Vastastikune sõltuvus: Euroopa Venemaa energialõa otsas

2005. aasta juunis kaebas Venemaa poliitik Dmitri Rogozin kohtumisel Berliinis, mille teemaks olid Venemaa suhted Saksamaa ja Euroopaga, et Euroopas on tekkinud Venemaa suhtes pentsik naftafoobia. Tema arvates hinnatakse Euroopas ohtlikuks Venemaa kasvavat osa Euroopa energiaimpordis. Tõepoolest, Euroopal ongi Venemaa suhtes nii nafta- kui gaasifoobia, sest lisaks naftale on Venemaa ka maagaasi osas Euroopa turu suurim tarnija. Selle ohtliku sõltuvuse loogika kohaselt – mis järgib vanu hirme NSV Liidu ees 1970. ja 1980. aastatel – kasutab Venemaa nafta- ja gaasieksporti poliitilise relvana oma naabrite vastu, et kujundada nende poliitikat. Sellest arusaamast lähtudes on Euroopa “soometumine” vältimatu, sest Euroopa enda nafta- ja gaasitoodang väheneb, import aga kasvab. Mitmes Euroopa riigis, ka Saksamaal, ongi mainitud foobia tõusnud tõsiselt avaliku diskussiooni objektiks ning see on jõudnud isegi Brüsseli Euroopa Liidu poliitiliste ringkondade teadvusse.

Mitme Venemaa mõjuka tegelase kommentaarid on viimastel aastatel foobiat ainult tugevdanud, mille ilmekaks näiteks on Venemaa naftagigandi Lukoili juhi Vagit Alekperovi palju tsiteeritud intervjuu 2001. aasta aprillis Venemaa naftatööstuse ekspansiooni teemal Ida-Euroopas. Otsekui möödaminnes mainis Alekperov toona, et ta on “kindel, et Bulgaaria, mille naftasektor kuulub peaaegu täielikult Venemaa firmadele, ei aja lähemas tulevikus Venemaa-vastast välispoliitikat”. Aeg on tema sõnu vaid kinnitanud. 2004. aastal langes umbes 42 protsenti Euroopa nafta- ja veidi üle 43 protsendi gaasiimpordist Venemaa arvele.¹

Kuid ometi on Euroopa naftafoobia Venemaa suhtes ülepingutatud. Moekas “energia-reaalpoliitika” kipub liigselt varju jätma muid poliitilisi prioriteete, rääkimata juba proosalisematest asjadest nagu kaubanduslikud kaalutlused või kogu rahvusvahelise energiaturu üldine käitumine. Mis veelgi olulisem – ignoreeritakse Venemaa enda sõltuvust Euroopast kui oma energiaturust.

Individuaalne haavatavus

Teravana paistab probleem ainult konkreetsete riikide tasandil. Soome on küll maailmaski kuulsaks saanud Venemaast tugeva sõltumise poolest, mis avaldub muu hulgas energeetikas, kuid ka Euroopa Liidu uued liikmesmaad, näiteks Poola ja Baltimaad, sõltuvad täielikult Venemaa energiaimpordist, eriti gaasi osas. Euroopa Liidu uus naaber Ukraina, mis on peamisi Venemaalt Euroopasse suunduvate energiakandjate transiitmaid, saab samuti suurema osa naftast ja gaasist Venemaalt. Baltimaad ja Ukraina kujutavad endast klassikalisi näiteid selle kohta, kuidas Venemaa kasutab energiat relvana. Moskva peatas 1990. aastatel korduvalt nende riikide nafta ja gaasiga varustamise seal käivate poliitiliste ja majanduslike debattide kuumimatel hetkedel. Ohus ei ole mitte ainult väikeriigid või endise Nõukogude Liidu vabariigid. Ka Euroopa Liidu võimsaima majandusega Saksamaa on Venemaa poolt üpris haavatav. Saksamaa on Euroopa suurim gaasitarbija ning 2004. aastal oli 41 protsenti Saksamaa maagaasiimpordist pärit Venemaalt. Järgmisel kümnel aastal kasvab see osa veelgi tihedate sidemete tõttu Saksamaa energeetikaettevõtete ja Venemaa hiiglasliku gaasimonopoli Gazpromi vahel. Mainida tasub ka Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi tugeva toetuse saanud ideed rajada Baltimaadest ja Poolast mööda minnes gaasijuhe Läänemere alla.

Sõltuvuse teine pale

Euroopa suureneval sõltuvusel Venemaa energiast on aga teinegi külg. Kui vaadata Venemaad, siis tuleb tõsiasja, et Venemaa peamine suhtlemine Euroopa ja teiste üleilmsete turgudega käib nafta ja gaasi abil, hinnata märkimisväärseks nõrkuseks. Venemaa ekspordis domineerib tooraine, vaid vähesed tööstuskaubad suudavad rahvusvahelisel turul konkureerida. Venemaa majanduse taastumine ja sisemajanduse kogutoodangu kasv pärast 1998. aasta rahanduskriisi on otseselt seotud energiakandjate kõrge hinna, nafta- ja gaasitootmise mahu suurenemise, energiaekspordi ja sellest saadava tulu kasvamisega.

Lühidalt öeldes on Venemaa majanduse tulevik nüüd lahutamatult seotud maailma energiaturu tulevikuga, mistõttu Venemaa on väga haavatav viimase iga tõsisema vapustuse ees. Ka Venemaa majandusteadlased ja poliitikud on omaks võtnud, et Venemaa majanduse tuumaks on energiatulu. See tähendab aga, et just Venemaa sõltub väga tugevasti Euroopast kui oma energiakandjate peamisest tarbijast, mitte vastupidi. 2004. aastal langes Euroopa arvele üle 80 protsendi Venemaa naftaekspordist ja peaaegu kogu gaasieksport. Nii valitseb Euroopa ja Venemaa vahel huvipakkuv vastastikune sõltuvus, mis pole sugugi ühepoolne, nagu seda vahel ette kujutatakse. Euroopa aitab Venemaad tulubaasi, Venemaa Euroopat energiabaasi osas. Eriti ilmekas sümbioosi näide on Venemaad ja Saksamaad siduv maagaas.

Moekas “energia-reaalpoliitika” ignoreerib Venemaa enda sõltuvust Euroopast kui oma energiaturust.

Praegusel hetkel on Euroopa Venemaa peamine energiaturg. Rahvusvahelised vaatlejad on tihtipeale ilmutanud irratsionaalselt vohavat mõttelendu, uskudes, et oletatavasti märkimisväärsete nafta- ja gaasivarudega Venemaa võib võimsalt tungida uutele energiaturgudele Aasias (eriti Hiinas) ja Ameerikas, aga ka Euroopas. Kuid vähemalt praegu ei suuda Venemaa energia osas kaugeltki sellistele ootustele vastata. Venemaa ei ole seni veel tõsiselt alustanud nafta või gaasi tootmist Ida-Siberis ega rajanud uut infrastruktuuri Hiina ja teiste turgude hõlvamiseks. Tootmine ja eksport on väga tugevasti orienteeritud Euroopale ning suure kella külge pandud naftaeksport Hiinasse kulgeb raudteetsi, saades alguse kaugest Lääne-Siberist. See tee ja transpordiviis tasub ennast ära ainult väga kõrge hinna ning selle tõttu, et ka Hiina on valmis korralikult maksma oma naftaimpordi tagamise eest.

Torujuhtmete rajamine on üsna kallis ja neid ei ehitata üleöö, pealegi takistab nende rajamist või suurendab tunduvalt hinda tihti poliitika, mille näiteks on praegused kired Venemaa, Hiina ja Jaapani vahel naftajuhtme kulgemise üle Ida-Siberist Venemaa Vaikse ookeani rannikule. Et Aasias ei ole nafta- ja gaasijuhtmete alal kokkuleppeid sündinud, seovad teised projektid, näiteks Läänemere all kulgev torujuhe Venemaalt Saksamaale, Venemaad veelgi enam oma niigi peamiste Euroopa tarbijatega. Ja eriti haavatav on Venemaa kõiges, mis puudutab gaasi.

Venemaa gaasimured

Kui maagaas ei ole just vedeldatud, on seda märksa keerulisem transportida kui naftat, mida lisaks torujuhtmetele saab edasi toimetada ka tankerite ja rongidega. Ehkki gaasiturg üleilmastub (ning vedelgaasi tootmine Sahhalinil võimaldab Venemaal peagi eksportida gaasi Aasiasse ja ehk ka Ühendriikidesse), on vähemalt lähiaastatel gaas jätkuvalt ennekõike regionaalne kaup. See sõltub torujuhtmete olemasolust või nende ehitamisest ning pikaajalistest lepingutest tootjate ja tarbijate vahel. Siin pole aga kaugeltki kõik kaardid tootja käes.

Nii tekkis Venemaal 2003. aastal tüli Türgiga pärast Musta mere all kulgeva Blue Streami gaasijuhtme valmimist. Türgi majanduse maht vähenes tunduvalt pärast 2001. aasta rahanduskriisi. See vähendas ka energiavajadust ning Türgi seisis äkitselt olukorras, kus tal oli liiga palju gaasi liiga kõrge hinna eest. Sestap loobus Türgi pikaajalisest lepingust Venemaaga. Et Venemaal polnud Blue Streami torujuhtmele kuskilt teist klienti leida ja füüsiliselt ei saanud gaasi kuidagi mujale suunata, pidi ta lõpuks lepingu osas uusi läbirääkimisi pidama.

Blue Stream oli Moskvale tõsine õppetund. Venemaa energiatootjad soovivad nüüd tagada, et uued gaasilepingud sõlmitaks usaldusväärsete partneritega Euroopas, eriti Saksamaaga, mida enamik venelasi peab üheks väheseks Venemaale sõbralikuks riigiks. Venemaa vajab usaldusväärset tarbijat sama palju, kui Euroopa tarbija vajab usaldusväärset energiatarnijat. Lisaks soovib Venemaa vältida uute torujuhtmete loomist läbi transiitriikide, mis, nagu minevik on näidanud, võivad Venemaale Euroopas poliitilisi raskusi tekitada. Sellised riigid on näiteks Baltimaad, Poola ja Ukraina. Seepärast valitsebki Venemaal nii suur huvi Läänemere all kulgeva Venemaa – Saksamaa otseühenduse vastu.

Euroopa mõjuhoovad

Kaugemale vaadates võib Venemaa sedamööda, kuidas võetakse kasutusele Ida-Siberi nafta- ja gaasimaardlad, oma energiaekspordi Hiina ja Aasia suunale orienteerida. Seni aga on Euroopa käes suuremad mõjuhoovad Venemaa suhtes, kui ta vahest arvatagi oskab – seda eriti maagaasi osas. Üüratule suurusele vaatamata kannatab Gazprom mitmete strukturaalsete probleemide käes: iganenud ja puudulik infrastruktuur, aina kasvavad tootmiskulud, üha väiksema tootlikkusega gaasimaardlad ja nii edasi. Gazprom vajab Euroopa (ja eriti Saksamaa) investeeringuid seatud tootmis- ja ekspordisihtide saavutamiseks. See on veel üks tõend vastastikuse sõltuvuse kohta. Mitmed Venemaa poliitikud ja analüütikud on eravestlustes selgelt välja öelnud, et Venemaa energiast sõltumise ohtude üle Saksamaal ja laiemaltki Euroopas käiva debati võimalikud tagajärjed tekitavad neis tõsist rahutust.²

Paljud venelased pelgavad, et Euroopa keerab kollektiivselt Venemaale selja ning otsib teisi regionaalseid gaasitarnijaid (olgu torujuhtmete kaudu või vedelgaasi kujul) Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, enne kui Venemaa suudab ennast sisse süüa teistele energiaturgudele. Seepärast on Venemaa võtnud kasutusele mitmesuguseid taktikalisi käike, et energiasõltuvuse teema ei kerkiks Euroopa Liidu poliitiliste päevateemade sekka. Nii rõhutab Moskva kahepoolseid ja ettevõtete tasemel kokkuleppeid Euroopa firmadega (Saksamaa Eon, Ruhrgas ja Wintershall ning Briti BP), mitte aga riikidevahelisi lepinguid, ning õhutab Euroopa firmade ja riikide konkureerimist Venemaa energiavarude hankimise nimel. Venemaa valitsus ja Gazprom ähvardavad läbi lillede poliitiliste ja kaubanduslike kättemaksuaktsioonidega, kui Euroopa suuremad energiatarbijad peaksid sõlmima lepinguid kellegi teise kui Venemaaga. Lisaks soodustab Gazprom Ida-Euroopa riikidega selliste lepingute sõlmimist, mis võimaldavad neil saada gaasi märksa odavama hinnaga, tekitades sel moel ebakõlasid Euroopa gaasiturul. Kõik need sammud astutakse üheainsa eesmärgiga: vältida energiaküsimuses Euroopa ühise surve tekkimist Moskvale.

Jagusaamine vastastikusest sõltuvusest

Tõdemus, et Euroopa ja Venemaa sõltuvad energia osas teineteisest, võib viia järelduseni, et kõik on hästi, kuivõrd see suhe on ju vastastikku kasulik. Kuid nagu paljud suhted, kus mõlemad pooled teiseteisest sõltuvad, on seegi tegelikult nii Euroopale kui Venemaale kahjulik. See likvideerib konkurentsi Euroopa energiaturul, avab ukse poliitilistele manipulatsioonidele ning moonutab Venemaa majandust. Alates 1999. aastast Venemaale valgunud energiaekspordi tulud ei jaotu sugugi ühtlaselt. Sellest on kasu lõiganud ainult need harud, mis on seotud kas nafta- ja gaasisektoriga või vähemalt piirkondadega, kus naftat ja gaasi toodetakse. Venemaa piirkondade elatustaseme lõhe on suurenenud ning Venemaa valitsusel pole erilist ajendit hakata tegelema strukturaalsete probleemidega, kui riigikassa supleb naftadollarites. Tarnijate suurem konkurents Euroopas sunniks Venemaad tõsisemalt ja strateegilisemalt mõtlema energeetikasektori, aga ka majanduse kui terviku tulevikule ning Moskva seisaks vajaduse ees leida viis kahandada ohtlikku sõltuvust energiatuludest, kui raske ka ei oleks lahendus. Igal juhul ei tohiks praegune vastastikune sõltuvus edasi kesta.

Kaugemale vaadates oleks ideaalne, kui Euroopas suudetaks luua tingimused, kus naftat ja gaasi ei peeta strateegilisteks varadeks ja poliitilisteks tööriistadeks, vaid täielikult avatud energiaturu kaubaks. Selleks tulebki energiaprobleem viia poliitiliselt Euroopa Liidu tasandile ning töötada välja võimalikult ühtsed positsioonid nii Euroopa energiavajaduse lahendamiseks kui ka suhete osas Venemaa kui peamise energiatarnijaga. Teatud alused on juba olemas. Nii on energeetika üks Euroopa Liidu ja Venemaa koostöölepingute põhikomponente, aga ka poliitilise dialoogi osa, nagu seda näeb ette niinimetatud nelja ühisruumi kontseptsioon, milles jõuti üksmeelele 2003. aasta mais. Siiski on see vaid üks element esimeses “ühisruumis”, mis hõlmab majandust laiemalt, ning seni on Euroopa dialoog Venemaaga energiaküsimuses olnud pigem retooriline ja visionaarne. Et dialoog seisaks tugevamatel jalgadel, on vaja koondada tähelepanu vahetult sellistele probleemidele nagu tururegulatsioon, investeeringute kaitse, torutranspordi ja teiste energiakandjate transpordi liikide vabadus, vaidluste lahendamine ning energeetika tõhususe soodustamine.

Baltimaad ja Ukraina kujutavad endast klassikalisi näiteid selle kohta, kuidas Venemaa kasutab energiat relvana.

Euroopa energiaalase julgeoleku ning konkurentsialtima turu tagamine nõuab ka strateegia tihedamat koordineerimist Euroopa Komisjoni ja Euroopa riikide valitsuste vahel, kusjuures kaasa tuleb haarata ka liidu haavatavad naabrid, näiteks Ukraina. Üks selle strateegia osi peab olema nafta- ja gaasiimpordi jätkuv geograafiline mitmekesistumine, lahtirebimine Venemaa ja Lähis-Ida lõa otsast. Bakuu – Thbilisi – Ceyhani naftajuhtme avamine 2005. aasta mais näiteks suurendas tõenäosust, et Euroopa hakkab saama Kaspia mere naftat. Uusi gaasiallikaid pakuvad Aserbaidžaan ja Iraan. Euroopasse jõuavad need torujuhtmeid pidi läbi Türgi ja Kagu-Euroopa: Türgi – Kreeka gaasijuhe avati 3. juulil 2005 ja 2006. aastal peaks see ulatuma juba Itaaliasse. Samuti saab gaasi torujuhtmeid pidi Põhja-Aafrikast (Alžeeriast ja Liibüast), vedelgaasina võib seda aga mitmelt poolt maailmast toimetada Euroopa uutesse mereterminalidesse. Veel üks strateegia osa on alternatiivsete kütuste kasutuselevõtmine ning energia kokkuhoiu võimaluste avardamine.

Lühidalt öeldes on meie ees laialdane ampluaa võimalusi, mis lubavad anda Euroopa energiaalase julgeoleku debatile uue ja selgema raamistiku. Euroopa “naftafoobiat” Venemaa ees saab aga leevendada väga praktiliste sammudega, mis tulevad kasuks nii Euroopale kui ka Venemaale ega pruugi sugugi kaasa tuua mitte kellelegi vajalikku poliitilist vastasseisu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane