detsember 16, 2016

Päästeingel Angie? Ei, Saksamaa poliitika on ennustamatum, kui pealtnäha paistab

AFP/Scanpix

Saksamaa välispoliitiline roll on ajas muutunud.

„Angela Merkel on vaba maailma uus juht,” kuulutas rahvusvaheline ajakirjandus suuresõnaliselt pärast seda, kui USA valimistel oli võitnud Donald Trump. Nii reageeriti lihtsale avaldusele, mille Merkel tegi valimisjärgsel hommikul, mil tulemused olid juba selged.
Ta astus kaamerate ette, avas lihtsa musta mapi ja luges kõlatul häälel ette lühikese avalduse: „Demokraatia, vabadus, seaduslikkuse ja õigusriigi austamine, üksikisiku väärikuse austamine sõltumata tema päritolust, nahavärvist, usutunnistusest, soost, seksuaalsest eelistusest ja poliitilistest vaadetest. Nende väärtuste alusel olen ma valmis tihedaks koostööks Ameerika Ühendriikide järgmise presidendi Donald Trumpiga.” Ja siis ta lahkus.
Kolm sõna – „nende väärtuste alusel” – kõlasid vapustaval kombel just Saksamaa, selle riigi juhi suust, mille USA oli sõja järel taas jalule aidanud ja millele USA oli õpetanud liberaalset inimõiguste ja demokraatia austamist. Nüüd noomis siis õpilane õpetajat, tuletades viimasele ärksalt meelde Lääne standardeid. President Obama visiit Saksamaale nädal hiljem, mis pidanuks õigupoolest olema tavapärase diplomaatilise ringreisi osa, kujunes ootamatult Lääne liberaalsete väärtuste lipukandja lahkumise ja tema järglase nimetamise ürituseks. See kujutas endast eriti vapustavat kannapööret Briti ja Ameerika ajakirjanduses, mis erilise põhjenduseta ja ka teadmisteta oli aastaid aina tagunud Merkeli peatse vältimatu langemise trummi.
„Vaba maailma liider” ei ole kindlasti kuvand, millega Saksamaa oleks harjunud. Ja kahtlemata ta seda ei tahagi. „Groteskne,” sõnas Merkel selle uue tiitli peale, kui andis teada, et soovib veel kord kandideerida liidukantsleriks. Sest kui ka Trumpi vastu astumine võib tuua valimisi silmas pidades lühiajalist kasu, puudutades Saksamaal alati tuha all miilanud Ameerika-vastasust, siis parteilises mõttes sellest abi ei oleks. Põgenikekriisist peale valdab konservatiive tunne, et Merkel keskendub parempoolsete traditsiooniliste probleemide asemel liigselt pahempoolsetele omastele inimõigustele. Nii et eelkõige vajab ta seda, et teda hakataks taas edukaks pragmaatikuks pidama.
Saksamaa teatavasti ei soovi sugugi kerkida teiste riikide juhiks. Berliin teab hästi, et Saksamaa 20. sajandi ajalugu mäletatakse seniajani ja ülejäänud Euroopa võib kergesti ärevusse sattuda. Saksamaad on kutsutud võtma enesekindlamat rolli ülemaailmsel tasandil. Aga nii pea kui Saksamaa seda eurotsooni kriisi ajal tegi, ilmusid kohe välja natsiklišeed ja plakatid, millel Merkelit kujutati Hitlerina.
Sama ettevaatlikult suhtub Saksamaa tänini sõjalisse sekkumisse. Tänapäeva Saksamaa poliitilise kultuuri aluseks on varasemate sõdade eest endale tuha pähe raputamine, mitte aga nende ülistamine nagu teistes maades. Muu maailma pool sajandit kestnud loengud teemal, kui suurt kurjust kujutas endast Saksamaad 20. sajandil vallanud barbaarsus, on avaldanud mõju ja tekitanud terve patsifistide riigi. Ehkki Lääs on nüüdseks asunud teisele seisukohale ja pigem õhutab Saksamaad taas võitlusele asuma, ei ole see väga paljudele sakslastele sugugi meeltmööda. Lääne viltu läinud sekkumised Liibüas ja Iraagis on inimesi pigem veennud sõjalise sekkumise tarbetuses. Seepärast ei ole valijad kuidagi võtnud omaks mõtet, et riik peaks kaitsekulutusi suurendama.
