Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg

Venemaa on krimmitatarlasi kimbutanud ajaloo eri etappidel. 1771. aastal, Vene-Türgi sõja ajal, ründas Vene sõjavägi Krimmi khaaniriiki ja tatarlased sõlmisid niinimetatud liidulepingu. Venemaa kuulutas Krimmi khaaniriigi ühepoolselt iseseisvaks riigiüksuseks. Ajaloolase Bohdan Korolenko sõnutsi eelnes sellele tugev surve, et tatarlased pakkumise vastu võtaks. Hukkamised olid üleüldised.

1783. aastal annekteeris Venemaa Keisririik poolsaare – väga sarnasel viisil tänapäevaste nukuriikide „tunnustamisega”. Enamik krimmitatarlasi (umbes 300 000 inimest) lahkus oma kodumaalt ja seadis end sisse Osmanite riigi territooriumile. Püüdes poolsaart koloniseerida ja venestada, kehtestas Vene valitsus soodustused põhja poolt pärit sisserändajatele. Ometi moodustasid krimmitatarlased veel 1897. aastal kohalike elanike seas enamuse (36 protsenti), samal ajal kui venelased olid arvuliselt teine rahvus (33 protsenti).

1783. aastal annekteeris Venemaa Keisririik poolsaare – väga sarnasel viisil tänapäevaste nukuriikide „tunnustamisega”.

1944. aastal korraldas NSV Liit massiküüditamise pärast seda, kui siseasjade rahvakomissariaat oli krimmitatarlasi süüdistanud riigireetmises, kollaboratsionismis ja ülejooksmises. (Seda hoolimata tõigast, et kollektiivne karistamine oli 1907. aasta Haagi konventsiooni artikliga 50 „Maasõja seadused ja tavad“ keelatud.) Selle tagajärjel muutus poolsaare demograafiline kaart järsult, 1959. aasta Nõukogude rahvaloenduse andmetel oli krimmitatarlastest elanike osa seal null protsenti. Erinevalt mõnest teisest deporteeritud rahvast, kes naasid oma kodumaale 1950ndate lõpus, jäeti krimmitatarlased sellest õigusest ilma – vormiliselt 1974., kuid tegelikkuses kuni 1989. aastani. Massiline naasmine algas alles pärast 1989. aastat.

Iseseisvuse saavutamisest peale on Ukraina pidevalt panustanud Krimmi arendamisse. Krimmi endise kuurordi- ja turismiministri Oleksandr Lijevi andmetel investeeris Ukraina valitsus 2013. aastal 32,6 miljonit USA dollarit (Venemaa 2014. aastal paigutatud 5,4 miljoni USA dollari vastu).

Vaenulikud elemendid

2014. aastast on Krimmi elanikud näinud pidevat alandamist ja tagakiusamist, läbiotsimisi, vahistamisi, poliitiliselt motiveeritud kohtuotsuseid ja inimeste kadumist ilma igasuguse ausa ja avaliku kohtumõistmiseta. Venelased kohtlevad krimmitatarlasi ebausaldusväärse elemendina, kes tuleb kas vaigistada või kõrvaldada.

Samast ajast on Krimm silmitsi seisnud demograafilise katastroofi ja „passistamisega“. Elanikkonna assimileerimiseks kasutas Venemaa Vene sõjaväe, erivägede ja lojaalsete Venemaa propagandistide „importimist“ Krimmi. Samal ajal olid „ebalojaalsed“ kodanikud sunnitud põgenema.

2014. aastast on Krimmi elanikud näinud pidevat alandamist ja tagakiusamist, läbiotsimisi, vahistamisi, poliitiliselt motiveeritud kohtuotsuseid ja inimeste sunnitud kadumist.

Krimmitatari rahvusliku liikumise ühe juhi Mustafa Džemiljevi sõnade järgi oli 2021. aasta seisuga Krimmi ümber asunud 600 000 kuni 1,5 miljonit venelast, samal ajal kui 30 000 krimmitatarlast sunniti poolsaarelt lahkuma. Säärast koloniseerimise ja „vaenulike elementide“ väljasurumise poliitikat kasutati Krimmis Venemaa huvides 2014. aastal niinimetatud referendumi ajal. Vene enamus pidi rahvusvahelisele üldsusele tõestama, et poolsaar oli „põline Vene ala“.

Ilma Vene kodakondsuseta ei ole võimalik tööd leida, kasutada meditsiiniteenuseid, avada pangakontot, taotleda krediitkaarti, müüa maja ega hankida auto numbrimärki. Isegi Krimmi jäämine on mitte-Vene kodanike jaoks problemaatiline: kui nad ei saa välismaalasena elamisluba, võidakse neid käsitleda ümberasustatud isikutena ja seega välja saata.

Usuline tagakiusamine

2014. aastal jäeti Krimm ilma sõna- ja usuvabadusest. Moslemi kogukonnad, Ukraina õigeusu kirik ja Jehoova tunnistajad on Vene õigeusu kiriku lakkamatu surve all. Ametlike andmete järgi oli Krimmis enne okupatsiooni vähemasti 2220 usuorganisatsiooni, mis esindasid vähemalt 43 konfessiooni, samas kui 2020. aasta lõpu seisuga oli seal alles vaid 907 organisatsiooni ja umbes 20 usuvoolu.

Nagu Istanbuli Krimmi assotsiatsiooni esimees Celal İçten ütleb: „Krimmitatarlasi kiusatakse praegu Krimmis taga ja nad ei saa korralikult palvetada.“ Ta selgitab: „Kui krimmitatarlaste kodust leitakse isegi kõige tavalisema usulise sisuga brošüür, võidakse nad arreteerida terrorismisüüdistuse alusel.“

Enamgi veel, krimmitatarlastest poliitvange kiusatakse eeluurimisvanglates usulistel põhjustel taga, näiteks paigutatakse nad ühte kongi mitte-moslemitega, kes neid survestavad usureeglitest taganema. Vabaühenduse KrimSOS juhatuse esimees Oleksii Tilnenko lisab, et need, kes oma usulistest tõekspidamistest enam-vähem kinni peavad, on väga sageli alatoitumuses, kuna nad ei saa tarbida neile pakutavat toitu. 

Meediavabadus

Freedom House’i andmetel vähendati Krimmis 2015. aastal meediaväljaannete arvu üle 90 protsendi ümberregistreerimisprotsessi käigus, mida kontrollis Roskomnadzor (föderaalne side-, infotehnoloogia ja massimeedia järelevalveteenistus). Samal ajal on Venemaa võimud piiranud juurdepääsu Ukraina televisioonile ja teistele massiteabevahenditele. See on poolsaarel kaasa toonud sõnavabaduse olukorra märkimisväärse halvenemise.

Venemaa sulges ka ATRi krimmitatari telekanali. Kanali toimetajate ja ajakirjanike eesmärgiks oli kajastada erapooletult okupeeritud aladel toimuvaid sündmusi, sealhulgas inimõiguste rikkumisi. Seetõttu ähvardasid Venemaa võimud korduvalt ringhäälinguorganisatsiooni sulgeda ning seda 1. aprillil 2015. aastal ka tegidki. Selle tulemusel edastab ATR sama aasta 17. juunist saateid Kiievist.

Üliõpilased ja avaliku sektori töötajad pidid sunniviisiliselt osalema sõda ja mobilisatsiooni toetavatel miitingutel.

Meediaruumiga manipuleerimise kõrval kasutab Venemaa teisigi propagandameetodeid. Okupatsioonivõimud andsid välja määruse, mille järgi tuleb korraldada koolitunde „erioperatsiooni kangelastest“, „Venemaa Föderatsiooni sõpradest ja vaenlastest“ ja „lepingulise teenistuse eelistest Venemaal”. Üliõpilased ja avaliku sektori töötajad pidid sunniviisiliselt osalema sõda ja mobilisatsiooni toetavatel miitingutel. Õpetajad sunniti kirjutama avaldusi, mis lubasid sõja toetuseks osa nende palgast kinni pidada.

Sisevaenlaste otsingud

Alates 2014. aastast on Krimm elanud „sisevaenlaste“ tagaotsimise õhkkonnas. Taolist strateegiat kasutas Venemaa ka NSV Liidu ajal, et juhtida elanikkonna tähelepanu kõrvale majandus- ja sotsiaalsetelt probleemidelt. Võimud kandsid Musta nimekirja Jehoova tunnistajad, Numan Çelebicihani vabatahtlike pataljon ja Ḩizb at-Taḩrīr (rahvusvaheline panislamistlik poliitiline partei, mille Venemaa on tunnistanud terroriorganisatsiooniks, kuid mis tegutseb avalikult paljudes teistes riikides). Nende organisatsioonide ja krimmitatari rahva parlamendi Medžlise liikmeid süüdistati äärmusluses.

Venemaa rakendab terrorivastaseid seadusi laialdaselt, õigustamaks oma barbaarset tegevust teatud kogukondade vastu. Tähelepanu väärib, et 2016. aastal moodustatud vabatahtlike pataljon Numan Çelebicihan tunnistati Venemaal terroriorganisatsiooniks alles juunis 2022, pärast täiemahulise sõja algust. Selliseks määratluseks on vaja vähe tõendeid – piisab lihtsalt sellest, et olla krimmitatarlane, kes näitab üles ebalojaalsust. Need terrorismivastased seadused julgustavad Venemaa julgeolekujõude pidama inimesi kinni ilma igasuguse seadusliku aluseta, pelgalt „terrorismi“ kahtluse korral.

Tatarlastest puhastamine ja venestamine

2014. aastast peale on Krimmis käinud pidev tatarlastest puhastamine ja venestamine. Globaalses mõõtmes algas see protsess 1783. aastal, kui Venemaa liidendas Krimmi khaaniriigi. Venelased hakkasid Krimmi asulaid ja linnu kohe venepäraselt ümber nimetama. Näiteks 1784. aastal hävitasid ja põletasid Vene väed Kurman-Kemeltši küla, selle kohale rajati uus küla Krasnogvardeiskoje. Ajalooline Krimmi kohanimi kustutati koos küla füüsilise purustamise ja selle elanike hävitamisega. Nõukogude ajal pühiti kaardilt palju rohkem ajaloolisi toponüüme. Vaid mõni linn – üksikud erandid – ei kaotanud oma krimmitatari juuri. Need on Bahtšisarai, Džankoi, Inkerman ja Kertš.

2014. aastal viidi tatarlastest puhastamine ja venestamine uuele tasemele. Krimmitatari Ressursikeskuse juht Eskender Barijev meenutab, et enne okupatsiooni oli Krimmis 16 kooli ja 384 krimmitatari õppekeelega klassi. 2021. aastal oli selliseid klasse alles 119. Riiklikes institutsioonides on krimmitatari keel keelu all: kohtus saadetakse krimmitatarlasi alatasa istungitelt minema, kuna nad räägivad oma emakeeles, see on aga võrdsustatud „reeglite rikkumisega“. Tegu on kohtuistungil osalemise põhiõiguse äravõtmisega.

Venemaa rakendab terrorivastaseid seadusi laialdaselt, õigustamaks oma barbaarset tegevust teatud kogukondade vastu.

Krimmitatarlastel on keelatud 18. mail tähistada 1944. aasta küüditamise aastapäeva. Kui seda siiski tehakse, järgneb tagakiusamine. Sel päeval toimub kogu Ukrainas arvukalt üritusi, nagu miitingud, temaatilised tunnid koolides ja avalikud esinemised. Krimmis korraldati varem iga-aastasi massiüritusi, näiteks leinamiiting Simferopoli kesklinnas. Pärast 2014. aasta okupatsiooni neid meeleavaldusi piirati, kogu tähtpäevaga seonduv tegevus tuleb kooskõlastada Vene nukuvõimudega.

Venemaa püüab krimmitatari identiteeti hävitada igal võimalikul moel, isegi kui asi puudutab kultuuriga seotud paiku. Bahtšisarai khaaniloss, krimmitatari arhitektuuri unikaalne näide, on barbaarsete „restaureerimistööde“ käigus peaaegu hävitatud. Detsembris 2022 pöördus Ukraina kultuuri- ja infopoliitikaminister Oleksandr Tkatšenko UNESCO poole palvega pöörata tähelepanu lossi hävitamisele, selgitades, et Venemaa strateegia eesmärk on kustutada ajaloomälu.

Pärast 2022. aasta sissetungi

Olukord on muutunud pingelisemaks. Uued kinnipidamised. Uued kadumised. Uued poliitiliselt motiveeritud kohtuotsused. 2022. aastast on kogu Venemaa poliitika taandunud agressiivsele Ukraina-vastasele propagandale eesmärgiga diskrediteerida Ukraina relvajõude ja levitada „vaenlase kuvandi“ narratiivi.

Krimmi inimõigusrühmituse juht Olga Skrõpnik ütles, et 2022. aasta lõpuks sai vähemalt 149 Ukraina kodanikule poliitilistel põhjustel osaks tagakiusamine ja vangistus. Peale selle viidi 2022. aastal Venemaa karistusasutustesse üle vähemalt 15 Krimmi poliitvangi.

Aprillis 2022 jõustus Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahv 20.3.3 „Venemaa armee diskrediteerimine“, mis võimaldas võimudel anda inimesi kohtu alla pelgalt „solvavate avalduste“ eest Vene relvajõudude kohta. 2023. aasta märtsiks oli poolsaarel selle paragrahvi alusel algatud vähemalt 284 menetlust.

KrimSOSi septembriaruande kohaselt on siiani tehtud 76 kohtuotsust Venemaa relvajõudude väidetava „diskrediteerimise“ juhtumites. Selliste süüdistuste põhjuste hulgas olid kirjutiste avaldamine Internetis, protestid, era- või avaliku arvamuse avaldamine, Z-märgi vastane aktivism ja automiitinguid.

Sunniviisilised kadumised

Ehkki on raske kindlaks määrata kadunud isikute täpset arvu, registreeris KrimSOS 2014.–2020. aastani 44 sunniviisilise kadumise juhtumit. Väidetavalt peetakse 90 protsenti sunniviisilise kadumise ohvritest kinni süüdistust esitamata. Muud inimõiguste rikkumised hõlmavad tunnistajate piinamist, poliitvangide halba kohtlemist, korralike kinnipidamistingimuste ja kohase arstiabi puudumist, psühholoogilist survet ütluste andmisel jne.

Näiteks Irõna Danilovõtši, meditsiiniõe ja kodanikuaktivisti Feodossijast, vahistas Vene julgeolekuteenistus (FSB) 29. aprillil 2022. Danilovõtš ütles, et teda hoiti kaheksa päeva (kuni 7. maini) Simferopolis FSB peakorteri keldris ega antud talle õigusabi. Inimõiguste keskuse ZMINA andmetel viidi ta hiljem üle Simferopolis asuvasse eeluurimisvanglasse ja talle esitati süüdistus lõhkeainete ebaseaduslikus käitlemises (Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvi 222 lõike 1 1. osa alusel). Venemaa seaduste kohaselt ähvardab teda kuni kaheksa-aastane vanglakaristus.

KrimSOS registreeris 2014.–2020. aastani poolsaarel 44 sunniviisilise kadumise juhtumit, aga kadunud isikute täpset arvu on raske kindlaks määrata.

Psühholoogilise surve kõrval põhjustasid tema tervise tugevat halvenemist ebasobivad kinnipidamistingimused. Irõnal olid mitu kuud kohutavad peavalud ning ta põdes ägedat kesk- ja sisekõrva põletikku, mis võib ravimata jätmise korral põhjustada ajupõletikku ja surma. Sellistes tingimustes võib arstiabile juurdepääsu puudumist pidada ebainimlikuks kohtlemiseks ja piinamiseks.

21. märtsil 2023 kuulutas Irõna Danilovõtš välja „kuiva näljastreigi“, et tõmmata tähelepanu asjakohase ravi puudumisele eeluurimisvanglas, lubades jätkata kuni „ravi alguseni või oma surmani“. Ukraina välisministeerium kutsus üles teda viivitamatult haiglasse toimetama, viidates varasematele Konstantin Širingi ja Džemil Hafarovi juhtumitele – kahele Krimmist pärit poliitvangile, kes surid Venemaal vangistuses piisava arstiabi puudumise tõttu. Irõna on nüüd üks neljateistkümnest okupeeritud Krimmis vangistatud Ukraina ajakirjanikust.

Mobiliseerimine ja natsionaliseerimine Venemaa tööriistakastis

2014. aastast on Krimmi noorsugu olnud sunnitud läbima ajateenistuse Vene armees, ajateenistusest keeldumise või sellest kõrvalehoidmise eest karistatakse neid trahviga. See on Genfi (IV) konventsiooni rikkumine, kuna artikli 51 kohaselt „okupeeriv riik ei või sundida kaitstud isikuid teenima oma relvajõududes või nende abiteenistustes“.

Veel enam, sundides Ukraina kodanikke osalema vaenutegevuses oma riigi vastu, rikub Venemaa maasõja seadusi ja tavasid puudutavat konventsiooni (IV) ja selle lisa, maasõja seaduste ja tavade järgimise sätete artiklit 23 (h): „Samuti on keelatud vaenupoole kodanike sundimine osalema sõjategevuses nende oma riigi vastu, isegi kui isik oli enne sõja algust teise poole teenistuses.“

Ebaseaduslikud maaeraldused on osa režiimi üldisest natsionaliseerimispoliitikast ja maaõiguste rikkumisest.

Alates täiemahulise invasiooni algusest on okupantide päevakorras olnud nii ametlik kui ka varjatud mobilisatsioon. KrimSOSi andmetel on Venemaa kohtud Krimmis 2022. aasta lõpu seisuga läbi vaadanud ligikaudu 130 kriminaalasja, mis on seotud teenistusest kõrvalehoidumise süüdistuste eelnõudega.

Sevastopoli okupatsioonivõimud kavatsevad teenistusse astumise soodustamiseks eraldada Ukraina-vastase sõja veteranidele kuni tuhat tasuta maatükki ja muid hüvesid. Jaltast pärit värvatud said Venemaa valitsuselt rendi maksmisel ajapikendust, et nad saaksid linnavara ja -maad oma teenistuse ajal kasutada. Sellised „kingitused“ on osa režiimi üldisest natsionaliseerimispoliitikast ja maaõiguste rikkumisest. Näiteks novembris kuulutati riigistatuks üle 130 „väliskodanikele või ebasõbralikele riikidele“ kuuluvat vara.

Küüditamine ja kurnamine

2022. aastast on Krimmist saanud küüditamiste keskus ja äsja okupeeritud aladelt rüüstatud vara ladustamispaik. 2023. aasta jaanuari seisuga, nagu teatas piirkondliku inimõiguskeskuse advokaat Katerõna Raševska, on Vene sissetungijad Mandri-Ukraina ajutiselt okupeeritud aladelt okupeeritud Krimmi küüditanud vähemalt 6000 last.

Kui varem oli Krimmi pealinnas Simferopolis vaid üks eeluurimisvangla, siis 2022. aasta kevadel avati – nagu mõned advokaadid usuvad – teinegi eeluurimisvangla, mis on mõeldud eeskätt Ukraina kodanikele. Olga Skrõpnik nendib, et Venemaa Föderatsioon hoidis 2023. aasta jaanuari seisuga Simferopolis kinni vähemalt 200 Hersoni ja Zaporižžja piirkonnast küüditatut.

Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooni artikli 11 kohaselt „loetakse ebaseaduslikuks samuti kultuuriväärtuste sunniviisiline väljavedu ja omandiõiguse üleandmine, mis on ühe riigi teise riigi poolt okupeerimise otsene või kaudne tagajärg”.

2022. aastast on Krimmist saanud küüditamiste keskus ja äsja okupeeritud aladelt rüüstatud vara ladustamispaik.

Ometi olid venelased 2022. aasta oktoobrist novembrini võõrandanud vähemalt 20 000 eksponaati Hersoni oblasti kahest suurimast muuseumist: Hersoni koduloomuuseumist ja Šovkunenko Hersoni piirkondlikust kunstimuuseumist. Eelkõige varastati 80 protsenti kunstimuuseumi maalidest ja toodi pealtnägijate ütluste kohaselt Simferopolisse Tauria keskmuuseumi.

Krimmi platvormi tippkohtumine ühines muuseumide rüüstamise uurimisega. Eksperdid soovitavad Ukrainal püüda Venemaa Föderatsiooni UNESCOst välja arvata, kuna Moskva tegevus rikub organisatsiooni kultuuriväärtuste kaitset reguleerivaid aluspõhimõtteid.

Peale selle sai Sevastopolist ajutiselt okupeeritud Ukraina aladelt pärit teravilja smugeldamise keskus. 2022. aasta juunis tunnistasid venelased, et okupeeritud Melitopolist veeti vilja edasiseks ekspordiks Krimmi. Satelliidipilte ja lastidokumente analüüsides avastas Financial Times, et ainuüksi 2022. aasta mais eksporditi Sevastopoli terminali kaudu 140 000 tonni teravilja.

Keskkonna hävitamine

Venemaa püüab Krimmi kurnata kõigi vahenditega, sealhulgas selle loodust hävitades. Juba enne täiemahulist sissetungi olid sõjaväe väljaõpe ja tulistamine tekitanud tugevat kahju kohalikule keskkonnale, nagu ka Venemaa taristuprojektid: Kertši sild ja Tauria maantee. Kremli võimud Krimmis tunnistasid, et kiirtee ehitamiseks langetati 100 000 puud ja 116 000 põõsast.

Tohutut kahju on tekitatud ka Musta ja Aasovi mere piirkonnale. Alates 2022. aastast on Venemaa agressiooni tõttu Mustal merel surnud üle 50 000 delfiini. Sõja- ja allveelaevade tekitatud võimsad helisignaalid hirmutavad delfiine. Tagajärg on see, et loomad ei suuda navigeerida, võivad pimedaks jääda ja sattuda meremiinide otsa.

Kahovka paisu purustamine tõestab jälle Venemaa brutaalsust ja hoolimatust praegu okupeeritud territooriumite ja nende elanike vastu.

Selle aasta 6. juunil lasi Venemaa õhku Kahovka reservuaari paisu, põhjustades üleujutusi lähiregioonis ning magevee puudust mitmel pool Lõuna-Ukrainas ja Krimmi poolsaarel. Selline barbaarne tegu tõestab jällegi Venemaa brutaalsust ja hoolimatust praegu okupeeritud territooriumite ja nende elanike vastu.

“Krimmis ei ole vett, sest veetase Kahhovka reservuaaris on palju madalam kui Krimmi kanali jaoks vajalik. Seetõttu ei hakka vähemalt aasta aega Krimmi vett voolama,” ütles Ihor Sõrota, Ukraina peamise hüdroenergia ettevõtte Ukrhõdroenergo peadirektor.

Ukraina riikliku julgeoleku ja kaitse nõukogu peasekretäri Oleksii Danõlovi hinnangul halvab looduskatastroof Krimmi arengu järgmiseks kolmeks, võib-olla viieks või isegi seitsmeks aastaks, kuni uue paisu ehitamiseni. Danõlov usub, et magevee tarne taastamine on võimalik alles pärast piirkonna vabastamist. Samal ajal proovivad okupatsioonivõimud igal viisil vähendada meedia tähelepanu kriisi vastu ning nad vaikivad maha katastroofi mõju poolsaarele.

Vastupanu seemed

Ulatusliku invasiooni algusest veebruaris 2022 on Venemaa kasutanud Krimmi hüppelauana Mandri-Ukrainasse sissetungimisel. Poolsaar on muutunud kunagisest kuulsast subtroopilisest kuurordist suureks sõjaväebaasiks – ja ühtaegu Venemaa kontrollpunktiks Mustal merel. Venemaa säherdune räige ja ennekuulmatu tegevus andis aga tõuke Krimmi vastupanule. Kuigi see on pigem kaootiline ja juhuslik, mitte ühtne, sümboliseerib see Krimmi rahva vastuhakku venelaste tohutule julmusele.

Esimesed vastupanuseemned on külvatud ja tekkinud esimesed liikumised. Nende hulgas on Kollase Paela liikumine, mis korraldab rahumeelseid proteste, veebikampaaniaid ja flash mob’e. Nad üllitavad Ukraina toetuseks väljaandeid, lekitavad Venemaa andmeid ja aitavad täpsustada Ukraina sõjaväe sihtmärke. Samuti üritab liikumine nurjata referendumeid ajutiselt okupeeritud piirkondades. 30. jaanuari seisuga kuulus Kollase Paela ridadesse üle 1200 inimese, kes tegutsesid poolsaare suurimates linnades, sealhulgas Kertšis, Feodossijas, Jaltas, Sevastopolis ja Simferopolis.

Krimmi elanike vastupanu on olnud pigem kaootiline ja juhuslik, aga see sümboliseerib rahva vastuhakku venelaste tohutule julmusele.

Septembris 2022 kerkis esile uus põrandaalune vastupanurühmitus – Krimmi Võitlevad Kajakad (Crimean Fighting Seagulls); see hakkas levitama lendlehti, mis kutsusid üles põletama sõjaväekomissariaate kogu poolsaarel. Seejärel moodustati oktoobris liikumine Ateş. Selle juhtlause – „Trooja hobune on kohal” – annab edasi eesmärgi hävitada Vene relvajõude seestpoolt.

Veebruaris 2023 väitsid nad, et on sokutanud 2000 agenti Vene relvajõudude ja Vene kaardiväe ridadesse, kus nood pidid korraldusi saboteerima, teavet lekitama ja sõjavarustust kahjutuks muutma. Tõepoolest, Ateş süütaski Vene sõdurite kasarmuid ja lasi õhku raudteelõigu Krimmis Poštove küla lähedal.

Need on tekkiva sissisõja selged märgid. Samal ajal panevad teised toime üksikuid trotslikke tegusid: hoiduvad kõrvale teenistusest Vene relvajõududes, saadavad andmeid Ukraina vestlusbotile eEnemy, joonistavad Ukraina-meelset grafitit, levitavad Venemaa-vastaseid loosungeid jne.

****

Alates 2014. aastast on krimmitatarlased surutud sügavale Vene maailma. Venemaa on algusest peale püüdnud Krimmi seestpoolt ümber teha. Kreml mõistab, et kõik algab inimestest. Mõnele tegid Vene telekanalid ajupesu. Teised kannatasid ahistamise, hirmutamise, tagakiusamise, piinamise ja vanglakaristuste all. Krimmitatarlaste jaoks tähendab see sõda enamat kui võitlust Ukraina territoriaalse terviklikkuse, õigluse ja rahu eest. Nende jaoks otsustab see sõda rahva olemasolu.