august 11, 2008

Rahvuslikust psüühest ja rahvusvahelisest õigusest

Asjaolu, et rahvusvahelist õigust ja rahvuslikku psühholoogiat püüti meie riikluse esimeses aktis kokku siduda, võimaldab täna küsida, kuidas eestlase rahvuslik psüühe on rahvusvahelise õigusega edaspidi läbi saanud.

Asjaolu, et rahvusvahelist õigust ja rahvuslikku psühholoogiat püüti meie riikluse esimeses aktis kokku siduda, võimaldab täna küsida, kuidas eestlase rahvuslik psüühe on rahvusvahelise õigusega edaspidi läbi saanud.


Sulev Kannike

Rahvuslikust psüühest ja rahvusvahelisest õigusest

Asjaolu, et rahvusvahelist õigust ja rahvuslikku psühholoogiat püüti meie riikluse esimeses aktis kokku siduda, võimaldab täna küsida, kuidas eestlase rahvuslik psüühe on rahvusvahelise õigusega edaspidi läbi saanud.

1. „Eesti!”¦Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres”. Need on tuttavad sõnad 1918. aastast, „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele”. Ellukutsutava Eesti Ajutise Valitsuse esimese lubadusena on manifesti kirja pandud, et kõik kodanikud „leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees”. Järgneb veel viiteid õiguse ja kohtute olulisusele. Pärast enamlikku seadusetuse perioodi, ajal, mil „üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus”, soovis mitte ainult omanik, vaid iga elus hing Eesti- ja Liivimaal turvatunde taastumist. Sündiv vabariik pidi seda lubama ning hiljem oma lubaduse ka lunastama.
2. Viited rahvusvahelisele õigusele pole nii selged. Manifestis on lubadus, et
„kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada” ning viide, et vabariiki välja kuulutades toetub Maapäev ka „ rahvaste enese määramise õiguse peale”. Manifesti autorite viide enesemääramise õigusele tundub täna enesestmõistetav. 1918. aastal see ei olnud päris nii. Kuu varem, 1918. aasta jaanuaris president Wilsoni poolt USA kongressile esitatud 14-punktilises rahuplaanis ei lubatud enesemääramist teatavasti Soomelegi. Vaid Poola õigust tunnustati ning Austria-Ungari rahvastele lubati autonoomiat. Seepärast tuli ootamatult ajaloo areenile astuvatel rahvastel argumente juurde leiutada. Eesti olukord oli nii reaalsel kui kontseptuaalsel pinnal nõrguke. Sellele osutab ka võrdlus Soomega : „Võitluses enesemääramise õiguse eest ei rõhunudki soomlased loomulikule õigusele või globaalsetele põhimõtetele, vaid ajaloolises arengus kujunenud realiteetidele. Soome oli küpsenud orgaaniliselt iseseisvaks riigiks” (Max Jakobson). Eestlaste reaalsuseks jäi üle „Sarmatia lagendiku” laiutav korralagedus ning „Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed”. Manifest pidi seepärast – veel enne õiguslikku argumenti ja tegeliku olukorra kirjeldamist – pöörduma rahvuspsühholoogiasse ning rääkima eestlaste põlvest põlve kestnud „salajasest lootusest” ning aastasadade pikkusest „tungist” iseseisvuse järele.
3. Muidugi tundsid Vilms, Päts ja Konik oma aja rahvusvahelist õigust ning käimasolevaid vaidlusi enesemääramise õiguse üle kaugelt enam, kui manifestis kajastub.1 Kuid asjaolu, et rahvusvahelist õigust ja rahvuslikku psühholoogiat püüti meie riikluse esimeses aktis kokku siduda, võimaldab täna küsida, kuidas eestlase rahvuslik psüühe on rahvusvahelise õigusega edaspidi läbi saanud.
Ajaloolistel põhjustel on eestlastel suhteliselt arenenud õigusteadvus, mis siseriiklikes küsimustes – ja mitte harva isiklikus elus – võib ulatuda lausa õiguslikku fundamentalismi. Mahtra sõda algas vaidlusega tsaariseaduse tõlgenduse üle, Vargamäe mehed trampisid vastastikku kohtuteed mitte vähema valmidusega kui tänapäeva ameeriklased. Tunti EV seadusi, hoolsalt lehitseti ka ENSV koodekseid. Nüüd, omandireformi käigus, pole oma õigust tõestavad kodanikud peljanud vaeva, et välja otsida kõikide siin toimetanud valitsejate neile soodsaid õigusakte ning dokumente kuni 19. sajandi keskpaigani välja. Seaduse lugemine, kohtukulli ette marssimine ja kui vaja, ka seaduseväänamine, on eesti mehele viimase paarisaja aasta jooksul „tõde ja õigust” nõudes saanud tavaliseks asjaks.
Eestlase lähedast suhet õigusega, eriti kohtuvõimuga saab seletada mitmeti. Ajaloolased rõhutavad, et vallakohus oli esimene riigivõimuga seotud institutsioon, mis 19. sajandi lõpus eestlaste kätte läks.2 Andres ja Pearu ei kembelnud umbkeelsete vene ametnike ees. Kohtukull jagas omad õigusenõudjateks ja õigusemõistjateks ning oli ka seetõttu rohkem „oma” kui muu võimuga seotu.
Oluline oli ka kirjaoskuse taust. Igamehe kirjaoskus oli Lutherit järgides vajalik selleks, et inimene saaks ise uurida, mis piiblis kirja pandud, ega vajaks oma teel jumala poole liigseid vahemehi. Aeg on näidanud, et juristidest ja advokaatidest ei ole võimalik nii lihtsalt vabaneda kui preestritest. Kuid vajaliku vaimujulguse seadusetähe kallale asuda ning seda tõlgendada – selle andis kirjaoskus ja kooliharidus talurahvale kindlasti. Psühholoogiliselt oli ju võimatu eeldada, et inimene saab aru kirjapandud jumalasõnast, kuid teise inimese sõna seaduse tekstis mõista ei suuda.
Üldisemal tasandil nendib kõnekäänd „jumal kõrgel, keiser kaugel” tühiku olemasolu. Mis tuli täita. Protestantlikult kaine meelelaadi ja põhjamaalase vaoshoitusega sobib ilmselt abstraktse seaduslikkuse printsiip kui ühiskondliku aluskorra väljendus. See tähendab, et siin saab kuiva seaduseteksti peale lootmine psühholoogiliselt asendada palveid/palvekirju taevaisa või isakese tsaari poole. Seda enam, et „isakese tsaari”, nagu üldse riigiisa ja isakeste kummardamine pole eestlastel kunagi eriti hästi välja tulnud või ära tasunud. Selles osas, tõepoolest, ei ole me indogermaanlased.
4. Paraku ei kehti selline eestlase lähedane suhe õigusega rahvusvahelise õiguse suhtes. Kuidas see olnukski võimalik? Kuni I maailmasõjani oli rahvusvaheline õigus suuremalt jaolt kahepoolsete lepete kogum, mida sõlmiti riigipeade, keisrite ja kuningate kõrgel tasemel. Mitmepoolsed lepingud piirdusid sõjaõiguse normide loomise ja (tänapäevases mõistes) relvastuskontrolli katsetega nagu 1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonidega seda püüti teha, sekka näputäis rahvusvahelist eraõigust. Õigusautoriteetide töödest või rahvusvahelisest tavaõigusest oli keskmine eesti- ja liivimaalane tõenäoliselt veel kaugemal kui keisri lepingutest, mille avalikke punkte vähemalt ajakirjanduses kajastati.
Kahe ilmasõja vaheline aeg vaevalt lisas midagi rahvuslikku hinge kosutavat. Versailles’ lepingu mannetu lõpp, Poola ja Tšehhoslovakkia saatus, viljatud kodumaised vaidlused Rahvasteliidule lootmise, alalise neutraliteedi, Balti riikide kolmikliidu, Idapakti jne üle paljastasid üheaegselt rahvusvahelise suhete kokkuvarisemisega ka rahvusvahelise lepingute režiimi tupiku. Punkti pani muidugi Molotovi-Ribbentropi leping. Kurval kombel tuleb tõdeda, et eestlane „kui kultuurrahvas” hakkas rahvusvahelise õiguse vastu huvi tundma mõõnapunktis, ajal, kui lepingud muutusid mitte ainult paberilipakaks, vaid suisa tualettpaberiks.3 Seda traumat põeme oma suhtumises rahvusvahelisse õigusesse seniajani.
5. Teine maailmasõda, lootus Atlandi hartale, uuele rahukonverentsile või ÜROle, Nõukogude Liidu propagandamasina poolt eestlasele maalitud pilt kurjadest natodest, centodest ja seatodest, kassikullast Varssavi leping, ootamatult ilmunud sinine brošüürike 1975. aasta Helsingi kohtumise lõppakti eestikeelse tõlkega”¦ kõigi nende sündmuste kajastus eestlase õigusteadvuse raamis jääb siin paraku ääremärkustest välja. Õrn metafüüsiline usk rahvusvahelise õiguse tähendusse säilis, kuid veel selgem oli arusaam, et vesinikupomm teeb õigust.
6. Kuid maailm sammus oma rada ja see oli suuresti tee mitmepoolsete kokkulepete poole. On kokku arvutatud, et aastatel 1945–1995 sõlmiti maailmas üle 4000 mitmepoolse lepingu, keskmiselt 80 multilateraalset lepingut või konventsiooni aastas. Need olid regionaalsed, rahvusvaheliste organisatsioonide või riikide gruppide vahel sõlmitud lepingud, samuti globaalsed (ÜRO) kokkulepped ja konventsioonid.
Sellesse võimsasse voolu taaslülitumine kiskus nii rahva kui poliitikud sisemiselt pooleks. Vaielda tuli tagasivaatavalt (näiteks Molotovi-Ribbentropi pakti tähenduse üle) ja samal ajal sooritada kiirhüpet tulevikku (nn „pakkide kaupa” rahvusvaheliste konventsioonide Riigikogusse esitamise periood 90. aastate algul). See lõhe ei ole tänaseni lõplikult sulgunud ja siit lähtuvalt järgmised osutused.
7. Täna pole poliitikutel ja kodanikel raskusi, et klassikaliste rahvusvaheliste lepingute väärtust tunnistada. Need on lepingud, kus võetud õiguste ja kohustuste peatäitja on riik ise ning kodanikke mõjutab leping seepärast kaudselt – või vähemalt kõiki võrdsel määral. Põhja-Atlandi leping, ÜRO harta, ÜRO inimõiguste deklaratsioon, viisavabadus- ja majanduslepingud võiksid olla siin näited.
Kuid peale Teist maailmasõda on rahvusvaheline õigus jõuliselt sekkunud riikide sise-õigusesse, mis varem oli mõeldamatu. Rahvusvaheline regulatsioon tungib vahetult kodaniku ellu ja mõjutab neid seejuures erinevalt. Enamik ELiga seotud segadusi ongi tingitud sellest, et ELi normid on kodaniku tasandil kaotanud rahvusvahelisele õigusele iseloomuliku abstraktse-võrdsustava lähenemise. Nad mõjutavad liikmesriikide kodanikke, ühendusi ja ettevõtteid sama diferentseeritult kui kodumaised õiguslikud ettekirjutused. Loogiliselt on ka kodanike reaktsioonid mitmekesised ning võõristus või eitus pole haruldane. Kitsamates sektorites, kuid sama malli järgivalt, toimib ligi kakssada Euroopa Nõukogu ning enamik ÜRO konventsioone, millest suure osaga Eesti on ühinenud.
Seepärast on moodsa rahvusvahelise õiguse rakendamisel ilmnevate kõhkluste puhul tulus eraldi uurida riigi/poliitilise eliidi instinktiivset püüet säilitada rahvusriigi juurde kuuluvat suveräänsust ning eraldi seda, millist osa mängib uute õiguste-kohustuste diferentseerituse/ebavõrdsuse tajumine reakodaniku tasandil.
8. Eraldi märkust väärib rahvusvaheliste lepete ja normide mõistetavuse teema, millele viimasel ajal õnneks palju tähelepanu osutatakse. Kuni rahvusvaheline õigus oli eliidi õigus, seda probleemi ei olnud. Rahvusvahelise õiguse sissetung igapäevaellu ähvardab õigusmaastikul aga taastada olukorra, mis Lutheri eel valitses jumalasõna suhtes, kui piiblit oli ladina (heebrea, kreeka) keeles suuteline lugema vaid ring valituid. See loob pinna manipulatsioonideks ja veel enam manipulatsioonides kahtlustamiseks.
9. Iga ühiskonnale olulise fenomeni mõni aspekt muutub mütoloogiaks ning rahvusvahelisse õigusesse suhtumine pole siin erandiks. Piirdume ühe tahavaatava ja ühe ettevaatava näitega.
10. Iga eestlane kirjutab alla väitele, et „Tartu rahu on eriline”. Seda lepingut ei aeta ühegi teisega segi (et soomlastel on oma Tartu rahu, tundub ebaõiglaselt eksitav). Samas on lepingu juriidilise sisu aeg rahva mälust välja tõrjunud. Uue piirijoone kui paratamatusega on lepitud ning peale spetsialistide tajuvad vähesed, et nüüd omab tänapäevaga seost vaid üks säte, art 2 (Nõukogude Venemaa omaaegne tunnustus Eesti riiklusele). Lihtsalt vananenud normide kõrval on ka neid, mille osas järjepidevuse nõudmine kuidagi ei klapi (viide neutraalsusele). Lepingu poliitilise tähenduse osas on mälujärg küll säilinud, kuid seegi mütologiseerub. Tekkinud on armsalt paradoksaalne olukord: suhtumine Tartu rahulepingusse on üks väheseid näiteid sellest, et eestlase juriidiline fundamentalism ilmutab end ka rahvusvahelise õiguse tasandil. Kuid fundamentalismi objektiks pole lepingu õiguslik ja isegi mitte selle poliitiline sisu. Pigem kardab rahva alateadvus, et Kalev pole mitte lõplikult koju jõudnud ning tema eelmist käiku tähistavad söestunud pirruotsad tuleb seepärast hoolsalt alles hoida.
11. Tulevikku vaadates tuleb sedastada, et Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIÕK) ootab lahendamist umbes 50 000 kaebust, mida 600 miljonit EN liikmesriigi kodanikku oma valitsuste vastu on esitanud. Tundub, et Eesti kodanike poolt aastas esitatavad 200–300 kaebust pole märkimisväärsed. Siiski on seda tunduvalt enam kui mõnel teisel meist suuremal riigil.4 Pilt muutub veelgi, kui Eesti elanikkonna suurust kaebuste arvuga suhestada. Ühelt poolt peegeldab kaebuste arv rahvuslike kohtute pädevust rahvusvahelise õiguse vallas ja võimet teha otsused sellega kooskõlas. Teisalt võime oma teema kontekstis tõdeda, et Eesti kodanik (etnilisele kuuluvusele vaatamata) ei pelga kohtuteed ka 21. sajandil, nüüd seda, mis viib riigist välja. Mütologiseeriv aspekt avaldub aga olukorras, kus „Strasbourgi mineku” motiiv ( „tõe ja õiguse nõudmine” ) põrkub vajadusega teadvustada rahvusvahelise normistiku olemasolu. See, mis siseriiklikus õiguses tundub enesestmõistetav („paragrahvi on vaja”), näib kaugele kaebamisel kitsendusena ning kodanik üllatub juristi selgituse peale, et EÕIK ei võta vastu iga kaebust, s.t ei piisa rahulolematusest Eesti kohtu otsusega, vaid tuleb viidata Euroopa inimõiguste konventsiooni konkreetse artikli rikkumisele. Vahel tundub, et igasugu füürereid pelgav eestlane igatseb hoopis kauge, imeväel õigustloova Kohtuniku järele.
12. Ja lõpetuseks. Viited eestlase praktilisusele, „oma õiguse” kaitsmisele, protestantlikule sihikindlusele ja muule ignoreerivad ühte võimalikku kihti rahvuslikus psüühes – (eelkõige) Uku Masingu ning Oskar Looritsa poolt rõhutatud eestlase/soomeugrilase meelelaadi vastandust indo-germaani hingepüüdlustele. Tegemist oli kultuurimüüdi loomisega, kuid – kus suitsu, seal tuld. Sellest kandist lähenedes saab ka rahvusvahelist õigust teisiti iseloomustada – kui midagi evolutsioonilist, mittekontrollitavalt arenevat, vahel närvemat, tihti mahatallatut, siis end taas sirgu ajavat. Kui midagi taimset. Rahvaste õigus kasvab tegelikult rahvaste ja riikide vahel, põimib end nende ümber ning visa ja hävitamatuna pole ta ennast lõplikult ühegi konkreetse eesmärgi või ideoloogia teenistusse lubanud”¦ Jah, sellises pildis võiks rahvusvaheline õigus järgmistel aastasadadel meile omaks saada. Siis, kui kujustame teda enam toitva heinamaana kui higise, rühkiva sõja- või tööhobusena, kellel koormaks võõralt maalt pärit käskiv-keelav normikuhi.
______
1 5.01.1918 ajasid enamlased Peterburis laiali Asutava Kogu, hingusele läks Eestimaa autonoomia idee. Samal päeval, 5.01., avaldati Tallinnas Gustav Suitsu Eesti Töövabariigi kava. Wilsoni 14 punkti avaldati 6.jaanuaril. Peatselt järgneb Eesti Maapäeva ja erakondade salajane nõupidamine, mille otsuseid manifest kajastab.
2 Nii harjus talumees kohtumajas käima varem, kui ühes teises, südamekujulise ukseavaga majakeses, mis alles 20. aastatel riigi survel kõigi talude hoovil kohustuslikuks muutus.
3 Nürnbergi protsessi ettevalmistamise ajal olevat Hermann Göring vangistajatele teatanud: „Omavahel öeldes”¦, teie lepinguid pidasin ma tualettpaberiks.”
4 2006. aastal esitati Eesti vastu 229 kaebust, seevastu iirlased piirdusid 80 ja taanlased 125 kaebusega oma riigi vastu. Need arvud ei tähenda, et EIÕK kõiki kaebusi menetlema nõustub. Eesti puhul menetletakse 5-10% kaebustest. Nii suur vahe peegeldabki, vähemalt osaliselt, kodanike müüdistunud ootusi kohtu suhtes.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar