Miks NATO peab naasma oma põhimissiooni juurde
Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.
Läti välisminister (2024–26)
Kui Läti 22 aasta eest NATOga liitus, oli allianss hoopis teistsuguses seisus. See kohanes maailmaga, mida iseloomustas loosung „väljaspool piirkonda või olete mängust väljas“. Ohte peeti sageli kaugeiks ja väljaspool meie piire asuvaiks. Läti panustas liitlaste väljaspool piirkonda toimuvatesse rahuvalve- ja terrorismivastastesse operatsioonidesse ning toetas Ameerikat nende hädaolukorras. Samal ajal ei unustanud me iial tõsiasja, et meie NATOga liitumise eesmärk polnud kunagi ainult stabiilsuse tagamine välismaal. Meie kogemus impeeriumi viiekümneaastase okupatsiooni all on pannud meid lakkamatult rõhutama kollektiivkaitse põhiprintsiipi.
2022. aastal alustas Venemaa valedel ettekäänetel ebaseaduslikku ja provotseerimata agressioonisõda Ukraina vastu. Vastupidiselt Kremli propagandale ei ole NATO kunagi ähvardanud, hirmutanud ega püüdnud muul viisil Venemaad nõrgestada. Ukraina ei teinud seda samuti. Putin on ohverdanud 1,3 miljonit venelast, laastanud Venemaa majanduse ja kahjustanud parandamatult riigi rahvusvahelist mainet, kuid pole saavutanud ühtegi oma sõja strateegilist eesmärki. Sellest hoolimata hukkus tänavu märtsis taas rekordarv tsiviilelanikke Venemaa barbaarsete rünnakute tagajärjel, millest enamik oli suunatud rindejoonest kaugete Ukraina linnade ja alevike vastu.
NATO on otsusekindel
Vastuseks Venemaa ebakonventsionaalsetele rünnakutele NATO liitlaste vastu oleme näinud, et NATO on otsusekindel. NATO heidutus füüsilise kohaloleku ja tõkestuse abil toimib. Näiteks pole alates NATO sõjalise missiooni Baltic Sentry alustamisest 2025. aasta jaanuaris Läänemeres ette tulnud enam ainustki elutähtsa veealuse taristu sabotaaži juhtumit. Samuti on NATO mitmedomeenioperatsiooni Eastern Sentry siirmine veel rohkem tugevdanud alliansi heidutushoiakut, pakkudes pidevat kaitsvat kohalolekut idatiival.
Globaalselt on võimude tasakaal aga nihkumas ja reeglitel põhinev rahvusvaheline süsteem üha suurema surve all. Selgelt on näha, et Venemaa sõda Ukrainas ja konflikt Pärsia lahes ei ole isoleeritud kriisid. Iraani ja Põhja-Korea sõjaline ja tehnoloogiline toetus on tugevdanud Kremli võimet Euroopas sõda pidada. Hiina jätkab Venemaa sõjamajanduse toetamist. Venemaa omakorda süvendab ülemaailmset majandus- ja energiakriisi, võimaldades Iraani rünnakuid meie partnerite vastu Pärsia lahes. Samal ajal aitab Ukraina aktiivselt riikidel kaitsta end rünnakute eest, mida ukrainlased nii hästi tunnevad.
NATO heidutus füüsilise kohaloleku ja tõkestuse abil toimib.
Need omavahel seotud kriisid on näidanud, et säilitamaks nii NATO sõjalist kui ka poliitilist usaldusväärsust, peavad Euroopa ja Kanada võtma suurema vastutuse tavaheidutuse ja kaitse eest. Mõnigi on seda nihet kirjeldanud kui „NATO 3.0“, kuid tegelikult on see lähemal NATO algse põhimissiooni juurde naasmisele. Alliansi tugev külg on alati olnud võime kohaneda oma strateegilise keskkonnaga ja reageerida otsustavalt liitlaste ees seisvatele ohtudele. Jõuline heidutus ja kaitse, mida toetavad reaalsed investeeringud tugevasse kaitsevõimesse, peavad taas olema NATO missiooni keskmes.
Läti võtab seda vastutust tõsiselt. Läti valitsus võttis selge ja siduva kohustuse investeerida igal aastal viis protsenti oma SKPst kaitsesse. Oleme esimene liitlane, kes on selle kohustuse seadusena sätestanud. Me teeme seda ühise ohuhinnangu tõttu. Ja sellepärast, et see on lubadus, mille andsime endale ja oma liitlastele Haagi tippkohtumisel.
Tõeline edasiminek
Oma 77-aastase ajaloo vältel pole allianss olnud erimeelsuste suhtes immuunne. Kuid ennekõike on tugev Atlandi-ülene side Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga meie kollektiivse julgeoleku jaoks jätkuvalt hädavajalik. Euroopa saab ära teha ja peaks tegema rohkem ning just praegu mängivad Euroopa liitlased juhtivat rolli NATO sõjalistes missioonides idatiiva, Läänemere ja Arktika kindlustamisel, tugevdades meie heidutust ja kaitset. Kanada on silma paistnud juhtrollis NATO rahvusvahelise brigaadi arendamisel Lätis.
Julgustavalt mõjub, et Euroopa liitlaste ja Kanada kaitsekulutused suurenesid 2025. aastal võrreldes aasta varasemaga 20 protsenti. See on tõeline edasiminek. Sellest siiski veel ei piisa. Lubadused peavad teisenduma võimeteks ja ajakavasid tuleb kiirendada. Oodata suuremate kaitsekulutuste eesmärkide saavutamisega kuni 2035. aastani pole tänaste ohtude pakilisusega kooskõlas.
Just praegu mängivad Euroopa liitlased juhtivat rolli NATO sõjalistes missioonides idatiiva, Läänemere ja Arktika kindlustamisel.
Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse tõi nähtavale ohtlikud nõrkused, eriti Euroopa kaitsetööstuse võimekuses ja kohanemisvõimes. Vastuseks näeme ammuoodatud investeeringuid laskemoona tootmisse, tarneahelatesse ja hankesüsteemidesse. Kuid need on ikkagi aeglased. Me näeme selgelt vajadust teha kiireloomulisi investeeringuid tipptasemel õhukaitsesse, odavasse püüdurdroonide tehnoloogiasse ja robootikasse, millest paljude juures on teerajajateks meie Ukraina sõbrad.
Ankara tippkohtumiseks valmistudes peab meid edasi juhtima põhimõte „rahu tugevuse kaudu“. Nõrkus loob võimalusi ja julgustab agressoreid. Ainult tegelike konventsionaalsete võimete arendamise, tehnoloogilisse üleolekusse investeerimise ja Ukraina toetamise abil saame koguda jõudu tagamaks oma kodanike turvalisust.
Seotud artiklid
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Hanna Šelest: Panus Euroopa julgeolekusse on ainus eeltingimus kuulumiseks NATO-sse
Soome ja Rootsi kutsumine NATOsse näitas, et viimaks ometi hakkab allians üle saama aastakümneid viljeldud enesepiirangutest. Vilniuse tippkohtumisel peaksid NATO riigid viimaks möönma Ukraina panust Euroopa julgeolekusse.
Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas jaanuaris plaanitavast sõjaväe arvkoosseisu suurendamisest lähiaastatel, sealhulgas uue armeekorpuse loomisest Karjala Vabariigis. Naabermaal Soomes kutsus see esile erinevaid tundeid – ärevusest skepsiseni –, kuid igal juhul tõi see taas esile ajaloomälu kurvad leheküljed. Kas nüüdsest Venemaa Karjalast võib saada uus sõjaline eelpost Euroopa vastu, nii nagu Kaliningradi oblastist?
Indrek Kannik: Neli punkti Euroopa julgeoleku kindlustamiseks
Venemaa soov oli muuta NATO idatiib ning Soome ja Rootsi puhvertsooniks, kellele liitlaste sõjaline kaitse ei laiene. Demokraatlik maailm peab seisma üheselt Ukraina selja taga ning valmistuma Venemaa maksimaalseks isoleerimiseks, sest ainult nii saame kindlustada kogu Euroopa julgeoleku.
Vassilis Nedos: Millal sõjatuuled enam Vahemerel laineid üles ei piitsuta?
NATO liitlaste Kreeka ja Türgi vastuolud aina süvenevad: kaks riiki on läbi teinud kolm diplomaatilist kriisi nelja aasta jooksul. Venemaa sõjategevuse laiendamise järel eelmise aasta veebruaris oodati Ateenalt ja Ankaralt erimeelsuste kõrvale heitmist, et hoida NATO ühtsust, ent erinev kurss Ukraina suunal pole leppimiseks põhjust andnud.
Kristi Raik: Lääne habras ühtsus
Vene-poliitika kujundamine liitlaste seas nõuab endiselt palju vaeva. Kui NATO riigid ei suuda sõjast õppida seda, et ka meie peame võtma endale kohustuse vajadusel Ukraina eest surra, jääb Euroopa ühtsus üürikeseks.
Ida ja põhja tõusev ühendus NATOs
Venemaa vägivallast ajendatuna ning Prantsusmaa ja Saksamaa lühinägelikkuse tõttu on Põhja- ja Ida-Euroopa riigid koondumas piirkondlikuks, Skandinaaviat Musta merega ühendavaks julgeolekuliiduks. Selle tiiva edukaks kaitsmiseks vajab NATO aga idapoolset raamriiki.
Soome välkkiire pööre NATO poole
Kui Venemaa tungis jõhkralt Ukrainale kallale, võeti Soomes omaks arusaam, et julgeolekukeskkond on üleöö kardinaalselt muutunud. Avalik arvamus pakkus kindlat vundamenti poliitilisele arengule, mille käigus on Soome oma julgeolekupoliitika kiiresti ümber hinnanud.
Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks
Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.
Madridist edasi: tugevdatud kaitsehoiaku strateegia elluviimine
Kõige raualõhnalise ja külma sõja hõngulise kõrval, millega NATO liitlased teevad täiendavaid ja kiireid kaitseinvesteeringuid, näitas allianss ennast Madridi tippkohtumisel nüüdisaegse organisatsioonina, kes suudab liitlaste huvid kokku tuua ja lisaväärtust pakkuda ka uute tehnoloogiate vallas.
Geopoliitika hammustab valusalt
Venemaa sissetung Ukrainasse on kaasa toonud Lääne tahte taassünni, kuid ettevaatamatu ja vastutustundetu oleks jätta sõjaga seotud töö pooleli või venima.
Keeruline aeg nõuab otsustavust
Ülejäänud maailma suhetes Vladimir Putini juhitava Venemaaga ei saa olla ruumi illusioonidele.
Ukraina NATOsse astumisest võidaksid mõlemad
Ukraina on kolm kuud võidelnud väärtuste eest, mis on NATO aluseks. Tema relvajõud on üles näidanud julgust, tugevust ja osavust. Ta väärib NATO liikmesust sama palju kui Soome ja Rootsi ning NATO ise väärib tugevat liitlast nagu Ukraina.
Mida on Madridis oodata?
Juuni lõpus Madridis NATO tippkohtumisele kogunevad NATO riigipead ja valitsusjuhid võtavad eeldatavasti vastu uue strateegilise kontseptsiooni. See tähtis dokument määratleb Euro-Atlandi piirkonda ähvardavad ohud ja selle, kuidas NATO neile reageerima peab. NATO peasekretäri abi kaitseinvesteeringute küsimuses Camille Grand räägib, mida on tema arvates oodata NATO viimaste aastakümnete tõenäoliselt kõige tähtsamalt tippkohtumiselt.
