Raamat: Eliot A. Cohen. Supreme Command – Soldiers, Statesmen and Leadership in Wartime.
Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.
“Supreme Command” on tsiviil-militaarsuhete ning sõjaväe tsiviiljuhtimise analüüs. Autor, kes on praegu Johns Hopkinsi Ülikooli strateegiauuringute professor, kuid lugenud varem loenguid USA Mereväe Sõjakolledžis ja Harvardi ülikoolis ning töötanud USA kaitseministri otseses alluvuses kaitsepoliitika planeerijana, viib meid keeruliste inim- ja alluvussuhete rägastikku, kus tuleb oma riigi ja rahva tuleviku nimel teha kiireid ja adekvaatseid otsuseid.
Cohenit huvitab see, kui palju võib, tegelikult, kui palju peab tsiviilvõim sekkuma sõjapidamisse ja kaitseväe arendamisse, et strateegilised eesmärgid oleksid ka pärast viimast lahingut saavutatavad. Autor käsitleb probleemi retrospektiivselt nelja 19. ja 20. sajandi suurmehe tegevusele toetudes: president Lincoln Ameerika kodusõjas, president Clemenceau I maailmasõja viimasel aastal, peaminister Churchill II maailmasõjas ning peaminister Ben Gurion Iisraeli riigina maailmakaardile kinnistamisel. Kõigil neil meestel tuli teha otsuseid, mis määrasid nende rahva tuleviku ning nendel otsustel oli otsene kokkupuude sõjapidamise ja kõrgemate sõjaväelastega. Otsused kujunesid suhtluses sõjaväelastega, kuid nende enda veendumuse kohaselt. Kõik neli kasutasid eri meetodit, kuid kõigi tegevust kannab veendumus, et ka sõjaajal vajab riik tsiviiljuhtimist ning järelevalvet, võib-olla isegi kontsentreeritumat järelevalvet toimuva üle. Samas toob Cohen esile asjaolu, et kõike seda on võimalik toimima panna ilma otseseid diktaate või käske kasutamata.
Autor jõuab järeldusele, et tsiviil-militaarsuhted toimivad keskse tsiviilvõimu ja kõrgema sõjaväe juhtkonna ebavõrdses dialoogis (unequal dialogue). Dialoogis, kus pooled on ausad ja otsekohesed, tihti isegi ründavad, kuid lõplik otsustusõigus on ühemõtteliselt ja vaieldamatult tsiviilvõimul. Ja seda mitte ainult sõja alguses ja lõpus, nagu püüavad väita “normaalse” tsiviil-militaar-suhete teooria eestkõnelejad. Asi ei ole mitte selles, kes teeb õigemaid otsuseid, sest keegi pole eksimatu, vaid selles, kellele on andnud rahvas õiguse vastutada. Lisaks mõistab Cohen hukka need sõjaväelased, kes ei talu oma seisukohtadega mittearvestamist ning otsivad seetõttu toetust poliitilistelt opositsioonijõududelt.
Raamat on huvitav lugemine ning leiaks kindlasti väärika koha Eesti otsusetegijate, aga ka sõjaväelaste riiulis. Kindel on see, et sellega peaks tutvuma iga kõrgem riigiametnik, kes suhtleb sõjaväega, kuid ennekõike iga sõjaväelane, kes unistab saada kindraliks. Keelebarjääri murdmiseks tõlgitakse see teos loodetavasti kunagi ka eesti keelde.
Seotud artiklid
NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?
Uued NATO kaitseplaanid on tugevdanud idarinde Venemaa-suunalist heidutust, ent peasekretär Jens Stoltenbergi ametijärglase valimine näitab, et Ida-Euroopa ei suuda end siiski kokku võtta ja „oma“ kandidaadi taha koonduda. Näib, et hirm Venemaa reaktsiooni ees jääbki idatiiva potentsiaali piirama.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.