Samuti suhtuvad paljud Saksa valijad ettevaatusega NATOsse. Saksamaa peab ennast sageli Washingtoni ja Moskva vahemeheks. Kui välisminister Frank-Walter Steinmeier ütles, et NATO jõudude paigutamine Ida-Euroopasse võib Venemaad provotseerida ja seda saab käsitleda relvade täristamisena, väljendas ta Saksamaal levinud seisukohta. Washington võib ju arvata, et karmid sõjad ja sõjakas poos aitas võita külma sõja, ent sakslaste meelest seisid Berliini müüri langemise taga aastaid kestnud lakkamatud kõnelused ja lepitav Ostpolitik.
Aga niipea kui Trump seadis kahtluse alla alliansi vastastikuse kaitse klausli, kerkis kohe paljude sakslaste pähe küsimus, kas pole mitte NATO siiski üks kasulik asi. Trumpi ekslevad mõttekäigud, nagu võiks Washingtoni püsimine NATO viienda artikli juures sõltuda liikmesriikide kaitsekulutustest, ehmatas Saksamaad tõsiselt. Eriti seepärast, et kui NATO jalgealust õõnestatakse, tähendab see, et Euroopa ja just Saksamaa on lihtsalt sunnitud enda kaitsmisse rohkem panustama.
Järgmise sügise parlamendivalimiste eel elab Saksamaa poliitikaelu praegu üle hulga muutusi, eriti vasakul tiival. Pahemtsentristlik SPD üritab meeleheitlikult pääseda lämmatavast seisundist, mida tekitab väiksema partneri staatus koalitsioonis paremtsentristliku CDUga. SPD kaotab nii usaldusväärsust kui ka oma eristuvat nägu, nagu nõrgemad partnerid tihtipeale. Paljude valijate meelest tähendab suurde koalitsiooni jäämine ainult enda narriks tegemist.
Sestap kerkib esile radikaalsem ja enesekindlam SPD, mis üritab veenda valijaid pahempoolse valitsuskoalitsiooni võimalikkuses, millesse sotsiaaldemokraatide kõrval kuuluksid rohelised ja pahemäärmuslik Die Linke. Puhtalt liitmistehtena on see tõesti teostatav. Küll valitseb mainitud erakondade vahel ületamatuna tunduvaid erimeelsusi. Pealegi ei soovi paljud mõõdukad pahempoolsed sugugi Vasakparteiga ühte sängi heita, sest sel on otsesed seosed kunagise Ida-Saksamaa kommunistliku režiimiga.
Valimisteks valmistudes on Saksamaale tagasi tõtanud Euroopa Parlamendi eesistuja Martin Schulz, kes soovib kodumaal tähtsamat rolli kas välisministrina või siis pahempoolsete kandidaadina ja Merkeli rivaalina kantslerikohale. Pahempoolsete kõige tõenäolisem kandidaat on siiski SPD praegune juht Sigmar Gabriel. Tema populaarsus võib olla ääretult madal, aga erakond toetab teda ning teda peetakse ka piisavalt karismaatiliseks kõnelejaks, kes võib edukalt Merkeliga võistelda.
Paremal tiival lööb samal ajal maastikku segi uus migratsioonivastane Alternative für Deutschland (AfD). AfD, mis usutavasti jõuab järgmisel aastal esimest korda üleriigilisse parlamenti, on juba praeguseks saanud sisse Saksamaa kümnesse liidumaa parlamenti kuueteistkümnest. Tsentristlikud valijad ja poliitikud on rabatud. Trumpi valimisvõidust peale võtab Berliin paremäärmusliku populismi ohtu koduareenil juba päris tõsiselt. Lõppeks on ju tegu maaga, mis teab, kuhu võib viia rahvamasside võim. „Oleme näinud, oleme teinud,” kommenteerisid USA valimistele järgnenud hommikul napisõnaliselt noored Trumpi-vastased sakslased ühismeedias.
Killunenud ja juhitamatuse poolest kurikuulsa AfD poliitilised väljavaated pole ometi väga roosilised. Islami- ja võõravastane poliitika muudab nad paljude valijate silmis vastuvõetamatuks. Seepärast ei soovi ükski teine erakond nendega valitsuskoalitsiooni moodustada ei liidumaades ega üleriigiliselt. Saksamaa valitsuste koalitsioonilist iseloomu silmas pidades tähendab see, et nad ei pääse kunagi võimu juurde. Et ka küsitluste põhjal on nende populaarsus 13 protsendi kandis, võib neid pidada pigem sarnaseks mitmesuguste varasemate, nüüdseks juba ammu poliitikaelust kadunud mässumeelsete erakondade ja liikumistega.
Ent mõistagi suhtutakse pärast Brexitit ja Trumpi võitu arvamusküsitlustesse äärmise ettevaatusega. Kui lisada, et viimaste valimiste tulemuste ennustused on nii sageli mööda läinud, siis tundub, et ainuke kindel asi on see, et miski ei ole kindel.
Saksa majandusel läheb küll hästi, aga mõneski ühiskondlikus sektoris valitseb ometi rahulolematus. Tihti tulenevad põhjused majandusest, eriti endise kommunistliku Ida-Saksamaa maapiirkondades, kus valitseb suur tööpuudus. Kuid sagedamini on tegu väärtuste muutumisega, millega paljud konservatiivsema meelelaadiga valijad ei ole suutnud kaasa minna. Merkel on oma poliitikaga alates tuumaelektrijaamade sulgemisest kuni lastetoetuste kehtestamise ja samasoolistele paaridele suuremate õiguste andmiseni kiskunud CDUd aina enam poliitilisse tsentrisse. Valijaskonda tervikuna silmas pidades on see loomulikult turvaline ja nii saab kajastada enamiku sakslaste seisukohti. Aga samal ajal on sel moel hüljatud osa valijaid, kes ei suuda selliseid progressiivseid väärtusi omaks võtta ja kelle ainuke võimalus on nüüd AfD.
Merkeli CDU peamine mure selles seisabki, et mida rohkem suudab AfD neilt ära napsata rahulolematuid konservatiivseid valijaid, seda raskemaks muutub kristlikel demokraatidel stabiilse valitsuskoalitsiooni moodustamine.
AfD saavutas edu põgenikekriisi laineharjal. Sisserändajate voog lõi lahku kogu riigi, jagades inimesed nendeks, kes on uhked salliva, avatud ja mitmekultuurilise Saksamaa üle, ja nendeks, kes usuvad, et Saksamaa ei tule sellise tulvaga toime. Tegelikult on Saksamaa viimase poolteise aasta miljoni sisserändajaga silmatorkavalt hästi toime tulnud. Logistika mõttes praegu mingit kriisi ei ole. Kuid paljud inimesed, eriti rahvuslikult homogeensemates Ida-Saksamaa piirkondades, kus migrante on seni vähe leidunud, on seniajani rahulolematud. AfD niisugustest hirmudest ainult võidab.
Suurbritannias üritasid järjestikused konservatiivide valitsused UKIPi ohuga silmitsi seistes vastu tulla populistlikele meeleoludele ning UKIPi omapoolse migratsiooni- ja ELi-vastase retoorikaga üle mängida. Samal ajal kihutas ka suur osa Briti ajakirjandusest sisserändajatevastast populistlikku meelsust üles, üritades nii oma kahanevat tiraaži päästa. Nüüd on siis Ühendkuningriik end selle tulemusel lausa Euroopa Liidust välja lennutanud, teadmata sugugi, kuhu nad maanduvad.
Saksamaal käituvad valitsevad poliitilised ja meediaringkonnad täpselt vastupidi. Merkel mitte ei järgi rahva seisukohti migratsiooni küsimuses, vaid üritab neid omalt poolt kujundada, koputades maa ja rahva humanistlikule südametunnistusele. Suur osa ajakirjandusest, kaasa arvatud väga suure trükiarvuga tabloid Bild ja arvukad avaõiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid, on äärmiselt põgenikemeelsed.
Sellise käitumise oht peitub loomulikult selles, et põhimõtteliselt elitistlik suhtumine paistab trumplikus Brexiti-laadsete referendumite maailmas olevat täiesti ajast ja arust. See võib täiendavalt eemale tõrjuda valijaid, kes ei näe tervet hulka küsimusi alates feminismist ja samasooliste õigustest kuni ELi ja põgenike vastuvõtmiseni sugugi sellises positiivses kõlbelises valguses nagu Saksamaa poliitikaelu peavool. Nad tunnevad end tõrjutuna ja kinnitavad, et nende häält pole kuulda peavooluajakirjanduses, mille kohta nad seetõttu kasutavad kunagi natsismile omast olnud mõistet Lügenpresse („valetav ajakirjandus”).
Aga isegi kui keegi ei ole seda veel otsesõnu välja öelnud, on Berliini seisukoht rändeküsimuses tegelikult hakanud juba muutuma. Näiliselt on Saksamaa endiselt avatud nii põgenikele kui ka ELi riikidest tulijatele. Tegelikult saadetakse aina rohkem varjupaigataotlejaid, kelle taotlus tagasi lükatakse, maalt välja. Uute seaduste kohaselt makstakse sotsiaaltoetusi teiste ELi riikide kodanikele alles siis, kui nad on teatava aja Saksamaal elanud ja töötanud. Kui David Cameron oleks kuulanud vähem Briti ajakirjandust ja rohkem Berliinist kostvaid mõtteid, oleks ta küllap suutnud möödunud aastal, mil ta üritas referendumi eel valijate mõjutamiseks saavutada ELilt spetsiaalset kokkulepet, midagi samalaadset välja rääkida.
Saksamaa valitsus on samuti üritanud minna teatavate valijate rahulolematuse algsete põhjuste juurde. Üks esimesi samme on pensioni tõstmine Ida-Saksamaal, millega ilmselgelt püütakse takistada vanematel valijatel langemast AfD võlude võrku.
Merkeli suur probleem seisab aga selles, et mida rohkem püütakse teda tõsta kosmopoliitse vaba maailma liberaalse mõtteviisiga juhiks, seda hõlpsam on AFDl kujutada teda inimesena, kes hoolib rohkem eliidi ja põgenike kui lihtsate sakslaste huvidest. Nii et kui ka esmapilgul tundub Merkeli positsioon kaljukindel, siis tegelikult on Saksamaa olukord palju heitlikum, kui rahvusvahelised vaatlejad tavaliselt arvavad. Aastaid kestnud tsentristliku poliitika järel, mil kõik tunglesid keskpõrandale kokku, on Saksamaa debattide toon muutunud radikaalsemaks. Samal ajal on tugevnenud pahem- ja paremäärmuslikud populistlikud hääled, mis kipuvad lõhkuma tavapärast poliitikaelu pahem-paremjaotust. Et järgmise aasta valimistel võib kergesti jõuda parlamenti tervelt kuus erakonda, tõotab stabiilse valitsuse moodustamine kujuneda äärmiselt keeruliseks.
Vaba maailma liidriks võib olla raske tõusta. Kindlasti ei ole tegu tiitliga, mida Merkel sooviks. Aga kui ta suudab jääda kas või Saksamaa juhiks, on vabal maailmal vähemalt võimalus.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: