Artikli pealkiri on: Mida saab järeldada Venemaa poliitilise süsteemi kohta Siberi hääletustulemuste kaardist

Siberi all mõistetakse selles artiklis mitte geograafilist Siberit kogu oma ajaloolises suuruses, vaid Siberi föderaalringkonda, 2000. aastal loodud administratiiv-poliitilist üksust, mis praegu ühendab kümmet Venemaa föderatsiooni haldussubjekti.

Euroopa ekspertide ringkondades ja poliitikute seas valitsev skepsis Vene valijate tahteavalduse vabaduse ja toimunud valimiste aususe suhtes on põhjendatud. Kahjuks pole võimalik mõõta hääletustulemuste usaldatavuse taset igas piirkonnas ega igas valimisjaoskonnas. Seetõttu ei ole selle üllitise uurimisobjektiks Venemaa kodanike vaba tahteväljendus Siberi föderaalringkonna piirkondades, vaid ametlik valimisstatistika, selle piirkondlikud iseärasused ja võrdleva analüüsi abil tuvastatud muutused.

Artiklis on võrreldud Venemaa riigiduuma 2021. ja 2026. aasta valimistulemusi kõigis Siberi föderaalringkonna kümnes regioonis. Neljas haldusüksuses – Altai ja Krasnojarski krais, Omski ja Tomski oblastis – võrreldakse lisaks ka samal ajal toimunud regionaalsete parlamentide valimiste tulemusi. Eraldi hinnatakse Novosibirski oblasti Berdski linna kohalikke valimisi ja tuuakse ära Tomski linna 191 valimisjaoskonna valimisstatistika. Kümne regiooni hääletustulemuste võrdlus näitab üldisi valimistendentse, aga Tomski ja Berdski andmete analüüs näitlikustab valimiskampaaniate kohalikke eripärasid.

Kuidas uuringut läbi viidi

Uuring põhineb 2021. ja 2026. aasta parteide nimekirjade poolt hääletamise võrdlusel. Üksikute kandidaatide andmeid vaadeldakse vaid seal, kus need aitavad selgitada lahknevust üleriigilise ja kohaliku poliitilise agenda vahel. Siinkohal on vaja täpsustada, et artiklis ei anta hinnangut võimalikele hääletustulemuste moonutustele. Avaldatud statistika ei võimalda määratleda võimalike võltsingute ulatust ega haldusressursside kasutamist, mõjutamaks kodanike tahte väljendamist ja selle tulemusi. Seetõttu keskendub järgnev arutelu peamiselt valimiskomisjonide poolt registreeritud näitajatele, mitte aga elanike poliitiliste eelistuste tõestatud jaotusele.

Analüüsi teabeallikateks on võetud regionaalsete ja territoriaalsete valimiskomisjonide avaldatud hääletustulemused, jaoskonnakomisjonide esmased protokollid ja sõltumatute ekspertide arhiivid. Välismaalt on juurdepääs Venemaa valimiskomisjonide veebilehtedele piiratud, seepärast õnnestus Tomski linna valimisjaoskondade esmaste protokollide andmeid saada ainult vabatahtlike abiga. Võrdlesime neid alternatiivsete andmekogumitega, nende seas näiteks RusRegions, „Идите лесом“ ja Electan.

Regioon	Valimis-aktiivsus	Ühtne Venemaa	VFKP	VLDP	Õiglane Venemaa	Uued Inimesed
Venemaa kokku	51,7 → 59,8	49,8 → 58,2	18,9 → 13,5	7,6 → 8,9	7,5 → 5,3	5,3 → 7,8
Altai Vabariik	46,2 → 45,9	38,5 → 43,9	30,1 → 28,3	7,8 → 9,3	8,9 → 3,8	4,9 → 7,7
Altai krai	41,0 → 44,5	33,7 → 42,0	30,5 → 20,9	9,1 → 11,2	9,8 → 6,5	6,1 → 10,2
Irkutski oblast	37,0 → 38,7	35,5 → 35,7	27,8 → 23,3	8,6 → 12,9	6,7 → 6,1	9,8 → 12,2
Kemerovo oblast – Kuzbass	73,5 → 69,9	70,7 → 69,3	9,3 → 8,1	6,2 → 9,5	5,7 → 3,8	1,9 → 5,0
Krasnojarski krai	41,6 → 50,3	34,6 → 40,6	22,9 → 18,9	13,7 → 15,2	6,1 → 4,2	7,8 → 10,3
Novosibirski oblast	37,7 → 43,2	35,2 → 42,9	25,9 → 19,5	9,6 → 10,4	6,9 → 5,3	8,7 → 12,0
Omski oblast	41,4 → 45,8	32,9 → 43,3	31,2 → 21,3	7,2 → 10,0	8,3 → 4,8	7,6 → 9,8
Tomski oblast	41,5 → 44,1	32,7 → 38,7	22,4 → 19,7	12,1 → 11,0	8,5 → 8,9	9,4 → 13,7
Tõva vabariik	83,3 → 82,4	85,3 → 88,3	4,2 → 3,5	1,8 → 2,7	3,0 → 2,0	2,3 → 2,1
Hakassia Vabariik	37,5 → 43,1	33,4 → 40,2	29,8 → 26,3	8,0 → 9,1	6,6 → 5,0	9,8 → 8,9

Kui hinnata tabelis 1 toodud ametlikke andmeid, siis on enamikus Siberi föderaalringkonna regioonides 2026. aastal märgata valimisaktiivsuse tõusu, Ühtse Venemaa toetamist ja Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei (VFKP) tulemuste langust. Kuid muutuste amplituud erineb. On piirkondi, kus Ühtse Venemaa kui domineeriva partei kõrge tulemus on kombineeritud kõrge valimismobilisatsiooni ja teiste erakondade madalate tulemustega. Kõige ilmekamad näited on Tõva Vabariik ja Kemerovo oblast, kus valimisaktiivsus osutus Venemaa keskmisest palju kõrgemaks, aga Ühtse Venemaa poolt antud häälte hulk ületas Venemaa keskmist 11 protsendipunkti võrra Kemerovo oblastis ja 30 protsendipunkti võrra Tõvas. Seejuures ületas Tõvas viieprotsendise valimiskünnise ainult Ühtne Venemaa.

Ametlike andmete põhjal on enamikus Siberi föderaalringkonna regioonides 2026. aastal märgata valimisaktiivsuse tõusu, Ühtse Venemaa toetamist ja Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei (VFKP) tulemuste langust. Kuid muutuste amplituud erineb.

Siberi föderaalringkonna ülejäänud kaheksas haldusüksuses olid valimisaktiivsus ja Ühtse Venemaa tulemused Venemaa keskmisest oluliselt madalamad. Peale selle, kuigi valimisaktiivsus Venemaal tervikuna suurenes 2021. aasta valimistega võrreldes kaheksa protsendipunkti võrra, siis mõnes regioonis – Altai Vabariigis, Kemerovo oblastis ja Tõvas – see isegi pisut langes. Erandiks oli ainult Krasnojarski krai, kus valimisaktiivsus kasvas peaaegu üheksa protsendipunkti võrra. Samasuguseid erisuunalisi tendentse võib märgata Ühtse Venemaa tulemuste muutuste juures. Kui riigis tervikuna saavutas võimupartei 58,2 protsenti häältest, parandades oma eelmist tulemust 8,4 protsendipunkti võrra, siis Irkutski oblastis muutus Ühtse Venemaa tulemus statistilise vea piiril 35,5%-lt 35,7%-ni ja Kemerovo oblastis see isegi langes ühe protsendipunkti võrra.

Enamikus Siberi föderaalringkonna regioonidest säilitas VFKP oma teise koha, ehkki partei tulemused halvenesid kõikjal. Kuid isegi siin erinevad langusmäärad väga tugevasti. Kui kommunistid kaotasid Venemaal tervikuna 5,4 protsendipunkti, siis Altai krais ja Omski oblastis oli langus 10 protsendipunkti, kuid Altai Vabariigis, Kemerovo oblastis ja Tõvas langesid kommunistliku partei tulemused 1-2 protsendipunkti võrra. Erakonna Uued Inimesed tulemused paranesid märkimisväärselt Altai krais, Irkutski oblastis ja Novosibirski oblastis. Nende tugevaim tulemus tuli Tomski oblastist, 13,7 protsenti, mis on märksa kõrgem riigi keskmisest 7,8 protsendist. Hakassias ja Tõvas Uute Inimeste populaarsus aga langes. Ka Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei (VLDP) parandas oma tulemust mitmes piirkonnas, kuid mitte kõigis regioonides. Žirinovski järeltulijad saavutasid oma kõrgeima tulemuse Krasnojarski krais 15,2 protsendiga, riigi keskmine oli seejuures 8,9 protsenti. Tomski oblastis VLDP tulemused aga halvenesid. Õiglase Venemaa valimissaatus Siberis on huvipakkuv. Partei, mis Venemaa riigiduuma valimistel riigis tervikuna napilt viie protsendi künnise ületas, komistas selle künnise otsa viies Siberi föderaalringkonna kümnest haldusüksusest, kogudes alla viie protsendi.

Regioon	Valimis-aktiivsus	Ühtne Venemaa	VFKP	VLDP	Õiglane Venemaa	Uued Inimesed
Altai krai	39,8 → 44,2	34,3 → 42,0	24,0 → 17,9	10,7 → 11,9	13,7 → 6,9	— → 10,6
Krasnojarski krai	40,7 → 49,2	31,7 → 40,2	21,8 → 19,2	14,7 → 15,4	7,1 → 3,6	8,0 → 11,5
Omski oblast	40,9 → 43,3	31,3 → 44,7	23,7 → 19,0	6,8 → 9,6	9,8 → 4,7	8,3 → 9,8
Tomski oblast	40,2 → 43,7	33,2 → 38,7	24,4 → 21,1	12,6 → 12,1	11,0 → 10,6	10,2 → 14,4

Kõige märkimisväärsem muutus piirkondlike parlamentide hääletustulemustes on see, et Õiglane Venemaa kaotas oma fraktsiooni Krasnojarski krai ja Omski oblasti seadusandlikus kogus, kus partei sai alla viie protsendi häältest. Segavalimissüsteemi kohaselt tagasid Ühtse Venemaa kandidaatide võidud ühemandaadilistes valimisringkondades parteile tunduvalt suurema kohtade osakaalu kui tema tulemus parteinimekirja alusel. Saades 38,7–44,7 protsenti parteinimekirjade häältest, võttis Ühtne Venemaa piirkondlikes parlamentides absoluutse enamuse saadikukohtadest. Altai ja Krasnojarski krais võitis see kummaski 75 protsenti kohtadest, Omski oblastis 79,5 ja Tomski oblastis 66,7 protsenti. See lahknevus tulenes peamiselt valitsuspartei kandidaatide võitudest ühemandaadilistes valimisringkondades. Omski oblastis, Krasnojarski ja Altai krais võitsid Ühtse Venemaa kandidaadid kõigis ühemandaadilistes valimisringkondades. Ainult Tomski oblastis kaotas Ühtne Venemaa kahes ringkonnas VFKP ja Õiglase Venemaa kandidaatidele. Samasugust ebaproportsionaalsust täheldati ka üleriigilisel tasandil: kogudes 58,2 protsenti parteinimekirjade häältest, võttis Ühtne Venemaa riigiduuma uues koosseisus 77,6.

“Sõjalises erioperatsioonis” osalenud valimismaastiku uue elemendina

Venemaa keskvalimiskomisjoni andmeil esitati Venemaa Föderatsiooni riigiduuma valimistel kandidaatidena 199 sõjalise erioperatsiooni veterani. Saadikuks sai neist 46 – see moodustab üle kümne protsendi duuma uuest koosseisust. 41 neist esindab Ühtset Venemaad, kolm VLDPd, üks Õiglast Venemaad, veel üks on sõltumatu ehk üksikkandidaat.

Siberi föderaalringkonnas võitsid sõjalises erioperatsioonis osalenud Venemaa Föderatsiooni riigiduuma valimistel 26 ühemandaadilisest piirkonnast vähemalt kolmes: Aleksandr Surazov (Altai Vabariik), Oleg Likontsev (Krasnojarski krai) ja Bujan Kuular (Tõva). Kõik kolm olid Ühtse Venemaa esitatud. Sõjalise erioperatsiooni veteran Vladimir Saibel pääses Venemaa Föderatsiooni riigiduumasse Novosibirski ja Omski oblasti piirkondlikus nimekirjas. Altai krais said piirkondlikel parlamendivalimistel rahvasaadikuteks kolm Ühtse Venemaa üles seatud sõjalises erioperatsioonis osalenut. Krasnojarski krais osutusid valituks kaks sõjalises erioperatsioonis osalenut: üks Ühtse Venemaa ja üks VFKP esindaja. Avaldatud elulugude nimekontrolli tulemuste kohaselt on Tomski oblastis valitud saadikute seas kolm sõjalisel erioperatsioonil osalenut Ühtsest Venemaast ja üks Uutest Inimestest. Omski oblasti seadusandliku kogu 44 saadiku taustakontrollil kinnitatud andmeid sõjalisel erioperatsioonil osalenute kohta ei leitud; see aga ei tõesta veteranide puudumist saadikute hulgas. Saadikute elulooandmete uurimine lubab järeldada, et „sõjalise erioperatsiooni tegur“ avaldub eelkõige poliitilise eliidi formeerumise mehhanismides: sõjaväeteenistus või veteranistaatus, osalemine personaliprogrammides, partei poolt ülesseadmine ja parlamendimandaat. Uuritud juhtudel on Ühtne Venemaa endiselt peamine kanal erioperatsioonil osalenute poliitiliseks värbamiseks, kuigi sõjalise erioperatsiooni veteranide valimine teistest erakondadest näitab, et see mehhanism ei piirdu ainult valitsusparteiga.

Esitatud andmed illustreerivad Siberi föderaalringkonnas valitsevat omapärast valimislõhet. Selgelt paistab silma haldusüksuste rühm, kus valimisaktiivsus ja Ühtse Venemaa poolt hääletamise protsent on alla riigi keskmise. Samuti torkab silma teine ​​rühm, kus need tulemused on riigi keskmisest märgatavalt kõrgemad. Kõigis piirkondades on parteide reitingute dünaamika aga mitmesuunaline ning varieerub tugevasti intensiivsuse ja tempo poolest. Isegi kui see pilt ei kajasta valijate tegelikke poliitilisi eelistusi, näitab see ilmselgelt avaliku arvamuse pluralismi ja ühtse poliitilise mudeli puudumist Siberi föderaalringkonnas.

Siberi suurte linnade elanike valimiskäitumine Tomski näitel

Tomski valimine uurimisobjektiks on tingitud kolmest asjaolust. Esiteks on valimisjaoskondade piirid ja arv jäänud 2021. ja 2026. aasta valimistel samaks, mis võimaldab võrrelda samu territooriume. Teiseks on see ajalooliselt suhteliselt konkurentsitihe valimiskeskkond, mida on märkinud ka paljud sõltumatud eksperdid, näiteks Sergei Špilkin. Kolmandaks on võimalus täiendada statistilist analüüsi kohaliku poliitika vahetu tundmisega: artikli autor osales Tomski oblasti valimiskampaaniates 20 aastat, sealhulgas seitse aastat Tomski oblasti valimiskomisjoni liikmena.

Just jaoskonnakomisjonid on need struktuurid, mis kujundavad piirkonna valimisstatistika aluse. Kõrgemalseisvad valimiskomisjonid tegelevad ainult arvudega, aga madalamal asuvad töötavad inimestega. Seepärast pakub valimiskäitumise analüüs jaoskonnakomisjonides alati mõtlemisainet ja mittetriviaalseid järeldusi. Tomskis uuriti 191 jaoskonnakomisjonilt saadud andmeid, võttes arvesse territooriumi sotsiaalmajanduslikke iseärasusi konkreetsete valimisringkondade piires. Linna valimisajaloo tundmine võimaldas tuvastada mitu territoriaalset ja hariduslikku klastrit, mille hääletustulemused näitasid järjepidevaid erinevusi Tomski keskmisest, samuti mitu anomaalsete kõrvalekalletega valimisjaoskonda.

Oluline klausel puudutab elektroonilist hääletust: 2026. aastal hääletas ligikaudu 88 000 umbes 330 000st valimistel osalenust elektrooniliselt. Avaldatud andmete kohaselt kogus Ühtne Venemaa sai elektroonilisel hääletamisel umbkaudu 49,3 protsenti häältest, seevastu valimisjaoskondades hääletamisel saadi 34,8 protsenti. Need näitajad kehtivad aga kogu oblasti kohta ega võimalda eraldi hinnata elektroonilise hääletamise mõju Tomski linna tulemustele. Linna 191 valimisjaoskonna võrdlus põhineb jaoskondade protokollidel ilma elektroonilise hääletamiseta.

Tomsk on olnud ajalooliselt suhteliselt konkurentsitihe valimiskeskkond.

Akadeemialinnak. See on Tomski suur teaduskeskus, kus paiknevad 1. ja 2. valimisjaoskond. Traditsiooniliselt on siinsete valijate seas alati tugevad liberaalse partei Jabloko ja Parempoolsete Jõudude Liidu (Союз правых сил, SPS) positsioonid. 2026. aastal võitis Õiglase Venemaa kandidaat Galina Nemtseva Ühtse Venemaa kandidaati. Seejuures langes 1. ja 2. valimisjaoskonnas valimisaktiivsus võrreldes 2021. aasta valimistega 4–5 protsenti, Ühtse Venemaa toetus püsis 23–27 protsendi juures, samal ajal kui Uute Inimeste toetus suurenes 9–10 protsendilt 17–21 protsendini. Tõenäoliselt saame rääkida Akadeemialinnaku elanike jätkuvast nõudlusest liberaalse alternatiivi järele valitsevale Ühtsele Venemaale (olgu see kas või poliitiline surrogaat) ja Uute Inimeste vaieldamatust valimisedust kõrgharitud valijate seas.

Ülikoolid. Tomskis on kuus riiklikku ülikooli ja iga viies linnaelanik on kas üliõpilane või töötab ülikoolis. Ülikooli ühiselamutes muutub valijate koosseis igal aastal märkimisväärselt, seega nõuab võrdlemine ettevaatlikkust. Analüüsiti hääletamise tulemusi neis jaoskondades, mis asuvad just üliõpilaste ühiselamutes. Üldist suundumust välja tuua ei õnnestunud, kuid märgatavad olid üliõpilaste valimiskäitumise muutused võrreldes 2021. aastaga. Kolmes „üliõpilaste“ valimisjaoskonnas, kus valimisaktiivsus langes enam kui 20 protsendipunkti võrra, halvenesid Ühtse Venemaa tulemused veidi, samal ajal kui Uute Inimeste populaarsus tõusis 9–14 protsendilt 21–27 protsendini. Tomski Polütehnilise Ülikooli ühiselamus asuvas valimisjaoskonnas nr 94, kus valimisaktiivsus langes 59,0 protsendilt 26,2 protsendini, jäid Uute Inimeste tulemused aga praktiliselt samaks (14,5 ja 14,0%), samas kui Ühtse Venemaa toetus suurenes 21,7 protsendilt 31,1 protsendini. Võib ainult oletada Tomski Polütehnilise Ülikooli ajalooliselt tugevate administratiivsete vahendite mõju hääletustulemustele.

Krasnõi Kaštak on stabiilse territoriaalse valimistraditsiooni näide. Selles suures Tomski rajoonis asub viis valimisjaoskonda (nr 174–178). Nende protokollide kohaselt suurenes toetus VFKP-le 24,2 protsendilt 2021. aastal 39,5 protsendini 2026. aastal, samal ajal kui Ühtse Venemaa tulemus langes 30,2 protsendilt 27,1 protsendile. Uute Inimeste tulemus jäi püsima 9–10 protsendi juurde. Kaštakil on ainulaadne ajalugu. Rajoon läbis tohutu arengu 1970. ja 1980. aastatel, sealhulgas Tomski oblasti juhi ja kommunistliku partei hästituntud funktsionääri Jegor Ligatšovi ajal. Siia kolisid tehase- ja ehitustöölised ning lagumajade elanikud. Paljude perede jaoks seostus eraldi korteri saamine nõukogude ajaga.

Alates 1990. aastate algusest on kommunistlikud poliitilised jõud siin näidanud valimistel üles tugevaid positsioone. Kaštaki elanikud hääletasid traditsiooniliselt kommunistide kandidaatide poolt Tomski linnaduumas, piirkondlikus duumas ja Venemaa riigiduumas. Isegi pärast seda, kui Ühtne Venemaa sai valitsusparteiks, jäi tähelepanuväärne hulk Kaštaki valijaid kommunistidele truuks. Näiteks 2020. aasta kohalikel valimistel alistas kommunistliku partei kandidaat Vladimir Tšolahjan Ühtse Venemaa esindaja Kirill Novožilovi, linna vee-ettevõtte direktori ja toonase rahvasaadiku. Ajalooline mälu, ringkonna sotsiaalne struktuur ja kohalike kommunistide töö võivad toetada Kaštaki mainet Tomski „punase tsitadellina“. Seejuures võitis 2026. aastal Ühtset Venemaad esindav Ukraina sõja veteran Pavel Astapenko siin oblasti duuma valimistel ühemandaadilises valimisringkonnas, saades 32 protsenti häältest; kommunistliku partei kandidaat Dmitri Alimpijev kogus 25 protsenti häältest.

Eeluurimisvangla. Püsivalt anomaalset valimisaktiivsust võib märgata valimisjaoskonnas nr 144, mis asub Tomski eeluurimisvanglas. 2021. aastal oli valimisaktiivsus siin 97,3 ja 100 protsenti aastal 2026. Viie aasta jooksul kasvas Ühtse Venemaa tulemus 29,7 protsendilt 41,8 protsendini, samal ajal kui VLDP tulemused langesid 33,1-lt 26,1-ni. Teiste parteide tulemused peaaegu ei muutunud ja jäid madalateks. Vahialuste koosseisu pidev muutumine ei luba seda muutust interpreteerida kui ühe ja sama sotsiaalse grupi muutust, ent eeluurimisvangla administratsiooni osa hääletuse korraldamisel ja saadud tulemustes näib olevat otsustav.

Berdski juhtum: valimiste paradoks

Reeglina jäävad kohalike omavalitsuste valimised suurte, Venemaa riigiduuma või piirkondlike parlamentide valimiste varju. Aga selgi tasandil võivad toimuvad huvitavad konfliktid, mis seavad täieliku halduskontrolli valimisprotsesside üle Venemaal kahtluse alla. 2026. aasta kampaaniates võib eriliseks näiteks tuua Berdski, elanike arvu poolest teise linna Novosibirski oblastis. Siin näitasid üleriigiline hääletamine parteinimekirjade alusel ja samal ajal toimunud kohaliku omavalitsuse valimised kaht märgatavalt erinevat poliitilist pilti. 

Septembris aset leidnud Berdski linnanõukogu valimistel said Ühtse Venemaa kandidaadid 27 mandaadist vaid kolm. 14 kohta läks üksikkandidaatidele, seitse VFKP-le, kaks VLDP-le ja üks Uutele Inimestele.

Berdsk pakub huvi näitena parteilise ning isikliku ja kohaliku lojaalsuse lahknemisest.

Seda tulemust ei saa automaatselt tõlgendada kui Ühtse Venemaa toetuse sama ulatuslikku langust linnaelanike seas: parteinimekirjade poolt hääletamisel Venemaa riigiduumasse saavutas Ühtne Venemaa 32,5 protsendiga häältest esikoha. Ühemandaadilises ringkonnas Berdski piires võitis aga VFKP kandidaat. Kohaliku omavalitsuse valimiste kampaaniale eelnes kohaliku poliitilise eliidi vaheline terav konflikt. Märkimisväärne hulk eelmise koosseisu saadikuid, kes olid seotud eelmise linnanõukogu juhtkonnaga, ei osalenud Ühtse Venemaa eelvalimistel või läksid valimistele sõltumatute kandidaatidena. Varasem Ühtse Venemaa kohaliku osakonna juht ja linnanõukogu esimees Vladimir Golubev kandideeris samuti üksikkandidaadina ning säilitas saadikumandaadi, kogudes oma ringkonnas

Seetõttu pakub Berdsk huvi näitena parteilise ning isikliku ja kohaliku lojaalsuse lahknemisest. Üks ja seesama valijaskond võis toetada Ühtset Venemaad üleriigilisel tasandil ja ühtaegu hääletada kohaliku omavalitsuse valimistel üksikkandidaatide poolt, kes olid varem olnud valitsusparteiga seotud. Võimalik, et kohaliku eliidi vaheline konflikt ei mõjutanud mitte ainult kohalikke valimisi, vaid ka üleriigilist hääletamist. Igal juhul osutus Ühtse Venemaa tulemus Berdskis parteinimekirjade alusel 10,4 protsendipunkti madalamaks kui Novosibirski oblastis keskmiselt, aga ühemandaadilistes piirkondades kandideerinuist võidutses linnas VFKP esindaja, kuigi ühemandaadilises ringkonnas, kuhu kuulub ka Berdsk, võitis üldkokkuvõttes Õiglase Venemaa kandidaat. See näide osutab, et isegi tsentraliseeritud poliitilises süsteemis suudavad kohalikud poliitilised sidemed, kandidaatide tuntus ja konfliktid eliidi seas muuta kohalike valimiste konfiguratsiooni.

Üks Siber – mitu valimismudelit

2026. aasta valimiste ametlikud tulemused Siberi föderaalringkonnas demonstreerivad Vene võimude püüdlust näidata poliitilist süsteemi jätkusuutlikuna, hoolimata sõjast ja sotsiaalmajanduslikest vapustustest. Seejuures ei võimalda hääletustulemused mõõta, mil määral avalikkus tegelikult valitsust toetab. Suuremas osas Siberi föderaalringkonna piirkondades kasvas protokollide järgi Ühtse Venemaa toetus ja langes VFKP toetus, kuid territoriaalsed erinevused tulemustes on märkimisväärsed. Tõva ja Kemerovo oblast demonstreerivad anomaalselt kõrgeid tulemusi valimisaktiivsuses ja toetuses Ühtsele Venemaale. Berdsk näitas, et parteide üleriigiliste valimiste tulemused võivad lahkneda kohalike valimiste tulemustest, kus tähtsat osa mängivad kohalikud konfliktid ja kandidaatide tuntus. Tomskis eristusid ametlike hääletustulemuste stabiilsete eripäradega territoriaalsed valimisklastrid.

Isegi ametlikult väljakuulutatud andmete piires on alles territooriumid, kus valimisaktiivsus on madal, kus võidavad kandidaadid, kes ei kuulu Ühtsesse Venemaasse, ja kus naaberjaoskondade vahel on silmatorkavad erinevused.

Aga üldiselt, otsustades protokollide andmete põhjal, muutus Siberi hääletustulemuste kaart viie aasta jooksul suhteliselt vähe. Võimude jaoks võib selline statistika olla argumendiks poliitilise kursi järjepidevuse kasuks. Uurija jaoks on tähtsam muu: isegi ametlikult väljakuulutatud andmete piires on alles territooriumid, kus valimisaktiivsus on madal, kus võidavad kandidaadid, kes ei kuulu Ühtsesse Venemaasse, ja kus naaberjaoskondade vahel on silmatorkavad erinevused. See ei luba administratiivse mõju täpset ulatust kindlaks määrata, kuid näitab, et see pole kõigis valimisjaoskondades ühesugune. Seetõttu tuleks statistikat vaadelda ametlikult fikseeritud hääletuse mudelina, mitte kodanike poliitiliste eelistuste vaieldamatu pildina.

Putini režiimi valimisstabiilsuse fenomeni uurimisel peab arvesse võtma, et senimaani on Siberi regioonide protestipotentsiaal madal, aga kui see ongi olemas, siis pigem passiivsel kujul. Ometi lubavad isegi ametlikud hääletustulemused nähtavale tuua Vene võimude haavatavad kohad: suurtes teadus- ja hariduskeskustes ning mitmekesise ja kõrgelt arenenud tööstusega piirkondades käib madal valimisaktiivsus käsikäes Ühtse Venemaa suhteliselt madala toetusega. See võib viidata regioonide apaatiale ja kriitilisele suhtumisele keskvalitsusse, aga ka Siberis valitsevale nõudlusele alternatiivi järele Venemaa juhtkonna praegusele kursile. Seega on Siberil tulevikus kõik võimalused saada suurte muutuste eestvedajaks – alus selleks on olemas.