detsember 9, 2008

Raamat: Eliot A. Cohen. Supreme Command – Soldiers, Statesmen and Leadership in Wartime.

Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.

Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.


Margus Kolga

Raamat: Eliot A. Cohen. Supreme Command – Soldiers, Statesmen and Leadership in Wartime. Anchor Books. A Division of Random House, Inc. New York, 2003. 304 lk.

Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.
“Supreme Command” on tsiviil-militaarsuhete ning sõjaväe tsiviiljuhtimise analüüs. Autor, kes on praegu Johns Hopkinsi Ülikooli strateegiauuringute professor, kuid lugenud varem loenguid USA Mereväe Sõjakolledžis ja Harvardi ülikoolis ning töötanud USA kaitseministri otseses alluvuses kaitsepoliitika planeerijana, viib meid keeruliste inim- ja alluvussuhete rägastikku, kus tuleb oma riigi ja rahva tuleviku nimel teha kiireid ja adekvaatseid otsuseid.
Cohenit huvitab see, kui palju võib, tegelikult, kui palju peab tsiviilvõim sekkuma sõjapidamisse ja kaitseväe arendamisse, et strateegilised eesmärgid oleksid ka pärast viimast lahingut saavutatavad. Autor käsitleb probleemi retrospektiivselt nelja 19. ja 20. sajandi suurmehe tegevusele toetudes: president Lincoln Ameerika kodusõjas, president Clemenceau I maailmasõja viimasel aastal, peaminister Churchill II maailmasõjas ning peaminister Ben Gurion Iisraeli riigina maailmakaardile kinnistamisel. Kõigil neil meestel tuli teha otsuseid, mis määrasid nende rahva tuleviku ning nendel otsustel oli otsene kokkupuude sõjapidamise ja kõrgemate sõjaväelastega. Otsused kujunesid suhtluses sõjaväelastega, kuid nende enda veendumuse kohaselt. Kõik neli kasutasid eri meetodit, kuid kõigi tegevust kannab veendumus, et ka sõjaajal vajab riik tsiviiljuhtimist ning järelevalvet, võib-olla isegi kontsentreeritumat järelevalvet toimuva üle. Samas toob Cohen esile asjaolu, et kõike seda on võimalik toimima panna ilma otseseid diktaate või käske kasutamata.
Autor jõuab järeldusele, et tsiviil-militaarsuhted toimivad keskse tsiviilvõimu ja kõrgema sõjaväe juhtkonna ebavõrdses dialoogis (unequal dialogue). Dialoogis, kus pooled on ausad ja otsekohesed, tihti isegi ründavad, kuid lõplik otsustusõigus on ühemõtteliselt ja vaieldamatult tsiviilvõimul. Ja seda mitte ainult sõja alguses ja lõpus, nagu püüavad väita “normaalse” tsiviil-militaar-suhete teooria eestkõnelejad. Asi ei ole mitte selles, kes teeb õigemaid otsuseid, sest keegi pole eksimatu, vaid selles, kellele on andnud rahvas õiguse vastutada. Lisaks mõistab Cohen hukka need sõjaväelased, kes ei talu oma seisukohtadega mittearvestamist ning otsivad seetõttu toetust poliitilistelt opositsioonijõududelt.
Raamat on huvitav lugemine ning leiaks kindlasti väärika koha Eesti otsusetegijate, aga ka sõjaväelaste riiulis. Kindel on see, et sellega peaks tutvuma iga kõrgem riigiametnik, kes suhtleb sõjaväega, kuid ennekõike iga sõjaväelane, kes unistab saada kindraliks. Keelebarjääri murdmiseks tõlgitakse see teos loodetavasti kunagi ka eesti keelde.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar