Ron

In memoriam: Ronald Asmus 1957–2011

Kui Ron Asmus selle aasta 30. aprillil suri, kaotasin sõbra, kes oli mul olnud juba 27 aastat, mehe, keda olin külma sõja aastail kaua tundnud hea kaaslase ja kolleegina ja kes hiljem täiesti ootamatult kujunes minu ja õieti kogu Eesti üheks lähimaks abistajaks meie pikal ja vaevalisel teel „endisest nõukogude vabariigist” NATO ja ELi täisväärtusliku liikmeni.

Kui ma alustasin 1984. aastal tööd analüütikuna Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus uurimisosakonnas, oli üks esimesi, kes pistis pea minu tööruumi, joviaalne punapäine ameeriklane, kes töötas minu kõrvaltoas ”raadiote”, nagu toona neid kõik kutsusid, keldrikorrusel. „Tere, mina olen Ron, tere tulemast keldrisse.” Just keldrisse kupatati uued, enamasti veidi üle kolmekümne aasta vanused analüütikud. USA Kongressi rahaeraldiste suurenemine RFE-RLile Reagani ajal võimaldas arendada ka uurimis- ja analüüsiosakonda (RAD): sinna palgati noorepoolseid analüütikuid, kes süvendaksid ja laiendaksid teaduslikku arusaama sihtpiirkonnast, milleks tollal oli Ida-Euroopa ja Nõukogude Liit. Ron oli äsja tööle asunud „SDV” (Saksa Demokraatliku Vabariigi) suunal koos Barbara von Owiga, kellest hiljem sai ajalehe Süddeutsche Zeitung Ida-Euroopa toimetaja.

Meid oli palju. Reagani administratsioon, mis panustas USA pingutuste olulisse suurendamisse NSV Liidu ja selle Ida-Euroopa satraapide nõrgestamise nimel, oli leidnud, et lisaks sõjaliste kulutuste kasvatamisele on mõistlik rahastada ka RFE-RLi. Hiljem on sellist asja nimetet „pehmeks võimuks”. Muu hulgas täiustati uurimisosakonda, mille eesmärk oli kirjutada ingliskeelseid analüüse ja aruandeid niinimetet sihtriikide kohta. Tänapäeval, mil kirjutamine neist riikidest on täiesti argine tegevus, kipume unustama, kui vähe toona Ida- ja Kesk-Euroopas toimunust jõudis üldse Lääne uudistesse. Ülikoolid ja mõttekojad koostasid monograafiaid, aga need ei kõnelnud enamasti jooksvatest sündmustest; Moskvasse läkitet Lääne korrespondendid andsid peamiselt teada, kes seisis maipühal kelle kõrval Lenini mausoleumi tribüünil. Luureagentuurid kirjutasid oma ülemustele salastet analüüse, mis ei jõudnud kunagi laiema avalikkuse ette.

Nii oligi ”raadiote” uurimis- ja analüüsiosakonna ülesanne täita ulatuslikud lüngad, mis olid kujunenud selle maailmaosa avalikus kajastuses. Reagani ajajärgu rahavoogude suurenemine lubas ”raadiotel” võtta tööle hulga noori analüütikuid, kes tundsid üht või teist piirkonda põhjalikumalt. Tegemist oli uue põlvkonna analüütikutega, kui kasutada seda nüüdseks pea tähendusetuks taandunud sõna.

Me armastasime oma tööd ja olime mõlemad väga õnnelikud, et saime kirjutada ja uurida seda, mis meile nagunii kõige rohkem huvi pakkus.

Need olid Läänes hariduse saanud ja valdavalt ka Läänes sündinud pagulaste järeltulijad, keda ei saanud enam maha kanda „kibestunud parempoolsete emigrantidena”, kes ei tunne Lääne teadusstandardeid ja kel on endistel kodumaadel mingid oma asjad ajada. Janusz Bugajski Poola, Jiři Pehe ja Vlad Sobell kunagise Tšehhoslovakkia, Dzintra Bungs Läti, Saulius ja Kęstutis Girnius Leedu, Vlad Socor Rumeenia, Roman Solchanyk ja Bohdan Nahaylo Ukraina, käesolevate ridade kirjutaja ja hiljem Riina Kionka Eesti suunal ning Ühendriikidest pärit saksa sisserändajate poeg Ron Asmus oskasid kõik inglise keelt sama hästi nagu kes tahes kolleeg vanadest etableerunud kolledžitest. Selle kõrval tundsime ka oma „sihtmaa” keelt emakeele tasemel ega suhtunud sellesse piirkonda ülbelt ja üleolevalt, nagu oli nii omane varasemate aastate „piirkonnauuringutele”.

Tänases Eestis, kus sõna „analüütik” tähistab enamasti pigem edevalt uhket mõtlejapoosi, millega kaasnevad kesisel tõendusmaterjalil ja analüüsil põhinevad arvamuslood ning tubli annus mürgist ja „visionäärset” teoretiseerimist, kipub kellegi nimetamine analüütikuks omandama rohkem iroonilist tooni. RADis nõutavad standardid aga ei jätnud võimalustki poosetada. Ei mingeid ad hominem rünnakuid, üleüldse ei mingeid rünnakuid. Kogu töö põhines avalikel allikatel, mitte kuulujuttudel või kõmul. Kui sul oli välja käia teooria, tuli seda tõestada asedirektori ees, kes ei suhtunud teoretiseerimisse sugugi hästi ning pani meid proovile alternatiivset teooriat esitades. Kui sa seda välistada ei suutnud, siis polnud vaja ka teoretiseerida. Lõppude lõpuks oli siht ju esitada lühikesi (kuni neli lehekülge ühekordse reavahega), kasulikke, värsketele andmetele tuginevaid akadeemilise kvaliteediga analüüse Lääne poliitikakujundajatele. RADi aruanded, mida loeti sisuliselt kõigis Lääne välisministeeriumides ja Idaga tegelevates mõttekodades, aitasid usutavasti ”raadiote” mainet tõsta rohkemgi kui raadiosaated, mis läksid ju eetrisse keeltes, mida Läänes ainult üksikud mõistsid. Arvatavasti ei mõistnud sel ajal seda meist keegi, aga tänaseks peab enamik meist RFE-RLi uurimis- ja arendusosakonda, mida juhtis kadunud George Urban, varasem ajakirja Encounter toimetaja, oma aja kõige põnevamaks intellektuaalseks ideekatlaks, millele ei ole vastast ühestki praegusest Ida-ja Kesk-Euroopaga tegelevast instituudist või mõttekojast. Ning Ron oli meie seas üks parimaid analüütikuid.

Meist said Roniga head sõbrad. Pärast tööd läksime sageli Inglise aia õllelokaali, torisesime oma ülemuste üle ning rääkisime lõbusaid lugusid kommunistide naeruväärsustest riikides, millega me tegelesime. Aga sageli ka töötasime hilisõhtuni. Me armastasime oma tööd ja olime mõlemad väga õnnelikud, et saime kirjutada ja uurida seda, mis meile nagunii kõige rohkem huvi pakkus – kommunistlikku diktatuuri Ida-Saksamaal ja Eestis –, ehkki Läänes polnud see just kuigi populaarne teema. Ja et see oligi tõepoolest meie töö.

Kui üksluine ja muutusteta Euroopa kommunistlik maailm kerkis järsku kõigi huvikeskmesse, pikenesid meie päevad ja kasvas meie erutus. Me viskasime tihti nalja, et oleme tõepoolest iseäralikud inimesed, sest meie töö eesmärk on muuta ennast tarbetuks, see tähendab töötuks.

Aga see oli eesmärk, mille nimel tasus pingutada. Ühes nõukoguliku kommunismi jääkilbi sulamise ja pragunemisega hakkas kärbuma ka uurimisosakond. Esimesena lahkus ”raadiotest” Ron. Kui SDV oli kokku varisenud ja seejärel kadunud, kadus ka vajadus eksperdi järele piirkonna kohta, millest sai kiiresti osa, küll vaesem osa, aga siiski osa demokraatlikust taasühinenud Saksamaast. Ron läks tagasi USAsse tööle Rand Corporationisse, nagu ka Roman Solchanyk. Töö Saksamaa taasühendamise julgeolekuküsimustega ehk teisisõnu tagamine, et ühinenud liitvabariik jääks endiselt allianssi, pani aluse Roni kujunemisele SDV asjatundjast julgeolekupoliitika guruks.

„Tere, mina olen Ron, tere tulemast keldrisse.”

Teisedki leidsid endale uut tegevust vabanenud Euroopas. Jiři Pehest sai Vaclav Haveli välispoliitiline nõunik. Janusz Bugajski suundus Washingtoni, asudes tööle CSISis. Vahepeal oli iseseisvuse taastanud ka Eesti. Mind oli 1988. aastal juhtkonna otsusega ja vastu minu tahtmist suunatud raadiotööle, ajutiselt, nagu lubati, aga siis puhkes Nõukogude Liidus täielik möll ja mul paluti veel mõneks ajaks toimetusse edasi jääda. Eesti iseseisvuse taastamise järel lahkus ka minu järeltulija Riina Kionka, kes suundus tööle Eesti välisteenistusse. RADi read aina hõrenesid.

Me jäime Roniga ühendusse uue moeka leiutise, nimelt e-posti kaudu. 1993. aastal, kui mind saadeti Eesti suursaadikuna Washingtoni, lendasin Californiasse, et kohtuda Santa Monicas Randis töötava Roniga. Koos Steve Larrabee’iga lõpetas ta parajasti Saksamaa valitsuse tellimusel kümneosalist analüüsi NATO võimaliku laienemise plusside ja miinuste kohta. Ettevalmistatud esitlus kõneles ainult Poolast, Ungarist, Tšehhist ja Slovakkiast. Töödeldud kujul ilmus see Roni, Richard Kugleri ja Stephen Larrabee nime all 1993. aastal lühiartiklina ajakirjas Foreign Affairs.

„Aga meie?” esitasin küsimuse. Larrabee ja Asmus vaatasid mulle arusaamatuses otsa: „Me ei ole selle peale mõelnud.” Aeg ei olnud veel küps. Saksamaa ei olnud seda küsinud. Õieti ei küsinud seda veel keegi. NATO laienemine Balti riikidesse ei olnud alliansis kellelgi mõttes. Mõned valitsused, eriti Saksamaa, olid kindlalt vastu – sel hetkel isegi Euroopa Liidu laienemisele Eesti, Läti ja Leedu võrra. Kuid Ron mõtles selle küsimuse läbi ning mõistis, millist ohtu kujutaks Euroopa julgeolekule see, kui ülejäänud demokraatlikud riigid, mida polnud alliansiga ühinema kutsutud, jääksidki sellest kõrvale. Ta oli üks esimesi, kes haistis hirmu, mis meil oli kuhjunud juba mõnda aega: ühekordne laienemine, mis ei hõlma meid, saadaks ohtliku signaali, et meie iseseisvus ongi ajutine nähtus ja me ei ole Läänele kuigi tähtsad. Ta avaldas oma esimesed sellekohased mõtted 1995. aastal julgeolekupoliitikaajakirja Survival artiklis „NATO Expansion: The Next Steps” („NATO laienemine: järgmised sammud”), tekitades kõikjal nördimust ideega, et päeval, mil Poolast saab NATO liige, peaks Eestist saama ELi liige. Selle idee korjas üles vastne Euroopa asjade aseriigisekretär Richard Holbrooke (vt minu järelehüüet talle Diplomaatias nr 89). Küsimus, mida hakata peale „ meie, ülejäänutega”, kujunes Roni üheks tõsisemaks mureks eriti pärast laienemist Visegrí¡di riikide võrra. Roni ja Stephen Larrabee artikkel „NATO and Have-Nots. Reassurance after Enlargement” (“NATO ja tühjad pihud: julgustamine pärast laienemist”), mille avaldas 1996. aastal Foreign Affairs, teadvustas probleemi veel laiemalt.

Kujunenud üheks juhtivaks mõtlejaks NATO laienemise osas selle pooldajate leeris, lahkus Ron pärast seda, kui NATO laienemine Visegrí¡di riikide võrra oli kerkinud 1996. aastal juba poliitilisele tasandile, Randist ning temast sai Madeleine Albrighti kutsel Clintoni teises administratsioonis aseriigisekretäri asetäitja, kelle tööülesanne oli lihtne: alliansi laiendamine.

Selleks ajaks oli ka minu turjast haaratud ja ma olin jõudnud uude ametisse, sedakorda välisministriks. Ootamatult avastasin, et mu vana sõber üle kümne aasta tagant on minu peamine vestluskaaslane kahe Eestile eksistentsiaalselt olulise küsimuse, nimelt ELi ja NATO liikmeks saamise osas. Roni nimetamine NATO laienemise ideoloogiks, nagu mõned on seda teinud, on ilmselge alahindamine. Ideolooge võib olla mitmeid, aga temas said kokku arhitekt ja peatöövõtja. Ron muretses nii suurte kui väikeste teemade pärast ning nägi nende kõigiga vaeva. Ta tegi lobitööd Kongressis, utsitas tõrksaid idaeurooplasi kodutööd tegema, aitas kaasa „liikmesuse tegevusplaanide” loomisele, mis pidid kindlustama uute liikmesriikide sõjalise külje korrasoleku. Kui Poola NATOga ühinemise leping tekitas USA Senatis tõrkeid “ajalooliste probleemide” tõttu, kohtus Ron Lennart Meri ja minuga ning soovitas meil juba 1999. aastal tungivalt luua komisjon, mis uuriks Eesti pinnal toime pandud sõjakuritegusid. Ron taotles, et Eesti oleks täiesti ausameelne ja avatud natsiokupatsiooni probleemistiku suhtes, mis aitaks vältida raskusi, mis tekkisid Kongressis Poolal. Lennart oli sellega nõus, kuid laiendas ajalookomisjoni uurimisala, hõlmates nii natsi- kui ka Nõukogude okupatsiooni.

Ilma Ron Asmuseta oleksime kui mitte päris teistsugune riik, siis vähemalt riik, mis elab Läänemere idakaldal sootuks teistsugustes julgeolekutingimustes.

Samuti oli Ron mures, et OSCE missiooni Tallinnas võidakse kasutada ettekäändena Eesti liikmesuse tõkestamisel. Koos oma kaaslase ja abilise, kogenud diplomaadi Walter Andruszydzyniga, kellest hiljem sai presidendi nõunik Riikliku Julgeoleku Nõukogus, kulutas Ron loendamatuid tunde Eesti heaks ning veenis OSCE ELi ja NATO liikmesriike ning rahvusvähemuste ülemvolinikku Max van der Stoeli juba ammu oma aja ära elanud missiooni, mille ainsaks rolliks oli jäänud Eesti maine määrimine, sulgema.

Poliitilist draamat, mis ümbritses NATO 1999. aasta laienemist Poola, Ungari ja Tšehhi võrra, on kõige paremini kirjeldatud Roni raamatus „NATO avanemine”. Ronist jäi maha ka Balti riikide laienemisest kõneleva raamatu käsikiri, mis loodetavasti millalgi avaldatakse.

Tugevalt demokraatliku parteiga seotud Ron lahkus riigidepartemangust Bushi administratsiooni ametisse astumisel ning suundus Brüsselisse, kus asus juhtima USA mõttekoja Saksa-Ameerika Marshalli Sihtasutuse (ehk GMFi, nagu seda enamasti lühidalt nimetatakse) Brüsseli haru. GMF kujutab endast säravat ideede generaatorit transatlantiliste suhete osas. Kuna Ron ei olnud enam USA valitsusametnik, ühines ta NATO laienemise komiteega (Committee to Enlarge NATO), mis ei ole poliitiliselt seotud ning kuhu kuuluvad juhtivad mõtlejad ja poliitikud, kelle sihiks on muuta Euroopa „terviklikuks ja vabaks”. Sellesse kuuluvatest või seda toetavatest demokraatidest võib ära mainida Madeleine Albrighti, Zbig Brzezinski, Phil Gordoni (praegune Euroopa asjade aseriigisekretär), Jeremy Rosneri ja Page Reffe’i. Vabariiklastest on tuntumad Bruce Jackson, Robert Kagan, Richard Perle ja Julie Finley (hilisem USA suursaadik OSCE juures). Niisiis, liberaalid ja neokonservatiivid, kes on vaid harva milleski ühel meelel – välja arvatud küsimuses, et NATOt tuleb laiendada.

Valitsuse poole pealt jäi Balti riikide liikmesuse küsimus püsima ka pärast administratsioonivahetust 2000. aastal. Meie kõigi õnneks ei langenud Balti riikide kuulumine NATOsse USAs parteidevaheliste tülide ohvriks. Laienemisega tegeles edasi ennast diplomaadi elukutsele pühendanud Walter Andruszyszyn. Sellele aitasid kaasa Nick Burns, Victoria Nuland ja Kurt Volker, kolm inimest, kes kõik on tegutsenud USA suursaadikutena NATO juures.

Ron leidis samal ajal uusi teemasid, millele pühendada oma analüütiline teravus ja poliitiline taip: avardunud Euroopa tõmbamine läänemaailma, demokraatia ja õigusriigi tugevdamine Ukrainas, Moldovas, Gruusias ja Aserbaidžaanis.

Tundub, nagu oleksid Roni ja minu teed kulgenud kõrvuti ja põimunud aegade algusest peale siiamaani. Tema üheks suuremaks mureks kujunes viimastel aastatel Gruusia. Osaliselt seisis selle taga soov näha avardunud Euroopat demokraatliku julgeolekuarhitektuuri osana, osaliselt aga nägi ta sarnaselt paljudele Gruusia julgetes ja vaprates reformides sedasama lootuskiirt, mida ta oli näinud kümmekond aastat varem meie juures. Sellest huvist ja kogunenud teadmistest sündis Roni viimane raamat „Väike sõda, mis vapustas maailma”, mis järgib sõnaareduse ja analüüsisügavuse poolest parimaid RADi traditsioone.

Tundub, nagu oleksid Roni ja minu teed kulgenud kõrvuti ja põimunud aegade algusest peale siiamaani.

Eestis leidsid vahest vähem tähelepanu Roni tõsised pingutused vähendamaks USA ja Euroopa vastasseisu, mis kippus eriti Iraagi sõja järel süvenema. Üht Euroopa parimat iga-aastast välispoliitika konverentsi, Brüsseli foorumit juhtiv Ron mõtles alati Atlandi mõlema kalda välisministeeriumide peale. Mõnikord muidugi juhtus, et me ei leidnud ühist keelt. Kui ta koostas idaeurooplaste nimel kirja, mis väljendas muret Obama administratsiooni ilmse huvipuuduse pärast Ida-Euroopa suhtes, ütlesin talle, et see võib anda soovitust vastupidise tulemuse. Ma väitsin, et Ida-Euroopast lähtuvate kollektiivsete avalike kirjade aeg on ümber: me saatsime neid siis, kui meil polnud õiget riiki, nüüd aga on meil see olemas. Tema nägi seda teises valguses. Eks aeg annab arutust.

Me kõik tunneme Ronist puudust, isegi kui me ei tundnud teda ega tea, mida ta on korda saatnud. Me tunneme temast puudust, sest meie saamine alliansi ridadesse polnud sugugi ette määratud. Ilma Ron Asmuseta oleksime kui mitte päris teistsugune riik, siis vähemalt riik, mis elab Läänemere idakaldal sootuks teistsugustes julgeolekutingimustes. Ida-Euroopa suhted Lääne partneritega oleksid teistsugused. Teistsugused oleksid ka suhted USAga.

Ma ei ole kohanud kedagi teist, kes oleks olnud hingelt nii veendunud transatlantitsist kui Ron Asmus. Tundub, nagu oleks kogu saksa sisserändajate ameeriklasest poja elu olnud pühendatud tugevamate sidemete põimimisele, mis lubasid Läänel võita külma sõja ja tuua sellised riigid nagu Eesti demokraatlikku leeri.

Ma olen ikka mõelnud, kus on meie põlvkonna suurmehed, kes kujundaksid Euroopa palet, mehed ja naised, keda ei peeta suureks ainult nende kodumaal, vaid kaugemalgi, sellised inimesed, nagu George Kennan, George Marshall ja Dean Acheson, Robert Schuman ja Jean Monnet, kes panid aluse Teise maailmasõja järgsele konsensusele, mis muutis sõjast laastatud Lääne-Euroopa poliitilises, majanduslikus ja julgeoleku mõttes jõukeskuseks, need haruldased indiviidid, kel jagus 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate alul selget pilku ja tahtekindlust teha kõike seda, mida nad tegid. Kui ma nüüd vaatan tagasi viimasele paarikümnele aastale, võin nimetada vähemalt ühe meie ajajärgu suurmehe: Ronald Dietrich Asmus, kes viis lisaks minu kodumaale veel kümme riiki tagasi Euroopasse, mis on nüüd tõepoolest terviklik ja vaba … ja turvaline.

Aitäh sulle, Ron.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane