juuli 1, 2008

Sündmused Ukrainas ennustavad Euroopa energiajulgeoleku tulevikku

Venemaast liigselt sõltudes võib ohtu sattuda gaasitarnete varustuskindlus ja kannatada iseseisvate poliitiliste otsuste tegemise võimalus.

Venemaast liigselt sõltudes võib ohtu sattuda gaasitarnete varustuskindlus ja kannatada iseseisvate poliitiliste otsuste tegemise võimalus.


Liis Jemmer

Sündmused Ukrainas ennustavad Euroopa energiajulgeoleku tulevikku

Venemaast liigselt sõltudes võib ohtu sattuda gaasitarnete varustuskindlus ja kannatada iseseisvate poliitiliste otsuste tegemise võimalus.

Pärast Ukrainas septembris toimunud parlamendivalimisi taastekkinud probleemid gaasitarnetega Venemaalt on hoiatavaks meeldetuletuseks kahest Euroopa julgeolekut iseloomustavast aspektist – Euroopa üha suuremast sõltuvusest Gazpromi gaasist ja infrastruktuurist ning Kremli jätkuvast tendentsist kasutada neid välispoliitiliste tööriistadena. Käesoleva aasta märtsi alguses kulmineerunud Gazpromi-poolne käteväänamine Ukraina suunal on tõsiseltvõetav ettekuulutus sellest, milliseid võtteid võidakse rakendada teiste Euroopa riikide suhtes, kes gaasitarnete siht- või transiitmaana liigselt Vene kaardile panustavad.
Ukraina gaasisaaga teine tulemine
2. oktoobril 2007, kui oli saanud selgeks, et Julia Tõmošenko Bloki ning Meie Ukraina koalitsioon on Ukraina valimised võitnud, teatas Gazprom, et Ukrainal on 1,3 miljardi USA dollari (USD) ulatuses võlgu ning ähvardas gaasitarned katkestada, kui summat kiiremas korras ei tasuta. Järgmine samalaadne üllatus tabas ukrainlasi vaid mõned kuud hiljem, jaanuari alguses, mil Gazprom asus nõutama 1,5 miljardi USD suurust võlga. Gaasitüli kulges oma tõusude ja mõõnadega kuni 12. veebruarini, mil kohtusid presidendid Viktor Juštšenko ja Vladimir Putin, kes suusõnaliselt leppisid kokku Gazpromi poolt tarnete jätkamise tingimustes. Vastavalt riigipeade poolt räägitule lubas Ukraina tekkinud võla tasuda, samuti jõuti kokkuleppele vahendusettevõtte RosUkrEnergo kaotamises ning kahe uue ettevõtte loomises Gazpromi ja Ukraina Naftogazi osalusel. Venemaa pakkus Ukrainale taaskord selgelt eristamatute komponentidega hinnavalemit ning väidetavalt lubati Gazpromil suurendada osalust Ukraina gaasiturul 50 protsendini. Peaminister Tõmošenko jaoks, kes oli eesmärgiks seadnud Ukraina gaasisektori vabastamise vahendusettevõtetel põhinevast segasest skeemist ja Gazpromi sealtkaudu kiiratavast mõjuvõimust, oli presidentide kokkulepe vastuvõetamatu, mistõttu hakkas valitsus otsima võimalusi tarnekorralduse muutmiseks.
Gazprom tõstatas Ukraina järjekordse võlaküsimuse veebruari lõpus ning kuna Tõmošenko ei olnud valmis oma tingimustest taganema, asus Gazprom 3. märtsil Ukrainasse transporditava gaasi hulka vähendama, nii et päev hiljem jõudis Ukrainasse vaid pool tavalisest gaasikogusest. Siiski taastati pärast Gazpromi ja Ukraina rahvusliku gaasiettevõtte Naftogaz juhtide telefonikõnelusi 5. märtsil tarned täies mahus ning 13. märtsiks oli õnnestunud läbi rääkida uus kokkulepe, mille alusel tarned ja võlasummade tasaarveldus kuni 2008. aasta detsembrini reguleeritud said. Sellesse kokkuleppesse vastavalt Tõmošenko soovile enam vahendajaid sisse kirjutatud ei ole (kuigi hiljem tõusis RosUkrEnergo saatus taas päevakorda).
