NATO ühtsuse otsinguil Ankaras

Ühtsus on NATO raskuskese. Nii heidutus kui ka kaitse on selleta mõeldamatud. Kuna Venemaa käitub agressiivselt, Hiina tekitab raskusi ja Lähis-Ida on kaosesse paisatud, peavad selleks, et meie inimestel oleks julge olla, Euroopa ja Põhja-Ameerika endiselt seisma külg külje kõrval.

NATO kõneisikuna esitasin Põhja-Atlandi Nõukogule iga tippkohtumise eel soovitusi, kuidas tuleks ühtsust sõnastada. Meenutasin suursaadikuile, et ühtsus oli iga liikmesriigi pealinna kohustus; see vajas väljendamist mitte üksnes sõnas, vaid ka teos; unustada ei tohiks, et meie plaanid võivad jääda ootamatute sündmuste varju. Need manitsused kehtivad nüüdki, kui NATO riigijuhid valmistuvad Ankaras 7.-8. juulil kohtuma.

Sügavad lõhed

Lõhestatusest on NATO-l tulnud varemgi üle saada: 1956. aastal leidis aset Suessi kriis, 1966. aastal lahkus Prantsusmaa NATO integreeritud väejuhatusest ning 2003. aastal algas Iraagi sõda. Oma esimesel ametiajal oleks president Donald Trump 2018. aastal Brüsseli tippkohtumiselt peaaegu välja kõndinud, et karistada liitlasi, kes polnud riigikaitsesse piisavalt investeerinud.

Eelmisel aastal Haagis nõustusid NATO riikide juhid 2035. aastaks kulutama riigikaitsele ja seotud meetmetele 5% oma riikide SKT-st. Kuna nii mitte üksnes ei lepitatud Trumpi, vaid tugevdati Euroopa julgeolekut, oli see märkimisväärne samm.

Selleks, et meie inimestel oleks julge olla, peavad Euroopa ja Põhja-Ameerika endiselt seisma külg külje kõrval.

Pinged NATO-s on ometi viimastel kuudel haripunkti tõusnud. Eurooplased on rahulolematud selle üle, kuidas Trump seab kahtluse alla alliansi olulisust USA-le, ihkab Gröönimaad oma võimu alla tuua, on valmis Venemaaga diile tegema Ukraina arvel ja arvustab liitlasriike, kes ei taha toetada USA ja Iisraeli sõda Iraani vastu. Omakorda jäikust ilmutades on eurooplased asunud arutama, kuidas saaks end kaitsta väiksema Ameerika kaasatusega.

Et suhted tõsisemalt ei kannataks, kiirustas peasekretär Mark Rutte aprillis Washingtoni, et pidada Valge Maja ovaalkabinetis „siiras ja otsekohene” mõttevahetus. Ta meenutas Trumpile alliansi eeliseid ning rõhutas, et Euroopa sooviks endale suuremat vastutust. „See on hea uudis,” rõhutas Rutte, „see on Atlandi-ülese alliansi üleminek ebatervelt sõltuvuselt tõelisele partnerlusele.” Veel mainis ta, et Lähis-Ida asjus olid baaside, logistika ja ülelennulubade näol abi osutanud mitu Euroopa riiki.

Reagani Instituudis kõneldes tõi Rutte kuuldavale rabava metafoori. Ta lausus, et kaitseallianss ei vilista ohtudele. Tema sõnul saavad liitlased aru, et „Atlandi-ülene allianss on jõudnud suurte muutuste ajajärku”.

Tippkohtumine kohustuste üleandmiseks

USA on aastaid taotlenud, et ülesanded NATO-s jaguneksid õiglasemalt. Nüüd kõneldakse sagedamini üleandmisest (burden-shifting), kuna maailmajao kaitsel tavarelvadega on eurooplased valmis põhirolli astuma. Venemaa agressiivsuse ja Washingtoni kõikuvuse tõttu võib üleandmine aset leida enne, kui paljud eurooplased valmis on. Ankara tippkohtumisel keskendutakse valmisoleku kiirendamise kolmele aspektile: kaitsekulutustele, kaitsetööstuslikule toodangule ja Ukraina toetamisele.

Venemaa agressiivsuse ja Washingtoni kõikuvuse tõttu võib üleandmine aset leida enne, kui paljud eurooplased valmis on.

Häid uudiseid on kõigis kolmes vallas, ehkki riigid pole võrdselt edusamme teinud. Kanada ja liikmesriigid Euroopas kulutasid 2025. aastal kaitseks rekordiliselt 574 miljardit dollarit, mida on eelmisest aastast 20% enam. Hinnangud 2026. aastaks on veel suuremad, kusjuures kulutamises juhivad Poola, Leedu, Läti ja Eesti, aga ka Põhjamaad ja Saksamaa. Rutte sõnul on tippkohtumisel vaja visandada „selge ja tõsiseltvõetav tee” 5% eesmärgini, mis sisaldab 3,5% kaitseks ja 1,5% seotud meetmeteks, nagu ühiskondlik vastupanuvõime ja sõjaline mobiilsus. Esimest korda valmib ülevaade sellest, kuidas liikmesriigid 1,5% kulutavad.

Tippkohtumisel jätkub tähelepanu sinnagi, kuidas finantsidega kiiremini suuremaid võimeid luua. NATO-s tahetakse ettevõtetele esitada koondarvud suutlikkuste kohta, mida kaitseplaanide rakendamiseks vajatakse. Arutelud käivad selle üle, kuidas paremini kaasata väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning kaitseotstarbel ümber seadistada auto- ja muud tsiviiltööstust. Tippkohtumise raames demonstreeritakse tihedamat koostööd Euroopa Liidu, Ukraina ning partnerriikidega India ja Vaikse ookeani piirkonnas, nagu Jaapani ja Lõuna-Koreaga, ning Türgi laienevat kaitsetööstust.

Kaks sõda

Lõpuks tuleb nimetada peasekretär Rutte pingutusi selle nimel, et muuta Ukraina toetamine võrdsemaks ja kestlikumaks. USA abi asendamiseks on eurooplased viimase aastaga omapoolset sõjalist abi suurendanud. Ukraina esmavajaduste nimekirja (PURL) kaudu on NATO liikmesriigid eraldanud USA sõjatehnika, sealhulgas Patrioti püüdurrakettide hangeteks üle 4 miljardi dollari. Tasakaal on siiski paigast ära, kuna põhiline raskus langeb Saksamaa, Norra, Taani ja Madalmaade õlule. Kuna Rutte ettepanek, et liikmesriigid eraldaksid Ukrainale oma SKT-st teatava murdosa, pole saanud konsensuseks, on olemas risk, et Ukraina vajadusi tervenisti ei rahuldata. Eurooplased ei tooda piisavalt, aga oma varusid kulutab USA Lähis-Idas.

Oma julgeoleku pärast mures Türgi tegutseb vahetalitajana kahes lähikonna sõjas: Venemaa sõjas Ukraina vastu ja USA sõjas Iraani vastu. NATO ballistiliste rakettide tõrjesüsteem suutis kahjutuks teha neli raketti, mida Iraan oli Türgi suunas läkitanud, ent mida kauem konflikt kestab, seda tugevamini see tippkohtumist varjutab.

Riigijuhtidest oleks mõistlik arutada Hormuzi väina taasavamist ning ühtlasi kutsuda kokku Suurbritannia ja Prantsusmaa juhitav tahtekoalitsioon, sest tõenäoliselt saavad kutse Ankarasse neli NATO partnerriiki Pärsia lahe ääres – Bahrein, Kuveit, Katar ja Araabia Ühendemiraadid –, aga ka Omaan ja Saudi Araabia. Koos selgete edusammudega kaitseinvesteeringute ja kohustuste vastuvõtmise alal näitaks see, et USA muredesse suhtutakse tõsiselt, millega hoitaks Ameerika osalust Euroopa julgeoleku tagamises ja säilitataks NATO ühtsust.