oktoober 2, 2008

Oma reeglitega võõras kloostris

Tänapäeva maailmas pole enam võimalik untsu läinud riike oma viletsuse sisse virelema jätta: sealne ebastabiilsus levib lõpuks kaugele ja teeb palju pahandust. Kuidas abistada nii, et abist kasu on?

Tänapäeva maailmas pole enam võimalik untsu läinud riike oma viletsuse sisse virelema jätta: sealne ebastabiilsus levib lõpuks kaugele ja teeb palju pahandust. Kuidas abistada nii, et abist kasu on?


Harri Tiido

Oma reeglitega võõras kloostris

Tänapäeva maailmas pole enam võimalik untsu läinud riike oma viletsuse sisse virelema jätta: sealne ebastabiilsus levib lõpuks kaugele ja teeb palju pahandust. Kuidas abistada nii, et abist kasu on?

Rahvatarkus ütleb, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda. Kuidas on aga võõrale kloostrile elukorralduse ettekirjutamisega? Või selle kloostri eluolu korraldamisse sekkumisega?
Teise maailmasõja järel aitasid ameeriklased täiesti konkreetselt ja vahetult jalgadele tõusta ning ühiskonna elu uuele korraldusele aluse panna nii sakslastel (läänesakslastel) kui jaapanlastel. Ettevõtmine osutus tulemuslikuks ja jätkusuutlikuks: nii Saksamaa kui Jaapani majandus ja ühiskond arenesid kindlalt ja kiirelt, ilma tagasilöökideta.
Mõlemal juhul oli tegemist riigi ülesehitamisega (state building), täpsemalt küll taas-ülesehitamisega. Kuna tänapäeval on riigiehituslik tegevus “nurjunud riikides” rahvusvahelise üldsuse jaoks üpris teravalt päevakorral, siis esimene küsimus oleks: kas toodud näited saavad olla eeskujuks tänapäeva probleemide lahendamisel? Vastus on ilmselt “nii ja naa”. Nii Saksamaal kui Jaapanis oli riik täiesti olemas ja toimis ka enne Teist maailmasõda, seega oli tegemist eksisteerinud struktuuride taastamisega uute ja demokraatlike põhimõtete alusel, välistades ühiskondlikust mõtlemisest agressiivsuse ja impeeriumimeelsuse.
Tänapäeva “nurjunud riikide” puhul on olukord hoopis teine: tegemist on riikidega, mis on enamasti moodustatud suurriikide poolt omal ajal tõmmatud piirides. Tihti lõhestavad neid riike ja rahvaid etnilised, usulised ja poliitilised vastuolud; riigijuhid on pahatihti sügavalt korrumpeerunud; kuritegevus ja vägivald igapäevane nähtus; autoritaarsus mitmel pool pigem reegel kui erand. Seega on nende riikide elukorraldusse sekkumine olemuselt hoopis teistsugune ja vajalik on ka teistsuguseid meetmeid.
Filosoofiliselt ja egoistlikult võiks küsida, et kas on üldse vaja teiste rahvaste eluolusse sekkuda? Kui nad on valinud määramatusesse viiva tee, siis olgu see nende valik ja virelegu ning tapelgu edasi, kui tahavad. Paraku ei saa selle suhtumisega nõustuda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole need rahvad ise seda teed valinud, selle on neile jõuga võimule tulnud liidrid peale surunud. Teiseks, ebastabiilsete riikide eripära on julgeoleku nõrgendamine ja ebastabiilsuse levitamine üle oma riigipiiride naabrite territooriumile. See tähendab aga ebastabiilsete piirkondade järkjärgulist laienemist. Kolmandaks, ebastabiilsete piirkondade elanikkond püüab suunduda stabiilsematesse ja turvalisematesse regioonidesse, lõppeesmärgina aga Lääne heaoluriikidesse. See tähendab migratsioonivoolu, mida on väga raske kontrolli all hoida. Lõppastmes võib see tähendada “nurjunud riikide” elanike pürgimist ka Eestisse kui järjest tõusva elatustasemega riiki. Siia võib veel lisada demograafilise arengu, kultuuri- ja usulised erinevused ja palju muud, mis kõik võib hakata üha rohkem ka meid mõjutama.
Sekkumine on seega täiesti pragmaatiline tegevus, mille eesmärk on ennetada iseenese ja oma asukohariigi tulevasi ebamugavusi.
Jõud versus abi
Kolmanda Maailma riikides on sõjaline jõud olnud tihti peamine, mille abil lääneriigid on proovinud olukorda stabiliseerida. Kuid sõjaline jõud on lühiajalise mõjuga ega pruugi tagada kehtestatud stabiilsuse ja korraks jalgadele tõstetud riigivõimu jätkusuutlikkust. Näiteks USA on sekkunud Haitis mitmel korral, kuid alati on riik mõne aja pärast taas vägivaldsetesse konfliktidesse vajunud. Samas on ÜRO rahutagamisjõud Libeerias praegu saavutanud suhteliselt stabiilse olukorra, kuid sellegi püsimine ei ole veel kaugeltki kindel. Tagatipuks võib ainuüksi sõjaline kohalolek kujuneda väga pikaks, kulukaks ja poliitiliselt väsitavaks.
Teiselt poolt on rahvusvaheline üldsus paljudes riikides püüdnud olukorda parandada ja aidata tsiviilühiskonda üles ehitada pelgalt ulatuslike abiprogrammidega. Paraku on tulemuseks tihti see, et korrumpeerunud võimud varastavad abirahad, omamaine majandustegevus ei käivitu ja riik vajub üha sügavamale ebastabiilsusse ja viletsusse. Üks põhjuseid on asjaolu, et paljudel juhtudel ei suuda ainuüksi abi tagada jätkusuutlikkuseks vajalikku stabiilsust ja turvalisust.
Paljudel juhtudel on aga sekkumine algusest peale sisaldanud järjestikku kahte elementi: algul jõudu ja seejärel tsiviilabi riigi ülesehitamiseks. Järelikult on üks variant riigiehituslikus tegevuses kasutada jõudu ja tsiviilmeetmeid sobivas kombinatsioonis. Iga riik on erinev, kuid relvastatud kohaloleku ja tsiviiltegevuse vahekorra küsimus on üldine. Ühest mudelit ei ole ega saagi ilmselt olla, kuid mõningad üldpõhimõtted võivad hakata välja kujunema.
Afganistan kui katsepolügoon
Relvajõu ja majanduse jaluleaitamise ühildamine on olnud tihti keeruline seetõttu, et nende suundadega tegelevad eri struktuurid. ÜRO on püüdnud neid ühe lipu alla viia, kuid pahatihti tulemusetult. NATO on eelkõige sõjalise sekkumise vahend, Euroopa Liit (nagu ka mitmed muud rahvusvahelised organisatsioonid) on olnud seni tsiviiltegevuse ja majandusabi eelistaja. ELi puhul on see lähenemine küll muutumas, kuid praeguse seisuga on tulemustest veel vara rääkida.
Afganistanis saab praegu rääkida kahest rahvusvahelisest relvastatud missioonist: USA juhitud rahvusvahelise koalitsiooni operatsioon “Elujõuline vabadus” (OEF – Operation Enduring Freedom) ja NATO lipu all tegutsevad Rahvusvahelised Julgeolekutoetuse Jõud (paremini tuntud kui ISAF International Security Assistance Force). Praegu on arutusel nende omavahelise koordineerituse parandamine ja võimaliku ühisjuhtimise kehtestamine, kuid see on alles sõnade tasandil.
Kui OEF keskendus Talibani relvajõudude purustamise järel võitlusele Talibani režiimi jäänuste ja terrorirühmituse Al Qaeda riismetega, siis ISAFi mandaat on piiratud julgeoleku tagamisega ega näe ette aktiivset lahingutegevust. Kummagi eesmärk ei ole aga vahetu osalemine tsiviiliseloomuga riigiehituslikus tegevuses. Kuid rahvusvahelise koalitsiooni raames tekkis uus kohaloleku vorm, mis võttis üle ka ISAF ja mille kasutamine laieneb järjest. Jutt on kohalikest ülesehitusmeeskondadest, mis tuntud ingliskeelse lühendina PRT – Provincial Reconstruction Team.
Lõplikku hinnangut on veel vara anda, kuid PRTd võivad viidata “nurjunud riikide” jaluleaitamise tulevasele mudelile. PRT alus on sõjaline kohalolek, kuid lisaks turvalisust tagavatele relvajõududele näevad nad ette ka tsiviilosaluse. PRT mõte tekkis ilmselt asjaolust, et territooriumilt Prantsusmaaga võrreldavas, kuid äärmiselt piiratud ühendusepidamise võimalustega Afganistanis on kogu riigi territooriumi kontrollimine tegelikult võimatu. Seetõttu otsustati tagada välisjõudude kohalolek kõigepealt provintsikeskustes. Sõjaväelaste arv PRTs on piiratud – umbes 60 – 200, sõltuvalt kohalikest oludest. PRT eesmärk on kohapeal julgeoleku tagamine, Kabuli keskvõimu “jõu esindamine” ja kohaliku täitevvõimu toetamine administratiivstruktuuride ülesehitamisel, koolide rajamisel, veevarustuse tagamisel jpm.
Mullu Kandaharis sealset USA juhitud PRTd külastades veendusin, et selle tsiviilosa ei koosnegi pelgalt välisriikide nõunikest või ametnikest – esindatud olid ka täiesti reaalsed, kuid kohalikus mõttes ülikasulikud erastruktuurid. Üks härrasmees, kes ütles end esindavat “valitsusvälist organisatsiooni”, sisuliselt aga erafirmat, tutvustas kohalikele põlluharijatele kõrbetingimustes sobivaid niisutussüsteeme. Kandahari kandis, kus vihma näeb üliharva, on need Negevi kõrbes edukaks osutunud ja tublisti vett säästvad niisutusvahendid kindlasti väärtuslik uuendus. Kuna elanikkonnal esialgu raha veel nappis, siis maksis esimesed seadmed kinni USA. Kohalik kuberner oli aga täis optimismi, et kui õnnestub käivitada pangandus, saavad põlluharijad võtta mikrolaenu, mille võivad tagastada alles pärast saagi realiseerimist. Näiliselt pisiasi, kuid väga kasulik – nii afgaanidele kui ka tootjafirmale. Siit ka mõte: kui Eesti käivitab osaluse ühes PRTs, siis kas ei võiks riik toetada asjast huvitatud erafirmade tegevust selles provintsis? Afganistanis napib kõike, arengus on võimalik teha tohutu hüpe ja turg on seni veel täitmata. Miks mitte proovida Eesti “tiigrihüpet” Afganistanis, kus hüppe pikkus oleks võrreldamatult suurem? Ja seda näiteks Eesti firmade tark- ja riistvara turvil?
Tsiviilelu ülesehitamisele ja majanduse käivitamisele kaasa-aitamine on ilmselt vältimatu, kui soovitakse tagada relvajõul kehtestatud stabiilsus ka pärast välisjõudude lahkumist. Sama vältimatu on vajadus hoiduda “abisõltuvuse” tekitamisest. On piisavalt arengumaid, kus riigi juhtkond ongi keskendunud välisabi väljapumpamisele oma riigi majandustegevuse jätkusuutlikele rööbastele aitamise asemel. Afganistanis toonitab NATO seetõttu kõigi ettevõtmiste puhul “kohalikku omandit” käivitatud protsessides, s.t et kõigisse tegemistesse püütakse vahetult kaasata kohalikke inimesi, mitte üritada midagi nende jaoks valmis teha ja siis “terve tükk” üle anda. Eesmärk on kinnistada afgaanide seas arusaam, et nemad ise teevad kõike seda, mis riigis on käivitatud; et see on nende oma areng ja neil on ainuõigus ka selle tegevuse tulemustele. See “kohaliku omandi” põhimõte on kavas laiendada ka PRT-de sõjalisele osale, kutsudes Afganistani kaitsejõudude esindajaid osalema PRT üksuses ja saates omakorda NATO ohvitsere Afganistani Rahvusarmee üksustesse.
Praegu on veel vara hinnata, kui edukaks osutuvad kõik need algatatud ja algatatavad projektid, kuna probleemide hulk Afganistanis (nagu enamikul riigiehituslikku toetust vajavatel maadel) on suurem kui rahvusvaheliselt võimet neid lahendada. Paljud küsimused on omavahel ka tihedalt seotud, mistõttu ei saa öelda, et pelgalt rahu tagamine ja majandusabi on piisav. Piltlikult öeldes võib üha rohkem vaja minna mitte ainult rahutagamisüksusi, vaid ka rahvusvahelisi “kiirreageerimismeeskondi”, mis koosnevad näiteks pangandustegelastest, administraatoritest, haridusekspertidest, energeetikutest, meedikutest jne.
Eespool toodu ilmestamiseks veel üks isiklik mälukilluke Afganistanist. Kabulis toimunud kohtumisel Afganistani Rahvaarmee esindajatega tuli jutuks üks omapärane probleem. Nimelt juhtub pahatihti, et pärast palga kättesaamist kaovad paljud sõdurid paariks päevaks väeosast ära. Nad ei lähe aga teps mitte palka maha laristama, vaid siirduvad hoopis raha perekonnale viima. Kuna Afganistanis on raha postiga või pangaülekandega edastamine väljaspool Kabuli ja ehk veel paari suuremat keskust peaaegu olematu asi, siis tuleb käepäraste transpordivahenditega jõuda kodukülla, palk perele anda ja tagasitee ette võtta – nii kaobki paar päeva nagu muuseas pelgalt teelolekule. Seega aitaks postisüsteemi, pangakontorite võrgu ja rahaülekannete süsteemi käivitamine muu hulgas tagada ka armee pideva lahinguvalmiduse.
Demokraatia, sõjapealikud ja uimastid
Teise riiki ja teise kultuurikeskkonda oma ühiskonnakorralduse põhimõtete viimine on kõndimine õhukesel jääl. Relva jõul peale surutud ühiskonnakord üldreeglina ei juurdu. Väljastpoolt, teisest kultuuriruumist imporditud reeglid ja tavad peavad arvestama kohalikku kultuuriruumi ja tavasid, kunstlik demokraatia jääbki vaid fassaadiks ilma vundamendita. Järelikult ei tuleks ka demokraatlikku ühiskonnakorda mitte kehtestada, vaid see välja arendada “kohaliku omandina”. Puhuti jääb mulje, et demokraatliku ja vaba ühiskonna reegleid on käsitletud mehhaaniliselt siirdatavatena suvalises kohas maakeral. Ei ole aga olemas häid ja halbu kultuure, on vaid erinevad kultuurid. Samuti ei saa väita, et näiteks islam ja demokraatia ei ole ühildatavad. On küll, nagu on tõestanud näiteks Türgi.
Kohalik eripära nagu ka usu roll ühiskonnas jätab kindlasti oma pitseri ka sellele ühiskonnakorrale, mis kehtestub riigis. Iraagi hiljutised valimised näitasid, et enamuse võivad saavutada jõud, kelle arvates peaksid ühiskonnas määravad olema islamiseadused. Afganistanis on parlamendi- ja kohalikud valimised alles tulekul, kuid mõni põhimõtteline küsimus tõusetub juba praegu.
Kas riigi ülesehitamisse tõhusalt panustanud riigid on valmis aktsepteerima valimistulemusi juhul, kui võimule tulevad jõud lähtuvad Lääne arusaamadest erinevatest põhimõtetest? Kas ollakse valmis aktsepteerima demokraatlikul teel valitud seadusandlike kogude otsuseid ka juhul, kui need lähevad vastuollu oodatuga ja soovitatuga?
Afganistanis teeb olukorra veelgi keerukamaks asjaolu, et väljaspool Kabuli on endiselt arvestatavalt suur kohalike sõjapealike võim. Kuna nad toetasid USA ja rahvusvahelise koalitsiooni võitlust Talibani režiimi vastu, siis jäeti neile ehk liiga kauaks võimalus oma võimu kasutada ka pärast vahetu relvategevuse lõppemist. Tegemist ei ole mingite demokraatidega, keda ajendas relva kätte võtma vabadusiha ja soov ühiskonda uuendada. Pigem on sõjapealikud lihtsalt kohalikud võimurid, kes olid võimu kätte saanud pehmelt öeldes küsitavate meetmetega, võitlesid mõjupiirkondade pärast ka omavahel, kasutasid (ja kasutavad) sissetuleku tagamiseks ja eraarmeede pidamiseks kõhkluseta kuritegelikke vahendeid.
Praegu on paljud sõjapealikud seotud uimastiäri kui Afganistani kõige kiiremini arenenud ja kõige tulusama tegevusvaldkonnaga. Sellest ärist saadav tulu on aga sedavõrd suur, et võib vabalt anda kaugemale tulevikku vaatavatele sõjapealikele võimaluse mõjutada valimiste tulemusi ja saada võimu juurde oma esindajad. Ülepakutult võib väita, et valitud rahvaesindajad võivad esimese otsusena nõuda väliskohaloleku viivitamatut lõpetamist, oopiumimooni legaliseerimist või islamiseaduste täielikku kehtestamist. Tõenäoliselt niikaugele asi ei lähe, kuid tulevased seadusandlikud otsused ei pruugi sugugi meeldida kõigile, kes on aidanud Afganistani valimisteni jõuda.
Uimastiäri kiire laienemine Afganistanis (aastal 2004 jõuti juba lähedale rekordaastale 1999; mullu toodeti Afganistanis 4200 tonni oopiumi, rekordaastal 1999 oli see arv 4600 tonni) on samuti hea näide riigiehitusega seotud probleemidest. NATO leidis ISAFi käivitamise järel, et võitlus oopiumimooni kasvatamise ja uimastiäri vastu on õiguskaitseorganite asi, mitte sõjalise struktuuri ülesanne. ISAF peab aitama tagada stabiilsust ja turvalisust selleks, et majandustegevus saaks tekkida ja areneda. Kuid uimastid osutusid ka julgeolekuprobleemiks, sest see äri on Kabuli keskvõime eiravate kohalike võimurite võimu alus ja nende eraarmeede rahastamise allikas. Väike pööre toimus siis, kui Suurbritannia asus juhtima rahvusvahelist tegevust uimastitoodangu vastu võitlemisel, kuid seni on see lahing võidust veel kaugel. Nüüd püütakse kasutada ka uimastitoodangu vastu tegutsemisel PRT-de abi, lülitades nende koosseisu vastavaid eksperte. Kui aga uimastite, sõjapealike ja riigi julgeoleku seoseid oleks algusest peale selgemini nähtud, oleks ehk praegune olukord teine.
Nurjunud või nurjumise piiril riike on maakeral veel mitmeid. Järelikult jätkub maailma edukamal ja õnnelikumal osal tegevust veel aastakümneiks. Seega püsib vajadus leida igal üksikjuhul sõjalise ja tsiviilsekkumise sobiv tasakaal. Võib-olla on seni liiga palju tähelepanu pööratud puhtalt rahutagamisele, s.t konfliktide ja vägivalla vältimisele või lõpetamisele sisuliselt relva jõul. Paljudel juhtudel olnuks aga ehk tegusam lisada rahutagamisele riigiehituslik komponent, mis annab “nurjunud riikide” puhul pikaajalisema ning jätkusuutlikuma tulemuse ja aitab välistada vajadust käivitada mõne aja pärast samas riigis uut rahutagamismissiooni. Teisalt ei pruugi tulu olla ka “nurjunud riigile” pelgalt majandusabi andmisest ilma riigiehituslikku kogemust jagamata.
Hiina rahvatarkuse kohaselt peaks rahvusvaheline abi olema õng, millega hädaline enesele ise kala saaks püüda, mitte näljasele antud kala.
Kirjutis kajastab autori isiklikke seisukohti.