Kuidas Ukrainale sellised tülikad võlad tekkisid? Ukraina ostab Gazpromilt segu Venemaa ja Kesk-Aasia gaasist, kusjuures Vene gaasi eest makstakse märksa rohkem kui Kesk-Aasia oma eest (2008. aastal vastavalt 315 ja 179,5 USD 1000 kuupmeetri kohta). Kui kõrge nõudluse perioodil (talvel) ei suuda vähepaindlikud Kesk-Aasia tootjad piisavalt gaasi välja panna, väheneb Kesk-Aasia gaasi osa segus. Seetõttu muutub kokteili lõpphind Ukraina jaoks kallimaks ja tekib võlg. Tavaliselt on see automaatselt korvatud hiljem Kesk-Aasia gaasi „tagastamisega“ Ukrainalt Venemaale, kui varustatus sealt suureneb ja Ukraina kodune nõudlus väheneb. Võlakriisi kutsus niisiis esile Gazpromi keeldumine sellest tavapäraseks saanud skeemist. Varasemaid võlgu on tekitanud ka ebaselgus RosUkrEnergole ja UkrGazEnergole kuuluva gaasi hulga ning nende kaudu Gazpromile laekuvate maksete ümber, mis on osalt põhjuseks, miks Tõmošenko püüab neist lahti saada. Neid kahte Ukraina-Vene gaasitarnetele omast mehhanismi on Gazpromi poolt nüüd kasutatud selleks, et Ukrainaga kunstlikult tüli tekitada.
Antud sündmustiku juures on oluline tähele panna nii mõndagi aspekti.
Esiteks seda, millised olid Gazpromi taktika ja tegevuse eesmärgid. Gazpromile omane karmikäeline kohtlemine, mille põhiarsenalis on ähvardused, segane hinnapoliitika ning vahendusskeemid, jääb kaugele euroopalikest äritavadest. Selle asemel, et väidetavalt võlgades olevat Ukrainat ähvardada, oleks tulnud UkrGazEnergo ning RosUkrEnergo dokumentatsiooni alusel läbipaistvalt paika panna tegelik võlgade hulk ning vaidlusaluste võlgade küsimus lahendada kohtus. Siiani puudub usaldusväärne audit, kui palju gaasi on Ukraina tarbinud ning kui palju selle eest võlgu ollakse. See aga ei olegi ehk keskse tähtsusega, kuna tegemist on kunstlikult tekitatud probleemiga – mõnes mõttes on olulisem hoopis see, miks Gazprom Ukraina sihikule võttis.
Ukraina ja Gazpromi vahel pea pool aastat väldanud konfliktil on selge poliitiline mõõde. Kreml ei ole rahul Ukraina praeguse läänemeelsusse kalduva koalitsiooniga, kes on NATO peasekretärile adresseeritud kirjas palunud Ukrainale NATO liikmelisuse tegevuskava andmist ning soovib NATO-integratsiooni jätkata. Ka peaminister Tõmošenko isik on Venemaa juhtkonnale ja Gazpromile vastuvõetamatu, kuna nii valimiskampaania ajal kui ametisse astudes on Tõmošenko lubanud läbi viia gaasisektori reformi Ukrainas, mille eesmärgiks oleks suurem kontroll ukrainlaste poolt Ukrainast läbi mineva transiidi ning ka siseturu üle. See ähvardab nurjata Gazpromi lootuse saada oma kontrolli alla tulus transiidiäri läbi Ukraina koos seal asuvate gaasimahutite, transiidijuhtmete ning jaotusvõrguga. Üheks võimalikuks lisamotivaatoriks võis olla Kremli soov demonstreerida Venemaa vastuseisule vaatamata Kosovo iseseisvust tunnustanud Läänele, et Moskva käsutuses on vahendid eurooplaste elu kibedaks tegemiseks, kui selleks piisavalt põhjust antakse.
Venemaa gaasikriisi õhutamise maksimumprogramm antud juhul võis olla sarnane 2006. aastal toimunuga: lasta põhja läänesõbralik koalitsioon (mis samal ajal õnnelikul kombel demonstreeriks juba niigi kõhklevale NATO-le Ukraina poliitilist ebaküpsust), nurjata ühtlasi valitsuse plaan tugevdada haaret Ukraina gaasisektori ning tööstuse üle, ning tekkinud segadustes hõivata veelgi suurem osa Ukraina gaasiinfrastruktuurist. Võttes arvesse Venemaa püüdeid sõlmida lepinguid erinevate Euroopa riikidega loomaks Ukrainast mööda minevaid gaasitransiidivõimalusi, oli Venemaa huvides näidata Ukrainat ebausaldusväärse partnerina – sellise pidevalt võlgades ning sisepoliitilistes kriisides sipleva seltskonnaga ei saa ju asju ajada. Gaasi kinni keeramine Ukrainas just vahetult peale Dmitri Medvedevi presidendiks valimist näitab ilmselt ka seda, et Venemaa soodumus gaasikraane poliitiliselt ära kasutada ei ole muutumas. Tuletagem meelde, et just Medvedev oli mees, keda meedia näitas Ukraina gaasitarnete katkestamiseks hooba käsitsemas 2006. aastal.
Eestis ja ka mujal turvalises Euroopa Liidus on seda raske tajuda, kuid gaasiga seonduv on Ukraina jaoks keskseks rahvusliku julgeoleku küsimuseks ning seda just energiaressursside poliitilise kasutamise tõttu Venemaa poolt. Ukraina on Venemaalt või Venemaa kaudu imporditud energiast sõltuvuses ja see on Ukraina energiatööstuse ja majanduse Venemaa tegevusega lahutamatult sidunud.
Teiseks tasub tähele panna asjaolusid, mis võimaldasid Gazpromil Kiievit survestama asuda. Ühelt poolt kindlustasid selleks ideaalse keskkonna Ukraina sisepoliitilised raskused. President Juštšenko ja peaminister Tõmošenko peavad juba valimisvõitlust 2010. aasta presidendivalimiste nimel ning tülitsevad samal ajal mitme valitsuse poolt algatatud programmi üle, olgu selleks siis juba nimetatud gaasituru ümberkujundamine, ebaseaduslikult erastatud varade ümbermängimine või kodanikele Nõukogude Liidu kokkuvarisemise tulemusena kaotsi läinud hoiusummade hüvitamine. Kummalisel kombel on president Juštšenko gaasisõja käigus pigem asunud Venemaa ja Gazpromi kui koalitsioonipartnerist peaministri poolele, kritiseerides viimase tegevust gaasialal avalikult igal võimalikul juhul. Ukraina liidrite ühise seisukoha puudumine gaasiküsimustes muutis Venemaale olukorrast kasu lõikamise lihtsamaks ning Ukraina poole jaoks konfliktile aktsepteeritava lahenduse leidmise keerukamaks.
Sellele lisanduvaks probleemiks on Ukraina gaasisektoris valitsev korralagedus. Paberil on energiamajanduse arengukava olemas, kuid praktikas rakendatav gaasipoliitika puudub. Vaatamata kirjalikele plaanidele ei tehta tegelikkuses näiteks pea mingeid investeeringuid selleks, et vähendada Ukraina sõltuvust importgaasist. Olukorra muudab keerukaks ka asjaolu, et senised gaasitarnetealased kokkulepped on põhinenud isegi asjaosaliste jaoks läbipaistmatutel hinnakujundus- ning vahendusskeemidel (kurikuulsaimad osalised selles on olnud juba mainitud RosUkrEnergo, kelle vahendusel gaas Ukraina siseturule jõudis, ning tööstustarbijatele gaasi edastav GazUkrEnergo), mis on oluliselt nõrgestanud Ukraina rahvuslikku gaasiettevõtet Naftogaz Ukrainit.
Viimatise gaasisõja huvitavaks aspektiks on, et erinevalt 2006. aasta kriisist asus Ukraina Gazpromile vastu, ähvardades gaasitarnete vähendamise korral kõrvale panna osa Euroopa turgudele minevat gaasi, vihjates isegi, et omastamine võib toimuda suuremas mahus, kui Ukraina vajaduste katmiseks tarviski oleks. See näitab, et Tõmošenko juhtimisel on ukrainlased vastu hammustama õppinud – ja et eurooplaste lambipirnide põlemine jäi prioriteetsuselt alla soovile Gazpromiga kasulikum kokkulepe saavutada, mis on iseloomulik ka mõnedele teistele riikidele.
Ukraina kaasusest tulenevad õppetunnid
Ukrainaga toimunust on mõndagi õppida just Euroopa Liidu liikmesriikidel, kelle olukord on hakanud mitmeti sarnanema ukrainlaste omaga.
Nimelt põhineb oluline osa Euroopa gaasitarbimisest Vene gaasil või läbi Venemaa infrastruktuuri imporditaval gaasil. Gaas on Euroopa energiaallikate hulgas kasutatavuselt teisel kohal ning nõudlus (imporditud) gaasi järele kasvab järgmise 15–20 aasta jooksul oluliselt. Seetõttu ei saa Euroopa enesele lubada muretut mugavust Gazpromi tegevuse poliitilise mõõtme osas. Ukraina kogemus näitab, et Venemaast liigselt sõltudes võib ohtu sattuda varustuskindlus ja kannatada iseseisvate poliitiliste otsuste tegemise võimalus, kuna toored survestamismeetodid on Gazpromi ampluaas selgelt olemas. Pikemas perspektiivis võib neile probleemidele lisanduda ka Venemaa gaasitootmise mahtude ebapiisavus Euroopa (ja Hiina) nõudluse rahuldamiseks väheste investeeringute tõttu.
Paralleele võib tõmmata ka Ukraina sisemise olukorraga. Euroopas puudub samuti ühine, koordineeritud energiapoliitika ja nagu Ukraina liidritel, on ka Euroopa Liidu liikmesriikidel erinevad huvid, mida püütakse Venemaa poolt võimalust mööda ära kasutada – „jaga ja valitse“ põhimõte ei ole Moskvale võõras. Sarnaselt Ukrainale tahab Venemaa ka Euroopas suurendada kontrolli infrastruktuuri üle, et tagada endale veelgi suurem tegutsemisvabadus, mis ulatuks muuhulgas ka vabaduseni gaasikraanid Euoopa partnerite „halva“ käitumise korral kinni keerata.
Kui vaadata Gazpromi viimase aja investeeringuid, siis ongi oluline osa neist pigem poliitilisi kui majanduslikke eesmärke täitvad – gaasileiukohtade väljaarendamise asemel tegeletakse transiidiinfrastruktuuri, meediaettevõtete ning muu sarnase soetamisega. Gazpromi praeguseks strateegiliseks eesmärgiks näib olevat võimalikult suure sõltumatuse saavutamine transiitriikidest, kelle hulgast Ukraina on olulisim.
Loomulikult on asjakohased argumendid, mis tõstavad esile Venemaa sõltuvuse Euroopa gaasiturust sissetulekute mõttes, kuid Gazpromi käitumine Ukrainas näitab, et oma usaldusväärsusega ollakse valmis riskima, kui tunnetatakse vastaspoole nõrkust.
Nord Streami, South Streami ning Euroopa infrastruktuuri investeerimine täidavad kõik Gazpromi suurema tegutsemisvabaduse saavutamise eesmärki. Näiteks Nord Stream võib edasisest energiajulgeoleku piltmõistatusest eemaldada Ukraina-Vene omavaheliste suhete virvarri, kuid samas suurendab eurooplaste otsest sõltuvust Venemaast. Nii kaua, kui nafta hind püsib kõrgel ning maailmas valitseb üldine ebakindlus energeetika tuleviku osas, on Venemaal eelis oma Euoopa partneritega läbirääkimisel.
Ähvardused ei ole loomulikult Gazpromi ainus mõjutusvahend. Lisaks piitsale valdab Kreml Gazpromi näol ka ahvatlevat präänikut – selleks on soodsad kokkulepped gaasihinna osas ning osalus paljulubavates energiaprojektides. Ei ole saladus, et mitmel pool meie Euroopa sõprade hulgas soovitakse Venemaast toidetud gaasiäri arvelt kasu lõigata, samas enesele tunnistamata, et see ahendab iseseisva välispoliitilise otsustamise võimalusi. Olukorras, kus soovitakse kasu lõigata soodsatest gaasihindadest või suurprojektidest, muutub üha keerulisemaks Venemaad kritiseerida ning Kremlit vastumeelsete algatustega (nt NATO laienemine) ärritada.
Loomulikult ei ole ei Gazprom ega isegi mitte Kremlit valitsev äri- ja julgeolekuorganite klikk kõikvõimsad. Peale 1991. aastat on Gazprom suutnud kasutusele võtta vaid kaks uut gaasivälja ning paljukõneldud Jamali ja Å tokmani leiukohtade arendamine võtab veel aastaid. Kuigi tegemist võib olla ajutise nähtusega, langes Gazpromi poolt toodetud gaasi hulk 2007. aastal 2006. aastaga võrreldes 1,3 protsendi võrra, mis võib viidata püsivamale langustendentsile. Ka selle valguses võiksid eurooplased varustuskindluse tagamiseks hakata mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema energiaallikate ning transpordivõimaluste mitmekesitamise suunas. Hetkel eksisteerivad vaid mõned sellega seotud projektid, gaasivaldkonnast realistlikuna vaid Nabucco gaasijuhe, mida küll mitmete Euroopa riikide panustamine South Streamile on õõnestama asunud.
Veebruaris Gazpromi 15. sünnipäevaks üle Moskva kleebitud plakatid kuulutasid rõõmsalt ettevõtte liikumist „võidult võidule“. Võib-olla oleks aeg seekord veidi sügavamalt Venemaa liidri(te)le silma vaadata ning kaaluda, millised tagajärjed võivad Euroopa jaoks olla Gazpromi üha kasvaval kontrollil gaasitransiidi infrastruktuuri ning Euroopa inimese toasooja üle. Kui viimaste aastate jooksul Ukrainas ja mujalgi toimunu põhjal midagi järeldada saab, siis on see fakt, et megakorporatsioonis nimega Kreml ei ole olemas sellist asja nagu tasuta lõunad.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar