada ajalist ja põhjuslikku järgnevust moonutamata. Samas on igasuguste päeviku põhjal kirjutatud mälestusteoste juures oht takerduda liigsesse detailide kirjeldamisse, mis võib kohati vähemalt eestlasest lugejale häirivalt mõjuda.

Esimesel Saksamaa suursaadikul tuli rajada esindus tühjale kohale ning selle käigus kokku puutuda kõigi igapäevaste probleemidega, mis selle protsessiga Nõukogude-aegsest pärandist toibuvas Eestis kaasnesid. Siin võib olla õpetlik lugeda võrdluseks taasiseseisvunud Eesti välisesindusi käsitlevat raamatut „Teine tulemine” („Teine tulemine. Taasiseseisvunud Eesti välisesindused.“ Koostanud Eeva Eek-Pajuste, toimetanud Jana Vanamölder. Välisministeerium, 2003. – Toim.), millest selgub, kuidas sama ülesande lahendamine kulges erinevates Euroopa pealinnades Eesti diplomaatidel. Von Wistinghauseni kaudu saame aimu tolleaegse Tallinna diplomaatilise korpuse eluolust. Kuivõrd nad kõik alustasid sarnastes tingimustes, kujunes omavahel hea koostöövaim ja seltskondlik läbikäimine.

Erinevalt Eesti välisteenistusest on Saksamaa oma hiigelsuur ning suursaatkond Tallinnas oli väike osake sellest masinavärgist. Von Wistinghauseni meenutustest näeme, et alati ei olnud tal oma ettepanekutega Bonnis lihtne löögile pääseda. Pikka aega puudusid Tallinna ja Bonni vahel ka sidevahendid konfidentsiaalse info edastamiseks, mistõttu oluline info võis jõuda kohale viivitustega. Pensionärina võib von Wistinghausen endale siin-seal lubada kriitilisi märkusi „Bonni härrade” aadressil, kes ei mõistnud eriti kohalikke olusid või jätsid saatkonna soovitused tähele panemata.

Näeme, et Saksamaa tunnistas oma ajaloolist vastutust taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu ees, millest lähtus ka tema poliitiline kurss meie abistamisel ja toetamisel. Eesti näib olevat 1990. aastate Saksamaa poliitilises päevakavas silmapaistvamal kohal kui praegu, mida muidugi soodustasid tolle aja põletavad päevaküsimused, nagu Balti riikide liitumine rahvusvaheliste organisatsioonidega või Vene vägede väljaviimise küsimus. Ka vastastikune kõrgetasemeliste visiitide arv oli märkimisväärne, ehkki tähtsaim neist – Saksa liidukantsleri visiit Tallinna – jäi Helmut Kohli ametiajal teostumata, mida ka von Wistinghausen kahetseb.

Majandusabi alal hindab von Wistinghausen sel perioodil Saksamaa üheks olulisemaks panuseks nõustamistegevust. Eesti erastamise läbiviimisel otsustati Saksamaa eeskujul nn Treuhand’i mudeli kasuks ja selle elluviimisel etendas olulist osa Saksa nõunik Herbert Schmidt. Finantsabi eelistas Saksamaa osutada mitte otse, vaid pigem vastavate Euroopa Liidu fondide kaudu, mida von Wistinghausen ei lugenud alati põhjendatud lähenemiseks.

Eri pooltelt vaadates võib anda erinevaid hinnanguid, kui tugev oli vaadeldaval perioodil Saksamaa poliitiline toetus Eestile ning kuivõrd see taandus reaalpoliitiliste kaalutluste ees Venemaad liigselt mitte ärritada. Ajaline distants on praegu loodetavasti piisav, et hakata välisriikide osa Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamise juures 1990. aastate algul ka Eestis põhjalikumalt hindama. Von Wistinghauseni mälestustest võime igatahes ammutada materjali, kuidas mõtlesid ja väljendusid sel perioodil Saksamaa tippjuhid (liidukantsler Helmut Kohl, välisministrid Hans-Dietrich Genscher ja Klaus Kinkel, kaitseminister Volker Rühe jt).

Küllap oli välisriigi suursaadik 1990. aastate alguse Eestis nähtavam ja mõjukam isik, kui ta on seda tänapäeval, mil iseseisvuse taastamisele järgnenud sündmusterohke periood on asendunud Euroopa Liidu liikmesriigi rutiiniga. Von Wistinghauseni sidemed kohalike poliitikute ja ühiskonnategelastega olid tol ajal tõepoolest tihedad. Sõbraliku lääneriigi suursaadik võis sageli olla inimeseks, kellega sai keerulistes poliitilistes küsimustes usalduslikult nõu pidada ja oma ideede sobivust proovile panna. Välisdiplomaadi nõuannetel ja soovitustel, mis mõnikord võisid võtta ka üsna kategoorilise vormi, oli kohalikele otsustustele ilmselt suurem mõju kui tänapäeval.

Saksa välisministri Hans-Dietrich Genscheri kindlaks arvamuseks oli, et Balti riikidesse tuleks võimalusel suursaadikuteks lähetada inimesed, kellel on piirkonnaga perekondlikke seoseid.

Kui vaadata autori poolt Eesti poliitikutele antud iseloomustusi, tunduvad need tagantjärele üsna tõepärased, ehkki oma teoses on ta isiklike hinnangute andmisel pigem tagasihoidlik. Eesti sisepoliitika keerdkäike on ta kohati kirjeldanud päris põhjalikult, kuid eeskätt avalike allikate põhjal, sest siseringi otsustele ei pruukinud välisdiplomaat pääseda kuigi lähedale. Von Wistinghausen nendib, et Eestil on põhjust õnnelik olla, et tal just oma ajaloo selles järgus oli säärast mõõtu riigimees nagu Lennart Meri. Seejuures jätab ta esimestele taasiseseisvunud Eestis asunud diplomaatidele selle au, et nad jõudsid selles osas arusaamisele varem kui mõnigi Meri kaasmaalane. Silmatorkavalt hindab von Wistinghausen ka Arnold Rüütlit, leides näiteks, et viimase kõne NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ees detsembris 1990 oli üks neid suuri poliitilisi kõnesid, mis sel murrangulisel kümnendil on põhjapoolkeral peetud. Samas ta möönab, et Rüütel kuulus siiski poliitikuna ühte teise aega ja tema poliitiline come-back 2001. aastal tuli Wistinghausenile üllatusena.

Kokkuvõttes tuleb olla Henning von Wistinghausenile tänulik, et ta on teinud suure panuse 1990. aastate Eesti lähiajaloo talletamiseks. See innustab loodetavasti samaga vastama ka neid, kes samal ajal olid Eesti poolel sündmuste keskpunktis. Isiklikud mälestused teatavasti tuhmuvad aja jooksul, pealegi ei olnud 1990. aastate alguse dünaamiliselt arenevas Eestis ajaloolise väärtusega dokumentide talletamine just esmane prioriteet. Palju väärt materjali võib olla säilinud hoopis isiklikes kirjakogudes. Von Wistinghauseni raamatut lugedes võib saada palju ideid põhjalikumate uurimuste alustamiseks, nagu Vene vägede väljaviimise lugu, 1993. aasta Ida-Virumaa referendumikriis, Eesti integreerumise lugu Euroopa Liidu ja NATOga, jne.

Kuivõrd tegemist on puht Eesti-ainelise teosega, mille eestikeelse tõlke ilmumine on kavas 2008. aasta kevadel, jääb üle loota, et see leiab ka meie lugeja silmis laiemat tähelepanu.