Piisas vaid Ühendkuningriigi lahkumisest ja kõik ülejäänud saavad järsku aru, miks EL tegelikult toimib

Paar päeva pärast seda kui Washingtonis Kapitooliumi rünnati, pühendus osa poliitilisest arutelust sellele, kas on õige, et just erafirma president Donaldi Trumpi vaikima sundis. Trumpi Twitteri konto suleti ja peagi tühistasid ka paljud teised sotsiaalmeediaplatvormid tema kasutaja.

Euroopa oli samade murede ajel juba tegutsenud, pidades silmas hiiglaslikku mõjuvõimu, mis on erafirmadel sotsiaalmeediaplatvormide kaudu ühiskonna üle. Kavandatava digiteenuste õigusakti¹ kohaselt vastutavad hiigelplatvormid oma sisu eest näiteks juhul, kui nad võimendavad valeinformatsiooni, mis võib ohustada demokraatiat, valimiste käiku ja ühiskonna julgeolekut. 

EL reaalselt töötab

Lühidalt, kuigi Euroopal ja USA-l on sama probleem, on Euroopa seadusandjad juba jõudnud arutluse ja peagi ka reguleerimiseni, kuid nende Ameerika kolleegide ainus abinõu on kohtumenetlus. EL reaalselt töötab.

See asjaolu valmistas hiljuti mitmele Rootsi poliitikule üllatuse. Rootsi on ELi pikalt pigem Briti vaatepunktist näinud. 2016. aasta jaanipäeval olid kõik Rootsi kommentaatorid, kes kajastasid Ühendkuningriigi EList lahkumist, päris endast väljas, isegi veidi paanikas.

Et nende tunnete sügavust mõista, peab teadma, et alates liitumisest 1995. aastal on Rootsi peaaegu kõigile uutele ELi algatustele „ei“ öelnud. Rootsi pidev eitamine on peaaegu tähelepanuta jäänud, kuna see jäi Ühendkuningriigi laia selja varju. Sellest ka Rootsi poliitikute hirm. Kui Ühendkuningriik meid ei kaitse, võib EL ju pööraste, kulukate ja tõenäoliselt ka protektsionistlike ideedega hullama hakata?

Alates liitumisest 1995. aastal on Rootsi peaaegu kõigile uutele ELi algatustele „ei“ öelnud.

Selle asemel on Rootsi üllatuslikult avastanud, et EL reaalselt töötab. Esimesed märgid ilmnesid 2017. aastal, kui Donald Trump kõhkles, kas ta soovib NATOs võetud kohustusi austada². Kujutlege, kui nördinud oli Rootsi, kes pole isegi NATO liige, kuid sõltub seepärast rohkemgi USA sõjalisest kaitsest.

EL tegeles probleemiga. 2016. aastal³ lepiti kokku, et investeeritakse autonoomsemasse Euroopa kaitsevõimekusse, ELi alaline struktureeritud kaitsekoostöö (PESCO)⁴ toimis, Euroopa Kaitseagentuuri⁵ tugevdati ning sõjaline mobiilsus⁶ jõudis planeerimisjärku.

2018. aasta suvel olid Rootsis metsapõlengud⁷ korraga nii põhjas, lõunas, idas kui ka läänes. Rootsi tuletõrjujad olid ülekoormatud, kuid siis tuli EL kodanikukaitse mehhanismiga appi⁸.

Rootsi valitsus tundis tohutut kergendust, et neil oli võimalik toetuda ELi liikmesriigi staatusele, kui Venemaa survestas neid toetama Nord Stream II ja Hiina nõudis, et riik lubaks kasutada 5G võrgu rajamisel Huawei tehnoloogiat. 

2020. aastal pöördus Rootsi Brüsseli bürokraatide poole, kui suured ELi riigid pandeemia alguses kaitsevarustust ja meditsiiniseadmeid endale tahtsid hoida. Rootsi valitsus oli samuti rõõmuga nõus, kui Euroopa Komisjon võttis 2020. aasta juunis enda peale otsustamise, milliste ravimifirmade uuringuid toetada ja millised vaktsiine kogu ELi jaoks tellida. Stockholmis tulid inimestel hirmuvärinad peale, kui nad mõtlesid, mis oleks saanud, kui iga ELi liikmesriik oleks pidanud omaette hakkama saama ja vaktsiini hankimisel oleks tekkinud ülemaailmne võidujooks.

Tõsi, selleks pidi küll kõvasti pitsitama, et Rootsi nõustuks ELi rahalaenamisega, et panustada alates 2020. aasta aprillist majanduse taastefondi. Nüüd toetab peaminister Stefan Löfven tänu tagantjärele tarkusele Euroopa kooskõlastatud taastamist ning selgitab, kuidas Rootsi sellest kasu saab.

Brexit aitas mõista

Rootsi pole ELi armunud. Kaugeltki mitte. Viimaks on aegamisi aru saadud, et suurema osa ajast on EL reaalselt väikeriigile kasulik.

Kaootilises maailmas pakub EL meile üllatavalt elujõulist võimujagamise süsteemi, mille ühised asutused töötavad kõigi liikmete heaks.

Brexit on aidanud seda peale rootslaste veel paljudel mõista, ja mitte ainult tänu Ühendkuningriigi lootusetult ebapädevalt korraldatud lahkumisele. Alates 2016. aasta juunist on meil koitnud, et kuigi britid süüdistavad ELi protektsionismis, bürokraatias, ebatõhususes jne, ja neil võib mõneti õigus olla, ei kaitse nad meie huve.

Kui me enam kõike, mis brittide suust välja tuleb, puhta kullana ei võta, siis mida me näeme? Näeme, et kaootilises maailmas pakub EL meile üllatavalt elujõulist võimujagamise süsteemi, mille ühised asutused töötavad kõigi liikmete heaks. Seda kinnitab selline imetlusväärne asi nagu ELi turg, mis on maailma suurim ja rikkaim.

Kindlasti jääme 27 riigi seas paljudes asjades eriarvamusele. Aga nimetatud struktuursed saavutused toetavad ELi tulevastes kriisides, mis meid tabavad. 

Brexit on aidanud seda paremini mõista.